Välek-vibulane ehk muljeid elu esimesest spordivõistluselt

Kui me vajalikku spordihoonesse kohale jõudsime, olid eelmise satsi sportlased veel autasustamata. Treener tuli ukse vahel vastu ja ütles, et saali minnakse ainult sisejalanõudes. Ma toasusse kaasa ei võtnud, liigutasin siis kõik mitu tundi vabalt varbaid. Õnneks ei olnud põrand märkimisväärselt külm.

Poisid leidsid üsna kohe ühe trennisõbra. Päris tore on näha, et keegi poisslaps on pikajuukselisem kui Jõugu Juht. :) Meie, lapsevanemad, olime natuke aega segaduses ja tundsime ennast natuke vales kohas olevat. Sama tundis vist ka Lillebror, sest ta muudkui nühkis ennast minu vastu ja nõudis tähelepanu. Pikapeale selgus, et Lillebror ei olegi kõige väiksem kaasasolev laps, vennakesi oli teistegi, ja mõnel kaasasoleval lapsel on veel jee! nutitelefon, milles mängimist saab üle õla pealt vaadata.

Treener juhatas, et nüüd särk ja nüüd soojendus. Soojendusest oli näha, et Unistaja teeb küll agaralt kaasa, aga tema kehaline osavus ja arusaamine, mis väänutust parajasti tehakse, vajavad veel arendamist.

Siis hakati laskma. Kõigepealt need ja siis nood. Ja siis jälle nood ja siis need. Ja niimoodi kümme korda! Unistaja liikus üsna stabiilselt 8. ja 9. koha vahel 12 üritajast. Noor veel, mõtlesime, ei muretsenud. Treener käis ütlemas, et ärge te Unistajale öelge, mis tulemused on. Unistaja sai isegi aru, et mõni nool ei läinud päris õigesse kohta. Arvestades rahvamassi - 60 last pluss treenerid pluss vanemad pluss õed-vennad - toimetas Unistaja väga kompetentselt ja rahulikult. Eks me olime eelnevalt kodus õpetanud ka, et võitma sa ei lähe, lähed osalema, esimene kord, saad teada, kuidas see asi käib ...

Mingil hetkel mõtlesin mina ka enda jaoks asja selgeks - see spordihallis veedetud laupäev on selline üldhariv kogemus. Varem pole me spordivõistlustel käinud, edaspidi ka ei tiku, kui just oma laps ei võistle (ma ei saa üldse aru, miks inimesed vabatahtlikult mingeid võistlusi vaatamas käivad, kui nende pereliikmed just võistlemas ei ole). See üks kord on ärakannatatav. Seda ma ütlesin ma mossitavale Jõugu Juhile, kes leidis, et palju parem oleks olnud see päev veeta kuidas iganes, ja üldse ei ole aus, et tema võistlema ei saanud.

Vahepeal oli natuke vaheaega ja siis lasti veel kümme korda. Ikka nii, et need ja nood ja nood ja need ... Nüüd hakkas Unistaja väsimuse märke ilmutama. Tuli vahepeal meile põlve peale istuma. Küsis kommi - ikka saab. Mudisin ta käsivarsi natuke, õlalihased olid pinges. Mees vaatas, et vibu võdiseb ka käes. No ta on noor veel. Lõpuks jäi Unistaja kümnendalt kohale, mis üldarvestuses pole üldsegi paha, sest temast tagapool on kokku 17 last, kellest enamik ei saanud võistlustelegi.

Rõõmustas, et Unistaja pidas kogu ürituse hästi vastu. Kartsin, et ta hakkab väsimusest nutma või midagi sellist, aga ei, ka terve kodutee oli ta rahulik ja vist isegi kojujõudmiseni ärkvel. Kahju oli, et ilm oli niru ja meil Mehega oli veel õhtul üks koduõppe-teemaline üritus plaanis. Ilusa ilmaga oleks saanud lossimägedesse jalutama minna või midagi muud sellist mõistlikku teha.

Kas me ta järgmisel korral kellelegi lapsevanemale kaasa anname - ka seekord pakuti küüti -, ei tea. Või kes teab, millal see järgmine kord tuleb. Ma natuke loodan, et mitte varsti, sest südame järgi ma tahaksin oma laste kõigil võistlustel kaasas olla, aga spordihuvi järgi ei tahaks üldse ühelegi võistlusele minna. Kuidas see vanatädipojatütar Kelly oma tütrega jaksab kõikjal kaasas käia, mina ei tea. Eks näeb ...