CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, March 14, 2016

Lühidalt

Kui Arno  Lillebrorile kooli määrama hakkas, olid Lillebrori kaks vanemat venda juba ühes mitte-piirkonnakoolis kirjas. Nii see Lillebror emme kooli hingekirja saigi, ilma igasuguse vanemliku sekkumiseta. Olin juba valmis asuma võitlusse, et Lillebror ümber registreerida, aga näe, süsteem on tark. Nimelt on lapsed Vanaema ja Vanaisa majja sisse kirjutatud, et igasugused asjaajamised lihtsamad oleks, aga see Maja asub paraku minu kunagise kooli piirkonnas. Sinna aga ei paneks ma ühtegi last ka siis, kui mulle selle eest palju raha makstaks ... isegi mitte Maja uue katuse eest. Nimelt on seal endiselt tööl paar minu lapsepõlveaegset krõõp-õpetajat ja koolimaja ise tekitab mul rollisegadust. Sama lugu on ka nii-öelda naabermajaga tööl - tüüpprojektid, mis teha.

***
Vanaisa tuleb homme haiglast välja. Mida ta täpselt teha võib, ei tea, aga eelmisel nädalal tuli ta meie külastuse käigus õue värsket õhku hingama ja osakonnas ei minestanud keegi ära. Oma sõnul olevat ta ka usinasti trenažöör-jalgrattaga treeninud, ikka paar tundi päevas. Kuidagi tuleb ta esialgu hoida eemal keldrist ja aiatreppidest, teisele korrusele duširuumi peab ikka minema - aga see teise korruse trepp on umbes sama lai kui muud trepid kokku, selle peal võib rahulikult koperdada ja seda mööda äraminestanu allatoomine - kui peaks vaja olema - pole ka eriline probleem, erinevalt keldritrepist, mis tundub olevat lähisuguluses redeliga.

***
Ma olen siin omas pahuruses moorinud ja jõudnud lõpuks tulemusele. Ma ei vihka maailmas kõike nagu Salme Reegi mängitud tädike lavastuses "Kummaline missis Savage", eriti mitte rabarbrit, aga üks asi, mida ma tõesti ei salli, on see, kui muidu täitsa korralikud inimesed oma lapsi üldse ei kasvata. Ma ei mõtle kasvatamatuse all käitumist siis, kui täiskasvanud ei näe, salaja teevad lapsed ikka inetusi, aga kui lapsed teevad sõna otseses mõttes sigadusi oma vanemate silme all avalikus kohas ja vanemad sellele üldse tähelepanu ei pööra, siis ... Siis saab minu sallivus kohe väga ruttu otsa. Nii laste kui vanemate suhtes. Tööl on lihtne halba käitumist välja kannatada, vaene laps, vanemad pole kunagi taibanud vanemad olla, mis teha ... aga meie tutvusringkonnas ullikestest täiskasvanuid ei ole. Ja kui siis kellegi muidu mõistliku tuttava laps kõiki ümbritsevaid terroriseerib ... LÕRR. Ühe taolise jubetise tõttu jätsime muide kunagi pulmad pidamata, sest tol perioodil oleks pidanud need vanemad kutsuma, aga oma õudse järeltulija oleksid nad kindlasti kaasa võtnud ... Ega me tolle perega enam ei suhtle ka, lihtsalt elu viis lahku. Ju me siis ei olnud piisavalt lähedased.

***
Saime reedel teada, et sõnad "kaasasündinud südamerikkega laps" mõjuvad mõningatele arstidele nagu härjale punane rätik - või umbes nii. Lillebror kurtis valu seljas. Ja kaelas, suurte veresoonte kandis. Häda ei tundunud küll suur, aga ma igaks juhuks helistasin perearsti nõuandetelefonile - õhtu oli ju! Seal võttis vastu torssis häälega meesterahvas, kes keeldus minuga midagi pikemat rääkimast ja ütles, et laps, südamerike, valu, kutsuge kiirabi. Et Lillebror oli selleks hetkeks vägagi reibas, teda ei huvitanud. Numbril 112 võttis vastu daam, kes oli küll nõus arutlema, aga arvas ikkagi, et kiirabi võiks lapse üle vaadata. Niimoodi seda maksumaksja raha  raisataksegi - kiirabitiim tuvastas, et Lillebror on absoluutselt terve, välja arvatud see vali ja igapäevane südamekahin, mis teda tavaolukorras segavat ei paista. Mulle muidugi sobib, et mu laps terveks tunnistatakse, aga natuke nagu piinlik oli.

***
Varakevad on ametlikult käes, nimelt on müügile saabunud noor roheline kapsas. Ma küll ühtki paljureisinud kapsapead (Albaaniast, kui õigesti mäletan) endale ei hankinud, aga isuäratavad olid nad küll. Päriskevad algab siis, kui meie kured kohale jõuavad.

0 comments:

Post a Comment