CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, January 13, 2016

Natuke andekusest ja andetusest, Unistaja näitel

Pikajuukseline Ema kirjutab ühest põnevast koolitusest. Iga inimene olevat 20-30 asjas andekas ja huvitav, kas siis äkki ei peakski, hambad ristis, kehvemaid andekuse tahke arendama?

Õpetaja Õnne aga juhatas mind mõttele, et arendada tuleb just seda, mis kehvasti on. Oma boheemlasekanti poja olevat ta pannud ta sellepärast jalgpalli mängima, et areneks koordinatsioon ja meeskonnatöö oskus või midagi taolist, ma täpselt enam ei mäleta. Poeg on muidu mõnus tegelane, ma arvan, et oleks ilma jalgpallita ka. Ainult et jalgpallimängimise tagajärjel on osavam. Noh, normaalselt osav, ma oletan, või palliga äkki osavamgi kui jalgpallitud lapsed. Enne jalgpalli vististi ei olnud.

Unistaja on andekas legode kokkupanekus. Ja lohede joonistamises. Ja õigekirjas. :) Ise vibude meisterdamises, puslede kokkupanekus ja armas poisike olemises. Viimasel ajal meie suureks üllatuseks ka klaverimängus, kui meloodia on tuttav ja klahvidele vajutamise järjekord meelde jääb. See jääb meelde kiiresti, sest Unistajal on väga hea nägemismälu. See on tore.

Paraku ei ole Unistaja põrmugi andekas lugemises - nimetab lühikesi sõnu endiselt ükskõik kuidas (lausest "Jänes on valge" saab tema loetuna kergesti "jänes nii valge") ja poolitatud sõnu loeb endiselt sageli poolitatuna. Kui midagi anti kapte-nile, siis Unistaja rõhutab kindlasti sidekriipsu. Kapte. Nile.

Veel ei ole Unistaja andekas teksti tekitamises. Huvitav on see, et Jõugu Juhile võib anda kätte teema ja tekib lugu, aga Unistaja vahib õnnetult pealkirja "Minu kass" või midagi muud lihtsat ning ei suuda kirjutada ainsatki rida. Rääkida ka ei suuda, kui ta ise teemast huvitatud ei ole. Enamasti täiskasvanu pakutav teema ei huvita, nii et ...

Ja muidugi kõige koledam, Unistaja ei oska adekvaatselt käituda. Artikleid sellest, et mees peaks oma tunnetega kontaktis olema, on aeg-ajalt liikunud. Ma ei tea inimest, kes oma tunnetega vähem kontaktis oleks kui Unistaja. Näide tänasest. Söögiaeg. Unistaja mängib üpris täis teetassiga, varasem kogemus hoiatab, et varsti tuleb uputus. Mees teeb Häält. Unistaja paneb tassi käest, kortsutab hetkeks kulmu ja kui mina tema poole vaatan, naeratab mulle rõõmsalt ja kavalalt - tulemus näeb kahjuks üsna napakas välja. Kuna taolisi olukordi on olnud oh kui palju, tegin kohe pikalt Häält ja seletasin üsna kurjalt, et inimene ei tohi rõõmsalt naeratada selle peale, kui temaga on just pahandatud, sest siis ei saa keegi sinust aru ja kui teised sinust aru ei saa, siis ei taha keegi sinuga sõber olla ja üldse ... Lõpuks sai Unistaja kurvaks ja solvunuks, sellest ta saab vähemalt aru. Aga sõbrustada ei taha temaga suurt keegi, sest napakas naeratus napakaks naeratuseks, ta annab ka muudes olukordades väljapoole nii segaseid signaale ja reageerib teiste laste käitumisele nii kummaliselt, et need lihtsalt loobuvad. Kui ta aga regulaarselt (natukehaaval, neli korda nädalas, trennid-ringid ja pühapäevakool) teiste lastega kokku puutumas ei käiks, tõmbuks ta arvatavasti aina rohkem ja rohkem endasse ja jääks lõpuks täitsa üksi.

Ilma lugemiseta ja sõnalise eneseväljenduseta saab kuidagi veel, aga tundekasvatus on see asi, mida kindlasti peab treenima. Hoolega. Ühel päeval peab Unistaja ühiskonnas toime tulema. Ideaaljuhul võiks see igapäevaelus olla turvaline ja sõbralik kogukond nagu meil paljudel - pere ja sõprade ring, heatahtlik väiksem kollektiiv -, aga ükskõik, kuidas tema elu kujuneb, et luua häid suhteid, peab ta mõistma teisi inimesi ja käituma ise nii, et teised suudaksid teda mõista. Püüame õpetada, mida tunda ja kuidas tunda. Mõningaid tundeid sõnastada Unistaja juba oskab. Vast areneb veel.

7 comments:

Pikajuukseline Ema said...

Ma olen juba aastaid sellel andekuse-andetuse teemal mõtisklenud. Koolitaja ei öelnud, et ei peaks/tohiks neid andetuid külgi arendama, ma arvan, et ta mõtles pigem seda, et ei tohi teha inimesest seda, kellel on kõik küljed võrdsed ehk siis teemant briljandiks lihvimata. Sest kui kõik hinded on viied, on väga raske edaspidise elu ÜHTE suunda välja valida, kui kutsumust pole, aga harjumus on kõiki asju maksimaalsele hindele teha ja juhe jookseb aastatega kokku. Seda rääkis meile eelmine aasta üks lastepsühholoog, kes nö. viieliste enesetapjatega tegeles.

Mina panin ka oma kehva koordinatsiooniga lapse trenni. Arvatavasti umbes 5 aastat tagasi. Erilisi muutusi ei ole, trennid on vahetunud, aga kehaliselt pole ta kindlasti sama taseme lähedalgi, mis õed (ka ilma trennita õed). See ei olegi minu eesmärk. Tahan vaid, et ta liigutaks piisavalt, sest liikumine on hea.

Samamoodi arutlesin kunagi siin https://piparmyndi.wordpress.com/2015/04/20/tavalised-erilised-veidrad-lapsed/ teemal kas on mõtet meelt heita, kui laps ei saa ise kingapaelu kinni. Mõeldud on koolilast, kellel näpud ka joonistamises ja pildi värvimises ja kääridega ümberkäimises päris vilumust saavutanud polegi, aastatest harjutamisest hoolimata. Mõned lihtsalt ongi sellised ja neid inimesi on alati olnud.

reet said...

Jah, eks ma võtsingi Sinu jutust ühe lause välja ja aretasin selle pealt mõtet edasi. Ma arvan ka, et kõike maksimaalselt ei saa, eriti väga noorena kipub juhe kokku jooksma. Paraku näen ma natuke sõberkonnas, aga palju tööl lapsevanemate vastupidist suhtumist, mille markantseim tsitaat pärineb õige mitme aasta tagant: "Minu lapsed teevad sporti, neil pole lugemist vaja." Ehk siis arendame ainult seda külge, mis on tugev, ja jätame nõrgad, aga meie ühiskonnas toimetulemiseks tähtsad küljed igasuguse tähelepanuta, jätku õpetajad ka!

Kingapaeltega võiks laps ikka ükskord ise hakkama saada, ja nööpidega. Ma sellepärast otsisingi Unistajale paeltega saapaid, et ta seda oskust ei unustaks. :) Aga ma isegi pean hirrrrmsasti pingutama, et valesse kohta tõstetud taburetile mitte otsa joosta, sest ruumilised võimed on mul nirumast nirud, arenda või ära arenda, mida siis lapsest tahta ...

Pikajuukseline Ema said...

Oi ma ei kannata öösel kööki minnes neid ebatraditsioonilisel kohal asuvaid (loe: tagasi panemata jäänud) taburette, laste toole, nukuvankreid ja autosid :D Alati suudan neile otsa astuda kottpimedas! MINA märkan neid õhtuti ja tõstan alati teepealt eest ära, aga teised... No töö käib sel teemal, kolm aastat tagasi lõi Trennitüdruk öösel vetsu minnes oma varba paariks kuuks paigast ära vastu salakavalat mängulauda. Peale seda suhtub tema ka ettevaatlikumalt ruladesse jms-sse, mis vetsutrajektoorile jäävad, see kurikaval mängulaud aga ei viibi enam meie hulgas.
Aga mina olen kehv orienteeruja, kui ma just kümnendat korda samale objektile ei satu. Nüüd täiskasvanuna saan ma sellest vähemalt aru ja katsun ise meelde jätta ruumilisi viheid, kust suunast ma tulin, nooremana arvasin, et LIHTSALT jõuan ehk sinna välja, kuhu vaja - teised ju jõudsid! Pingutusteta!

Anonymous said...

Kõrvalseisjale tundub üpris hirmus kurjustada lapsega selle pärast, et ta naeratab, kui sa oled temaga kurjustanud. Kas ta naeratab selle pärast, et kurjustamine teeb talle nalja, või sellepärast, et tunneb end küll "kurjustatuna", aga näomotoorika toimib valesti? Mis teaduskirjandus selle kohta ütleb? Väga põnev (kui nii sobib öelda) ja paljudele vanematele vajalik teema.

reet said...

Jah, kõrvalseisja jaoks ongi see kontekstist väljarebitud olukord imelik ja kole. Unistajal on kombeks aeg-ajalt otsustada, kuidas ta edaspidi mingis situatsioonis käitub. Kahjuks ei ole need käitumised - kui need juba silma torkavad, eks ole - sarnased teiste inimeste käitumistega, tähendab, mõistetavad. Parimal juhul on tegu kunstlikuna mõjuva emotsiooniväljendusega.
Selle konkreetse naeratusega on niisugune lugu, et näomotoorika kaela seda ajada ei saa. Pigem on see taas mingi Unistaja pea sees tekkinud järelduse vili, kohutavalt pingutatud naeratus, milles on ka omajagu uhkust - näe, ma nüüd naeratan nagu peab! On võimalik, et Unistaja on kuulnud, kuidas me keelame Lillebroril solvunult röökima hakata kõikvõimalike keeldude ja käskude peale - ja Lillebrori jonniiga kestab siiani, uskuge või mitte - ja teinud järelduse, et kuna pahandamise peale kisamine on vale, tuleb naeratada. Kõige rohkem me võitlemegi Unistaja isiklike järeldustega (Unistaja võtab ühe mõtte, keerab ja pöörab seda oma pea sees pikalt, kellegi käest ei küsi, ei ole nõus ühegi täiskasvanuga arutlema, teeb lõpuks mingi vale järelduse ja hakkab seda visalt ja järjekindlalt rakendama, on südamest solvunud ja kuri, kui talle öeldakse, et nii ei ole õige), mille tulemused käitumises, näoväljendustes ja valesti valitud sõnades avalduvad. Vähemalt kahest võimalikust sõbrast on ta seetõttu ilma jäänud, sest need lapsed ilmselgelt ei osanud autistliku eakaaslasega midagi peale hakata. :( Sellepärast me õpetame, et pahandamise peale tuleb olla tõsine, nutvale sõbrale abi pakkuda, oma küsimustele otsida vastuseid täiskasvanutelt ... Muidugi, iseasi on, kas Unistaja taipab, et tema peas keeratav ja pööratav järelduse-eelne mõte ongi vastust vajav küsimus.

Teaduskirjanduse seisukohad on nii ja naa. Populaarne on seisukoht, et autistlik laps olgu selline, nagu ta on, kohandage ennast ja keskkonda etma jaoks. Mittepopulaarne ja vähem avaldatud seisukoht on, et õppimisvõimelist autistlike joontega last (ja seda Unistaja on kindlasti) toetage, õpetage, treenige, see suurendab tema toimetulekut edaspidi. Tööalaselt olen näinud paari sellist toetatult treenitud last. Neil on raske, aga nad on õppinud toime tulema. Ka Unistaja on loonud endale mõned head toimetulekustrateegiad, mis mitte kedagi ei sega ja isegi väga silma ei torka. Neid me kiidame ja toetame - näiteks on tal sünnipäevade jm pidude ajal, kui mäng on kõige ägedam, vajadus tulla umbes kümneks minutiks täiskasvanute juurde vaiksesse ruumi - enamik lapsi sellist rahuhetke ei vaja.
Õudselt raske on Unistaja-tüüpi lapse olemist ja "kiikse" kirjeldada, sest kõrvalseisjad ei pruugi neid üldse märgata, aga igapäevaselt lapsega koos elades on need selgelt ja murettekitavalt näha. Vähemalt kolmveerand aega on Unistaja absoluutselt tavaline tore laps, aga veerand, viiendik, kuuendik - ma pole aega võtnud - on keeruline. Püüame mõista ja teda mõistma õpetada.

Anonymous said...

Lugesin, et autistlike joontega inimesed mitte pole "tundetud", vaid tunnevad emotsioone nii tugevalt, et ei oska nendega toime tulla, võib-olla ka neid ära tunda ja organiseerida.

reet said...

Jah, nii võib see ka olla. Eks see oleneb inimesest, sest iga autistlike joontega inimene on erinev ja ometi teistega sarnane. Meie sõpradel on laps, kellel on samuti autistlikud jooned, erinevalt Unistajast on need üsna kaugelt märgatavad, aga tunnetega on tal kõik korras, väga empaatiline ja armas laps on. Inimestega on üldse see "häda", et nad ei ole standardsed.

Post a Comment