Frau Brüllen kutsus saksakeelses blogi-ilmas juba ammu ellu ühe päeva ülesblogimise. Iga kuu viiendal kuupäeval on võimalik end tema juures kirja panna ja päev üles blogida. Ma kirja ei pane ja siin ka mingit nimekirja luua ei oska, aga kes soovib, võib kaasa lüüa.
Hommikul näen unes, et ronin kuskil künklikul maastikul, seltsiks kas üks või mõlemad White'i tüdrukud. Vist on Lilly see, kes mind aina kõrgemale ronima motiveerib, aga lõpuks on küngas minu maitsele liiga järsk, jääb üles ronimata. Maastik on muidu ilus, nagu lapitekk, põllukesed ja metsakesed. Huvitav, kas seal Pennsylvanias on päriselt ka sellist maastikku? Siis piiksub telefon ja must Mimi ronib jalutsist mulle rinna peale.
Sügan kassi ja ärkan tasahilju, sest täna pole hirmus vara tarvis tööle minna.Mees keerab teist külge. Lõpuks nügin teda ja palun, et täna teeks tema kohvi. Mees käib köögis ja tagasi tulles raporteerib, et vesi läheb keema ja kann on valmis pandud.
Sukkpüksid on katki. Urr.
Kohv saab valmis. Serveerin endale ja Mehele, lapsed söövad täna Vanaema juures. Lapsed on iseenesest üles ärganud ja ilmuvad pidžaamades kööki. Tere jah, rõõm teid näha, palun linnariidesse panna, kes tahab haarab muffini kaasa, me läheme kohevarsti uksest välja.
Unistajal on sahtlis ainult sinine kampsun, mis on suurevõitu, ja valge kampsun, mis läks pesus kokku. Oeh. Valge küll talle enam selga ei lähe. Tuleb võtta sinine.
Lillebror kurdab, et püksid on kukekad. On jah, ja pealegi põlvest lõhki. Võtaks äkki teised, terved ja pikemad püksid?
Siis viib Mees mind tööle ja lapsed Vanaema juurde ja läheb ise kiriku arvutisüsteemi sättima. Projektitöövaesel ajal ei maksa see töö küll elektriarvet, aga noh, varandust taevariiki ikka vast kogub ja muidu on ka tore, kui saab kasulik olla.
Mina ... vaatan kõigepealt, kas keegi on minust kirja teel midagi tahtnud. Siis varsti laekub üks vastalise olemisega poisike. Tegelen temaga ja püüan teda natuke mõtlema ärgitada. Vahepeal õnnestub, vahepeal, tundub, et ei õnnestu. Siis käin poiskese klassijuhataja juures olukorda arutamas. Tee peal kohtan Õpetaja Õunapuuhaldjat ja kedagi veel, kellega on midagi rääkida. Muuhulgas räägin Eelkooliõpetajale, kuidas meil ringipäevadel koduõpitakse, Vanaema juures akadeemilises õhkkonnas ...Vaatan sisevõrku - üks vajalik laps puudub, haige on vist. Vestlen sotsiaalpedagoogiga meie ühiste laste teemadest, siis heliseb telefon. Tereeee! Mina olen vaat tolle lapse ema, tahaks teiega rääkida ... Palun luba sotspedagoogiga jutt ära lõpetada ja luban, et helistan kohevarsti tagasi. Helistangi. Jutt venib pikaks. Oleme mõnes asjas sarnasel ja mõnes asjad erineval seisukohal. Mis teha, erinevad inimesed näevad asju erinevalt. Käin veel üht õpetajat otsimas, aga märkamatult on kell saanud kaks ja koolimaja on juba tühjavõitu.
Helistan Mehele, et ma lõpetaks nüüd tänaseks ära. Mees tuleb. Läheme koos Vanaema-Vanaisa juurde, saame info, et õppimise ja aja muidu huvitavalt sisustamise asemel on vahitud telekat nagu ... ma ei taha nii koledaid sõnu öelda. Teen palju Häält ja urisen-lõrisen. Unistaja kampsuni kohendan siiski ära, kaelus on liiga avar, sinna läheb sisse sala-kummipael, mida Vanaemal on ja minul pole.
Viime suured poisid puutööringi, Lillebror tuleb niisama kaasa. Mees läheb kirikusse tagasi arvutiga toimetama, mina võtan auto - tšššš, ärge seda politseile rääkige, ma ju võtan endiselt neid kolmiknärviravimeid - ja lähen koos Lillebroriga poodi. Ostame peterselli ja suuremal hulgal piimatooteid. Lillebror on Mehelt välja luninud õiguse saada kotike õhupalle - tema tahab nendega Barbapapasid mängida. Teel poodi arutleb Lillebror, kas ta on natuke imelik, et talle meeldivad praegu haldjad, see on ju rohkem tüdrukute asi ... Tõepoolest, viimati võttis ta raamatukogust mingi Barbie-haldjaraamatu. Lohutan, et vahetevahel on täitsa normaalne tüdrukute asjade vastu ka huvi tunda, aga palun, ära Barbie-raamatuid enam võta, need on lihtsalt liiga rumalad ... Lillebror teeb mhmh ja arvab, et tahaks vahel tüdruk olla, sest need ei pea sõjaväkke minema ... Räägime siis sõjaväest. Lillebror tõenäoliselt ei peagi minema, südame pärast, aga oh kuidas ma tahaksin, et selleks ajaks, kui JJ-l vanus sealmaal, oleks Eestis järel ainult palgaline sõjavägi ja kohustuslik ajateenistus oleks minevik! Mis siis, et see ei ole realistlik, unistamine ei ole keelatud.
Mehel läheb kirikus veel aega. Läheme ka sinna, mida muud meil teha. Pealegi saab seltsimees Kolmiknärv ostukäru äraviimise käigus tuult ja hakkab närvitsema. Tal on võõrutusnähud, lohutan ennast. Lillebror laotab oma õhupallid pingile. Mees installeerib midagi. Mina istun ühe vaba arvuti taga. Lillebror avastab, et pastori keskmine tütar on isa juures kontoris, läheb pakub talle ka õhupalli. Siis hakkab pastor koju minema ja tahab kirikut lukku panna. Mees on arvutiasjandusega ka valmis.
Meil on pool tundi aega. Mida teha? Konsumis on Väikese Taksi päevad, kas minna sinna vaatama? Aga siis märkab Mees, et Humanas on ühe-euro-päev, ja meelitab mind hoopis sinna. Unistajale kampsunit ei ole, õigemini, oleks, aga ma ei ole veel nii meeleheitel - olemasolev on võrdlemisi kakofoonilistes värvitoonides. Saame hoopis korralikud tänavakingad Lillebrorile, ühe väikese vedruga varese ja mulle kodukampsuni. Kell 17.50 helistan, nagu kokku lepitud, Unistajale - et hakaku nad juba asju kokku panema. "Meil lõppes juba ära, me ootame väljas," ütleb Unistaja. Meil läheb Humanas veel paar minutit, sest enne meid ostab keegi vist 13 ühikut rõivaid. Võimalik, et ta on hoopis erariides ingel, sest ...
Võtame poisid peale, sõidame kodu poole. Mõisa juures ringteel läheb auto vägisi käest ära. Lõpmata libe on. Mees teeb muidugi õigeid asju, milles iganes need ka ei seisne, auto jääb tee peale ja piire puutumata, aga edasi sõidame 45 km/h. On neid, kes ei taha niimoodi sõita. Üks minu meelest heledatooniline ümaraninaline auto kihutab mööda, mõni võib-olla veel.
Enne bensiinijaama vilgub väga palju tulesid. Seal on midagi juhtunud, arvame. Ongi - ja suurelt, dramaatiliselt ja traagiliselt. Kas üks avarii osalistest oli see helehalli tooni kihutaja, ei tea. Võis olla, sest kuigi abistajaid ja helistajaid on ümberringi hulgem, pole politsei ja päästjad vist veel jõudnud. Maanteel vedeleb esemeid ja autojuppe. Kole on. Meie sõidame ettevaatlikult mööda, sest ilmselgelt poleks meist kasu - meil ei ole autos vaba kohta, kuhu kedagi toibuma võtta, kolme last ja kolmiknärvi tuule kätte ei aja; kumbki meist pole arst ja kuna Vanaisa auto, millega me sõidame, on paras kirp, siis sellega ei sikuta isegi täiesti kuival ja korras teel mitte midagi otseks või teele tagasi. Kui ümberringi poleks suuremat abistajate seltskonda (kümmekond autot?) olnud, oleks teine asi, oleme esimestena avariipaikadesse jõudes ikka abi pakkunud, vahel isegi abi anda saanud.
Helistan kohe Vanaemale, ta muidu kuuleb seda avariid uudistest ja läheb närvi ... Pärast kojujõudmist hõikan sotsiaalmeediasse kah, et keda huvitab, meiega on kõik korras, Jumal hoidis.
Tuled ahju, punane Findus korraks tuppa sööma. Õhtusöögiks pakutakse lihtsalt võileiba, näiteks rohelise sibulaga - meie selle aasta esimene saak. :)
Jõugu Juht läheb ilma porisemata voodisse. Pärast viikingipoiss Wickie seiklusi lähevad ülejäänud kaks ka. Mina juba tean, et kui homme on koolitükid tehtud, tuleb mõni laua- ja/või kaardimäng. Käkikeeramisele järgnevad sanktsioonid on üks asi, aga ekraaniteemalises kummivenitamises on näha ka mõningaid puudujääke lapsevanemate poolt.
Meie, vanemad, ei kasuta hetkel üldse harjumatut võimalust vaadata mingeid täiskasvanute saateid. Mina kirjutan siin ja Mees ajab teises arvutis mingit tööalast asja.Tegin Mehele just tassi pärnaõieteed ja käisin ahjuringil. Varsti lähevad siibrid kinni ja eks me vist läheme kah mõne aja pärast magama. Oih, Kolmiknärvile tuleb veel rohtu anda, ta muidu närvitseb siin ilmaaegu.
No comments:
Post a Comment