Kui ma vähegi usuksin horoskoope, siis peaksin ma olema sündinud Kaksikute tähtkujus - tahan paljude asjade puhul kaht teineteist välistavat tulemust. Ei ole Kaksikud. Horoskoope kah ei usu. Vastukäivaid asju tahan.
Tahaksin, et ühel päeval, kui poisid on suured, elaksid nad kõik oma peredega siin. Meil toaruumi on ja soovi korral võib igaüks endale ja oma perele erinevasse krundinurka maja ehitada. Samas tahaksin, et lapsed palju reisiksid. Kui keegi neist otsustab näiteks Argentiinasse misjonäriks minna, kiidan ma selle mõtte vaimustusega heaks. Välismaal elamine on ju suurepärane mõte!
Tahaksin nautida elu suurte lastega. Samas on meil ikka kole vähe lapsi, mõni pisikene kuluks ära.
Tahaksin elada tervislikku ja arukat elu. Küpsetasin just plaaditäie kaneelisaiu ja homme hommikuks äratuskella ei pane - keegi ei pea kuhugi minema -, laisklemise võimalust tuleb nautida!
Tahaksin luksust. Tahaksin miinimumi, võimalikult lihtsat elu.
Kas sa, naine, ise ka tead, mida tahad? Ei, muidugi mitte, muidu ma poleks mina.
Tahaksin sooneutraalset ühiskonda. Ausalt. Lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et iuuu. Mis mõttes on naised printsessid? Ja igapäevaelus ma tegelikult ei vaja seda, et Mees jookseb mulle autoust lahti tegema. Või seda, et vanaisa-eas meeskolleeg ukse vahel seisma jääb ja mind ees läbi viipab. Ma tahan, et inimesi koheldaks eelkõige inimestena. Kui keegi kannab enda jaoks ilmselgelt liiga raskeid kompse, tuleb aidata, olgu mees või naine. Kui keegi bussis liiga palju kõigub, peab istekohta pakkuma see, kes vähem kõiguks. Kui tüdruklaps tahab minna õppima inseneriks või automehaanikuks, palun väga. Kui poisslaps soovib eksperimenteerimise mõttes silmi ja juukseid värvida, las siis värvib. Punk on lahe. Kulmukergitamine ei tohiks olla patt - me ju kergitame kulmu ka siis, kui kellelgi täiesti soo-traditsiooniline riietus halvasti istub või midagi sellist -, aga kui kõlbab temale, mis see siis lõpuks meie asi on.
Ja siis ma olen selline ema, kes õpetab poegi ruumi sisenedes mütsi peast võtma, täpsemalt, ma lausa nõuan seda. Ja tahaksin, et poegadest saaks härrasmehed ja tütardest, kui neid kunagi tuleb, daamid. Mis tütardega saaks, ma tegelikult täpselt ei tea, sest plaane võib teha, aga tegelikkusega tegeleme siis, kui see kätte jõuab -, aga poegade puhul ma küll sallin nende ajutist kudumisharrastust (Vanaema õpetas) ja muid stereotüüpses mõttes mittemehelikke huvisid, aga pikemas perspektiivis ootan siiski, et neist täiskasvanuna saaksid nohikulikud superkangelased. Sellised tagasihoidliku olemisega džentelmenid, kes lohaka jalutuskepiviipega kaabakaid okaspõõsastesse lennutavad ja vabal ajal eelistatavalt daamidele ette loevad. Nagu Hugh Granti filmitegelased ilma Granti endata, noh. Mitte jalgpallimeeskonna kaptenid ega Danny Zukod, sest minu jaoks pole kumbki lahendus vähimalgi määral mehelik. No ja õppida võiks nad ... midagi mehelikku, mitte kosmeetikuks või midagi taolist. Näiteks rätsepaks õppimine pole ka kuskiltpidi mehelik, seda teavad kõik eestlased, kes on Jorh Aadniel Kiire isikut raamatus või filmis kohanud. Tegelikult hakkasid rätsepmeistrid vist juba enne "Kevadet" välja surema, aga perekond Kiir lõi stereotüübi ...
Õnneks kujunevad elus väga paljud asjad terve hulga märkamatute pisiasjade koosmõjul ja kui see kõik veel Jumala kätte paluda, siis on kõik lõpuks hästi. Ma ei armasta ühtegi oma lastest vähem, kui temast peakski saama jalgpallimeeskonna kapten või hullem veel, sõjaväelane. Ju siis nii on tema jaoks õige. Laste kasvamiste ja otsustamistega läheb täpselt piisavalt aega, et lapsevanema kindlad veendumused, milline laps täpselt peaks olema, jõuaksid mõnevõrra pehmeneda. Vanaisa leppis sellega, et ma ei läinud majandust õppima ega karjääri tegema, Vanaema leppis sellega, et ma eluaeg tema juures ei ela (läks tarvis küll 15 aastat ja kolme last), küll mina ka lepin, kui neist midagi muud saab, kui mina ette kujutan. Armastus sallib kõik.
Ma ei tea mis värk minuga sel nädala on, sest ma pidevalt kirjutan erinevatesse blogidesse kommentaare ja siis kustutan need ilma saatmata ära.
ReplyDeleteHakkasin siia taas pikka kommentaari kirjutama, aga poole peal kustutasin ära sest mõtlesin, et sellest võiks hoopis täiesti eraldi blogipostituse kirjutada. Sellest siis kui väga mulle meeldib kui mehed mulle uksi avavad ja mul esimesena kas uksest väljuda või sisse astuda lasevad...ja kõik muu sinna juurde kuuluv :) :)
Loodetavasti saan sellega ka kunagi hakkama. Praegu on nii palju teisi teemasid postitamist ootamas, aga aega kirjutamiseks väga vähe.
Mina käin väga meheliku meesjuuksuri juures- musklis ja tätoveeritud, kimab motikaga ringi. Ju võib mõni rätsep ka selline mees olla. Kosmeetik... Jah, kosmeetik vast tõesti mitte.
ReplyDeleteJust on järjest olnud intervjuud Levanditega ning Koržetsiga. Mõlemal elavad täiskasvanud lapsed vanematemajas ja kõik on sellega rahul. Miks peaks nad ära kolima, kui ruumi on? küsis Allar.
ReplyDeleteLevandi poisid on tegelikult alles noored, eks näis..
Aga Korzets rääkis, et neil on seal 3 leibkonda. igal oma sissepääs ja köök, aga samas majas ja on väga tore niimoodi elada,.
Muidugi on see suurepärane, kui keegi stereotüüpe murrab. Mulle see tegelikult meeldib, kui inimesed teevad seda, mida tahavad. Ainult et oma isiklike laste puhul tahaks millegipärast, et nad rohkem sinna tavalisuse-purki sobituksid.
ReplyDeleteMulle hakkas see meeste diskrimineerimine - et naised tohivad tegelikult täpselt sedasama, mida mehed, ja mehed avagu veel alandlikult uksi ka! - siis närvidele käima, kui ma taipasin, et minu nunnudest pisipoegadest saavad ka ükskord mehed. Iseenda puhul meeldib mulle kah, kui mind koheldakse eelkõige inimesena, sest isiklikult minu jaoks ongi kõik meesoost isikud peale Mehe sooneutraalsed olevused nagu vennad või nii. No aga mina võin tahta mida tahes, on ikka nii, nagu on.
Edu ja jaksu ;)
ReplyDelete