Saturday, March 26, 2016

Kuritöö ja karistus

Kuidas see Ottokar Dommal oligi -
"... aga keegi ei kallista
meie poriseid kingi.
Vastupidi - majahoidja
sõimab.
Aga mina naeran, sest tean -
varsti, üsna varsti
sõimavad ka
vanemad!"

Õueilm on nagu on. Seda enam tähelepanu peaks pälvima jalamatt. Paraku sattusin äsja peale olukorrale, kus kaks anonüümseks jääda soovivat poisslast tulid esiku kunagi hele olnud puitpõranda peale vääääga poriste saabastega, olles sihikindlalt jalamatist mööda astunud. Kui küsisin, kas te ikka jalgu pühkisite, sain vastuseks jahmunud pearaputuse.

ÕRR! Sõimamine, nagu varemgi kogetud, ei ole eriti tulemusrikas tegevus. Seetõttu määrasin lastele põranda poristamise eest karistuseks sellesama põranda pesemise ja seega iseendale põrsapojakeste kasvatamise eest kohustuse üheksane autistlik kuju ja tema ustav seitsmeaastane jünger (mitte nii autistlik, aga kõigist anumistest hoolimata käitumises just selle venna tegevust eeskujuks võttev tegelane) õpetada põrandat küürima nii, et sellest ka mingit kasu oleks.

Ega keegi polegi öelnud, et elu peab kerge olema ...

Edit paar tundi hiljem: Põrand on korralikult küüritud. Lillebror arvas, et seda toredat tööd võiks rohkemgi teha. Unistaja lubas mind järgmisel korral põrandaküürimisel asendada. Küsimus, kas nüüdsest võiks hakata jalgu pühkima, jäi selge vastuseta, aga vähemalt on mul nüüd kaks abimeest, kes oskavad enda järelt põrandat kasida.

No comments:

Post a Comment