Thursday, March 31, 2016

Kui kraanid tilguvad ja lagi laseb läbi ...

Eveliis kirjutas ausalt sellest, kuidas ennast tunneb inimene, kelle elu käib ühe arve maksmisest teise arve maksmise paratamatu edasilükkamiseni. Ritsik liikus sellest üldiste kannatuste juurde. Mina siin mõtlesin, kas siis, kui inimese elus on mingi probleem/kannatus/masendus, tohib tal olla luksusi?

Blogosfääris ja muudes virtuaalringkondades paistab domineerivat arvamus, et luksused on lubamatud. Eveliisil on võlad? Kuidas ta, häbematu, veel julgeb kohvikus käia! Keegi on priskevõitu? Öök, selline vaal käis poes ja ostis kleidi, mis ei olnudki kartulikott! Kellegi lapsel on midagi viga? Vaata et sa rohkem lapsi ei saa! Muidugi, õelutsejad teevad tihti kõige kõvemat häält ja paljud kaasatundjad ja mõistjad ei ütle üldse midagi, ohkavad ainult omaette.

Meil on praegu hõre. Ekstra hõre, sest märtsis oli mitmeid segaseid väljaminekuid - maamaks (ma lihtsalt unustasin kuu eelarvet planeerides selle ära ja kulutasin raha muude asjade peale!), minu valutav hammas (lapiti ära ja anti sügiseni närimisluba, siis tuleb uuesti vaadata, mis hambast saab, tänan küsimast), autol läks mingi jublik katki (vahetatud), lapsed said ootamatu sünnipäevakutse, kuhu oodatigi ümbrikuga külalisi* jne. Ega aprillis parem ei saa olema, sest on vaja osta natuke rõivaid ja jalatseid, maksta üks liikluskindlustus ja tegelikult peaks Teisel Vanaisal kuurortlinnas külas käima. Aga kas kogu selles hõreduses võimalikult targalt majandades tohib meil olla hästi?

Hästi nagu ... sügavkülmas on üks part, nädalavahetusel saab praadi (ostsin ülestõusmispühadeks, aga siis tulid sohvasurfarid ja ma kartsin, et äkki ei jätku ühest linnust seitsmele inimesele, lihapallid on ikka turvalisem võõrustamise-toit). Hästi nagu võimalus pidulikul puhul panna kaela päris pärlid (Mees viiendaks pulma-aastapäevaks kinkis). Hästi nagu pudru juurde viie erineva moosi vahel valimine. Hästi nagu naaritsakasukas kapis (ämma pärandus, kui selle saaks ära müüa, oleks eriti hästi, sest ma loodetavasti ei hakka sinna kunagi sisse sobituma ja mis tast ikka hoida, ämm ei kandnud teda ise ka vist kordagi, sest polnud sobivat sündmust). Hästi nagu soe tuba ja palju raamatuid?

Ausõna, kui ma oskaksin sättida ja üles pildistada, mida me sööme, kuidas lapsed riides käivad (ilusasti) ja kui palju antiikmööblit meil on (Mehe vanaema pärandus, tema isa ehk Taat oli tisler), paistaks meie elu väga ilus ja keegi ei oskaks arvatagi, et hõre on ja vähemalt jooksvate arvete maksmiseks tuleb palju kombineerida. Ju kellelgi ikka ütlemist oleks. Samuti nagu oleks ütlemist selle kohta, kui keegi väikeste laste kõrvalt teatris käib, surmahaigena ikkagi ennast uudistega kursis hoiab või peaaegu ilma rahata ilusama remondi teeb kui enamikul. Inimestel on alati ütlemist.

Teine aspekt on muidugi, mis asi on luksus? Peen restoranitoit või kodukasvatatud roheline sibul võileival? Kino või hea raamat? Tõeliste sõpradega koos nõudepesemine (meil on kirikus pühapäeviti kohvik) või small talk poolvõõrastega kellegi Tähtsa Isiku vastuvõtul? Oma aia mahemaasikad koos kõige juurdekuuluvaga või paljureisinud maasikas, mida karbist geelküüntega õngitseda? Eks see luksuse definitsioon natuke ka otsustamise küsimus on. Näiteks suvel igapäevaselt päikesesoojade maasikate saamiseks ongi sisuliselt ainult kaks võimalust, kas nii nagu mina, järjepidevalt peenraid hooldades, või tuleks pidada aednikku. Selle viimaseni me pole veel jõudnud ja ei tea, kas kunagi jõuamegi.

Võib-olla ma mõtleksin teisiti, kui peaksin oluliseks kaubamärke, mind ümbritsevate asjade sagedast vahetamist või midagi muud, mis nõuab märkimisväärselt rohkem raha, kui hõredal ajal kasutada saab. Kunagi ma vist tundsin ostlemisest rõõmu, aga see oli ilmselt kohutavates kahekümnendates. Praeguseks on mu mõtteviis muutunud ja tundub, et see polegi halb. Bioloogid oskaksid siinkohal kindlasti öelda midagi kohanemise kohta.

Praegu on hõre. Ühel päeval enam ei ole ja küll ma siis lähen ja ostan endale ilusa kaamelipruuni pärisvillase talvemantli ja hästi palju häid raamatuid ja murutraktori ja helesinise mustriga portugalipärased seinaplaadid ühte imelikku nurka, kus plaaditud sein saab olema kõige tuleohutum lahendus. Seni panen vana mantli alla maavillase kampsuni, tunnen sügavat tänumeelt Raamatukogu vanaraamaturiiulist leitud raamatuvirna üle, lohistan muru niites juhet järel ja remondin plaatide saamiseni mingit muud kohta - nagu meil elamiskõlbmatuid ruume vähe oleks, kus vana krohvi maha koputada või põrandapappi üles kiskuda! See on ju kah üks suur luksus, et Maja elamise-osa saab laiendada peaaegu igavesti. Palun ärge seda meile pahaks pange.

_______
*ühtpidi on raha kinkimine nõme, aga suuremad poisid enam kolmeeurose dinosaurusemuna üle ei rõõmusta, nemad koguvad millegi kallima jaoks. Üks mu kolleeg, tüdrukute ema, soovitas ka, et kui sünnipäevale minek, siis meisterdatagu midagi kingiks ... ma tõesti ei kujuta ette, mis asja võiks meisterdada 10-aastasele minu jaoks võõrale poisile, tüdrukule jah ajaks mingid pärlid niidi otsa või tikiks kotikese ... Ja meie poistel oli sellel sünnipäeval tore.

Sunday, March 27, 2016

Jeesus Kristus on üles tõusnud!

Nii ongi, Ta on tõesti üles tõusnud!

Selle suurpäeva aastapäeva puhul anti päikest ja lõpuks ometi normaalse temperatuuriga kevadilma. Pühadele sobimatul moel pesin ja riputasin kohe palju pesu.Veel sobimatumalt avastasin poole riputamise pealt, et olen õues kampsuni väel ja palja peaga, endal on seltsimees Kolmiknärv. Seltsimees närv on muide juba mitmendat päeva elanud ilma ravimteta ja tundub, et talle vist sobib. Ma loodan. Aga sel suvel saan ma olema niisugune ... vanade filmide daam, kes mässib endale tuule vastu siidsalli pea ümber. Note to self - tuleb hankida siidsall. Igaks juhuks.

Veel näidati hommikusel kirikuteel mingite pikk-kaelte lendu põhja suunas ja kirikus Suurt Ringi ennast. (ärge pange tähele, see on üks omavaheline nali, aga nii tore on, kui mõni beebi on tulemas) Lapsed käisid ka sel aastal lume sees munajahil ja ka sel aastal läks nii hästi, et keegi kõhuli ei kukkunud. Tuleval aastal on ülestõusmispühad aprilli keskel, siis on vast korralik munajahi-ilm.

Kodus olid needsamad lapsed õues nii umbes neli tundi, avati jalgpalli- ja jalgrattasõiduhooaeg. Toas sai samal ajal tuba korda ja söök tehtud, sest õhtul tabas meid selle aasta esimene komplekt sohvasurfareid - kaks soome näitsikut kevadet otsimas. Tütarlapsed sõid lihapalle ja õunakooki nagu enam-vähem kõik muudki sohvasurfarid enne neid ja mängisid pärast poistega lauamänge. Kenad inimesed on, hetkel loodetavasti magavad. Ma peaks ka nende eeskuju järgima ... olema kena ja minema magama. eadööd.

Saturday, March 26, 2016

Kuritöö ja karistus

Kuidas see Ottokar Dommal oligi -
"... aga keegi ei kallista
meie poriseid kingi.
Vastupidi - majahoidja
sõimab.
Aga mina naeran, sest tean -
varsti, üsna varsti
sõimavad ka
vanemad!"

Õueilm on nagu on. Seda enam tähelepanu peaks pälvima jalamatt. Paraku sattusin äsja peale olukorrale, kus kaks anonüümseks jääda soovivat poisslast tulid esiku kunagi hele olnud puitpõranda peale vääääga poriste saabastega, olles sihikindlalt jalamatist mööda astunud. Kui küsisin, kas te ikka jalgu pühkisite, sain vastuseks jahmunud pearaputuse.

ÕRR! Sõimamine, nagu varemgi kogetud, ei ole eriti tulemusrikas tegevus. Seetõttu määrasin lastele põranda poristamise eest karistuseks sellesama põranda pesemise ja seega iseendale põrsapojakeste kasvatamise eest kohustuse üheksane autistlik kuju ja tema ustav seitsmeaastane jünger (mitte nii autistlik, aga kõigist anumistest hoolimata käitumises just selle venna tegevust eeskujuks võttev tegelane) õpetada põrandat küürima nii, et sellest ka mingit kasu oleks.

Ega keegi polegi öelnud, et elu peab kerge olema ...

Edit paar tundi hiljem: Põrand on korralikult küüritud. Lillebror arvas, et seda toredat tööd võiks rohkemgi teha. Unistaja lubas mind järgmisel korral põrandaküürimisel asendada. Küsimus, kas nüüdsest võiks hakata jalgu pühkima, jäi selge vastuseta, aga vähemalt on mul nüüd kaks abimeest, kes oskavad enda järelt põrandat kasida.

Friday, March 25, 2016

Kohe mure jah

Ka lapsed ei saa ilma "esimese maailma probleemideta".

Käisin keldris, tõin saiasöömise jaoks üles moosi: metsmaasikamoosi, maasika-punasesõstramoosi ja vaaraika-valge šokolaadi moosi. Lillebror oskas seepeale südamest: "Nii palju häid moose, et ma ei oska alida, millist võtta!"

Jah, Lillebror, see on keeruline. Ja ma ei toonud ju üles maasika-banaani-rabarberimoosi, vaarika-nektariinimoosi ega vaarika-musta šokolaadi moosi ... Vanaema õunamoosist rääkimata. Me oleme moositeemal sel talvel väga õnnistatud olnud. Tänulik.

Thursday, March 24, 2016

Oi appi

Ma siiralt loodan, et tegu on ajakirjandusliku liialdusega, aga ausalt öeldes arvan ma poliitikutest üsna samamoodi nagu ajakirjandusest - et esineb ühte ja teist.

Ajaloolise tõe huvides rõhutan, et ma ei ole mitte kunagi valinud ühtegi keskerakondlast. See artikkel ... Uskumatu!

Tsiteerin: "Ja laste agressiivsus täpselt samamoodi peegeldab seda, olgu ta siis tänaval, olgu ta koolikiusamine, see on samasugune positiivne nähtus põhimõtteliselt –  ainult et keegi sai kannatada, keegi sai peksa. Kiviajal oleks ta lihtsalt mättasse löödud ja ta poleks järglasi saanud, aga kuna meil on teatud sotsiaalabi struktuurid, sotsiaalne võrgustik, meil on meditsiin, siis saavad hakkama ja jäävad ellu ka need, kes on absoluutselt saamatud, küündimatud, lollid ja samasugustega saavad nad järglasi."

Käsi püsti, kes veel on selle definitsiooni põhjal absoluutselt saamatud, küündimatud ja lollid. Ma varem arvasin, et tean, miks Klassi Kõige Jõhkram Poiss ja Peotipsi minu ja nii mõnegi teise elu õige mitu aastat kibedaks teha püüdsid - neil olidki endal mingid tõsised kompleksid*, mida nad kellegi pelglikuloomulise tampimise abil korvata püüdsid. Nüüd tuleb välja, et ma olen ise saamatu, küündimatu ja loll ja oleksin pidanud saama õigel ajal mättasse löödud, aga meditsiin päästis mind koolikiusamisest ja võimaldab mul ka järglasi üles kasvatada. Vinge!

_____
*Kõige Jõhkramal Poisil oli veider eesnimi, aga isa polnud tal kuuldavasti üldse. Peotipsi puhul oli minu suur süü selles, et mul olid alati paremad hinded kui temal. Vähemalt nii ma siiani arvasin. Muide, praeguseks on mõlemad toimetulevad täiskasvanud. Ma ei pea vajalikuks nendega 30 aastat tagasi toimunud sigaduste pärast kontakti võtta, vähesed suudavad elu ära elada nii, et kellelegi kogemata või meelega liiga ei tee.

Wednesday, March 23, 2016

Esimese maailma probleem ... vist

Ilma piimata kohv ei ole ikka see õige asi. Kui ma piimaga kohvi joon, siis võib sisikonnal mingil hetkel taas tekkida piimamürgitus* ja mul hakkab paha. Kui ma kohvi ei joo, siis ma tahan kogu aeg ko-hu-ta-valt magada. Keset päeva magamine aga ei ole viisakas, tööd tuleb teha. Niigi on viimase kahe nädala jooksul inimesed** mind täiesti vabadel päevadel koduvanavallatul kellaajal telefoni teel üles ajanud ja siis küsinud, kas ma magan ...? Laupäeva hommikul kell üheksa, jah, loomulikult! Võimalik, et nemad sel ajal koristavad või jalutavad lapsi või teevad muid tublide hommikuinimeste asju. Mina näiteks koon tavaliselt kell pool üksteist õhtul kangast või sokki või teen midagi muud tublidele ööinimestele omast tegevust.

Igatahes on tarvis kuidagi leida lahendus kohviprobleemile. Kookospiima olen proovinud, see maitses nagu Poola Bounty, tähendab, oli vilets. Sojapiim ja muud sojatooted ei ole üldse inimtoiduks mõeldud, ütles mu kadunud ämm, pidavat põhjustama Alzheimerit või midagi muud säärast. Üks ämmast sõltumatu (inglisekeelne, ämm ei osanud inglise keelt) allikas kirjutas ka, et sojaubadest tuleks mingid mürkained välja fermenteerida, aga kuna see võtab liiga palju aega, seda ei tehta, ja seetõttu on soja ebatervislik. Mandlipiima ma pole veel proovinud, äkki see sobib? Hetkel aga hoian varbaid ristis, et Mehe poolt serveeritud Peaaegu Kõige Suurema Tassi täis kohvi, mille ma just siia kirjutamise kõrvale ära jõin, probleeme ei põhjustaks. Tänan tähelepanu eest, ma nüüd ärkasin üles ja lähen porgandi-püreesuppi keetma.

____________
* praegune seis on küll selline, et kohvipiim ja vähemalt 20 kuud laagerdanud juust (pitsa peal) on lubatud, aga kesse teab, millal sisikond meelt muudab.
** mitu erinevat inimest, muide, erinevatel hommikutel. Hakka või igaks juhuks varem tõusma!

Sunday, March 20, 2016

Kevade algus?

15 aastat tagasi oli palmipuudepüha vist aprillis. Igatahes oli piisavalt soe, et pärast kirikut minna Lossi juurde piknikule. 15 aastat ja kaks päeva tagasi ei olnud oluliselt soojem kui täna, pigem külmem. Jõe ääres pargis olid teed täiesti jääs.

15 aastat, üks abiellumine, õige mitu ühist reisi ja ... ei saa ju öelda "kolm last hiljem"? Sest see kõlab, nagu lapsed oleksid juba möödas, aga nad on täitsa olemas? ... igatahes 15 aastat hiljem ei ole meil endiselt enamasti meeles mingeid aastapäevi tähistada.

Kevade alguse puhul paistab päike hommikuti mulle otse silma. Idapoolne magamistuba oli halb mõte ... veel hullem oleks muidugi idapoolne lastetuba.

Siit näeb, milline on ilm Hiiumaal. Ja siit, milline on ilm Lõuna-Prantsusmaal. Meil on ... võeh. Vaasi pajuoksi tuues ukerdasin meie krundi sellesse otsa, kus keegi kunagi ei käi. Lumi kandis. Vahepeal ei kandnud ka, vajusin peaaegu saapaservani sisse ... mul on kõrged, põlveni saapad. See seletab, miks Unistaja ja Lillebrori saapad on õuest tulles alati lund täis.

Pajuokste kohta küsis Lillebror: "Mis need valged punnid seal okste küljes on?" Mnjah, seitsmeaastane maalaps ei tunne pajutibusid ... Nüüd vast vähemalt tunneb.

Päris õige kevadeni on meil veel aega.

Friday, March 18, 2016

Kuidas tänapäeval last kooli panna

Kui ARNO Lillebrorile kooli määras, ei osanud me selle asjaga suurt midagi pihta hakata. Sobib jah, aga kas me peaks veel midagi tegema ja kui, siis mida? Käisin kantseleist küsimas. Sealt õpetati.

Niisiis:

Kõigepealt tuleb ARNOsse sisse logida. Siis tuleb leida info kõnealuse lapse kohta. See osa on veel loogiline. Minule näitab tabelit - Jõugu Juht, kool seejasee, Unistaja, kool seejasee, Lillebror, kool seejasee. Vanemate laste puhul käis lapse koolipanek paberi abil. Lillebrori puhul pidin täitma avalduse ARNOs. Avaldus, kujutage ette, asus nupu all, mille peal oli vist kirjas "kooli vastuvõtu taotlus" või midagi sellist. Kui me ei oleks olnud rahul ARNO poolt määratud kooliga, oleks asi olnud keerulisem, aga kuna me olime - ja miks ei peaks olema? -, polnud vaja kooli nime muuta ega midagi. Klõps ja valmis.

Mulle küll meeldiks, kui seal ARNO tabelis oleks mingi üheti mõistetav õpetus, et kui te olete lapsele määratud kooliga rahul, siis valige vaat see asi, ja kui ei ole rahul, siis valige vaat too ... ja üldse arvestage sellega, et kui te elektroonilist avaldust ei tee, siis peab kooli sekretär või keegi muu asjapulk teile mõne nädala pärast helistama ja kontrollima, kas te olete olemas. Ausõna, kui ma poleks kantseleist küsimas käinud, siis oleks see elektrooniline avaldus meist tegemata jäänud - me oleme lihtsalt nii kehvad bürokraadid! Aga tänu kantseleitöötajate lahkusele on Lillebror nüüd koolis kirjas. Käisin täna sekretärilt küsimas, avaldus oli ära salvestunud ja puha ... ja hiljem sain ARNOlt kirja:
"Hea lapsevanem
Kool on Teie taotluse läbi vaadanud ja võtnud lapse kooli vastu. Täpsema info leiate e-keskkonnast ARNO.
Lugupidamisega
---
Arno"

Nii et kohe selline lugupidav ja viisakas süsteem on. Tervisekaardi või mis selle nimi ongi viime küll paberil, aga koolivalmiduskaarti Lillebror ei saagi. Õnneks ei esine tema alushariduses ka erilisi puudujääke, ma usun.

Võõravihast või umbes nii

Alice mainis ühe eelmise sissekande all, et Eestis on koolikiusamist palju. Ühe kolleegiga tuli täna juttu muuhulgas "meie versus nemad" kombel võistlemisest. Hambaarsti juures oodates mõtlesin ja panin kaks mõtet kokku.

Mina puutusin võõravihaga - kui seda ikka sobib nii nimetada - kokku lapsena. Päris hoolega ja kultiveeritult. Mäletan Vanaema ohkamist, et kahe maja kaugusel elab küll üks sinuvanune tüdruk, aga te ei käi ju ühes klassis, järelikult ei sobi temaga suhelda. (täpseid sõnu siiski ei mäleta, aga mõte oli selline, seda korrati õige mitme aasta kestel sobivatel juhtudel) Koolis toimus ka mingi klassidevaheline võistlemine, kus ei olnudki nii oluline see, kes võidab, vaid see, kes kaotab. Pole siis ime, et algklassiealine mina oli üpris ebameeldiva suhtumisega ja lapselikus naiivsuses suhtumist ilmutades ka korralikult vastu nina sai. Tagantjärele olen selle eest tänulik.

Kogu Vanaema jutu ja koolis räägitu mõte oli aga see: "Kollektiiv, kuhu sa kuulud, peab olema parem kui teised. Teised - need on võõrad. Nad ei ole sinu kollektiivis. Nad ei ole sama head kui sina ... või vähemalt pead sa elama nii, et saaksid teistest/võõrastest/kollektiivivälistest isikutest parem olla."

Kuigi Vanaema on üks ja ainus, ei usu ma põrmugi, et sellist suhtumist oleks esinenud ainult meie koolis - ju seda jätkus kõikjale. Aeg oli selline, kollektiiv oli ülim ja üldse. Muide, kui - vist - Luule Mizera meile ülikoolis mingist kultuurierinevuste uurimusest rääkis, kus taheti osalema just eestlasi, sest eestlased on omadega Lääne individualistliku ja Ida kollektivistliku kultuuri vahel, olin mina kohe põhjalikult solvunud. Mitte Luule peale, tema on imetore, aga nende upsakate uurijate peale, tulevad meid siin kollektivistideks sõimama ...! Paraku oli neil uurijatel muidugi õigus. Kollektiiv kui võrdlemisi vägivaldselt pealesurutud* grupikuulumise vorm on eestlastele kaua aega olnud ülearu oluline ja sama moodi ülearu oluline on oma paremuse või saavutuste rõhutamine.

Olen kiusamise ja õelusega kokku puutunud nii ohvri, kiusaja kui lahendust otsiva kõrvalseisja rollis ja tavaliselt on muster sama - valitakse keegi, kes õelutseja meelest on kuidagi Võõras. Ta on imelik, sest ta on teistest füüsilisest vähem arenenud ... imelik, sest rohkem arenenud! Tal on teistsugused rõivad. Ta on teisest rahvusest. Ta oleks muidu sõber küll, aga ma tahan praegu kuuluda nende hulka, kellega ta sõber ei ole.

Loogiline - kesse omale kallale läheb, pealegi õelal ja pahatahtlikult kombel! Ikka tuleb leida, mille poolest ohver võiks Võõras olla.

Aga ... kui seda omade ja võõraste asja juba lapsest peale õhutatakse ... miks te siis imestate, et eestlased võõraid ei salli? Eriti kui on tegu päris võõrastega, ei oska nad hääldada "hauaööõudused" ega saunas käia ega midagi. Verivorsti ja hapukapsast ka ei armasta, kus selle häbi ots!

Ja kui arvata, et praegu on meil 21. sajand ja tänapäeva lastele tarbetut võistlemist ega võõraviha ei õpetata, siis arvake uuesti. Üks Jõugu Juhi sõber käis lasteaias, kus laste võistlushimu oli ülikõrgele kruvitud - nii et juba kuue-seitsmesed kemplesid, kellel on targem ema, ja muretsesid, kas ringmängu jaoks ringi võttes ikka keegi esimene ka on. Ja täiskasvanud soosisid seda! - mitte küll JJ sõbra vanemad, aga nemad olid tundnud ennast selges vähemuses olevat. Mõnes kehalise kasvatuse tunnis, olen kuulnud, pannakse A- ja B-klass omavahel palli mängima ja rõhutatakse, et võitjad on ikka palju paremad ja hoolsamad ... No aga kui B-klassi tugevaim korvikütt just sel päeval kõhugripiga kodus oli? JJ sai oma elu esimesel kooli spordipäeval ütelda, et ei pingutanud x meetri jooksus piisavalt - tema-mehikene ei tulnud selle pealegi, et peaks võidu nimel pingutama, sest ei lasteaed ega kodu polnud iial võitmise vajadust rõhutanud. Ja kuskilt kuulsin, kuidas õige hiljuti olevat algklassiõpetaja lastele öelnud, et pingutage-pingutage, te ju ei taha, et paralleelklass võidaks. Kui see ei ole võõraviha õpetamine, siis ma ei tea, mis see on.

Oma lastele tahan õpetada sallimist ja inimese hindamist selle järgi, mis on tema parim tema. (Kas see inimene on kena inimene? Enamasti nad ju on.) Nende laste hulk on tegelikult päris suur, sest koolis tegutseb ka terve hulk "minu" lapsi. See tähendab, et pärast vaheaega tuleks arutada, kuidas vältida aakate ja beekate omavahelist kemplemist ja läbisaamatusi koolikass Kissa filosoofia pinnal. Oli ju midagi sellist Londiste raamatus - Kissa selgitas Londistele, miks on vaja a-, b- ja c-klassi - ikka et iga klass saaks ennast teistest targemate ja parematena tunda! Kui aga ühte klassi on trehvanud kokku aastakäigu parimad sportlased ja teise parimad joonistajad, siis läheb asi ruttu inetuks. Meile pole inetusi tarvis, tuleks ikka ja jälle mõelda ja kontrollida, ega võõrapõlgus pole kusagilt sisse pugenud.

Äkki me olemegi sellised võõravihkajad ja koolikiusajad, et lapsena on õpetatud "meie" hulka mittekuulujaid põlgama? Lisaks muudele põhjustele nagu hirmus ajalugu, orjapõlve müüt ja turvaline olemine maailma äärel, kuhu eriti tundmatuid isikuid ei satu?

Mida teie arvate, kas olete lapsena võõrapõlgust õppinud ja kas teie lapsed oma koolides on võõrapõlgusele üles ehitatud oma-klassi-tunnet kogenud?
______
* kooliklass, sõjavägi, naabruskond, töökollektiiv - enamiku inimeste käest ei küsita, kas nad tahavad olla koos just nende inimestega, kellega on, või mitte. Ebameeldivate naabrite või turtsakate kolleegide eest saab vähemalt ära minna, lapsel ja noorsõduril pole õieti mingit valikut.

Wednesday, March 16, 2016

Veel üks kevadekuulutaja

Kunagi ammu ostsime sügavkülmiku. Mitte kirstu, vaid väikese püstiseisva eksemplari. Tema jaoks leidsime köögis koha - kirstule ei oskaks ma ka praegu kohta leida, väga võib-olla suures esikus? Meie tavalise külmkapi sügavkülm jäi lihtsalt sügiseks kogunevate aia- ja metsasaaduste jaoks kitsaks.  Igatahes on see sügavkülmik üks ütlemata hea asi.

Igal kevadel saabub hetk, mil ma sügavkülmiku ja kapi sügavkülma sisu uurides otsustan, et nüüd oleks aeg sügavkülmik tühjaks teha ja ta nii umbes juulikuuni välja lülitada. Igal kevadel suhtub Mees sellesse mõttesse skeptiliselt. Kas ikka mahub kõik väiksesse sügavkülma ära?

Täna tahtsin tegelikult väikese sügavkülma ära sulatada, aga see läks oodatust kiiremini. Hakkasin siis asju tagasi laduma ja sorteerisin, et selle panen täna söögi sisse, selle lapin väiksemasse karpi, see ... Haa, kõik mahtus! Kui Mees õhtul Linnast tuleb, kavatsen talle öelda, et tegelikult olen mina Liivimaa parim pusletaja. :)

Hetkel on külmkapi sügavkülm muidugi silmini täis, aga lähipäevil on tulemas frikadellisupp (kapist lahkuvad lihapallid, brokkoli ja osa hernestest), kartuli-hakklihavorm (kapist lahkub hakkliha), tikri-martsipanikook (tikrid, muidugi) ja pühapäeval paneme ahju vorstikesed. Laupäeval kavatsesin teha piduliku jäägisöömise, erinevaid guljaši- ja muidukastmete jääke on kapis vähemalt viis tükki. Nii et tegelikult võib pühapäeval Maximast ühe soodushinnaga pardi küll ära tuua ja ülestõusmispühi ootama panna ...

Suur sügavkülmik aga seisab, uks lahti, ja sulab. Loodetavasti kajastub see natuke ka elektriarves. Juulis-augustis täidan ta jälle.

Muide, keda huvitab - olen mitu korda ostnud IKEAst Pruta-nimelist karbikomplekti. Mõni läheb ikka aeg-ajalt katki, aga minu meelest on kandilised karbid äärmiselt praktilised kappi panna ja kuna nad kõik ilusti omavahel ühilduvad, on ka väga lihtne karpe ja kaasi sobitada. Hästi paljud asjad sügavkülmas ongi mul just nendes karpides. (Ja teate, ma mõtlesin, et kindlasti käivad Truud Blogilugejad pigem Soome IKEAs kui Saksamaal, kõigepealt otsisin saksakeelselt lehelt karpide nime ja siis võtsin soomekeelselt nime järgi lingi ... ma oleks muidu soomekeelselt lehelt otsima jäänudki! Ikka nii võõras keel minu jaoks.)

Tuesday, March 15, 2016

Juhtus kiusamine. Seekord teistpidi.

Täna koges Lillebror koolikiusamist selle kõige ehtsamas vormis. Ise pole veel koolilapski ... Koolimaja välisukse peal olevat talle ette seisnud üks suurem poiss ja pärast paari sissejuhatavat lauset "molliandmise" teemal käed käiku lasknud. Õnneks ei olnud madin kaua kestnud, kaks veel suuremat poissi olid vahele seganud ja siis oli Lillebror saanud koos ühe väikese tüdrukuga koolimajja ja eelkooliruumi ära minna. Viisin kodus läbi kannatanu ülekuulamise ja juurdluse, edasi tegeleb sotsiaalpedagoog. Lillebroril mingeid nähtavaid vigastusi ega tuvastatavat psüühilist traumat ei olnud. Enda väitel ta sündmust ei provotseerinud, aga kes teab ... ta on selline suslik, et ütleb halvasti ja samas unustab selle. Nii või teisiti on lugu inetu.

Kiusamisega üldiselt on nii, et mina ei usu, et üheski suures linnakoolis, kuhu on kokku aetud mitusada last, oleks elu täiesti rahumeelne. Madinaid ja halvastiütlemisi ikka juhtub, sest kui koos õpetajatega on majas kuussada kuni tuhat inimest, on seal juba hingamiskahin, vihikulehekrabin ja vahetunnisagin nii õudsed, et ajab närviliseks. Oluline on see, kas asjal lastakse pikalt kesta (ei tohi!) ja kas ohver saab/julgeb murest kellelegi rääkida. Ja kas olukorrast kuulnud täiskasvanud võtavad midagi ette. Provotseerimata rünnaku puhul tuleb igal sajal juhul midagi ette võtta. Klassisiseselt toimunud sündmuste puhul peab vaatama konteksti - kas toimub mingi pidev hõõrumine ja varjatud inetus või on tegu olukorraga "omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad"? Viimaseid juhtumeid on meil päris palju, aga kui kisklemise üks osapool on eriti õhukese nahaga laps, kes ennast koolis niigi ühe või teise asja pärast halvasti tunneb, võib olla, et laps viib koju ainult info haigetsaamise või muidu ohvrikslangemise kohta, aga et ta väidetavate kiusajatega ise enne või pärast sündmust rõõmsalt mängis, jääb lapsevanemal teadmata. No ja siis ... on kooli töötajad patuoinad, miks laps peab kannatama vägivalda. Mänguhoos juhtuvad ärritumised ei ole koolivägivald, need on laste mõtlematus ja oskamatus olukordadega toime tulla. Paremat sorti õpetaja lahendab lastevahelised jooksvad tülid noh, jooksvalt.

Erandjuhtum on muidugi hariduslike ja /või sotsiaalsete erivajadustega laps, kes oma halbade elukogemuste või psüühika eripära tõttu ei saagi aru, mis on õige, mis vale. Sealjuures on minu kogemust mööda õpiraskustega lapsed pigem leebema ja rahulikuma loomuga. Ka meie sõprade lastest kõige meeldivam ja läbisaajam on üks eiteamis sündroomiga (midagi haruldasemat) laps, kes tavakoolis toime ei tule, aga on esimene lohutama nutjat ja kuuletuma tuttavale täiskasvanule. Hoopis targakesed ja tublikesed kipuvad olema õelad. Khm. Või siis hullemal juhul need lapsed, kes tahaksid olla targakesed ja tublikesed, aga ei suuda seda kuidagi. Khmkhm. Eraldi "diagnoosid" on "ränk lahutus", "sündis väike õde/vend", "pere kolis kohast x Linna" ja "peres suri keegi". Sellised lapsed on meil alati klassijuhatajate kõrgendatud tähelepanu all, sest nii lihtne on oma frustratsiooni kellegi nõrgema peal välja elada ... "Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema" on pikaajalise varjatud hõõrumise vabandus ja seda juhtub mõnikord muidu rahumeelsete lastega - keegi muudkui tüütab ja tüütab, käib oma tegevusega närvidele, keelamist kuulda ei võta, õpetajale kaevata oleks ka nagu narr ... hakatakse mõistma omakohut ja sellest tuleb tavaliselt päris suur pahandus (nii juhtus Unistaja Sõbraga hoopis teises koolis).

Lahendus? Lahendust pole. Mitte niikaua, kuni lapsed aetakse kokku suurtesse koolidesse, kus õpetajad neid ei tunne ja kus järelevalve laste psüühilise tervise üle on umbes sama vilets kui tänaval. Vahel ongi mul tunne, et koolisaatmise asemel võiks vanemad oma lapsed hoopis hommikul õue peale lahti lasta ... ah jah, koolis sunnitakse vahepeal raamatuid puudutama. Koolisüsteemi suur pluss on muidugi Imelised Õpetajad, keda minu töökoolis on igatahes rohkem kui neid mitteimelisi. Aga ka kõige imelisem õpetaja ei jõua kogu aeg kõikjale ja millegipärast ei julge keegi minna kontrollima, mis toimub kehalise kasvatuse rõivistus, mis on inetuste kõige sagedasem toimumiskoht, ega jõua keegi valvata kooli- ja koduteed, kus mingil hulgal lastel kipub tekkima täieliku karistamatuse tunne. Kui meie lapsed veel koolis käisid, kippusid nad ühtelugu teelt hälbima ja tegelema eiteamillega, mõned muud lapsed ... peksavad teisi lapsi. Võib-olla on õige inglaste lahendus, et kuni 11-aastased ei tohi üksi tänaval käia (kas on nii, Alice?). Paari aasta eest korraks Inglismaale sattudes oli päris lõbus näha suuri poisse ees minemas, kuuehõlmad valla, lipsud üle õla, ja emasid diskreetselt taga tippimas.

Igatahes tuleb alati iga - eriti algklassides toimuvat - kiusamisjuhtumit uurida, leida põhjus ja lahendus. Nii väikesed lapsed ei saa veel ise kõigi nende olukordadega hakkama. Selleks, et uurida, on aga vaja infot. Palun julgustage oma lapsi koolis toimuvast rääkima - nii heast kui halvast. Muidu olukorrast objektiivset pilti ei saa ja võite kogemata sattuda hüsteerilise lapsevanema rolli (jälle see jutt, et Pauliinet kiusatakse! Pauliine on täna terve päeva nendesamade väidetavate kiusajatega väga ilusasti ja rõõmsasti mänginud!) või veel hullem, jätta oma lapse hätta.

Lillebrori loo lahendus on veel teadmata. Nõme küll, kui keegi tegelane võtab eelkoolilapsi hirmutada. Aga iroonia on selge - Lillebror on äärmise hoolega hoitud laps, lasteaias pole käinud, kortermajade hoovides mängimas pole käinud, arvatavasti jääb koduõppele, need sadakond meetrit täna autost klassi oli üldse tema seni kõige pikem iseseisev liikumine avalikus kohas ... ja kohe kogeb kiusamist. Kooliskäimise fännid ütlevad nüüd muidugi, et oma saatuse eest pole keegi kaitstud ... aga äkki võttiski Lillebror kõike nii rahulikult, et ta ei ole kogenud mingit igapäevast karjakasvatuses osalemise stressi? Eks ta on muidugi emme käest kuulnud kah, et mõnedele lastele kohe meeldib teisi togida. Emme ainult ei mäleta, kas on juba lapsukesele rääkinud, mida sellises togimisolukorras teha tuleks (jookse ära, kui saad, räägi täiskasvanule). Eks me siis nüüd räägime.

Veel lühemalt

Kui päev on juba planeeritult raske ja ebameeldiv ja poole päeva pealt on tunne, et läheks koju, tõmbaks teki üle pea ja psühholoogitage siin ilma minuta edasi ... siis tuleb äkki healt sõbralt lühike ja asjalik, aga olemuselt nii heasoovlik kiri, mis annab äkitselt uue hingamise.

Inimesed on tegelikult ikka ilusad ja head. Olge te kõik väga õnnistatud.

Monday, March 14, 2016

Lühidalt

Kui Arno  Lillebrorile kooli määrama hakkas, olid Lillebrori kaks vanemat venda juba ühes mitte-piirkonnakoolis kirjas. Nii see Lillebror emme kooli hingekirja saigi, ilma igasuguse vanemliku sekkumiseta. Olin juba valmis asuma võitlusse, et Lillebror ümber registreerida, aga näe, süsteem on tark. Nimelt on lapsed Vanaema ja Vanaisa majja sisse kirjutatud, et igasugused asjaajamised lihtsamad oleks, aga see Maja asub paraku minu kunagise kooli piirkonnas. Sinna aga ei paneks ma ühtegi last ka siis, kui mulle selle eest palju raha makstaks ... isegi mitte Maja uue katuse eest. Nimelt on seal endiselt tööl paar minu lapsepõlveaegset krõõp-õpetajat ja koolimaja ise tekitab mul rollisegadust. Sama lugu on ka nii-öelda naabermajaga tööl - tüüpprojektid, mis teha.

***
Vanaisa tuleb homme haiglast välja. Mida ta täpselt teha võib, ei tea, aga eelmisel nädalal tuli ta meie külastuse käigus õue värsket õhku hingama ja osakonnas ei minestanud keegi ära. Oma sõnul olevat ta ka usinasti trenažöör-jalgrattaga treeninud, ikka paar tundi päevas. Kuidagi tuleb ta esialgu hoida eemal keldrist ja aiatreppidest, teisele korrusele duširuumi peab ikka minema - aga see teise korruse trepp on umbes sama lai kui muud trepid kokku, selle peal võib rahulikult koperdada ja seda mööda äraminestanu allatoomine - kui peaks vaja olema - pole ka eriline probleem, erinevalt keldritrepist, mis tundub olevat lähisuguluses redeliga.

***
Ma olen siin omas pahuruses moorinud ja jõudnud lõpuks tulemusele. Ma ei vihka maailmas kõike nagu Salme Reegi mängitud tädike lavastuses "Kummaline missis Savage", eriti mitte rabarbrit, aga üks asi, mida ma tõesti ei salli, on see, kui muidu täitsa korralikud inimesed oma lapsi üldse ei kasvata. Ma ei mõtle kasvatamatuse all käitumist siis, kui täiskasvanud ei näe, salaja teevad lapsed ikka inetusi, aga kui lapsed teevad sõna otseses mõttes sigadusi oma vanemate silme all avalikus kohas ja vanemad sellele üldse tähelepanu ei pööra, siis ... Siis saab minu sallivus kohe väga ruttu otsa. Nii laste kui vanemate suhtes. Tööl on lihtne halba käitumist välja kannatada, vaene laps, vanemad pole kunagi taibanud vanemad olla, mis teha ... aga meie tutvusringkonnas ullikestest täiskasvanuid ei ole. Ja kui siis kellegi muidu mõistliku tuttava laps kõiki ümbritsevaid terroriseerib ... LÕRR. Ühe taolise jubetise tõttu jätsime muide kunagi pulmad pidamata, sest tol perioodil oleks pidanud need vanemad kutsuma, aga oma õudse järeltulija oleksid nad kindlasti kaasa võtnud ... Ega me tolle perega enam ei suhtle ka, lihtsalt elu viis lahku. Ju me siis ei olnud piisavalt lähedased.

***
Saime reedel teada, et sõnad "kaasasündinud südamerikkega laps" mõjuvad mõningatele arstidele nagu härjale punane rätik - või umbes nii. Lillebror kurtis valu seljas. Ja kaelas, suurte veresoonte kandis. Häda ei tundunud küll suur, aga ma igaks juhuks helistasin perearsti nõuandetelefonile - õhtu oli ju! Seal võttis vastu torssis häälega meesterahvas, kes keeldus minuga midagi pikemat rääkimast ja ütles, et laps, südamerike, valu, kutsuge kiirabi. Et Lillebror oli selleks hetkeks vägagi reibas, teda ei huvitanud. Numbril 112 võttis vastu daam, kes oli küll nõus arutlema, aga arvas ikkagi, et kiirabi võiks lapse üle vaadata. Niimoodi seda maksumaksja raha  raisataksegi - kiirabitiim tuvastas, et Lillebror on absoluutselt terve, välja arvatud see vali ja igapäevane südamekahin, mis teda tavaolukorras segavat ei paista. Mulle muidugi sobib, et mu laps terveks tunnistatakse, aga natuke nagu piinlik oli.

***
Varakevad on ametlikult käes, nimelt on müügile saabunud noor roheline kapsas. Ma küll ühtki paljureisinud kapsapead (Albaaniast, kui õigesti mäletan) endale ei hankinud, aga isuäratavad olid nad küll. Päriskevad algab siis, kui meie kured kohale jõuavad.

Sunday, March 13, 2016

Urr

Saatanal on kõige rohkem tegemist pühapäeva hommikul, leidsime kunagi emmede palvegrupis. Selle juurde sobib hästi see video: https://www.youtube.com/watch?v=ydf4gqjapBE

Tundub, et kurjadel jõududel oli kuri plaan ka koguduse koosoleku ajal. Lapsed, kes peaksid teoreetiliselt omavahel mõistlikult läbi saama ja teadma, kuidas käitutakse pühapäevakooli ruumides niikaua, kuni vanemad koosolekut peavad, hääletavad ja muid täiskasvanute asju teevad, olid täna olnud täitsa pöörased.

Vahetult enne koosolekut tormasid mulle otsa kaks põngerjat. Põrkusid, kehitasid õlgu ja tormasid edasi. Ei mingeid vabandusi. Püüdsin ühe kinni ja ütlesin talle, et inimestele otsajooksmine on ebaviisakas. Teine näitas mulle eemalt keelt. Kui selle kinni püütud sain, võeti noomimine vastu sõnadega: "Mina pole midagi teinud!" See on muidugi filosoofiline küsimus, kas siis, kui inimene ise oma tegu ei märka, on tegu toimunud? Kuueaastane laps peaks juba ennast nii palju kontrollima, et ta ei jookse võõrastele otsa, ja teab, et ka võõramate täiskasvanute* sõna tuleb kuulata, eriti kirikus!

Kogu noomimise aja passisid mu enda lapsed ja veel mitmesuguse päritoluga poisikesed kõrval - küll oli põnev, et keegi pahandada sai! Mulle ei meeldi ahvid, aga täna oli poiste "ülespidamine"** ühemõtteliselt ahvilik. Paavianid, pärdikud, makaagid - valige ise.

Lillebrori kampsun on vildikaplekke täis. Autoriks Lillebrori väitel üks 11-aastane tütarlaps!

Meie poisid ja kaks tundmatu päritoluga poissi olid korraldanud kambaka ühele rahutu loomuga sellile, kes, tõepoolest, on varem Lillebrori Sõbra Õde kiusanud. No aga kolme-nelja-viiekesi kolki anda ...

Mis nad veel tegid, ma ei tea, aga neist sündmustest piisab mulle, tänan väga, õige mitmeks päevaks. Lillebrori kampsuni kasimisega tegeleb 11-aastane neiu ise, olen ma otsustanud - ja ma usun, et seda otsust toetab ka neiu väga sümpaatne ema. Kambakate teemal sai poistele peetud Loeng. Et see kolkiandmine on minu teada esmakordne ja juhtus just selle mehe pihta, on tööl saadud kogemustele tuginedes ... unustage ära, ma pole midagi öelnud, igaüks kasvatab oma lapsi ise ja hoiab neid eemale neist, kellest tema meelest vaja. Meie poistel on igatahes nüüd kannatanu ja tema vendadega suhtlemise keeld.

Lapsevanem olemine on enamasti väga tore, aga vahel tekib küsimus, miks ei võiks lapsed olla natukenegi rahumeelsemad ja tasasemad? Nagu näiteks Christopher Robin ... ahjah, tema oli ju ainuke, meil on neid kolm. Tänu Jumalale ilusa ilma eest, äkki rabeleb see hävituspataljon õues ennast mõnusalt väsinuks ... loota ju võib.

_______
* A teab suurepäraselt, et ma olen Lillebrori ema. Või vähemalt peaks praeguseks teadma. Kükitasin ilusti maha, võtsin tal käest kinni ja edastasin sõnumi, et tema käitumine ei olnud ilus, paluks edaspidi mitte nii teha - jah, mulle sobib, kui keegi ka minu lapsi väära käitumise puhul noomib.
** Vanaema nimetab nende tänast olekut "ilule minemiseks". Mis asjaoludel see toimus, ei saa aru, pühapäevakool oli tore olnud.

Thursday, March 10, 2016

Õiget raamatut on vaja. Kolmas kord.

Lillebror on siiani olnud pigem raamatupõlgur. Ta on üliliikuv laps, kes eelistab ükskõik millisele tegevusele rabelemist - ma ei teagi, kas asi on tema isiksuses või on see kuidagi seotud tema südamekesega, kardioloog ütles, et südamelapsed ei tahtvat üldse paigal püsida. Samas ei ole Lillebror hüperaktiivne selle hullemas mõttes, vajadusel keskendub täitsa ilusti. Ainult ise raamatut kätte ei võta - see tegevus nõuab paigalpüsimist ja on pealegi üksitegemiseks, oh õudust!

Seitsmeaastaseks saades vabanes ka Lillebror lõunaune-kohustusest ja sai selle asemel raamatulugemise-kohustuse. Tegelikult juhtus juba mitu kuud aeg-ajalt, et Lillebror jääb pärastlõunal üles ja proovib raamatuid vaadata ... aga sellest suurt midagi head ei tulnud, sest Lillebrori meelest jätkus kahe lause lugemisest, siis oli tarvis minna Unistajaga vestlema ... ja kuna Harry Potteri viies osa oli Unistajale juba liig, osales see rõõmsasti vestluses ja sellele järgnevas rabelemises.

Millalgi eelmisel nädalal ütles Lillebror, et ta ei tea, mida lugeda. Heitsin pilgu raamaturiiulisse ja pakkusin talle välja Janoschi "Oo, kui kaunis on Panama". Lillebror suhtus algul pisut umbusklikult, aga võttis siis kätte ja luges. Luges ja luges, poolteise tunniga läbi. Kiitis, et tore raamat oli - pole ka ime, tegu on tõesti väga hea lasteraamatuga. Täna oleme taas rahulikult kodus, lugemiseks on aega. Pakkusin, et äkki Lillebror soovib veel samadest tegelastest lugeda. ("Kiri tiigrile") "Jaa!" hõiskas Lillebror ja küsis siis lootusrikkalt: "Kas see teine raamat on paksem?" Kui ma arvasin, et ega vist, tegi Lillebror pettunult: "Äääh."

Ilmselgelt on meil vaja osta ka ülejäänud eestikeelsed Janoschi raamatud.

Eelmised õige raamatu leidmise korrad on kirjas siin ja siin. Mina igatahes olen väga rõõmus. Ja kui ma nüüd järele vaatan, siis on kõik kolm noormeest leidnud lugemisväärilise raamatu natuke aega pärast seitsmendat sünnipäeva. Vennad või nii.

Monday, March 7, 2016

Valikute küsimus?

Üks sõber koolitab end parajasti väikelaste teemal ja rääkis koolituse muljeid. Kristlasena sai ta häiritud koolitaja väitest, et juba väikelastele tuleb rääkida, et iga inimene teeb oma valikud ise, tahab, suitsetab, tahab, joob, tahab, saab mõrtsukaks ...

Ma ei ole sellel koolitusel käinud ega koolitajat näinud. Mul on ainult sõbra emotsioon ja see ei pruugi olla kõige täpsem kirjeldus koolitusel räägitust. Ühtlasi on mul ka Unistaja kunagine märkus noormeeste kohta, kes tänava ääres suitsetasid, kui mina arvasin, et äkki need ikka enam päris poisid ei ole. Unistaja arvas, et äkki nad on juba pätid ... ja Lillebrori Sõbra Õe suur pahameel suitsetajate suunas - kuidas ikka niiviisi võib! Mis neist lastest edasi saab, seda näitab aeg.

Küll aga ei usu ma, et väikelastele peaks üldse eraldi sallivuskoolitust tegema. Kui küsib, siis räägime, kuidas asi on. Kui laps ei küsi, ju see pole siis tema jaoks oluline teema. Ühtlasi usun, et lastele tuleb rääkida, mis on õige ... kui mitte muudmoodi, siis näidete abil seletada, miks minu meelest on õige ühtpidi ja mitte teistpidi.

Meie lastele on lihtne rääkida alkoholi kahjulikust mõjust - võtan lahti kooli lõpualbumi ja näitan lokkispäist poissi. Päris kena poiss oli, kui nüüd objektiivselt vaadata. Siis võime minna Unistaja Endise Klassivenna Maja juurde, mis Vanaema-Vanaisa majast kuigi kaugel ei asu, astuda üle tee ja piiluda üle aia seal toimetavat neandertaallast. Usute, et see on toosama kunagine kena poiss? Ei usu? Aga on, ausalt, on. Seda teebki alkohol inimesega. Kakskümmend viis aastat tagasi oli meheks kasvav nooruk, nüüd on kiilaspäine inimahv. Karta on, et igal eestlasel on mõni taoline endine või praegune tuttav.

Suitsetamisega on tegelikult ka lihtne - haiseb! Haiseb taevani! Just täna põrkasin oma hambaarsti taga otsides kokku ühe vuntsika valges kitlis härraga, kes ilmutas põhjendatud pahameelt minu vales kohas olemise suhtes, aga lehkas ... seda varbaküüsi krampiajavat kolkunud sigarettide lehka pole võimalik kirjeldada. Nagu Vasja viinapoe tagant, ainult ilma alkoholihaisuta. Ise veel õppejõud ... Kujutan ette, et haisemine* on nii mõnegi lapse jaoks olulisem argument kui tahmunud kopsud. Muide, ma olen gümnaasiumis tundi andes öelnud, et suitsuhaisuga minu tundi ei tule, minge ja jookske kolm ringi ümber kvartali, kui sellest lehast muidu lahti ei saa, higihaisu vastu pole mul midagi ...

Tegelikult on ju õigus neil kes ütlevad, et liigne ärakeelamine ainult suurendab uudishimu ja hirmutamine ei mõju ... aga niimoodi, elavate näidetega, vast ikka õnnestub suunata lapsed tegema õigeid valikuid? Vähemalt esialgu. Vähemalt hetkedel, mil grupi survet taga ei ole. Väiksematel lastel ju veel ei ole, vähemalt mitte selles küsimuses.

________
* suitsetajatel hakkab ka nahk eee spetsiifiliselt lõhnama. Kuidas ma tean? Hm, noorus, segased mittevajalikud mõttetud suhted ...

Murphy

Just siis, kui tundub, et kõik peod ja muud üritused on selleks korraks möödas (meie pere sünnipäevade-poolaasta sai just läbi), elaks nüüd rahulikult ja mõnusalt, paneks tomatiseemned potti ja käiks vahel Vanaisa taastusravihaiglas vaatamas ... kirjutab mingi leedulane ja küsib ennast koos nelja sõbra ja pereliikmega meile kolmeks ööks ööbima. Sohvasurfajad, noh. Kuigi ma pean sohvasurfamist ja senitundmatute sõprade toitmist täiesti loomulikuks elu osaks, loodan ma hetkel siiski väga, et äkki nad leiavad mingi natukegi tsivilisatsioonile lähemal asuva paiga, kust "terve päeva linnas olla", nagu nad kavatsesid. Ma olen nii tüdinud, et inimesed mu profiili läbi ei loe ... ja mitte keegi ilmaski ei usu, et me elamegi eikusagil. Kõik, absoluutselt kõik sohvasurfajad on siia saabudes silmi pööritanud ja oianud, et ausõna, sa rääkisidki tõtt, siin tõepoolest ei olegi linna ega küla ... kaasa arvatud need, kes on koha ülevaatamiseks näiteks Google Mapsi abil meilt täpsed koordinaadid saanud. Retooriline küsimus: miks peaks keegi väitma, et ta elab eikusagil, kui see tõele ei vasta?

Õnneks meeldib enamikule sohvasurfajatele ekstreemturism metsade vahel, mustikakorjamine ja arusaamine, et ka keset metsa võib olemas olla WiFi, kolinaga kemps ja kuum kohvivesi.

Kirjutasin leedu poisule, et lugegu palun profiili ja vaadaku kaarti ja mõelgu veel, äkki on tal ikka Linnas mõnusam. 


Eelmine huviline oli muide Moskvast pärit palverändur, kes soovis hääletada meile ja meilt ära ... õhtul kell seitse. Veebruaris. Eesti talves. Meie juurest sõidab päevas mööda vast kümme autot. Ka see palverändur ei tahtnud kuidagi uskuda, et me ei elagi suure maantee vahetus läheduses. Ma loodan, et ta sai oma rännaku väheke turvalisemal moel rännatud.

Nii me loobumegi uutest sõpradest, kes oleksid kindlasti igaüks omal moel põnevad - me lihtsalt ei asu neile sobivas kohas.

Thursday, March 3, 2016

Ilusat ja imelikku ka

Me saime täna taas seitsmeaastase lapse. Lillebror, seekord. Sünnipäevaks tellis noormees endale šokolaadikoogi, papagoilego ja haldjaraamatu. Haldjatega oli tõsiseid raskusi, sest kõik haldjaraamatud poes on roosad ja väga tobedad. Roosa roosaks, aga tobedat raamatut ma lapsele ei kingi. Lõpuks leidsime sellise. Haldjatest on vähemalt üks peatükk olemas.

Kahjuks keelas sünnipäevalaps enda pildistamise ära. Ma oleksin hea meelega teiega jaganud pilti piimavuntsidest ja hambalünkadest. :)

***
Suurte lastega on ikka tore - ei pea lund rookima ega puid tooma, poisid saavad kõigega ise hakkama. Me vahel ikka aitame ka natuke.

***
Inimesed on ilusad ja head.

***
Kiitlesin siin hiljuti hõreda aja õnnistustest, et kuidas hõredus õpetab kokku hoidma ... ja läksin ja ostsin siis endale väikesed kangasteljed, mida mul üldse vaja ei olnud. Raha eest, mida mul polnud, tähendab, lehvitasin krediitkaarti. No aga ma arrrrmastan kangakudumist ja suuri telgi praegu üles panna ei saa! Eks see vastomandatu üks kits on, aga midagi sellega ikka teha saab.

***
Mis on ometi inimlapse ihus nii naljakat, et poisslapsed ihuga seotut parimaks huumoriks peavad? Meil palja taguotsaga ei käida, pole viisakas. Aga pessumineku-eelselt või -järgselt võib rätikusse mähitult ringi käia küll. Ja oi kui naljakas on, kui rätik peaaegu kukub või lausa päriselt kukub.

***
Mehele kingiti kunagi sügisel ratsuritäht, mis meil siin ka usinasti õitses. Õitsemisega on praegu vist ühel pool, aga lehti kasvatab see taimeke küll ülearu hoogsalt - muudkui kasvatab ja kasvatab, nii et lõpuks ei jõua leht püsti seista ja murdub ära. Mida temaga peale hakata, ei tea. Oleks tore, kui ta edasi elaks ja seatud ajal veel õitseks.

***
Mis puutub Vanaisasse, siis tema on täitsa enda nägu ja liigub juba toe najal ringi. Mõistus tundub ka korras olevat. Ainult et arstile ei olevat meeldinud, et Vanaema Vanaisale lehte viimas käib - no kuskohast see patsient peab ajalehe saama, kui kodust ei tooda? Käimisraamiga mööda mammuthaiglat, kus noorem ja tervemgi inimene ära eksib, lehekioskit otsima ei lähe.

Piimakatse number kaks. Võeh.

Meil on heade sõpradega vedanud. Mitte ainult sellepärast, et nad on kõik erakordselt toredad inimesed, vaid ka sellepärast, et nad teavad asju, mida meie ei tea. Üks sõber teab kõike piimast. :) Kuna minu otsingud Internetisügavustes pole vilja kandnud, tähendab, ma pole endiselt leidnud üht mõistlikku koondtabelit, kus oleks kirjas, kuidas selle laktoosi ja kaseiiniga erinevates piimatoodetes on, protsendid ja puha, pöördusin selle piimatarga sõbra poole. Tema ütles, et kirjandust toob ta mulle ka, aga proovigu ma esialgu, mis laktoosivaba piimaga juhtub.

Paar päeva panin laktoosivaba piima hommikukohvi peale. Enesetunne ei olnud väga hea, aga väga halb ka ei olnud. Laskis elada. Eile tegin värvikat köögiviljasuppi, sest Mees oli kuskilt hankinud ühe brokkoli. Juust oli laktoosivaba, piim oli laktoosivaba. Mina olen nüüd tervisevaba. Enesetunne on selline, et võiks maha heita ja surema hakata. Ma seda muidugi ei tee, on ju lootust, et paari päeva pärast olen jälle inimese moodi, aga arvatavasti ei ole küsimus ainult laktoosis. Järgmise katse teen näiteks mõne väga head sorti jäätisega, aga enne katsun enesetunde täiesti korda saada (= mõned päevad peab elu olema 100% piimavaba) ja jäätisesorti valin hoolega, et oleks ikka päris koorest tehtud.

Mis minust kurgisalatihooajal saab, ei kujuta ette. Õnneks kattub kurgisalatihooajaga tomatisalatihooaeg ja rohelisesalatihooaeg, ma siis söön neid ... kui vahepeal veel mingi talumatus välja ei löö. Kohupiimakooke pole mu pere kunagi oluliselt armastanud, hea seegi - aga pasha tegemine jääbki proovimata, kui just ei juhtu ime ja aasta-paar pärast kolmiknärviravi lõppu mu keha jälle kaseiini taluma ei hakka. Kes teab. Kusagilt lugesin artiklit, mis ütles, et kaseiin mõjutab ajus midagi ... ja noh, see närviravim mõjutab kah ajus midagi. Kes teab, kuidas see kõik omavahel kombineerub ja mis kogu selle jama pärispõhjus on.  Kuna paar piimavaba nädalat andsid tulemuseks suurepärase enesetunde, siis jätkan toitumisega katsetamist.

Küll oleks lihtne, kui inimese ihu toimikski nii, nagu suur hulk (eriti vanemaealisi) arste väidab, et võttes sisse ainet A tekib alati tulemus B, mis on kõigil täpselt ühesugune ...