Lillebror on siiani olnud pigem raamatupõlgur. Ta on üliliikuv laps, kes eelistab ükskõik millisele tegevusele rabelemist - ma ei teagi, kas asi on tema isiksuses või on see kuidagi seotud tema südamekesega, kardioloog ütles, et südamelapsed ei tahtvat üldse paigal püsida. Samas ei ole Lillebror hüperaktiivne selle hullemas mõttes, vajadusel keskendub täitsa ilusti. Ainult ise raamatut kätte ei võta - see tegevus nõuab paigalpüsimist ja on pealegi üksitegemiseks, oh õudust!
Seitsmeaastaseks saades vabanes ka Lillebror lõunaune-kohustusest ja sai selle asemel raamatulugemise-kohustuse. Tegelikult juhtus juba mitu kuud aeg-ajalt, et Lillebror jääb pärastlõunal üles ja proovib raamatuid vaadata ... aga sellest suurt midagi head ei tulnud, sest Lillebrori meelest jätkus kahe lause lugemisest, siis oli tarvis minna Unistajaga vestlema ... ja kuna Harry Potteri viies osa oli Unistajale juba liig, osales see rõõmsasti vestluses ja sellele järgnevas rabelemises.
Millalgi eelmisel nädalal ütles Lillebror, et ta ei tea, mida lugeda. Heitsin pilgu raamaturiiulisse ja pakkusin talle välja Janoschi "Oo, kui kaunis on Panama". Lillebror suhtus algul pisut umbusklikult, aga võttis siis kätte ja luges. Luges ja luges, poolteise tunniga läbi. Kiitis, et tore raamat oli - pole ka ime, tegu on tõesti väga hea lasteraamatuga. Täna oleme taas rahulikult kodus, lugemiseks on aega. Pakkusin, et äkki Lillebror soovib veel samadest tegelastest lugeda. ("Kiri tiigrile") "Jaa!" hõiskas Lillebror ja küsis siis lootusrikkalt: "Kas see teine raamat on paksem?" Kui ma arvasin, et ega vist, tegi Lillebror pettunult: "Äääh."
Ilmselgelt on meil vaja osta ka ülejäänud eestikeelsed Janoschi raamatud.
Eelmised õige raamatu leidmise korrad on kirjas siin ja siin. Mina igatahes olen väga rõõmus. Ja kui ma nüüd järele vaatan, siis on kõik kolm noormeest leidnud lugemisväärilise raamatu natuke aega pärast seitsmendat sünnipäeva. Vennad või nii.
No comments:
Post a Comment