CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, February 16, 2016

Oh õudust, võistlused!

Kes meil käskis poisid trenni panna? Nüüd on jama käes. Unistaja on saanud loa minna mingitele suurematele võistlustele ja vanemate kohus on laps sinna organiseerida. Laupäeval. Teise linna. Noh, parem ikka kui pühapäeval, aga mis asjaoludel üleüldse lastespordis võistlusi peetakse?

Olen kusagilt kuulnud, et mingi massiürituse puhuks pidid osalejad öösel hommikul kell 7.45 kohal olema - ega see ometi spordivõistluste kohta ei käi? Unistaja vanuserühm asub tegutsema kell 13.00, äärmuslik lastepiinamine oleks neid mitu tundi varem kohale ajada. Vist sama massiürituse kohta kuulsin, et päev oli kestnud õhtul kella 20-ni, kuni lilli ja tänukirju jagati. Spordivõistluste kohta see ju ometi ei käi? Tollel massiüritusel ei olevat olnud istumiskohta ega midagi. Spordivõistlustel ju ometi on?

Mees on kunagi malevõistlustel käinud, aga see oli 20 või rohkem aastat tagasi. Mina ei ole spordivõistlusi kunagi lähedalt näinud ka mitte. Kuhu minna, kas kõrgete kontstega ikka on mugav - peab olema, mul ei ole ilma kontsata jalatseid -, kas saab seljatoega istumiskoha, kus laps on, millal laps süüa-juua saab (sest lõunat süüakse ju normaaltingimustes kell 14!), kuidas välja kannatada kõigi teiste laste esinemised ... Sest vaadake, mind kui lapsevanemat huvitab minu laps. Minu laps, mitte (võib-olla elitaarne, kuid pealtvaataja seisukohast kindlasti igavavõitu) spordiala, mitte kellegi teise laps. Mind huvitab, kas kogu üritus on minu lapse jaoks igas mõttes turvaline, kas lapsel on tore, kas laps mõistab, mis toimub ja mida ta tegema peab?

Reaalsus on muidugi selline, et meistrivõistlused ei ole algklassilapse jaoks emotsionaalselt turvaline üritus. Isegi kui sel lapsel ei oleks Aspergeri jooni. Unistaja jaoks on see kindlasti äärmuslikult väsitav ja häiriv sündmus - no aga ta ise tahab minna ja trennis ilmselt ei paista tema aspergerlikkus kuskiltpidi välja. Turvalises keskkonnas ja väikeses seltskonnas ei paistagi. Unistaja tõenäoliselt ei mõista kõike, mis toimub. Treener kirjutas, et saatku me Unistaja nädala lõpupoole ühte öövahetuse-trenni, siis ta seletab, mis võistlustel toimuma hakkab ... ei saada, meil ei ole sel päeval üldse linna asja ja Unistaja kaudu ei tuleks koju tõenäoliselt mitte mingit adekvaatset infot*. Kirjutasin treenerile vastu, et minu küsimused on sellised, palun andke vastused. Treener on õnneks väga sümpaatne ja siiani päris hästi ka meili teel infot jaganud.

Oh miks mul ei ole tütreid? Need paneksin mingisse ilutikkimise ringi või midagi, seal ei oleks võistluseid ...

Keda huvitab, Jõugu Juht tegutseb teises vibuklassis, kus ongi rohkem rahvast, ta jäi napilt nendelt võistlustelt välja. Mõnes mõttes on see väga hea - peale õigekirja peab ju olema mingi ala veel, kus Unistaja on JJ-st parem!
_________
*isegi ilma Aspergerita - kui paljud üheksa-aastased poisikesed suudavad olulise info vanematele edasi rääkida? Jõugu Juht lõpetas üheksa-poolesena teist klassi, tema jutt ekskursioonidele kaasavõetavast ja muust taolisest oli täiesti ilma saba ja sarvedeta, isegi kui midagi päevikus kirjas oli.

Edit pool tundi hiljem - halleluuja, treener juba vastas! Ei pea hommikul vara kohal olema, huhh. Küll me vast saame muude asjadega ka hakkama. Võib-olla. Mis olekus Unistaja laupäeva õhtuks on, see on muidugi teadmata ... kardetavasti nutune. 

11 comments:

ritsik said...

Mulle ei suuda peaaegu 17aastane poiss siiamaani öelda, kuhu minnakse, miks ja kui kauaks. Kui mingi esinemine on, siis heal juhul tund enne algust on kontserdikoht teada :).
Aktiivsete sportijatega on vanematel küll hullult jooksmist. Eriti kui laps juhtub jalg- või korvpalli mängima või võistlustantsima. Seal ei saa võistlustelt niisama puududa ka, sest teised arvestavad sinuga.
Samas on see lapsele päris hea iseseisvumise kogemus. ma nii põdesin, kui poiss 4.-5. klassis läks orkestriga laulupeole: seal on ju kümned tuhanded inimesed, ega ta ära ei eksi, kas ta leiab omad üles, kas tal tuleb rahast välja jms. Õpetaja ütles minu pabina peale, et seni ei ole veel ükski laps laulupeole jäänud :). Ja tõesti- neil üks poiss kadus küll enne kojusõitu mõneks ajaks ära, aga keegi ei jäänud peole, kõik said koju.

Kylli said...

et tüdrukud või... minu "kolmveerandviiene" käib kaks korda nädalas endast kaks aastat vanematega koos ujumistrennis, sest otsustas suvel ise ujuma hakata ja koosmõjus null-veekartusega leidsid lapsevanemad, et õppigu parem talve jooksul korralikult ujuma, jalkas käiks ka väga hea meelega, aga sel ajal on tantsutrenn, millest ta kuidagi pole nõus loobuma. lasteaias esineb nädalavahetuse tegevustest rääkides vahel ka olukirjeldustega stiilis "vints suri ära" ... tikkimine, jajah :)

reet said...

Noh, plaanid olid alguses sellised, et mõlemad lähevad robootikasse, aga robootika õpetaja ei vastanud minu kirjale. Mõistliku hinna, kohtumiskordade arvu ja muude parameetrite poolest valisime vibulaskmise, aga et seal ka võistlema peab, ei tulnud pähegi.
Tüdrukute puhul ei oleks üldse mitte mingi sport valikutes, punkt.

Ritsik, meil oli kunagi gümnaasiumis üks poiss, kellele vanemad pidi hommikuti ütlema, et ärka üles, pane püksid jalga, aja habe ära, mine kooli ... Ma üheteistkümneaastast laulupeole ei lubaks mitte mingil juhul. Kuskil peab see kanaemadus ju välja lööma, eks ole, hommikul nad võtavad sahtlist ise riided, ihupesu vahetavad ja duši all käivad ise (kaasa arvatud Lillebror juba paar aastat), kodus üksi võivad olla, aga näe, rahva sekka ei usalda.
Meeskonnamängud on minu jaoks algusest peale olnud absoluutselt võimatu variant, sest mis siis, kui meil auto taas käima ei lähe, aga terve meeskond ootab meie lapse järel?

karina said...

Jajah. Minu valikutes polnud ka mingit sporti ei enda jaoks ega ka mitte tüdrukutele, aga näe, neil jälle oli. Olin väga seda usku noorena, et spordivad need, kes lihtsalt midagi muud ei oska (kui pea ei jaga, siis jagavad jalad). Ise olin muidugi ka saamatu igas spordis. Aga tuli aeg, kus "spordist" sai mu teatud eluperioodi päästerõngas hullumise vastu (töötasin õpetajana), läksin nimelt tennisetrenni täiskasvanuna (ja ehkki tase jäigi selliseks, et mittekunagi-tennist mänginud-abikaasa mees mind ülikergesti võitis (ja võidab loomulikult siiani)), oli suur liikumiserõõm see, mida kogesin tookord.

Lapsed sündisid ja olid ikka minu silmis muidugi ilutikkijad. Mis sest, et suusatasime, kelgutasime ja sõitsime rattaga ringi. Tükk aega ei olnud siinkandis üldse ühtki trenni, aga tuli tõdeda, et tüdrukud tundsid sellest tõeliselt puudust. Siis tulid jalka ja kergejõustik, kus meie suuremad suure vaimustusega käivad. Ja võistlevad. Need on ju lõpuks sellised üldarendavad alad, saab nii ise end proovile panna kui meeskonnatööd õppida. Üheaastane ujumistrennis käimine oli minu initsiatiiv, et ujuma õpiks ja sel alal pole võistelnud. Siin toimuvad ka mõned kohalikud traditsioonilised kogupere spordiüritused, nt emadepäevajooks, millest eakaaslaste vahendusel teada saadi ja kus me nüüd mõne aasta käinud ka oleme. Samas kohalik kuulus rattaralli jääb meie poolt osalemata, kuna toimub alati pühapäevase jumalateenistuse ajal miskipärast.

Aga minul suhteliselt spordikauge lapsevanemana on keeruline ikkagi võistlustega suhestuda, muretsen alati kuidas nad end tunnevad jne. Kas puhverdada ebaedu või innustada pingutama? Minule isiklikult ei ole ju üldse oluline, kui kiiresti joostakse/hüpatakse/kabetatakse. Organiseeritud on küll alati kõik hästi, transportima ei pea ise ja toidu osas antakse teada mis kaasa vaja, enamasti joogid-puuviljad on kooli/trenni poolt. Mis vahel häirib, et võistlusi on NII PALJU ja koolitundide ajast ja igal pool on vaja osaleda, sest tuleb klassi tüdrukuid esindada. Olukorras, kus oled klassi ainus tüdruk, eksole. Puudumisi koguneb väga palju, see mõjutab eelkõige õppeaineid, mida on vaid 1 kord nädalas. Hea, et lastel on koduõppe (st iseõppimise) taust vähemalt. Kogu selle võistlemiskarusselli tiirlemist kõrvalt vaadates mõtlen ka, et kas võistlevad ikka lapsed, või hoopis õpsid?

Aga robootikas võisteldakse ju samuti. Ja laulupeole läksingi ma kaasa koori saatjaks, koguni kahel korral olen seda teinud juba. Kanaema rollist lahti ei saa, ehkki lapsed on üle keskmise iseseisvad tegelikult. Ja tuleval suvel on ju taas laulupidu ning minna plaanitakse orkestriga, pean vist end ikka viiulikandjaks kauplema :P.

reet said...

Robootikas on mõlemad suuremad poisid võistlustel käinud ja osavõtu eest medalid saanud, nad ei tajunud seda ilmselt kui tõsist mõõduvõtmist. Absoluutselt spordivaenuliku inimesena ei salli ma üldse alasid, kus peab pidevalt võistlema, näiteks jalgpall (info pärineb sõpradelt, kelle lapsed jalgpalli mängivad). Samuti olen ma kodus omavahelise võistlemise kategooriliselt ära keelanud, sest ei ole päris sama kaalu mehed. Jõugu Juhil tuli selle tõttu koolis kõvasti probleeme, sest ta oli harjunud mitte pingutama nii, et ninast veri väljas - aga pidi ju!

Mina ei ole mitte kunagi tühikargamisest rõõmu tundnud ega ilmselt ei hakkagi tundma. Kui tervis kunagi lubab, siis tahaks jalgsi matkata - selle spordi juures on mingi hariduslik ja esteetiline moment ka. Muidugi ainult kohtades, kus saab ratastega kohvrit või aiakäru kaasas vedada, asjade seljaskandmine on minu jaoks õudus.

ritsik said...

Sina võid ju öelda, et sinu jaoks on välistatud see ja teine, aga miks seda lastele peaks keelama? Olen kuskilt lugenud, et teismelistele poistele on sporditegemine eriti abiks sel keerulisel ajal - aitab üleliigse energia ära maandada ja hormoone taltsutada.

reet said...

Noh, selle teismeliste poiste asja pärast ma trenniskäimist kannatangi. Õnneks nad käivad maleringis ka.

Võistlemine kui nähtus ongi minu jaoks välistatud ja vas-tu-võe-ta-ma-tu. Sellest aspektist, et jee, ma sain esimese koha, ma olen parem kui sina, sa said ainult kolmanda koha! Öäk.

Ahsoo, Sa vist mõtlesid seda tüdrukute-asja ... Sa räägid, nagu sport oleks tore? Ma ei mõista Sind, ausõna. Muidugi, ma võin praegu öelda mida tahes, kui mul ükskord mõni tütar on, eks ma siis kohandan oma seisukohti vastavalt tütre isikule - kui mul ei õnnestu temaga kuidagi kompromissi saavutada. Kujutan Minnihiirt ikka sellise haldjaliku olevusena ette, šotiruuduline kleit ja pitsiga sokid. :) Kui ma tegelikult peaksin saama, ütleme, Clarabella, kes kõnnib tümp-tümp-tümp ja sobib eelduste poolest kõige paremini nais-kettaheitjaks, eks siis tuleb vaadata, mis saab. Muidugi on oluline ka see, et ma püüan lapsi suunata tegema tegevusi, mis vaimustavad - nagu lugemine, lugude väljamõtlemine, joonistamine, suvises aias putukate vaatlemine, lugemine ... veel lugemist ... ja piirata tegevusi, mis ei saa ju ometi mingit rõõmu valmistada! Sport sealhulgas. Kuna ma pole poiss olnud, siis on poiste liikumisrõõmu olemasolusse kuidagi lihtsam uskuda. Poistel on ka tugev grupi surve, kuna kõik sõbrad käivad mingis trennis, tüdrukute puhul ma pole sellist survet märganud.

ritsik said...

Mul on lihtsam sulle enda blogis pikem tiraad vastuseks kirjutada, millalgi 😊.

Catharina said...

Ma ei saa aru, miks ei võiks poisid tikkimisringis käia? :o

Mul oli kunagi üks klassiõde - haldjalik olevus, pitsidega sokid ja üks maakonna tublimaid kergejõustiklasi või midagi. :)

Sport oli ka mulle kooli ajal vastumeelne, aga tegelikult on korralik bodypump või funktsionaalne tantsuline jõutreening vägagi nauditavad. Tükk aega võtan juba hoogu, et tagasi minna.

reet said...

No eks Sa kirjuta, Ritsik - kui Sa seda nii oluliseks pead. Päriselt on ju nii, et enne lapsevanemaks saamist on terve hulk asju, mida mina mitte kunagi ... ja mina kindlasti ... ja siis pärast kohandad ennast reaalsusega ja ohkad nukralt, et olid mul head kavatsused, aga läks ikka teistmoodi.

Ma pole öelnud, et poisid ei võiks tikkimisringis käia. Mul oskavad muide kõik kolm üsna adekvaatselt kududa, Vanaema õpetas.

Aga rääkige mis te räägite, minu südames elab teadmine, et sport on vastik.

Ja veel - ma ei blogi selleks, et kellegagi vaielda. Vaidlemine on ka vastik, minu seisukoht on minu seisukoht, Sinu seisukoht on Sinu seisukoht, meil pole kummalgi vajadust seda muuta.

Alice said...

Kolm korda olen hakanud siia kommentaari kirjutama ja siis jälle ära kustutanud. Tahaks nagu midagi öelda, aga samas nagu polegi midagi öelda ja polegi vaja vist midagi öelda :)
Seda tahtsingi lihtsalt öelda :) :)

Post a Comment