CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, January 31, 2016

Me käisime jälle vahepeal korraks ära

Lübeckis, Riia lennujaama kaudu. Me pilte peaaegu ei teinud, nii et neid mul pole.

Juhuslikke muljeid.
Sattusime kogemata dokumentideta võõrasse linna, tähendab, Vanaisa auto paberid jäid Vanaisa kappi ... ärge küsige, miks Vanaisa ei hoia pabereid autos, kus on nende koht. Õnneks ei kohanud me ühtki marutõbist politseinikku ja üks enam-vähem inglist sõber tõi dokumendid reedel Riiga ära ... noh, ta oli seal tööasjus niiehknii.

Seekord lõppes tsivilisatsioon, mille tundemärkideks on lumevabad teed ja korralikult toimivad kempsud, siit minnes juba Rõngus ja tagasi tulles Lübecki lennujaamas. Ma pean neile seal lennujaamas kaebuse kirjutama, saksa puhtust seal küll mitte kuskil näha ei olnud.

Meie lihtsad maapoisid tundsid kaks päeva suurt rõõmu lõõtsaga bussis lõõtsa peal sõitmisest. Kolmandal päeval ei olnud enam põnev, siis nad nõustusid ka aknast välja vaatama.

Teatrinukkude muuseumis tuli palju seletada - kes see Kasperle on ja mis asja Punch ja Judy ajavad ja miks, oh miks need aafriklased nukke koos kõigi anatoomiliste detailidega teinud on (nägu polnud üldse nii oluline).

Loodusmuuseumis oli võimalik võrrelda omavahel suurt hulka kivistunud vaalaselgroogi. Päris elus nastik oli ka klassi taga. Ämblikenäitus, mida veel mõne nädala eest reklaamiti, oli minu suureks rõõmuks juba maha võetud.

Niedereggeri martsipanimuuseum ei avaldanud lastele vähimatki muljest - sest mäkis ja mänguasjapoes me polnud veel käinud! - kuni ma sundisin nad muljeid saama. Vast jäi midagi meelde.

Lübeckis ja nagu lähemal uurimisel selgus, paljudes saksa linnades on uus komme - kui söögikoha uksel on kleeps kirjaga "nette Toilette", võib vajaduse korral rahulikult selle söögikoha kempsu kasutada. Lastega võõras linnas liikudes on see lihtsalt imeline. Me võib-olla valime on järgmisi linnatuure Saksamaal selles projektis osalevate söögikohtade arvu järgi.

Lillebror nägi esimest korda elus merisigu ja sai ühtlasi koristada meriseaväetist põrandalt. Võõrustajate notsikud said igatahes põhjalikult mängitatud.

Kui lastele lennujaamas öelda, et igavus on ootamise puhul normaalne, kannatage ära, siis nad kannatavadki ära. Igatahes läks pärast seda ütlemist elu tunduvalt ontlikumaks, ei pidanud kogu aeg kedagi taltsutama.

Travemünde rannas käimine on tasuline. Liiva peale minekuks tuleb pilet osta, aga õnneks mitte talvel. Oh neid turismipiirkondi ...

Raekojatuurile me kahjuks ei saanud, neil pidi seal personaliprobleem olema, ütles ähmis majatehnik, kes oli personaliprobleem tõttu määratud infoletti. 

Käisime läbi hästi palju kangialuseid ja tagahoove. Kangikäikude mõõdupuuks olevat keskajal olnud, et surnukirstuga peab läbi mahtuma. Meil surnukirstu polnud, aga püsti kõigist läbi ei saanud ja vähemalt ühe käigu läbis Mees igaks juhuks, külg ees - ta pole tegelikult üldse eriti laiaõlgne kuju, aga näe, kitsaks läks.

Ilm oli soe, 8-9 kraadi. Hommikusööki süües saime jälgida akna taga toimetavat kuldnokka.

Sakslased arrrrrrmastavad endiselt kivikõva leiba. Ükskõik, kas leib küpsetatakse ise või ostetakse pagariärist, korraga hangitakse seda koju suurem kogus ja seda süüakse, kuni hambad enam ei võta. Kilekotti pakkimine, et pehmem seisaks, on nende meelest võeh. Ma siis peitsin natuke koorikuid, millest laste ja Mehe hambad jagu ei saanud ... Piinlik ka võõrustajale öelda, et su koduküpsetatud leib sobiks päkapikkude lahinguleivaks.


Inimestest. Igasugustest.

Saime kogemuse, et väga põhimõttekindel ja oh kui valede toitumisideedega ökotädi (ostab sojatooteid ja margariini ja kiidab, et toitub tervislikult ...) võib olla imetore inimene. Me nimelt mõne aasta eest kogesime saksa ökoperet, kellega me üldse ei sobinud, selline kogemus teeb ärevaks.

Meie lapsed said palju saksa keeles suhelda. Võõrustajapere väikesed lapsed (14,12 ja 9 aastat vanad, kolmeliikmeline mõnevõrra vanem komplekt oli ka) said kogemuse, et rääkigu meie lapsed saksa keelt kui hästi tahes, otsetõlked võivad ikkagi segadust tekitada.

Sakslased on üldjuhul imetoredad ja häääästi sõbralikud ja viisakad inimesed. Hoopis ülearu paksu meigiga (no teate - ilus noor naine ja krohvitud nagu tõeline krõhva), teadmata päritoluga stujardess oli pirts ja ebaviisakas. Olin täitsa jahmunud, stjuardessid ju peavad kenad olema?

Üks lahke vanaproua, kellega me bussipeatuses vestlema sattusime, pidas meid pagulasteks. Minu käest pole keegi varem murelikult küsinud, kas me tõesti tahame Eestisse tagasi minna või meid ikka sunnitakse. :)

Pagulasi kui niisuguseid me teadlikult nägema ei juhtunud. Mõni pearätik, punt mustasilmseid lapsi kaasas, on saksa linnades harjunud nähtus, ja sihikindlalt ringi liikuvad aafriklased ajasid oma asju ka linna tundvate inimeste moega. Küll aga rääkis meie võõrustaja, et nüüd toob ta oma väikest blondipatsilist tütart õhtusest trennist ise ära, sest otse spordiklubi kõrval on pagulaste maja või midagi sellist, akende peal vahivad kogu aeg mehed, midagi neil päevad läbi teha ei ole, kes teab, mis mõtted mõnel võivad tulla väikest tüdrukut üksi liikumas nähes ... Mina jällegi ei ole kunagi varem Saksamaal käies märganud niisama ringiloivavate tumedasilmsete ja -habemeliste meeste gruppe. Väikesi, kahe- kuni neljaliikmelisi. Inimesi eemalt nähes saab ju aru, kas nad ajavad mingit asja, ootavad kedagi või töllerdavad niisama ... neil meestel paistis aega laialt käes olevat, ja tavaliste tööpäevade kohta liikus neid ikka natuke liiga palju ringi, ei saa arvata, et kõik oleksid türgi aedviljamüüjad lõunapausi ajal sõpradega lobisemas. Veel olid kahes kaubanduskeskuses kempsukoristajateks näojoonte järgi samast Aafrika piirkonnast pärinevad naised, kelle näoilmed ja olek paraku meenutasid kõige rohkem üht kunagi Poolas nähtud, hm, teetöölist - kahetsusväärsel moel läks mõte kohe sõprade poolt kirjeldatud Itaalia teeäärte peale, kus volüümikad aafriklannad lausa hulgakesi ootama pidavat ... Kes teab, kuidas ja mis asjaoludel need naised Saksamaale sattusid? Aga ma ei ole objektiivne, üks neist prouadest nimelt sussutas niigi lillelõhnast nõretavasse õhku veel ja veel õhuvärskendajat, see tegi väga kurjaks.

Arvatavasti mitte pagulane, aga muidu omamoodi proua läks mööda ühes ostukeskuses - me oleme nüüd näinud hulgaliselt mänguasjapoode seestpoolt. Oli ema kahe lapsega, üks oli vast neljane tüdruk, tumedad lokid ja kingalusikaga selga aetud teksa-miniseelik, nagu neid Eestiski pisiplikadel seljas näha võib. Teine laps oli vist poiss. Aga see emakene ... Korraliku mosleminaise kombel olid juuksed ja kael varjatud, no hästi. Ilmastikukohane kampsun. Ja samasugune kingalusikaga selga aetud* miniseelik nagu tütrekesel! Mis loogika selles on, et juukseid peab varjama, aga tagumik tohib poolpaljas olla, ma aru ei saa. Ei läinud küsima ka, mis ma ikka oma nina topin.

Lübecki kesklinna teepoes töötab eestlane, Peetri kiriku suveniirimüüja on kunagi Eestis käinud, aga ühes putkas müüs Mutzeneid hoopiski poolakas. Võõrustaja elektrik aga oli pärit Ukrainast.

Kokkuvõtteks.

Oleme tänulikud kõigile ja kõigele, kes ja mis seda reisi võimaldasid. Kui nüüd Jõugu Juhi sünnipäevarahade eest vastomandatud droonile varuosi ka leiaks (propellerid on imetillukesed ja haprast plastmassist, kaks krõksu on juba käinud) ja korraliku kodu-töö-ringid-koduõppe rutiini taastatud saaks, siis on kõik lausa väga hästi.

_______
*võib-olla on tänapäeva seelikumaterjalid mugavamad, aga ülikitsast ülimini olen minagi kunagi kandnud ja tagantjärele küll aru ei saa, kuidas ma selle pitsitusega hakkama sain, veel vähem, kuidas ma selle mini endale selga venitasin.

0 comments:

Post a Comment