Tuesday, March 15, 2016

Juhtus kiusamine. Seekord teistpidi.

Täna koges Lillebror koolikiusamist selle kõige ehtsamas vormis. Ise pole veel koolilapski ... Koolimaja välisukse peal olevat talle ette seisnud üks suurem poiss ja pärast paari sissejuhatavat lauset "molliandmise" teemal käed käiku lasknud. Õnneks ei olnud madin kaua kestnud, kaks veel suuremat poissi olid vahele seganud ja siis oli Lillebror saanud koos ühe väikese tüdrukuga koolimajja ja eelkooliruumi ära minna. Viisin kodus läbi kannatanu ülekuulamise ja juurdluse, edasi tegeleb sotsiaalpedagoog. Lillebroril mingeid nähtavaid vigastusi ega tuvastatavat psüühilist traumat ei olnud. Enda väitel ta sündmust ei provotseerinud, aga kes teab ... ta on selline suslik, et ütleb halvasti ja samas unustab selle. Nii või teisiti on lugu inetu.

Kiusamisega üldiselt on nii, et mina ei usu, et üheski suures linnakoolis, kuhu on kokku aetud mitusada last, oleks elu täiesti rahumeelne. Madinaid ja halvastiütlemisi ikka juhtub, sest kui koos õpetajatega on majas kuussada kuni tuhat inimest, on seal juba hingamiskahin, vihikulehekrabin ja vahetunnisagin nii õudsed, et ajab närviliseks. Oluline on see, kas asjal lastakse pikalt kesta (ei tohi!) ja kas ohver saab/julgeb murest kellelegi rääkida. Ja kas olukorrast kuulnud täiskasvanud võtavad midagi ette. Provotseerimata rünnaku puhul tuleb igal sajal juhul midagi ette võtta. Klassisiseselt toimunud sündmuste puhul peab vaatama konteksti - kas toimub mingi pidev hõõrumine ja varjatud inetus või on tegu olukorraga "omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad"? Viimaseid juhtumeid on meil päris palju, aga kui kisklemise üks osapool on eriti õhukese nahaga laps, kes ennast koolis niigi ühe või teise asja pärast halvasti tunneb, võib olla, et laps viib koju ainult info haigetsaamise või muidu ohvrikslangemise kohta, aga et ta väidetavate kiusajatega ise enne või pärast sündmust rõõmsalt mängis, jääb lapsevanemal teadmata. No ja siis ... on kooli töötajad patuoinad, miks laps peab kannatama vägivalda. Mänguhoos juhtuvad ärritumised ei ole koolivägivald, need on laste mõtlematus ja oskamatus olukordadega toime tulla. Paremat sorti õpetaja lahendab lastevahelised jooksvad tülid noh, jooksvalt.

Erandjuhtum on muidugi hariduslike ja /või sotsiaalsete erivajadustega laps, kes oma halbade elukogemuste või psüühika eripära tõttu ei saagi aru, mis on õige, mis vale. Sealjuures on minu kogemust mööda õpiraskustega lapsed pigem leebema ja rahulikuma loomuga. Ka meie sõprade lastest kõige meeldivam ja läbisaajam on üks eiteamis sündroomiga (midagi haruldasemat) laps, kes tavakoolis toime ei tule, aga on esimene lohutama nutjat ja kuuletuma tuttavale täiskasvanule. Hoopis targakesed ja tublikesed kipuvad olema õelad. Khm. Või siis hullemal juhul need lapsed, kes tahaksid olla targakesed ja tublikesed, aga ei suuda seda kuidagi. Khmkhm. Eraldi "diagnoosid" on "ränk lahutus", "sündis väike õde/vend", "pere kolis kohast x Linna" ja "peres suri keegi". Sellised lapsed on meil alati klassijuhatajate kõrgendatud tähelepanu all, sest nii lihtne on oma frustratsiooni kellegi nõrgema peal välja elada ... "Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema" on pikaajalise varjatud hõõrumise vabandus ja seda juhtub mõnikord muidu rahumeelsete lastega - keegi muudkui tüütab ja tüütab, käib oma tegevusega närvidele, keelamist kuulda ei võta, õpetajale kaevata oleks ka nagu narr ... hakatakse mõistma omakohut ja sellest tuleb tavaliselt päris suur pahandus (nii juhtus Unistaja Sõbraga hoopis teises koolis).

Lahendus? Lahendust pole. Mitte niikaua, kuni lapsed aetakse kokku suurtesse koolidesse, kus õpetajad neid ei tunne ja kus järelevalve laste psüühilise tervise üle on umbes sama vilets kui tänaval. Vahel ongi mul tunne, et koolisaatmise asemel võiks vanemad oma lapsed hoopis hommikul õue peale lahti lasta ... ah jah, koolis sunnitakse vahepeal raamatuid puudutama. Koolisüsteemi suur pluss on muidugi Imelised Õpetajad, keda minu töökoolis on igatahes rohkem kui neid mitteimelisi. Aga ka kõige imelisem õpetaja ei jõua kogu aeg kõikjale ja millegipärast ei julge keegi minna kontrollima, mis toimub kehalise kasvatuse rõivistus, mis on inetuste kõige sagedasem toimumiskoht, ega jõua keegi valvata kooli- ja koduteed, kus mingil hulgal lastel kipub tekkima täieliku karistamatuse tunne. Kui meie lapsed veel koolis käisid, kippusid nad ühtelugu teelt hälbima ja tegelema eiteamillega, mõned muud lapsed ... peksavad teisi lapsi. Võib-olla on õige inglaste lahendus, et kuni 11-aastased ei tohi üksi tänaval käia (kas on nii, Alice?). Paari aasta eest korraks Inglismaale sattudes oli päris lõbus näha suuri poisse ees minemas, kuuehõlmad valla, lipsud üle õla, ja emasid diskreetselt taga tippimas.

Igatahes tuleb alati iga - eriti algklassides toimuvat - kiusamisjuhtumit uurida, leida põhjus ja lahendus. Nii väikesed lapsed ei saa veel ise kõigi nende olukordadega hakkama. Selleks, et uurida, on aga vaja infot. Palun julgustage oma lapsi koolis toimuvast rääkima - nii heast kui halvast. Muidu olukorrast objektiivset pilti ei saa ja võite kogemata sattuda hüsteerilise lapsevanema rolli (jälle see jutt, et Pauliinet kiusatakse! Pauliine on täna terve päeva nendesamade väidetavate kiusajatega väga ilusasti ja rõõmsasti mänginud!) või veel hullem, jätta oma lapse hätta.

Lillebrori loo lahendus on veel teadmata. Nõme küll, kui keegi tegelane võtab eelkoolilapsi hirmutada. Aga iroonia on selge - Lillebror on äärmise hoolega hoitud laps, lasteaias pole käinud, kortermajade hoovides mängimas pole käinud, arvatavasti jääb koduõppele, need sadakond meetrit täna autost klassi oli üldse tema seni kõige pikem iseseisev liikumine avalikus kohas ... ja kohe kogeb kiusamist. Kooliskäimise fännid ütlevad nüüd muidugi, et oma saatuse eest pole keegi kaitstud ... aga äkki võttiski Lillebror kõike nii rahulikult, et ta ei ole kogenud mingit igapäevast karjakasvatuses osalemise stressi? Eks ta on muidugi emme käest kuulnud kah, et mõnedele lastele kohe meeldib teisi togida. Emme ainult ei mäleta, kas on juba lapsukesele rääkinud, mida sellises togimisolukorras teha tuleks (jookse ära, kui saad, räägi täiskasvanule). Eks me siis nüüd räägime.

4 comments:

  1. Ei, ei, sellist seadust Inglismaal küll ei ole mis keelaks alla 11 aastastel lastel tänaval üksi kõndimise :) Lapsed küll ei või algkoolist omapead ära marssida või kellegi võõraga kaasa minna. Kooliväravad on hommikuti lahti vaid 15 min enne kooli algust ja kooli lõpus. Ülejäänud aja on väravad lukus ja keegi ei saagi niisama ei sisse ega välja. Lapsed antakse pärast klassiukselt üle vanematele, lapsehoidjatele või vanavanematele. Kui sa soovid, et su laps koolist ise koju tuleks, või keegi koolile võõras inimene lapsele järgi tuleb, siis sa pead sellest eelnevalt koolile teada andma.

    Kuna meie keskkonnas on ohtude risk suurem kui Eestis ja lapsed lähevad juba 4 aastaselt kooli, siis enamus algkoolide lapsi tuuakse ja viiakse kooli. Paljud lapsed ei ela ka koolile lähedal ja seega neil ei olekski võimalik üksi ühistranspordiga kooli tulla.

    Ma olen kindel, et meie värskelt 7 aastane õpiks ilusti ise kooli minemise ära ja saaks sellega igati hakkama, aga ma ei võta seda riski, et teel kooli või koju keegi pedofiil või muidu hull teda enda valdusse ei haaraks. Peale seda võtaks tal bussiga kooli minek aega kuskil tund aega 6minutilise autosõidu asemel.

    Loomulikult ei ole ka vanemad kui 11 aastased kaitstud pedofiilide eest (ja nii mõnigi on nende ohvriks langenud) aga siiski on selles eas lapsed taibukamad kui näiteks 4-9 aastased ja enamus keskastmekoolide lapsed käivad koolis ikka ise.

    ReplyDelete
  2. Ahaa, tänan! Ma ilmselt selle koolist lahkumisel vastutavale täiskasvanule üleandmise tõttu arvasin, et muul ajal ei või ka.
    Huvitav on see, et mu õpilased räägivad kiusamisest kõige rohkem seoses koolist kojuminekuga, muul ajal kiusamise kohta pole eriti kuulnudki. Ei tea, kas nad arvavad, et koolipsihholoogile peab rääkima ainult kooliga seotud asju või on oluline ikkagi laste suuremates gruppides liikumine? Isegi magalalinnajaos on lapsed kevade- ja suveõhtutel pigem hajutatud, õuemineku ja tuppatuleku kellaajad erinevad jne. No aga meie vanemad (sh mõned beebiga kodus olevad emad) oigavad isegi kella kolmeni kestva pikapäevakooli üle, et lõpeb vara, kella üheks nad kindlasti kooli juurde vastu tulla ei saaks/tahaks ...

    ReplyDelete
  3. Teie vanemad on ka harjunud pikkade lasteaiapäevadega ja selle kõrval kella 1ks kooli järgi minna tundub tõesti vara :) Meil siin selliseid pikki lasteaia päevi ei ole (on ainult neile kel on selliste päevade eest suuri summasi maksta) ja noh 4sed lähevad juba kooli mitte lasteaeda ja seega kella 15.30 kooli järgi minemine on näiteks poole kohaga tööl käiva vanema jaoks täitsa OK aeg.

    Samuti paljud tööl käivad vanemad kasutavad enne kooli algust ja pärast kooli lõppu toimuvaid rühmi (breakfast ja after school clubs) kuhu nad taas ekstra raha eest saavad oma lapsed jätta kui on vaja vara tööle minna ja tööl kauem olla. Muideks meil just praegu valitsus taas arutab ja kaalutleb seda, et siinseid koolipäevi veelgi pikemaks muuta!!

    Aga kiusamisega on jah nii, et koolivälise kiusamisega on palju keerulisem tegeleda, sest kuna see ei toimu kooli territooriumil siis on ka koolil raske seda valvata või seda kuidagi ära hoida. Inglismaal on koolikiusamine kohe kindlasti olemas, aga mitte mingil juhul nii suures mahus kui Eestis. Eesti on koolikiusamisega ikka üsna edetabeli tipus kahjuks :(

    ReplyDelete
  4. Jah, see tipusolemine on paha. Ma arvan küll, et palju sõltub kooli asukohast, st kas selles piirkonnas on palju lastega tegelevaid vanemaid või jällegi vähe. Meil on kahjuks vähe, magalarajooni asi. Samas rääkis üks sõbranna, et teda oli pisikeses maakoolis äärmiselt jõhkralt kiusatud, oskan seda ainult vanematevahelise vimma kaela ajada.

    ReplyDelete