CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, March 31, 2016

Kui kraanid tilguvad ja lagi laseb läbi ...

Eveliis kirjutas ausalt sellest, kuidas ennast tunneb inimene, kelle elu käib ühe arve maksmisest teise arve maksmise paratamatu edasilükkamiseni. Ritsik liikus sellest üldiste kannatuste juurde. Mina siin mõtlesin, kas siis, kui inimese elus on mingi probleem/kannatus/masendus, tohib tal olla luksusi?

Blogosfääris ja muudes virtuaalringkondades paistab domineerivat arvamus, et luksused on lubamatud. Eveliisil on võlad? Kuidas ta, häbematu, veel julgeb kohvikus käia! Keegi on priskevõitu? Öök, selline vaal käis poes ja ostis kleidi, mis ei olnudki kartulikott! Kellegi lapsel on midagi viga? Vaata et sa rohkem lapsi ei saa! Muidugi, õelutsejad teevad tihti kõige kõvemat häält ja paljud kaasatundjad ja mõistjad ei ütle üldse midagi, ohkavad ainult omaette.

Meil on praegu hõre. Ekstra hõre, sest märtsis oli mitmeid segaseid väljaminekuid - maamaks (ma lihtsalt unustasin kuu eelarvet planeerides selle ära ja kulutasin raha muude asjade peale!), minu valutav hammas (lapiti ära ja anti sügiseni närimisluba, siis tuleb uuesti vaadata, mis hambast saab, tänan küsimast), autol läks mingi jublik katki (vahetatud), lapsed said ootamatu sünnipäevakutse, kuhu oodatigi ümbrikuga külalisi* jne. Ega aprillis parem ei saa olema, sest on vaja osta natuke rõivaid ja jalatseid, maksta üks liikluskindlustus ja tegelikult peaks Teisel Vanaisal kuurortlinnas külas käima. Aga kas kogu selles hõreduses võimalikult targalt majandades tohib meil olla hästi?

Hästi nagu ... sügavkülmas on üks part, nädalavahetusel saab praadi (ostsin ülestõusmispühadeks, aga siis tulid sohvasurfarid ja ma kartsin, et äkki ei jätku ühest linnust seitsmele inimesele, lihapallid on ikka turvalisem võõrustamise-toit). Hästi nagu võimalus pidulikul puhul panna kaela päris pärlid (Mees viiendaks pulma-aastapäevaks kinkis). Hästi nagu pudru juurde viie erineva moosi vahel valimine. Hästi nagu naaritsakasukas kapis (ämma pärandus, kui selle saaks ära müüa, oleks eriti hästi, sest ma loodetavasti ei hakka sinna kunagi sisse sobituma ja mis tast ikka hoida, ämm ei kandnud teda ise ka vist kordagi, sest polnud sobivat sündmust). Hästi nagu soe tuba ja palju raamatuid?

Ausõna, kui ma oskaksin sättida ja üles pildistada, mida me sööme, kuidas lapsed riides käivad (ilusasti) ja kui palju antiikmööblit meil on (Mehe vanaema pärandus, tema isa ehk Taat oli tisler), paistaks meie elu väga ilus ja keegi ei oskaks arvatagi, et hõre on ja vähemalt jooksvate arvete maksmiseks tuleb palju kombineerida. Ju kellelgi ikka ütlemist oleks. Samuti nagu oleks ütlemist selle kohta, kui keegi väikeste laste kõrvalt teatris käib, surmahaigena ikkagi ennast uudistega kursis hoiab või peaaegu ilma rahata ilusama remondi teeb kui enamikul. Inimestel on alati ütlemist.

Teine aspekt on muidugi, mis asi on luksus? Peen restoranitoit või kodukasvatatud roheline sibul võileival? Kino või hea raamat? Tõeliste sõpradega koos nõudepesemine (meil on kirikus pühapäeviti kohvik) või small talk poolvõõrastega kellegi Tähtsa Isiku vastuvõtul? Oma aia mahemaasikad koos kõige juurdekuuluvaga või paljureisinud maasikas, mida karbist geelküüntega õngitseda? Eks see luksuse definitsioon natuke ka otsustamise küsimus on. Näiteks suvel igapäevaselt päikesesoojade maasikate saamiseks ongi sisuliselt ainult kaks võimalust, kas nii nagu mina, järjepidevalt peenraid hooldades, või tuleks pidada aednikku. Selle viimaseni me pole veel jõudnud ja ei tea, kas kunagi jõuamegi.

Võib-olla ma mõtleksin teisiti, kui peaksin oluliseks kaubamärke, mind ümbritsevate asjade sagedast vahetamist või midagi muud, mis nõuab märkimisväärselt rohkem raha, kui hõredal ajal kasutada saab. Kunagi ma vist tundsin ostlemisest rõõmu, aga see oli ilmselt kohutavates kahekümnendates. Praeguseks on mu mõtteviis muutunud ja tundub, et see polegi halb. Bioloogid oskaksid siinkohal kindlasti öelda midagi kohanemise kohta.

Praegu on hõre. Ühel päeval enam ei ole ja küll ma siis lähen ja ostan endale ilusa kaamelipruuni pärisvillase talvemantli ja hästi palju häid raamatuid ja murutraktori ja helesinise mustriga portugalipärased seinaplaadid ühte imelikku nurka, kus plaaditud sein saab olema kõige tuleohutum lahendus. Seni panen vana mantli alla maavillase kampsuni, tunnen sügavat tänumeelt Raamatukogu vanaraamaturiiulist leitud raamatuvirna üle, lohistan muru niites juhet järel ja remondin plaatide saamiseni mingit muud kohta - nagu meil elamiskõlbmatuid ruume vähe oleks, kus vana krohvi maha koputada või põrandapappi üles kiskuda! See on ju kah üks suur luksus, et Maja elamise-osa saab laiendada peaaegu igavesti. Palun ärge seda meile pahaks pange.

_______
*ühtpidi on raha kinkimine nõme, aga suuremad poisid enam kolmeeurose dinosaurusemuna üle ei rõõmusta, nemad koguvad millegi kallima jaoks. Üks mu kolleeg, tüdrukute ema, soovitas ka, et kui sünnipäevale minek, siis meisterdatagu midagi kingiks ... ma tõesti ei kujuta ette, mis asja võiks meisterdada 10-aastasele minu jaoks võõrale poisile, tüdrukule jah ajaks mingid pärlid niidi otsa või tikiks kotikese ... Ja meie poistel oli sellel sünnipäeval tore.

3 comments:

Eveliis said...

Sa ei kujuta ette, kuidas mulle see postitus meeldis - nii siiras ja soe ja mõtlemapanev. Aitäh sulle uute mõtete eest

reet said...

Tere lugemast, kooliõde! Aitäh hea sõna eest.

Eveliis said...

:)

Post a Comment