CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, February 29, 2016

Harjutusi iseseisvaks eluks

Kõik meie lapsed teavad, kuidas üksi toimetulek käib. Tuleb teha sisseoste, pesta kõrvu ja luua soe suhe kellegagi, keda teised inimesed ei paista sallivat. Kuni Harry ja Marvin välja ei ilmu, on elu lihtne ja lõbus. Meie lapsed on ju näinud filmi "Üksinda kodus".

Täna oli olukord, kus mina olin tööl, suured poisid läksid ringi ja trenni, Mees viis Vanaema haiglasse Vanaisa* vaatama, aga Lillebrori polnud kuhugi panna. Lillebror saab kolme päeva pärast seitsmeaastaseks. Ta suhtus olukorrasse küll skeptiliselt, aga elektrooniline lapsehoidja vajutati tööle (sest üksimängimine on asi, mida Lillebror tõesti väga halvasti oskab) ja talle öeldi, umbes millal võiks täiskasvanud tagasi olla. Haiglast tulles leidsid Mees ja Vanaema eest rahuloleva Lillebrori, kes oli veetnud lõunatunni multikate seltsis ja imestas, kuidas see aeg nii ruttu läks. Harry ja Marvin ka ei käinud.

Samuti täna oli Unistaja kutsutud oma Parima Sõbra sünnipäevale. Sünnipäev pidi lõppema öövahetuses, mil meil kodus peaks ahjukütmine olema lõpusirgel. Ühtlasi toimus pidu eiteakus mingil uuel mängumaal. Nii. Meie tahame koju ahju kütma tulla. Vanaema on hädisevõitu. Pole teada, kas keegi sõber saab Unistajat vedada. Bussidega seiklemine on riskantne, sest vabandage, me ei tea Linna bussiliiklusest enam ammu mitte midagi. Järelikult tuleb maksta. Unistajale said antud instruktsioonid, Mees tellis takso. Unistaja jõudis märkimisväärse kiirusega Vanaema juurde ööbima ja kommenteeris, et taksojuht olevat olnud sõbralik. Eks me homme kuuleme sellest rohkem.

__________
* tänan küsimast, istub juba voodi serval, kõndima ei lubata. Eile nõudis, et täna toodagu talle ajaleht. Täna, et homme läheb tarvis nihkkaliibrit ja joonestusvahendeid. Oma tööelus on ta kliinikumile mitmesuguseid agregaate konstrueerinud (põhimõttel: keegi asjapulk käis välismaal, seal tehakse haiglas vaat nii - leiutage meile ka sellised vahendid!), ma ei saanudki aru, mida ta nüüd arendama tahab hakata. Ma loodan, et tegu ei ole Roosimemmeliku maailmaparandussooviga - Roosimemm on insuldist paranev jõuline ja tarmukas memm suurepärasest raamatust "Pahupidi puhkus", suudab kogu külaelu pea peale keerata.

Saturday, February 27, 2016

Kas ta malet mängida ikka saab?

Ma olen hetkel elav tõestus väitele, et oma pereliikmetega ei oska proua psihholoog midagi peale hakata. Oma isa käsutada, et naerata, tõsta korraga mõlemaid käsi ... on imelik. Minu isa (siin blogis tuntud kui Vanaisa) lesib praegu insuldiga haiglas ja tema kõrgesti koolitatud tütar ei tundnud seda ära.

Muidugi, üsna keeruline ongi ära tunda vasaku kehapoole jõuetust inimesel, kelle vasak käsi on juba palju aastaid tagasi saadud vigastuse tõttu nõrgem. Kui see inimene liigubki tavatingimustes aeglaselt ja ettevaatlikult. Kui see inimene ei käi oma toast kuigi sageli väljas ... Ja kui asjassepuutuv kooselav isik (tuntud Vanaema nime all) ei räägi ära kõiki kummalisi õnnetusi, mis sel päeval juhtunud on (sealhulgas hirmus palju toidunõude kukkumist). Nii et ma ei ole nõus ennast lõpmatult süüdi tundma. Vanaisa suhtles adekvaatselt ja näkku vaadates minu silm ühe suunurga viltuolekut ära ei tundnud. Kiirabiarst oli öelnud, et on ikka küll - koolitatud pilk muidugi oskab näha. No ja neid peapööritusi ja tasakaaluhäireid on Vanaisal olnud juba ammu, ta vist võtab selle vastu mingit ravimitki. Ealine iseärasus, oleme siiani arvanud. Võib-olla ongi, Vanaisa on 83-aastane ja sellest ajast 14 aastat Siberis veetnud (kaks küüditamist, 7 vanglat, näljasurma lähedus ja muu taoline ...). Selle kõige kohta on tal siiani olnud hämmastavalt hea tervis. Eks me vaatame, mis edasi saab.

Pealkirjas oleva küsimuse esitas Jõugu Juht. Küsimus on täiesti adekvaatne, sest meie eelnev jutt oli niisugune: "Lapsed, vanaema helistas. Eile oli Vanaisal paha olla, mäletate?" Lapsed: "Mhmh." Mina: "Vanaisa on nüüd haiglas, tal oli insult. See on niisugune haigus, et peaajus läks veresoon katki ja verelibled lähevad laiali ja segavad ajus närvirakkude töötamist* ... Nii et Vanaisa ei saa võib-olla enam kõiki asju teha ja te peate nüüd Vanaema palju aitama, puid kandma ja mis veel tarvis on ... Ja kui Vanaisa haiglast välja saab, siis on tal tõenäoliselt üsna paha olla, sest ta ei saa teha seda, millega ta harjunud on, teate küll, talle meeldib muudkui toimetada ..." Selle peale JJ küsiski, kas malet saab mängida. Vanaisa hakkas JJ-le malet õpetama, kui see oli umbes viiene. Ma arvan, et seda vanaisad talviti lapselastega tegema peaksidki - mõtlemist õpetama. :) Vanaema, kes Vanaisa viimase 24 tunni jooksul jälginud on, arvas, et ikka saab malet mängida. Mõistus on ju peas, ainult et mõned asjad kippusid meelest minema, nagu kempsus tule kustutamine ja nii. Mis tegelikult Vanaisa tervisega saab, eks me seda kuuleme haiglast. Vaatama ei tohi minna, gripihooaja karantiin on, aga raviarstiga saab vast ikka rääkida.

Laste kohta veel niipalju, et märgatava kurvastamise ja muretsemise puudumine on täiesti normaalne. Vanaisa on ennegi paar korda haiglas olnud ja arstide vahet käinud. Vanaisa on ennegi ennast "näruselt" tundnud. Lastele on palju räägitud, et väga vanade inimeste tervis ongi kehv ja ühel päeval ... saab seegi otsa. Muide, kui päris leinamiseks läheb, siis võib vabalt juhtuda, et lapsed nutavad alles mingid päevad pärast matuseid, kui leinatava puudumine reaalsuseks saab. Seda tuleb ette ka teiste lastega, mitte ainult meie omadega. Esialgu me veel ei leina. Homme käime haiglas kuuldeaparaadi patareisid ja telefoni laadijat viimas, siis kuuleme rohkem.

Kui kellelgi tarvis on, siis see lehekülg http://www.insult.ee/ on päris hariv lugemine. Mulle meeldiks isegi rohkem teada, aga eks neid "võib juhtuda" ja sageli tuleb ette" võimalusi on küllalt palju, mis täpselt ühe või teise insuldipatsiendi prognoos on, oskab öelda kogenud arst ja arstki pole Jumal, kes kõike ennustada oskab.

Loodame Vanaisale parimat.

_________
* lugege kõik oma lastele Pilvi Üllaste imelist raamatut "Lugu kahest vereliblest", see seletab inimkeha toimimise suurepäraselt lahti.

Thursday, February 25, 2016

Vist ühinen piimatalumatute ridadega

Loodan vähemalt, et seltskond on hea. :)

Viimaste päevade inimkatsed on andnud tulemuseks, et ... piimaga kastmest koolitoidu peal ei osanud nagu midagi arvata. Koolitoit tekitab mu sisikonnas peaaegu alati raske tunde, ükskõik, mida ma söön. Erandiks võib-olla korralik tomati ja paprikaga hautis, kui riisi juurde antakse. Kas asi on toorsalati tooruses või milleski muus, ei tea.

Kohvi peal piim tõsiseid probleeme ei põhjustanud. Juhuu, kohvi saab juua!

Paar saia- ja leivatäit määrdejuustu ei teinud ka midagi imelikku.

Või käib kaneelisaia vahele ja kookide sisse, aga või pidavat olema ka vähem piimane kui teised piimatooted (ütleb kõigi tarkuste allikas Internet).

Ja siis ma sõin nii umbes 200 või natuke rohkem grammi jogurtit. Ui, see oli kole. Juba poole tunni pärast oli selge, et see toit mulle ei sobinud. Hm, jogurt on mulle alati meeldinud. Tuleb katsetada erinevate sortide ja kogustega, kas midagi sobib.

Kohupiima, hapukoore ja juustuga pole veel katseid teinud. Kui vaja on, siis kõige kergem on loobuda kohupiimast - maailmas on piisavalt kooke peale küpsisetordi. Ilma ohtra hapukooreta õiget kurgisalatit, redisesalatit ja frankfurdi kastet teha ei saa. Nii et ka see asi nõuab piiride katsetamist. Juust ... on nii ja naa. Valgehallitusjuustu nimel olen ma valmis ka kõhuvalu kannatama. Pitsat ilma juustuta kah teha ei saa, aga leivapealse juustu annetan ma meelsasti Unistajale, kes on suur juustusõber.

Tüütu. Samas polegi ma pärast teismeiga õieti mingeid piire katsetanud, huvitav on ka - kui neid üle piiri minemisi ainult nii hirmsa kõhuvaluga ei karistataks ... Homme elan sisikonna maharahustamise mõttes piimavaba elu.

Kuidas Lillebror oleks peaaegu Eliitkooli katsetele läinud

Lillebror on üks märkimisväärselt terane tegelane. Suhtleb ka täitsa vabalt, eelistatavalt kogu aeg. Tema Eelkooliõpetaja ilmutab endiselt aeg-ajalt hämmeldust, miks Lillebror üldse eelkoolis käib - ta ju oskab kõike, suhtlemisega probleemi ei ole, saab teistega läbi ja üldse ...! Eks ma siis muudkui selgitan, et vaata, kaks ainult natuke vanemat venda, Lillebror rakendab oma head vaatlus- ja kuulamisoskust ja nii see silmaring tuleb.

Igatahes mõtlesime me mingil hetkel, et teeks nalja, viiks Lillebrori Eliitkooli katsetele. Ühtpidi tahtsime teada, kuidas Lillebror hakkama saab ja kui üle me ta siis õpetanud oleme (kui vastu võetakse, siis oleme vägagi üle õpetanud). Teistpidi oli minul professionaalne huvi ja uudishimu, mis imeasja seal lastelt siis küsitakse, et mõned inimesed pidavat oma lapsi lausa mitu kuud ette treenima ...

Vaagisime seda asja mitut pidi. Üleeile oli viimane päev laps katsetele kirja panna. Ei pannud.

Esiteks oli Lillebror ise selle ettevõtmise vastu. Moosisime küll, et lähme vaatame, missugune see BL kool on, äkki on tore ... "Ei!" ütles Lillebror väga otsusekindalt.

Teiseks ei paneks me Lillebrori mitte mingil juhul sinna kooli. Varasemale sellele-ja-tollele kogemusele toetudes ... ei ole meie pere tüüpi kool. Ilmselt ei pane me Lillebrori üldse esialgu kooli, jääme koduõppele. Ma ei kujuta ette, mida Eliitkooli rahvas selle peale ütleks, et laps on füüsiliselt Eestis olemas ja neile sisse saanud, aga tahab kodus metsas jalutada ja kollektiivist irduda?

Kolmandaks oleks see lihtsalt tobe - viia laps vastu tema tahtmist katsetele kooli, kuhu ei Mees ega mina teda panna ei taha? Ainult sellepärast, et mamma - proua psihholoog - tahab katsetel kasutatavaid ülesandeid näha? Mh, ju ma saaks neid näha ka mõnel muul moel. Kui mitte neid endid, siis mõnd analoogi, ma niiehknii ei õpi pähe.

Neljandaks ... meile ei sobi ajaliselt. Kogu see võistluste ja sünnipäevatamise värk eelmisel nädalavahetusel väsitas parasjagu ära. Järgmisel nädalavahetusel toimub Pidu, sest seesama Lillebror saab seitsmeseks. Kui me peaksime Lillebrori laupäeval Eliitkooli katsetele viima, millal ma siis pesu triigin ja niisama rahumeelselt olemas olen? Laupäeva ennelõuna sobib nimelt pesutriikimiseks üldse kõige paremini. Natukehaaval tuleb hakata Peo vastu valmistuma ka. Ega siis iga päev ei saa üks noor mees seitsmeaastaseks.

Nii jäigi. Usume Lillebrori terasusse niisamagi, ilma, et seda peaks meile keegi tõestama.

Ja kuidas me nüüd koduõpime

Sügisel läks meil koduõppimine päris hästi, kuni ma haigeks jäin. No ja siis tulid jõulud ja Jõugu Juhi sünnipäev ja reis ja mingil hetkel tundsin ma tõsist paanikat - me oleme koolirütmist hirmsasti maas!

Nüüd on rutiin tagasi. Halleluuja. Mõnes aines oleme koolirütmist eeski ja see mulle sobib. Muidugi ei sobi mulle põrmugi vajadus koduõppelaps juba mai alguseks valmis õpetada, sest hinded tuleb kätte saada samal ajal, kui teised. Ma võiks oma koduõppelapsed südamerahus viia vastama viimastel jaanipäevaeelsetel tööpäevadel, mil paljudel õpetajatel on kabinet läikima löödud ja kevadised koolitused läbi. No aga EHIS ja arvestuse pidamine ja missulapselsiisvigaonettaõigeksajakshindeidkättejapuhkamaeisaa? Puhkama, eks ole - et sügiseks kõik viimseni ära unustada. Paljude muude riikide lühike suvevaheaeg on küll nõme, aga omendamise seisukohast väga mõistlik. Meie koduõpime ilmselt aasta ringi, eelmine suvi näitas, mida suvevaheaja pidamine laste oskustega teeb - mitte midagi ilusat.

Minu praegune plaan on tirilimps-poolteist töövihikud läbi longata ja pärast iga töövihikuga lõpetamist vastava aine õpetajale laps ette näidata. Vahetult enne ettenäitamist jõuab siis veel korralikult üle korrata ja lappida need lüngad, mis võib-olla on kogemata sisse jäänud. Näiteks inglise keeles on Unistaja täpselt viis unitit klassist ees, heal juhul saab aprilli alguses või nii ära vastata ja siis on selle asjaga selleks õppeaastaks ühel pool*. Jääb rohkem aega teha näiteks kunstitöid, mida me praegu kohe üldse ei tee. Kuidagimoodi ei sobi, noh. Ajaliselt ja jaksu mõttes ja korralduslikult. Hm, äkki teeks kevadel ühe kunstinädala, käiks kuskil muuseumis või galeriis päris kunsti vaatamas ja üldse? Sest niisama-piltide joonistamine teemal "Lapsed lombi ääres" on kuidagi nagu nüri.

On selge, et mõnes aines jääb mõni oskus puudu. Jõugu Juhi õigekiri on endiselt väga loominguline. Unistaja ei oska endiselt teksti põhjal ise lauseid moodustada. No ja Lillebrori tähed ajavad mul juuksed püsti. Ärge öelge, et ta on veel nii väike, te ei ole neid tähti näinud. Mis siis. Peamine on areng. Natuke ikka areneme ka. Me vähemalt püüame. 

________
*siis me hakkame temaga mingit inglisekeelset raamatut lugema, aga töövihik ja vastamine = kooli jaoks õppimine on siis valmis, ma loodan.

Saturday, February 20, 2016

Välek-vibulane ehk muljeid elu esimesest spordivõistluselt

Kui me vajalikku spordihoonesse kohale jõudsime, olid eelmise satsi sportlased veel autasustamata. Treener tuli ukse vahel vastu ja ütles, et saali minnakse ainult sisejalanõudes. Ma toasusse kaasa ei võtnud, liigutasin siis kõik mitu tundi vabalt varbaid. Õnneks ei olnud põrand märkimisväärselt külm.

Poisid leidsid üsna kohe ühe trennisõbra. Päris tore on näha, et keegi poisslaps on pikajuukselisem kui Jõugu Juht. :) Meie, lapsevanemad, olime natuke aega segaduses ja tundsime ennast natuke vales kohas olevat. Sama tundis vist ka Lillebror, sest ta muudkui nühkis ennast minu vastu ja nõudis tähelepanu. Pikapeale selgus, et Lillebror ei olegi kõige väiksem kaasasolev laps, vennakesi oli teistegi, ja mõnel kaasasoleval lapsel on veel jee! nutitelefon, milles mängimist saab üle õla pealt vaadata.

Treener juhatas, et nüüd särk ja nüüd soojendus. Soojendusest oli näha, et Unistaja teeb küll agaralt kaasa, aga tema kehaline osavus ja arusaamine, mis väänutust parajasti tehakse, vajavad veel arendamist.

Siis hakati laskma. Kõigepealt need ja siis nood. Ja siis jälle nood ja siis need. Ja niimoodi kümme korda! Unistaja liikus üsna stabiilselt 8. ja 9. koha vahel 12 üritajast. Noor veel, mõtlesime, ei muretsenud. Treener käis ütlemas, et ärge te Unistajale öelge, mis tulemused on. Unistaja sai isegi aru, et mõni nool ei läinud päris õigesse kohta. Arvestades rahvamassi - 60 last pluss treenerid pluss vanemad pluss õed-vennad - toimetas Unistaja väga kompetentselt ja rahulikult. Eks me olime eelnevalt kodus õpetanud ka, et võitma sa ei lähe, lähed osalema, esimene kord, saad teada, kuidas see asi käib ...

Mingil hetkel mõtlesin mina ka enda jaoks asja selgeks - see spordihallis veedetud laupäev on selline üldhariv kogemus. Varem pole me spordivõistlustel käinud, edaspidi ka ei tiku, kui just oma laps ei võistle (ma ei saa üldse aru, miks inimesed vabatahtlikult mingeid võistlusi vaatamas käivad, kui nende pereliikmed just võistlemas ei ole). See üks kord on ärakannatatav. Seda ma ütlesin ma mossitavale Jõugu Juhile, kes leidis, et palju parem oleks olnud see päev veeta kuidas iganes, ja üldse ei ole aus, et tema võistlema ei saanud.

Vahepeal oli natuke vaheaega ja siis lasti veel kümme korda. Ikka nii, et need ja nood ja nood ja need ... Nüüd hakkas Unistaja väsimuse märke ilmutama. Tuli vahepeal meile põlve peale istuma. Küsis kommi - ikka saab. Mudisin ta käsivarsi natuke, õlalihased olid pinges. Mees vaatas, et vibu võdiseb ka käes. No ta on noor veel. Lõpuks jäi Unistaja kümnendalt kohale, mis üldarvestuses pole üldsegi paha, sest temast tagapool on kokku 17 last, kellest enamik ei saanud võistlustelegi.

Rõõmustas, et Unistaja pidas kogu ürituse hästi vastu. Kartsin, et ta hakkab väsimusest nutma või midagi sellist, aga ei, ka terve kodutee oli ta rahulik ja vist isegi kojujõudmiseni ärkvel. Kahju oli, et ilm oli niru ja meil Mehega oli veel õhtul üks koduõppe-teemaline üritus plaanis. Ilusa ilmaga oleks saanud lossimägedesse jalutama minna või midagi muud sellist mõistlikku teha.

Kas me ta järgmisel korral kellelegi lapsevanemale kaasa anname - ka seekord pakuti küüti -, ei tea. Või kes teab, millal see järgmine kord tuleb. Ma natuke loodan, et mitte varsti, sest südame järgi ma tahaksin oma laste kõigil võistlustel kaasas olla, aga spordihuvi järgi ei tahaks üldse ühelegi võistlusele minna. Kuidas see vanatädipojatütar Kelly oma tütrega jaksab kõikjal kaasas käia, mina ei tea. Eks näeb ...

Friday, February 19, 2016

Head kavatsused ja mis tegelikult juhtus

Meil on majanduslikult jätkuvalt hõre. Kõik vajadused on kaetud, ärge muretsege, aga peaks nagu mõistlik ja arukas olema. Seda ma täna kavatsesingi. Aga juhtus.

Kõigepealt käisime Mehega Prismas, et osta Lillebrorile üks sünnipäevakink, piima, mune ja midagi veel. Õunad ja apelsinid olid soodusmüügis. Unistaja on avastanud singi, mis talle maitseb, võtsime sinki ka. Kassitoitu oli vaja. Käntsakas seapraadi - meie pere kaks lõunat - oli kah soodusmüügis. Kõik kõlab väga mõistlikult. Ja siis ma katsusin avokaadot ... Pehme oli! Täiesti küpselt pehme! Kontrollisime kodus, absoluutselt küps avokaado - ja selgus, et ülejäänud perekond eelistab avokaadosalatile singileiba. Mulle sobis väga hästi. No aga nüüd me läheme homme hommikul enne Unistaja võistlustelt sõitmist sinna tagasi lootusega hankida veel kolm-neli avokaadot. Rohkem pole vaja, vaevalt et need päris küpsed eksemplarid kaua seisavad.

Siis viisime suuremad poisid puutööringi ja läksime ise Apollosse, et osta Lillebrorile teine sünnipäevakink. Selgus, et Lillebrori soovitud raamatut seal pole. Küll aga oli soodushinnaga mitu A.-C. Vestly kaheksa lapse raamatut, mida meil veel polnud. Väga Heade Raamatute ostmatajätmine on patt. Pealegi jätsin ma ostmata ühe vaimustava aiandus- ja kokandusraamatu! Viimane oli täitsa täishinnaga. Tegin talle pai ja lubasin, et tulen kunagi edaspidi teda koju viima.

Siis hakkas südametunnistus piinama ja me läksime hoopis Vanaema ja Vanaisa juurde juttu rääkima. Jutt venis pikale, nii et ma ei jõudnud isegi Humanasse Unistajale puuvillast kampsunit vaatama. Aga kui oleks jõudnud ...

Sellest moraal, mida ma pean endale ikka ja jälle kordama: kui tahad raha säästa, hoia poodidest eemale.

Wednesday, February 17, 2016

Vastukäivad soovid

Kui ma vähegi usuksin horoskoope, siis peaksin ma olema sündinud Kaksikute tähtkujus - tahan paljude asjade puhul kaht teineteist välistavat tulemust. Ei ole Kaksikud. Horoskoope kah ei usu. Vastukäivaid asju tahan.

Tahaksin, et ühel päeval, kui poisid on suured, elaksid nad kõik oma peredega siin. Meil toaruumi on ja soovi korral võib igaüks endale ja oma perele erinevasse krundinurka maja ehitada. Samas tahaksin, et lapsed palju reisiksid. Kui keegi neist otsustab näiteks Argentiinasse misjonäriks minna, kiidan ma selle mõtte vaimustusega heaks. Välismaal elamine on ju suurepärane mõte!

Tahaksin nautida elu suurte lastega. Samas on meil ikka kole vähe lapsi, mõni pisikene kuluks ära.

Tahaksin elada tervislikku ja arukat elu. Küpsetasin just plaaditäie kaneelisaiu ja homme hommikuks äratuskella ei pane - keegi ei pea kuhugi minema -, laisklemise võimalust tuleb nautida!

Tahaksin luksust. Tahaksin miinimumi, võimalikult lihtsat elu.

Kas sa, naine, ise ka tead, mida tahad? Ei, muidugi mitte, muidu ma poleks mina.

Tahaksin sooneutraalset ühiskonda. Ausalt. Lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et iuuu. Mis mõttes on naised printsessid? Ja igapäevaelus ma tegelikult ei vaja seda, et Mees jookseb mulle autoust lahti tegema. Või seda, et vanaisa-eas meeskolleeg ukse vahel seisma jääb ja mind ees läbi viipab. Ma tahan, et inimesi koheldaks eelkõige inimestena. Kui keegi kannab enda jaoks ilmselgelt liiga raskeid kompse, tuleb aidata, olgu mees või naine. Kui keegi bussis liiga palju kõigub, peab istekohta pakkuma see, kes vähem kõiguks. Kui tüdruklaps tahab minna õppima inseneriks või automehaanikuks, palun väga. Kui poisslaps soovib eksperimenteerimise mõttes silmi ja juukseid värvida, las siis värvib. Punk on lahe. Kulmukergitamine ei tohiks olla patt - me ju kergitame kulmu ka siis, kui kellelgi täiesti soo-traditsiooniline riietus halvasti istub või midagi sellist -, aga kui kõlbab temale, mis see siis lõpuks meie asi on.

Ja siis ma olen selline ema, kes õpetab poegi ruumi sisenedes mütsi peast võtma, täpsemalt, ma lausa nõuan seda. Ja tahaksin, et poegadest saaks härrasmehed ja tütardest, kui neid kunagi tuleb, daamid. Mis tütardega saaks, ma tegelikult täpselt ei tea, sest plaane võib teha, aga tegelikkusega tegeleme siis, kui see kätte jõuab -, aga poegade puhul ma küll sallin nende ajutist kudumisharrastust (Vanaema õpetas) ja muid stereotüüpses mõttes mittemehelikke huvisid, aga pikemas perspektiivis ootan siiski, et neist täiskasvanuna saaksid nohikulikud superkangelased. Sellised tagasihoidliku olemisega džentelmenid, kes lohaka jalutuskepiviipega kaabakaid okaspõõsastesse lennutavad ja vabal ajal eelistatavalt daamidele ette loevad. Nagu Hugh Granti filmitegelased ilma Granti endata, noh. Mitte jalgpallimeeskonna kaptenid ega Danny Zukod, sest minu jaoks pole kumbki lahendus vähimalgi määral mehelik. No ja õppida võiks nad ... midagi mehelikku, mitte kosmeetikuks või midagi taolist. Näiteks rätsepaks õppimine pole ka kuskiltpidi mehelik, seda teavad kõik eestlased, kes on Jorh Aadniel Kiire isikut raamatus või filmis kohanud. Tegelikult hakkasid rätsepmeistrid vist juba enne "Kevadet" välja surema, aga perekond Kiir lõi stereotüübi ...

Õnneks kujunevad elus väga paljud asjad terve hulga märkamatute pisiasjade koosmõjul ja kui see kõik veel Jumala kätte paluda, siis on kõik lõpuks hästi. Ma ei armasta ühtegi oma lastest vähem, kui temast peakski saama jalgpallimeeskonna kapten või hullem veel, sõjaväelane. Ju siis nii on tema jaoks õige. Laste kasvamiste ja otsustamistega läheb täpselt piisavalt aega, et lapsevanema kindlad veendumused, milline laps täpselt peaks olema, jõuaksid mõnevõrra pehmeneda. Vanaisa leppis sellega, et ma ei läinud majandust õppima ega karjääri tegema, Vanaema leppis sellega, et ma eluaeg tema juures ei ela (läks tarvis küll 15 aastat ja kolme last), küll mina ka lepin, kui neist midagi muud saab, kui mina ette kujutan. Armastus sallib kõik.


Pilt





Mõnel päeval läheb nii, nagu ülemisel parempoolsel pildil. Mõnel päeval läheb nii, nagu alumisel keskmisel pildi. Need on head ja väga head päevad. Lapsed, jah, arvavad, et on nii, nagu alumisel vasakul pildil - ainult et mina ütlen vahepeal, et otse loomulikult pista komm või küpsis põske, mis sa veel küsid!

Täna on nagu alumisel paremal pildil. Äkki saab homme parem?

Tuesday, February 16, 2016

Oh õudust, võistlused!

Kes meil käskis poisid trenni panna? Nüüd on jama käes. Unistaja on saanud loa minna mingitele suurematele võistlustele ja vanemate kohus on laps sinna organiseerida. Laupäeval. Teise linna. Noh, parem ikka kui pühapäeval, aga mis asjaoludel üleüldse lastespordis võistlusi peetakse?

Olen kusagilt kuulnud, et mingi massiürituse puhuks pidid osalejad öösel hommikul kell 7.45 kohal olema - ega see ometi spordivõistluste kohta ei käi? Unistaja vanuserühm asub tegutsema kell 13.00, äärmuslik lastepiinamine oleks neid mitu tundi varem kohale ajada. Vist sama massiürituse kohta kuulsin, et päev oli kestnud õhtul kella 20-ni, kuni lilli ja tänukirju jagati. Spordivõistluste kohta see ju ometi ei käi? Tollel massiüritusel ei olevat olnud istumiskohta ega midagi. Spordivõistlustel ju ometi on?

Mees on kunagi malevõistlustel käinud, aga see oli 20 või rohkem aastat tagasi. Mina ei ole spordivõistlusi kunagi lähedalt näinud ka mitte. Kuhu minna, kas kõrgete kontstega ikka on mugav - peab olema, mul ei ole ilma kontsata jalatseid -, kas saab seljatoega istumiskoha, kus laps on, millal laps süüa-juua saab (sest lõunat süüakse ju normaaltingimustes kell 14!), kuidas välja kannatada kõigi teiste laste esinemised ... Sest vaadake, mind kui lapsevanemat huvitab minu laps. Minu laps, mitte (võib-olla elitaarne, kuid pealtvaataja seisukohast kindlasti igavavõitu) spordiala, mitte kellegi teise laps. Mind huvitab, kas kogu üritus on minu lapse jaoks igas mõttes turvaline, kas lapsel on tore, kas laps mõistab, mis toimub ja mida ta tegema peab?

Reaalsus on muidugi selline, et meistrivõistlused ei ole algklassilapse jaoks emotsionaalselt turvaline üritus. Isegi kui sel lapsel ei oleks Aspergeri jooni. Unistaja jaoks on see kindlasti äärmuslikult väsitav ja häiriv sündmus - no aga ta ise tahab minna ja trennis ilmselt ei paista tema aspergerlikkus kuskiltpidi välja. Turvalises keskkonnas ja väikeses seltskonnas ei paistagi. Unistaja tõenäoliselt ei mõista kõike, mis toimub. Treener kirjutas, et saatku me Unistaja nädala lõpupoole ühte öövahetuse-trenni, siis ta seletab, mis võistlustel toimuma hakkab ... ei saada, meil ei ole sel päeval üldse linna asja ja Unistaja kaudu ei tuleks koju tõenäoliselt mitte mingit adekvaatset infot*. Kirjutasin treenerile vastu, et minu küsimused on sellised, palun andke vastused. Treener on õnneks väga sümpaatne ja siiani päris hästi ka meili teel infot jaganud.

Oh miks mul ei ole tütreid? Need paneksin mingisse ilutikkimise ringi või midagi, seal ei oleks võistluseid ...

Keda huvitab, Jõugu Juht tegutseb teises vibuklassis, kus ongi rohkem rahvast, ta jäi napilt nendelt võistlustelt välja. Mõnes mõttes on see väga hea - peale õigekirja peab ju olema mingi ala veel, kus Unistaja on JJ-st parem!
_________
*isegi ilma Aspergerita - kui paljud üheksa-aastased poisikesed suudavad olulise info vanematele edasi rääkida? Jõugu Juht lõpetas üheksa-poolesena teist klassi, tema jutt ekskursioonidele kaasavõetavast ja muust taolisest oli täiesti ilma saba ja sarvedeta, isegi kui midagi päevikus kirjas oli.

Edit pool tundi hiljem - halleluuja, treener juba vastas! Ei pea hommikul vara kohal olema, huhh. Küll me vast saame muude asjadega ka hakkama. Võib-olla. Mis olekus Unistaja laupäeva õhtuks on, see on muidugi teadmata ... kardetavasti nutune. 

Monday, February 15, 2016

Ja miks ma sellele mõtlen

Vahetasime täna ühe kolleegiga mõtteid pagulastest. Mitte kõik meie mõtted ei olnud sarnased. Lõpuks jättis kolleeg esitama küsimuse, miks ma ometi oma pead selle teemaga vaevan ... aga ta peaaegu et esitas. Rõhk sõnal "ometi".

Ja siis ma järsku teadsin vastust - aitäh, vaidlemisest ja teineteisemõistmatusest on vahel ikka kasu ka.

Ma hoian ennast selle teemaga kursis ja püüan endale luua seisukohta, mis ei oleks ei sinisilmne sallivuse-ajupesu ega äärmuslikult vaenulik, sest mul on lapsed. Ma tahan oma lastele säilitada vana Euroopat. Kirikutorne ja vabadust, keelte ja rahvusköökide paljusust, külatraditsioone ja uskumatult mitmekesist loodust nii väikese maalapi peal. Seda vana Euroopat, kus on kuningakojad, mitmesaja-aastased piiripostid (kui tähelepanelikult otsida, siis mõnelt poolt ikka leiab) ja alpi ümisejad. Seda vana Euroopat, mida ma ise nii väga armastan.

Ma ei tea, kuidas seda säilitada. Ma ei tea, mida tuleb teha, et säiliks inimeste isikuvabadus, usaldus maailma vastu ja põhimõtteline sõbralikkus. Aga narril kombel ma loodan, et kui ma neid artikleid loen ja mõtlen ja mõtlen ja mõtlen ... siis ma äkki kunagi saan aru, mida teha. Või oskan üles leida inimesed, kes seda juba teevad, ja neid kuidagi abistada. Eesti oma Ku Klux Klan ei ole lahendus, kuigi tundub, et mitmed tuttava tuttava tuttavad paistavad seda pooldavat. Samuti ei ole lahendus pagulaste usu muutmine erivajaduseks, nagu "Õpetajate Lehes" keegi mees hiljuti soovitas - et koristatagu koolisööklast ära sealiha ja lugemikust kutsupilt, sest see solvab! Niisugused artiklid, muide, ainult suurendavad võõristust ja hirmu tundmatu suhtes. Lahendus peaks olema kusagil vahepeal, aga kus ja kuidas? Küll tahaks, et oleks olemas ühest Agatha Christie raamatust ("Saladuslik reisija") loetud headuseseerum, mida kõigile inimestele sisse sööta ja ...

Võib-olla ei muretseks ma oma laste tuleviku pärast nii väga, kui nad ei oleks kohevarsti suureks saamas. Ainult mõni aasta veel ja juba nad lähevad ... vahetusõpilasteks, õpipoisteks, ametit õppima, naist võtma! Jõugu Juhti lahutab korralikust puberteedist ainult mõni hetk, tundub mulle - ja siis on ta ju otsemaid täiskasvanu! Küll oli lihtne, kui neid kõiki sai veel kühvli ja ämbriga liivakasti saata ...

Nojah, ja tegelikult ma leian, et ka minu ja Mehe inimõigus oleks umbes 30 aasta pärast mööda vana tuttavat Euroopat reisida, käia kõigis kirikutes, kus me tahame, kanda täpselt nii rohelisi koerapiltidega riideid, nagu me ise tahame, ja näha ümberringi kõigi võimalike silma- ja juuksevärvidega lapsi. Erinevused on ju lõppkokkuvõttes huvitavad.

Saturday, February 13, 2016

Kui isegi Ritsik küsimustele vastab ...

... siis võin ju mina kah. Niikuinii mingit paremat vaimu peal ei ole ja sokikudumine ei edene.

Mis on viimases sõnumis, mille kõige viimasena kirjutasid ning kellele see oli?
Ma vihkan sõnumeid. Mu telefon ei söö neid, nende toksimine võtab terve igaviku ja kasu pole neist põrmugi. Nii et ma ausalt ei mäleta, millal või mis asjaoludel kellelegi sõnumi saatsin.

Mis on viimases sõnumis, mille sa viimati said ning kellelt?
Vaata eelmise küsimuse vastust. Tegelikult sain sõnumi pangalt, et palka on makstud. Need on piisavalt lühikesed, et telefon neid ühekaupa välja kannataks.

Mis kellast sa enamasti ärkad?
Kui korralikult magada lastakse, siis kümne ringis. Tavaliselt ei lasta, kas peab varakult kuhugi minema, päike paistab silma või kargab kass kõhu peale ja äratab üles.

Kas sa kardad hilisõhtul üksinda jalutada?
Ma ei tea, pole ammu proovinud. Noorena eriti ei kartnud.

Mida sa teed, et lõõgastuda peale pingelist päeva?
Olen keras ja loen. Teetass võiks ka käepärast olla.

Kus leidis aset su viimane suudlus ja kellega?
No on ikka küsimused ...Ma olen viimase 15 aasta jooksul ainult ühe Mehega musitanud. Loogiline?

Kas sa sattusid koolis tihti jamadesse?
Ei. Ma olin usin, kasin, puhta põllekesega ja suutsin enamasti üsna edukalt varjata seda, kui kirglikult ma seda süsteemi põlgasin.

Kas sa naudid oma tööd? Kui oled töötu, siis miks?
Vahel naudin. Vahel on mõttetu. Vahel on kole. 

Kas sa saad kergelt aru kahemõttelistest asjadest?
Kahjuks saan aru kergemini, kui tahaks.

Kas sulle on pakutud narkootikume ning oled keeldunud?
Ei tea, et oleks. Ma olen sellest east juba väljas ja nooruses selliste inimestega ei kohtunud. Mis keelduksin, ma helistaksin otsekohe politseisse! 

Kas sa oled kohanud kedagi, kes on pannud sind teisiti mõtlema ja nägema?
Seltsimees kunstiteadlast? Küsimuse rõhuasetus on segane, jään vastuse võlgu.

Kas sa tarvitad narkootikume?
Ei, ma ei ole selleks piisavalt rumal.

Mis see on, millele sa viimasel ajal palju mõelnud oled?
Mismoodi mu lapsed elama hakkavad, kui nad on piisavalt suured, et ise oma eluvalikuid teha? Ja mida teha, et vana, kristlik, kultuurne Euroopa päästa? (mitte et keegi minu arvamust küsima tuleks)

Millal sa viimati hoidsid oma arvamuse enda teada ning surusid oma emotsioonid alla, et vältida vaidlust ja konflitki?
Ma teen seda tööl üsna sageli. Seisus kohustab.

Kas sa tavaliselt kallistad esimesena?
Ma ei kallista meelsasti kedagi peale Mehe ja laste. Sõbrannadel ja naiskolleegidel luban ennast kallistada, kui neil vaja on.

Kas sa oled südamlik inimene?
Ma ei tea, üks kursusekaaslane kunagi ütles, et olen.

Kas sa suudad kerida omale ise suitsu?
Ei tea, pole kunagi proovinud. Ka suitsetamiseks ei ole ma piisavalt rumal.

Mida sa ootad tulevikult?
Paljude lapselaste vanaemaks saamist. Lotovõitu või muud rahalist imet. Lähemalt tulevikult kevadet.

Kas sul on tätoveeringuid? Kas sa tahad neid juurde teha?
Ei ole ja ei taha neid mitte kunagi teha, ma kardan valu.

Kas sa oled vaimselt tugev?
Ei tea, mõnikord vist olen. Kas see näitab midagi, et ma olen suutnud enne klassi ette minekut ära nutta, siis rahulikult lastega rääkida ja pärast oma kabinetis jälle natuke edasi nutta?

Kas sa oled füüsiliselt tugev?
Üldse mitte, aga mul on Jonn. See aitab kestvusaladel nagu maakaevamine ja puukandmine.

Kas sa arvad, et sa oled hea inimene?
Tahaksin olla.

Nimeta üks asi, mida sa sooviksid oma elus muuta praegu?
Paremat tervist tahaksin.

Mida sa enamasti hommikuks sööd?
Seda, mida on. Moosisaia näiteks.

Kas kõik väärivad tõe teada saamist?
Oleneb, mis on tõde ja mis kellegi isiklik arvamus.

Mis oli viimane vale, mida sa ütlesid?
Amet kohustab vahel niimoodi laveerima, et see on juba peaaegu valetamine.

Nimeta kaks asja, mida on lihtsam teha kui tunnistada?
Ju need mingid salapahed on.

Kui palju suhteid või flirte sul on olnud elu jooksul?
Rohkem kui oleks vaja olnud. Kahjuks ma väga noore ja abiellumishimulisena ei teadnud, et tuleb ainult kannatlikult oodata, kuni päris Mees tuleb.

Kui mitu südant sa murdnud oled?
Loodetavasti mitte ühtegi.

Nimeta kolm asja, mis sulle enda juures meeldib?
Mul on väga hea mälu. 
Ma oskan peaaegu igasugust naiskäsitööd.
Ma ei tea ... Figuur? Minu vanuse, toitumis- ja trenniharjumuste kohta?

Kas sul on palju sõpru, kellega aega veeta või on vaid mõned üksikud?
Piisavalt, tänan küsimast.

Mis on viimane film, mida vaatasid?
"Üksinda kodus" kolmas osa, lapsed tahtsid vaadata ja ma olin samas ruumis.

Millal sa viimati kinos või teatris käisid?
Eelmisel kevadel vist. 

Kas sa õpid oma vigadest?
Natuke kindlasti, aga see ei meeldi mulle!

Mida sa oled õppinud „valusalt“?
Et keerulised suhted on halvad suhted.

Mis paneb sind ennast vanana tundma?
Minust kolm päeva nooremal sõbrannal ... vist tuttaval, sest me pole palju aastaid päriselus kokku saanud ... on nii umbes 22-aastane laps. 

Milliseid keeli sa oskad?
Eesti, saksa, inglise. Algtasemel prantsuse, vene. Lugedes saan ebamääraselt aru itaalia, hispaania, hollandi ja soome keelest, kui tekst on lihtne ja sisu kohta mingi vihje olemas(nt. filmi kirjeldus telekavas)

Kui oluline on sinu jaoks privaatsus?
Oleneb olukorrast.

Kas sulle meeldib tihti üksinda olla?
Jah, aga seda ei juhtu eriti sageli.

Mis on sinu lemmikud lastenimed?
Osad on juba ära pandud ja neid ma ei ütle. Järgmisele pojale võiks panna Samuel, kui ta peaks meile kunagi tulema. Tüdrukunimedest Rutt, Rahel ja Rebekka. Veel meeldivad Liisa, Epp ja Lumi, aga need ei sobi meie perekonnanimega põrmugi.

Mis rikub sinu jaoks ära vestluse?
Taustaks mängiv teler.

Mis on sinu arvamus „teise võimaluse“ osas?
Oleneb inimesest. Mõni tegu on lihtsalt liiga koletu, et meeleparandus võimalik tunduks.

Kui sa saaksid valida ükskõik kelle maailmast, siis keda sa sooviksid oma õhtusöögile külalisena kutsuda?
Hmm. Tänapäeva kroonitud pead vist eriti peent toitu ei söö. Nii et see võiks olla keegi kuninglik isik.

Kas sa sooviksid olla kuulus? Millises valdkonnas?
Tänan, ei. Kui, siis nii umbes 40 aasta pärast Aasta Vanaema või midagi sellist.

Kas sa harjutad enne telefonikõnet teksti, mida edastada soovid? Miks?
Oleneb kõnest. Vahel mõtlen küll enne läbi, mida ja mis tooniga räägin.

Millest koosneks sinu ideaalne päev?
On suvi. Mees on nõus üsna varakult tõusma. Ilm võimaldab toimetada aias ja toas. Käin seenel. Lapsed ei tee pahandust. Õhtul läheme näiteks vabaõhu-sümfooniakontserdile.

Millal sa viimati endale laulsid?
Ma ei laula, selle võimaluse hävitas krõõbist muusikaõpetaja vist igaveseks.

Kui sa elaksid 90-aastaseks ning saaksid viimased 60 aastat sellest säilitada vaid ühe – 30 aastase keha või 30 aastase mõistus – kumba sa valiksid?
30-aastase keha tahaks tagasi küll, palun. Mõistust, ma usun, on vahepeal palju juurde tulnud.

Kas sul on mingi aimdus, kuidas sa sured?
Ei ole. Loodan, et jõuab asjad korda ajada, nii inimeste kui Jumalaga, ja ei ole väga valus ega kõrvalseisjate jaoks kole.

Nimeta 3 asja, mis sinul ning su kaaslasel on ühist?
Me oleme mõlemad laisad nagu porikärbsed, armastame reisimist, fantaasiakirjandust ja lasanjet.

Mille üle sa siin elus kõige rohkem tänulikkust tunned?
Jumala arm, muidugi.

Kui sa saaksid muuta midagi seoses sellega, kuidas sind üles kasvatatati, siis mis see oleks?
Vähem ärahellitamist ja vati sees hoidmist!

Kui sa avastaks hommikul ärgates, et sulle tekkis üleloomulik võime, siis mis see oleks?
Tervendamise andi olen korduvalt palunud, aga näe, ei anta.

Kas sa oled millestki ammu unistanud? Miks sa seda teinud pole?
Perekondlikust jalutuskäigust näiteks Prantsusmaale. Punaseks värvitud aiakäruga.
Teinud ei ole seda sellepärast, et paikse elu peale läheb vähem raha, Mees ei ole nõus ja tegelikult ei ole mu tervis nii hea, et võtta ette kuus kuud enam-vähem järjestikust õuesolemist.

Mis on siiani sinu elu suurim saavutus?
Kõik, mis mul on, on tegelikult Jumala armust.

Mida sa hindad sõprussuhtes kõige enam?
Üksteisest õigesti arusaamist.

Mis on sinu parim mälestus? 
Ei tea. Provence. Esimesed jõulud Majas. Lillebror Wuppertali loomaaia pingviinimaja juures - olime juba tiiru ära teinud ja läksime mõnede lemmikute juurde teist korda. Mees jäi suuremate poistega miski puuri juurde pidama, mina jalutasin Lillebroriga edasi. Kui Lillebror pingumaja ära tundis, hakkas ta jooksma. Peatus uksel ja lehvitas sissepoole. Ma ei tea, mida ta pingudele ütles, aga kuklast oli ka see häbelik-õnnelik naeratus ära näha.

Milline on sinu halvim mälestus?
Mõned halvad inimesed, keda ma olen elus kohanud. Kahjuks.

Milliseid rolle mängivad sinu elus armastus ja kiindumus?
Totter küsimus.

Millised on sinu suhted su emaga? 
Väsitavad. Minu ema on maailma kõige kenam inimene, aga ta on 77 ja tunneb ennast ilmselt üsna üksildasena, sest nooremana oli ta äärmiselt sotsiaalne, meil käis pidevalt külalisi ja emal oli ka tööl tihe kohvijoomise-graafik. Nüüd aga on muist sõpru surnud ja enamik liiga vanad, et aktiivselt suhelda. Ema suhtlemisvajadus on aga alles ja ta püüab seda siis lähedaste peal rakendada.

Üks piinlik moment sinu elust? 
Libisesin klaaslibedal teel 20 km/h kiirusega teisele autole otsa. Mitte midagi katki ei läinud, aga kole häbi oli teise auto omaniku ees.

Millal sa viimati nutsid kellegi ees? Millal üksinda olles?
Kui kolmiknärv hirmsasti sähvis, siis nutsin päris palju, valus ja hirmus oli.

Retooriline küsimus: kui su partner reisib välismaale, ta kohtub ning veedab öö võõra, aga huvitava naisterahvaga. Arvestades, et nad ei kohtu enam eales, siis kas sa tahaksid, et su partner selle sulle üles tunnistaks?
See on erakordselt juhm küsimus. Kedagi abielurikkumises kahtlustada ... Iga meie tutvusringkonna mehe jaoks (Mees kaasa arvatud) on olemas ainult üks naine - oma abikaasa, teised on sooneutraalsed nagu kaksikõde või midagi sellist. Huvitava inimesega öö läbi vestlemist ei pea varjama ega üles tunnistama.

Friday, February 12, 2016

Lõpetage Vanaema kiusamine!

Täna nägi minu ema välja, nagu ta oleks 77-aastane. (passi järgi ta ongi). Tavaliselt see nii ei ole. Tavaliselt ta ei paista välja väike, krimpsus, vana ja väsinud. Isegi siis, kui poisid on sõnakuulmatud olnud, ei paista asi nii hull välja - siis on ta äärmisel juhul väike, väsinud ja vihane. No aga oli vastik päev ka.

Kõigepealt helistati ühest telefonifirmast, seletati ja veendi, kuni Vanaema asjast üldse aru saamata sõlmis suulise lepingu kaheaastase klient-olemise kohta, pluss võttis kohustuse osta järelmaksuga mobiiltelefon. Vanaemal on mobiiltelefon, punane Nokia, nii oli ta ka aktiivsele telefonimüüjale öelnud, aga seda ei võetud kuulda. Vanaema oli õnnetu ja häbenes.  Õnneks saime selle asjaga korda. Helistasin telefonifirmasse ja vestlesin kellegagi, vist Robertiga. Robert kontrollis kõik viisakalt üle ja ütles, et ärge siis seda lepingut vastu võtke ega alla kirjutage, siis saab kõik korda. Nunuh. Ma loodan küll.

No ja siis helistas Keegi Kinnisvaramees ja teatas, et tema on tema ja tahaks Vanaema ja Vanaisa maja ära osta või vahetada näiteks väikese keskküttega korteri vastu. !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

KORTERIIIIII!!!!!!!!!! (ma tegin nüüd koloratuursoprani häält) Vanaema ei ole nii umbes 60 aastat korteris elanud, Vanaisa natuke rohkem kui 50 aastat ... ja tuleb mingi jõmm (tuvastasin harvaesineva nime järgi mehe isiku, üsna jõmlik on, ta FB on täitsa avalik) ja arvab, et nad peaksid hakkama elama korteris, kus naabri silgukeetmise hais läbi seinakontakti tungib????

Vanaema peletas, mis suutis, ütles, et tema ei taha oma elus enam kuhugi kolida ja üldse. Nojah, see maja näeb üsna väsinud välja* küll, ja peaaegu kesklinna krunt ja miljonivaade, aga eee ... telefoninumbrit küll seina peal kirjas ei ole. Kui keegi paneks kirjakasti diskreetse sedeli sõnumiga "Tahaksin Teie tänaval maja osta, number on seejasee", siis oleks teine asi, aga kuskilt telefoninumber välja ajada ja helistada ... puhas häbematus. Pealegi kuulutab Keegi Kinnisvaramaakler, kes ühe köögiakna-vaate pildi järgi otsustades elab kuskil uuselamurajoonis, oma FB lehel, et tahab osta krunte investeerimiseks ja nii edasi. Vanu maju ostetakse sees elamiseks. Et remontida, juukseid katkuda ja vana aeda avastada.

Urr, ma ütlen! Eakatele inimestele helistatakse sünnipäeva puhul ja sõbrad helistavad, et rääkida, kuidas läheb, ja noh, vahel ka sellepärast, et kellegi matustele kutsuda. Meil on (veel) titesõnumid ealine iseärasus, Vanaemal ja Vanaisal matused, paraku. Aga need tänased kõned olid puhas kiusamine. Telefoni teel millegi müümine on üldse alatus ja veel niimoodi, et pensionär mitte millestki aru ei saa ... Ja kui te nüüd ütlete, et suvalistele vanainimestele helistamine ja nendelt maja väljapetmise üritamine on kooskõlas hea maakleritavaga, siis ei saa ma enam mitte millestki aru.

Urr. Me nüüd vähemalt teame, millise kinnisvaramaakleriga me eluilmaski tegemist ei tee, kui kunagi peaks vaja olema. Esialgu vast ei ole vaja ... ja kui on, siis meil on tegelikult üks pooltuttav maakler olemas, see, kes aitas linnakorterit müüa, tore mees.

__________
*muide, minu meelest ei ole välisvaade üldse nii oluline kui sisemine osa, eriti kui heade värvide linna projekti egiidi all müüdi Vanaisale värv, mis meie kliimas üle kahe aasta vastu ei pea.

Thursday, February 11, 2016

Ootamatud lahendused Suure Paastu ajaks

Kristlastena oleks viisakas paastuda. Just nimelt oleks viisakas, niimoodi meie ja ma usun, et nii mitmedki muud inimesed on seda asja võtnud. Õige oleks paastuda südame sunnil, mitte moepärast. Sellepärast ma (sest mina seda toiduasja meil peaasjalikult korraldan) otsustasin, et sel aastal me ei paastu millestki, kuna süda nagu ei sunni ja "sellepärast, et kõik teevad" ei ole tegelikult ilus.

Ja siis selgus.

Minul on olnud pikemat aega harvemini, viimase kuu aja jooksul kohe väga tihedasti seedimisprobleeme. Esialgu mõtlesin, et saaks selle närvimürgi pealt maha, siis hakkame ravitsema ... kolmiknärvi võõrutamine võtab rohkem aega kui arvasime, nädala-kahega ei võõruta siin midagi, eriti kuna väljas on pidevalt tuul. No aga kaua sa kempsu vahet jooksed, eks ole. Vahepeal on vaja linna peal ka käia ja seal juba igal pool kempsu ei ole, Linna avalik kemps vana Kaubahalli vastas on õuduste kamber, sest hädaline ei saa ise ukse kinniolekut kontrollida. Kujutage ette, et automaatika läheb rikki ja uks avaneb, kui keegi parasjagu sees toimetab ... vaatamiseks kogu eesti rahvale või umbes nii. Kahtlustasin igasuguseid hädasid, lõpuks tuli mõte, et äkki ikka on mingi toidutalumatus. Sõber Ritsik pakkus, et laktoositalumatus, see pidavat ka keskeas välja lööma. Tegin eksperimenti ja sõin hea enesetundega päeval käntsaka kodust kohupiimakooki. Pool tundi hiljem saabus iiveldus ja sisikonnavalu. Nii et nüüd alustame korralikku inimkatset, peale kolmiknärviravimi, või (sest oliiviõli leiva peale panna oleks imelik, margariini ma majja ei luba) ja varjatud laktoosi kuskil tundmatu vorsti sees või nii hoian kaks nädalat laktoosist eemale, vabariigi aastapäeva puhul joon hommikuks tassi kakaod ja vaatan, mida see mulle teeb. Nii et mina paastun piimatoodetest. Loodetavasti on asi ikkagi natuke süütum, ilma kohupiimata saab elada ja piima ma ei joo üldse, aga ma arrrrrmastan hapukoorega kurgisalatit, jogurtiga on imelik, ja suvel jäätisesöömine on ju inimõigus? Ühtlasi paastun kogemata kohvist, sest ilma piimata kohv pole ikka päris see, mis peaks olema. Teed on meil majas hästi palju. :)

Mehel jällegi on mitmesegased hambaprobleemid. Esihambaga ei tohi hammustada ja tagahambaga ei saa närida. Arst lapib tasahaaval, aga tema aeg on piiratud, kohtumised on võimalikud ainult kord nädalas. Eile tegin porgandipüreesuppi, täna teen kartuliputru ja hakklihakastet, aga uue hambaarstiajani ja lootuseni, et ta midagi närida saab, on terve nädal ... Oleme siis eraldi leivas, Mehele teen bubertit ja piimakisselli ja ise närin - puren - krõbistan - kõiki kõvemat sorti asju. Mees paastub seega kõigest, mis ei ole beebitoidu konsistentsis. Lapsed paastuma ei pea, vanus veel ei kohusta.

Jumalal on ikka hea huumorimeel, pole midagi öelda. Kui ei kavatse paastuda, siis sunnitakse! No aga kristlus on meil vabatahtlik ja seda paraku ei saa võtta nagu mingit asja poes, et palun topeltports õnnistust ja kindel koht taevariigis, patukahetsuse, meeleparanduse ja muud ebamugavused jätaks palun võtmata. Me uurisime asja enne ikka päris põhjalikult ja tegelikult oleme väga tänulikud, et keegi meile seda eluvõimalust tutvustas. Uurimiseks, muide, sobib hästi paljudes kirikutes kohe varsti algav Alfa-kursus, mis ei kohusta millekski, aga annab võimaluse saada vastuseid paljudele küsimustele.

Wednesday, February 10, 2016

Hõreda aja õnnistus

Viimasel ajal pole Mehel projektitöid eriti nagu olnud - või vähemalt mitte selliseid, mis tõsiseltvõetavat sissetulekut tekitaksid. Küll tuleb aga jälle. Ennegi on vaikseid perioode olnud, need lähevad alati mööda, me ainult ei tea, mis päeval.

See aga tähendab, et meie rahaline seis on hõre. Kohe päris hõre - või kuidas võtta. Meie pere päris hõre tähendab, et sügavkülm, kuivainekapp ja kelder ikka veel üht-teist sisaldavad, arved on makstud ja väiksemate etteteadmata väljaminekute jaoks on kah raha. Kui seda kõike ei saaks, vaat siis oleks katastroof. Aga - mingi suurem hambaravi või kallimat sorti autojupp ei ole eelarves. Suuremad remont- ja ehitustööd on kah luksus, mille jaoks tuleks kõigepealt kaua koguda.

Sellegipoolest on meie praegune seis omamoodi õnnistus. Nimelt ei saa meiesugused võrdlemisi hästi toimetulevates peredes kasvanud inimesed muidu säästlikkuse vajadusest aru, kui meid ninapidi hõredasse olukorda sisse ei pisteta. Kui praegune hõre kord mööda saab, oskame me palju paremini kokku hoida, ausalt. Ja mille kõige jaoks meil siis raha on ...! Näiteks raamatud. Virnade viisi raamatuid! Veel ... eee, paar uut raamaturiiulit? Teatripileteid nagu ei ole vaja, lastele on peamiselt Lotte või ballett, mis kumbki meile ei sobi, ja täiskasvanutele, just vaatasin, on "Ooperifantoom" selleks hooajaks välja müüdud, aga sõnalavastusi mina üldse ei armasta (välja arvatud ühe teatud aidateatri etendused, ja sinna minemist me saame endale ikka lubada, kui aeg vähegi sobib). Järgmise talvepuhkuse võiks muidugi küll näiteks Portugalis, apelsinipuude ja koeraväljaheidete maal  - isiklik mulje - puhata, eks jõukamal ajal saaks sellegi tarbeks koguda.

Aga praegu tunneme rõõmu sellest, mis on olemas ja reisime* näiteks GeoGuessri abiga. Ma arrrrmastan seda mängu, kas keegi veel?

__________
*ma annan endale aru, et me tulime vähem kui kaks nädalat tagasi reisilt, aga juba vaatasin huviga lennukipiletite hindu ...

Friday, February 5, 2016

Ma ei ole ka veel 45, aga midagi ikka tean

Ma pole veel sinnamaani jõudnud, aga esialgu ei saa hästi aru, miks just 45-aastaseks saamine kuidagi eriline oleks. Mind häiris 25-aastaseks saamine rohkem kui 30-aastaseks saamine. 40-aastaseks saamine tuli nii märkamatult ja salaja, mugistasime perekondlikult naeru, et meil on saladus - olime parajasti sohvasurfamas -, et mul ei tulnud pähegi ennast kuidagi halvasti tunda.

No aga teadmisi koguneb elu jooksul ikka. Näiteks.
  • 40+ inimesed ei ole veel üldse mitte vanad! Kõige hallimate juustega ja kiilaspäisem on üldse üks 35-aastane sõber, neil vist jookseb see perekonnas, ja umbes pooltel naistel, keda ma tean, on 40+ vanuses ikka veel väikesed lapsed! Mõni edulisem saab veel mõne lapse juurdegi. See on suurepärane mõte. :)
  • lapsed ei ole veel suured. Nad on täpselt parajad, nagu kogu aeg varemgi. Loodetavasti edaspidi ka.
  • tervis, jah ... see on ... ah sa piiks. No aga minu suur eeskuju proua Lore Gummersbachist hakkas alles 50-aastasena igal hommikul külma duši all käima, mul on veel aega hoogu võtta. 
  • lapsi, kasse ja raamatuid pole kunagi liiga palju.
  • 40+ tädina oskan ehk rohkem nautida. Varem kihutasin olukordadest läbi, et midagi muud teha, nüüd võtan aega, et tunda rõõmu paigalolemisest.
  • kui mõne inimesega ei ole mingit tahtmist suhelda, siis pole vaja seda teha. Ja tegelikult on täiesti okei endise sõbra/tuttava/kallimaga (oo õudust) tänaval kokku saades vahetada ainult paarisõnalisi mittemidagiütlevaid lauseid ja jätta andmata tühi lubadus kunagi kohvetama minna.
  • kui mõne inimesega on tahtmist suhelda, siis tuleb seda teha. Hm, ma vist ikka peaks tuleval laupäeval külla minema ...
  • mitte midagi hirmsat ei juhtu, kui sul ongi vähe riideid/kingi/midagi muud.
  • Jeesuse järel on kõige olulisem isik abikaasa. Mitte keegi muu ei ole omast vabast tahtest andnud lubadust olla sinu elu tunnistajaks - alati. 
  • tegelikult ei oma see mingit erilist tähtsust, mida sinust arvatakse. Võid täiesti rahulikult seista keset Raekoja platsi ühel jalal ja vaikse häälega kireda. Ainult et kaasasolevad lapsed hakkavad piinlikkust tundma ...

Mida sa õieti päev otsa teed?

Frau Brüllen kutsus saksakeelses blogi-ilmas juba ammu ellu ühe päeva ülesblogimise. Iga kuu viiendal kuupäeval on võimalik end tema juures kirja panna ja päev üles blogida. Ma kirja ei pane ja siin ka mingit nimekirja luua ei oska, aga kes soovib, võib kaasa lüüa.

Hommikul näen unes, et ronin kuskil künklikul maastikul, seltsiks kas üks või mõlemad White'i tüdrukud. Vist on Lilly see, kes mind aina kõrgemale ronima motiveerib, aga lõpuks on küngas minu maitsele liiga järsk, jääb üles ronimata. Maastik on muidu ilus, nagu lapitekk, põllukesed ja metsakesed. Huvitav, kas seal Pennsylvanias on päriselt ka sellist maastikku? Siis piiksub telefon ja must Mimi ronib jalutsist mulle rinna peale.

Sügan kassi ja ärkan tasahilju, sest täna pole hirmus vara tarvis tööle minna.Mees keerab teist külge. Lõpuks nügin teda ja palun, et täna teeks tema kohvi. Mees käib köögis ja tagasi tulles raporteerib, et vesi läheb keema ja kann on valmis pandud.

Sukkpüksid on katki. Urr.

Kohv saab valmis. Serveerin endale ja Mehele, lapsed söövad täna Vanaema juures. Lapsed on iseenesest üles ärganud ja ilmuvad pidžaamades kööki. Tere jah, rõõm teid näha, palun linnariidesse panna, kes tahab haarab muffini kaasa, me läheme kohevarsti uksest välja.

Unistajal on sahtlis ainult sinine kampsun, mis on suurevõitu, ja valge kampsun, mis läks pesus kokku. Oeh. Valge küll talle enam selga ei lähe. Tuleb võtta sinine.

Lillebror kurdab, et püksid on kukekad. On jah, ja pealegi põlvest lõhki. Võtaks äkki teised, terved ja pikemad püksid?

Siis viib Mees mind tööle ja lapsed Vanaema juurde ja läheb ise kiriku arvutisüsteemi sättima. Projektitöövaesel ajal ei maksa see töö küll elektriarvet, aga noh, varandust taevariiki ikka vast kogub ja muidu on ka tore, kui saab kasulik olla.

Mina ... vaatan kõigepealt, kas keegi on minust kirja teel midagi tahtnud. Siis varsti laekub üks vastalise olemisega poisike. Tegelen temaga ja püüan teda natuke mõtlema ärgitada. Vahepeal õnnestub, vahepeal, tundub, et ei õnnestu. Siis käin poiskese klassijuhataja juures olukorda arutamas. Tee peal kohtan Õpetaja Õunapuuhaldjat ja kedagi veel, kellega on midagi rääkida. Muuhulgas räägin Eelkooliõpetajale, kuidas meil ringipäevadel koduõpitakse, Vanaema juures akadeemilises õhkkonnas ...Vaatan sisevõrku - üks vajalik laps puudub, haige on vist. Vestlen sotsiaalpedagoogiga meie ühiste laste teemadest, siis heliseb telefon. Tereeee! Mina olen vaat tolle lapse ema, tahaks teiega rääkida ... Palun luba sotspedagoogiga jutt ära lõpetada ja luban, et helistan kohevarsti tagasi. Helistangi. Jutt venib pikaks. Oleme mõnes asjas sarnasel ja mõnes asjad erineval seisukohal. Mis teha, erinevad inimesed näevad asju erinevalt. Käin veel üht õpetajat otsimas, aga märkamatult on kell saanud kaks ja koolimaja on juba tühjavõitu.

Helistan Mehele, et ma lõpetaks nüüd tänaseks ära. Mees tuleb. Läheme koos Vanaema-Vanaisa juurde, saame info, et õppimise ja aja muidu huvitavalt sisustamise asemel on vahitud telekat nagu ... ma ei taha nii koledaid sõnu öelda. Teen palju Häält ja urisen-lõrisen. Unistaja kampsuni kohendan siiski ära, kaelus on liiga avar, sinna läheb sisse sala-kummipael, mida Vanaemal on ja minul pole.

Viime suured poisid puutööringi, Lillebror tuleb niisama kaasa. Mees läheb kirikusse tagasi arvutiga toimetama, mina võtan auto - tšššš, ärge seda politseile rääkige, ma ju võtan endiselt neid kolmiknärviravimeid - ja lähen koos Lillebroriga poodi. Ostame peterselli ja suuremal hulgal piimatooteid. Lillebror on Mehelt välja luninud õiguse saada kotike õhupalle - tema tahab nendega Barbapapasid mängida. Teel poodi arutleb Lillebror, kas ta on natuke imelik, et talle meeldivad praegu haldjad, see on ju rohkem tüdrukute asi ... Tõepoolest, viimati võttis ta raamatukogust mingi Barbie-haldjaraamatu. Lohutan, et vahetevahel on täitsa normaalne tüdrukute asjade vastu ka huvi tunda, aga palun, ära Barbie-raamatuid enam võta, need on lihtsalt liiga rumalad ... Lillebror teeb mhmh ja arvab, et tahaks vahel tüdruk olla, sest need ei pea sõjaväkke minema ... Räägime siis sõjaväest. Lillebror tõenäoliselt ei peagi minema, südame pärast, aga oh kuidas ma tahaksin, et selleks ajaks, kui JJ-l vanus sealmaal, oleks Eestis järel ainult palgaline sõjavägi ja kohustuslik ajateenistus oleks minevik! Mis siis, et see ei ole realistlik, unistamine ei ole keelatud.

Mehel läheb kirikus veel aega. Läheme ka sinna, mida muud meil teha. Pealegi saab seltsimees Kolmiknärv ostukäru äraviimise käigus tuult ja hakkab närvitsema. Tal on võõrutusnähud, lohutan ennast. Lillebror laotab oma õhupallid pingile. Mees installeerib midagi. Mina istun ühe vaba arvuti taga. Lillebror avastab, et pastori keskmine tütar on isa juures kontoris, läheb pakub talle ka õhupalli. Siis hakkab pastor koju minema ja tahab kirikut lukku panna. Mees on arvutiasjandusega ka valmis.

Meil on pool tundi aega. Mida teha? Konsumis on Väikese Taksi päevad, kas minna sinna vaatama? Aga siis märkab Mees, et Humanas on ühe-euro-päev, ja meelitab mind hoopis sinna. Unistajale kampsunit ei ole, õigemini, oleks, aga ma ei ole veel nii meeleheitel - olemasolev on võrdlemisi kakofoonilistes värvitoonides. Saame hoopis korralikud tänavakingad Lillebrorile, ühe väikese vedruga varese ja mulle kodukampsuni. Kell 17.50 helistan, nagu kokku lepitud, Unistajale - et hakaku nad juba asju kokku panema. "Meil lõppes juba ära, me ootame väljas," ütleb Unistaja. Meil läheb Humanas veel paar minutit, sest enne meid ostab keegi vist 13 ühikut rõivaid. Võimalik, et ta on hoopis erariides ingel, sest ...

Võtame poisid peale, sõidame kodu poole. Mõisa juures ringteel läheb auto vägisi käest ära. Lõpmata libe on. Mees teeb muidugi õigeid asju, milles iganes need ka ei seisne, auto jääb tee peale ja piire puutumata, aga edasi sõidame 45 km/h. On neid, kes ei taha niimoodi sõita. Üks minu meelest heledatooniline ümaraninaline auto kihutab mööda, mõni võib-olla veel.

Enne bensiinijaama vilgub väga palju tulesid. Seal on midagi juhtunud, arvame. Ongi - ja suurelt, dramaatiliselt ja traagiliselt. Kas üks avarii osalistest oli see helehalli tooni kihutaja, ei tea. Võis olla, sest kuigi abistajaid ja helistajaid on ümberringi hulgem, pole politsei ja päästjad vist veel jõudnud. Maanteel vedeleb esemeid ja autojuppe. Kole on. Meie sõidame ettevaatlikult mööda, sest ilmselgelt poleks meist kasu - meil ei ole autos vaba kohta, kuhu kedagi toibuma võtta, kolme last ja kolmiknärvi tuule kätte ei aja; kumbki meist pole arst ja kuna Vanaisa auto, millega me sõidame, on paras kirp, siis sellega ei sikuta isegi täiesti kuival ja korras teel mitte midagi otseks või teele tagasi. Kui ümberringi poleks suuremat abistajate seltskonda (kümmekond autot?) olnud, oleks teine asi, oleme esimestena avariipaikadesse jõudes ikka abi pakkunud, vahel isegi abi anda saanud.

Helistan kohe Vanaemale, ta muidu kuuleb seda avariid uudistest ja läheb närvi ... Pärast kojujõudmist hõikan sotsiaalmeediasse kah, et keda huvitab, meiega on kõik korras, Jumal hoidis.

Tuled ahju, punane Findus korraks tuppa sööma. Õhtusöögiks pakutakse lihtsalt võileiba, näiteks rohelise sibulaga - meie selle aasta esimene saak. :)

Jõugu Juht läheb ilma porisemata voodisse. Pärast viikingipoiss Wickie seiklusi lähevad ülejäänud kaks ka. Mina juba tean, et kui homme on koolitükid tehtud, tuleb mõni laua- ja/või kaardimäng. Käkikeeramisele järgnevad sanktsioonid on üks asi, aga ekraaniteemalises kummivenitamises on näha ka mõningaid puudujääke lapsevanemate poolt.

Meie, vanemad, ei kasuta hetkel üldse harjumatut võimalust vaadata mingeid täiskasvanute saateid. Mina kirjutan siin ja Mees ajab teises arvutis mingit tööalast asja.Tegin Mehele just tassi pärnaõieteed ja käisin ahjuringil. Varsti lähevad siibrid kinni ja eks me vist läheme kah mõne aja pärast magama. Oih, Kolmiknärvile tuleb veel rohtu anda, ta muidu närvitseb siin ilmaaegu.

Varbaotsteni vihane

Mõnikord läheb koduõppimine hästi. Mõnikord läheb lapsevanema meelest normaalselt, aga koduõppurid ise vinguvad, miks nii paaaaljuu? Siis tekib väike tahtmine koduõppureid koolitundide mahu ja molutamisega ehmatada.

No ja mõnikord ... on lapsevanem varbaotsteni maruvihane.

Täna on huviringipäev, tähendab, koduõpitakse iseseisvalt - ei midagi rasket ega põhimõtteliselt uut -, Vanaema ja Vanaisa kodus. Kui on koduõpitud, tohib teha palju põnevaid asju. Joonistada, meisterdada ja otse loomulikult lugeda. Vanaema toas on mitu seinatäit raamatuid, sealhulgas lasteraamatuid. "Tõde ja õigus", millest mina ennast umbes Jõugu Juhi vanuselt läbi närisin, on ka, keegi pole sedagi keelanud. Telekat vaadata ei tohi. Loomulikult ei tohi, kesse hull keset päeva pildikasti vahib?

Mis te arvate, mida seal täna tehti? Pooled koduõppimised õppimata ja teine pool lohakalt tehtud! Lisaks neile kahele pahandusele - telerivaatamine ja koolitöö tegematajätmine - valetati Vanaemale suu sisse: "Aga emme lubab natuke vaadata, kui kõik tehtud on, meil on tehtud!" Jah. Tunnistan pattu. Olen paaril korral lubanud vaadata ... sel ühel päeval. Mitte alati. Mitte kunagi nii, et midagi on tegemata!

Ma olin varbaotsteni vihane. Muidugi, lapsena olin mina ka telekasõltlane, aga kuna peale lastesaadete mitte midagi mõistlikku vaadata ei olnud (noh, "Teatriõhtu" vahel, aga selle ajaks aeti mind tavaliselt magama), siis ma vaatasingi ainult seda, mida lastele pakuti. Ainult ETV pealt, sest vene keeles vaatamine oli minu jaoks ka siis võeh - mis sa vaatad, kui midagi aru ei saa! (et ma pilti oluliselt ei näe, selgus vahetult enne kooli, selleks ajaks oli vene saadete võeh juba kinnistunud) Teleka-aeg oli kullakaaluga ja vähese saateaja raiskamine täieliku jama peale nörritas päris tõsiselt. Näiteks igavsaade "Miljon miksi", mis mind kohe mitte ei kõnetanud, või reedeõhtuse Leopoldiaja kulutamine lollaka leopoldvõimlemise peale - juba siis vihkasin ma sporti südamest.
Nii et tegelikult ma saan natuke lastest aru. Aga. Meil on kokkulepe. Neil on kohustused. Neil on igal õhtul tund! aega ägedaid saateid, ei mingit leopoldvõimlemist ega "Nõiutud saart"*, viimasel ajal isegi rohkem, sest minutikene venitatakse siit ja teine minutikene sealt ...

Nüüd on keeratud korralik käkk ja sellega kaasnevad sanktsioonid. JJ kui vanim, teoreetiliselt mõistlikem ja kogu vahtimise initsiaator saab nädalase ekraanikeelu. Ülejäänud kahe puhul kahaneb teleka-aeg selleks nädalaks 25-minutilise multikani. Äkki saame asjad jälle korda. Põrsakesed sihukesed, õigekirja pole ollagi, aga näe, raamatut ilma sundimata pihku ei võta, vaja on telerit vahtida ...

Mh. Ma pole ammu laste peale niimoodi vihastanud. Natuke igapäevast juuksekatkumist on normaalne, üldiselt on nad ju suurepärased lapsed, aga täna ... Lõrr.

__________
*Kas keegi teab, mis selle kolemultika mõte on ja mis imeasja pärast seda lastesaate nime all näidati?