CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, March 18, 2016

Võõravihast või umbes nii

Alice mainis ühe eelmise sissekande all, et Eestis on koolikiusamist palju. Ühe kolleegiga tuli täna juttu muuhulgas "meie versus nemad" kombel võistlemisest. Hambaarsti juures oodates mõtlesin ja panin kaks mõtet kokku.

Mina puutusin võõravihaga - kui seda ikka sobib nii nimetada - kokku lapsena. Päris hoolega ja kultiveeritult. Mäletan Vanaema ohkamist, et kahe maja kaugusel elab küll üks sinuvanune tüdruk, aga te ei käi ju ühes klassis, järelikult ei sobi temaga suhelda. (täpseid sõnu siiski ei mäleta, aga mõte oli selline, seda korrati õige mitme aasta kestel sobivatel juhtudel) Koolis toimus ka mingi klassidevaheline võistlemine, kus ei olnudki nii oluline see, kes võidab, vaid see, kes kaotab. Pole siis ime, et algklassiealine mina oli üpris ebameeldiva suhtumisega ja lapselikus naiivsuses suhtumist ilmutades ka korralikult vastu nina sai. Tagantjärele olen selle eest tänulik.

Kogu Vanaema jutu ja koolis räägitu mõte oli aga see: "Kollektiiv, kuhu sa kuulud, peab olema parem kui teised. Teised - need on võõrad. Nad ei ole sinu kollektiivis. Nad ei ole sama head kui sina ... või vähemalt pead sa elama nii, et saaksid teistest/võõrastest/kollektiivivälistest isikutest parem olla."

Kuigi Vanaema on üks ja ainus, ei usu ma põrmugi, et sellist suhtumist oleks esinenud ainult meie koolis - ju seda jätkus kõikjale. Aeg oli selline, kollektiiv oli ülim ja üldse. Muide, kui - vist - Luule Mizera meile ülikoolis mingist kultuurierinevuste uurimusest rääkis, kus taheti osalema just eestlasi, sest eestlased on omadega Lääne individualistliku ja Ida kollektivistliku kultuuri vahel, olin mina kohe põhjalikult solvunud. Mitte Luule peale, tema on imetore, aga nende upsakate uurijate peale, tulevad meid siin kollektivistideks sõimama ...! Paraku oli neil uurijatel muidugi õigus. Kollektiiv kui võrdlemisi vägivaldselt pealesurutud* grupikuulumise vorm on eestlastele kaua aega olnud ülearu oluline ja sama moodi ülearu oluline on oma paremuse või saavutuste rõhutamine.

Olen kiusamise ja õelusega kokku puutunud nii ohvri, kiusaja kui lahendust otsiva kõrvalseisja rollis ja tavaliselt on muster sama - valitakse keegi, kes õelutseja meelest on kuidagi Võõras. Ta on imelik, sest ta on teistest füüsilisest vähem arenenud ... imelik, sest rohkem arenenud! Tal on teistsugused rõivad. Ta on teisest rahvusest. Ta oleks muidu sõber küll, aga ma tahan praegu kuuluda nende hulka, kellega ta sõber ei ole.

Loogiline - kesse omale kallale läheb, pealegi õelal ja pahatahtlikult kombel! Ikka tuleb leida, mille poolest ohver võiks Võõras olla.

Aga ... kui seda omade ja võõraste asja juba lapsest peale õhutatakse ... miks te siis imestate, et eestlased võõraid ei salli? Eriti kui on tegu päris võõrastega, ei oska nad hääldada "hauaööõudused" ega saunas käia ega midagi. Verivorsti ja hapukapsast ka ei armasta, kus selle häbi ots!

Ja kui arvata, et praegu on meil 21. sajand ja tänapäeva lastele tarbetut võistlemist ega võõraviha ei õpetata, siis arvake uuesti. Üks Jõugu Juhi sõber käis lasteaias, kus laste võistlushimu oli ülikõrgele kruvitud - nii et juba kuue-seitsmesed kemplesid, kellel on targem ema, ja muretsesid, kas ringmängu jaoks ringi võttes ikka keegi esimene ka on. Ja täiskasvanud soosisid seda! - mitte küll JJ sõbra vanemad, aga nemad olid tundnud ennast selges vähemuses olevat. Mõnes kehalise kasvatuse tunnis, olen kuulnud, pannakse A- ja B-klass omavahel palli mängima ja rõhutatakse, et võitjad on ikka palju paremad ja hoolsamad ... No aga kui B-klassi tugevaim korvikütt just sel päeval kõhugripiga kodus oli? JJ sai oma elu esimesel kooli spordipäeval ütelda, et ei pingutanud x meetri jooksus piisavalt - tema-mehikene ei tulnud selle pealegi, et peaks võidu nimel pingutama, sest ei lasteaed ega kodu polnud iial võitmise vajadust rõhutanud. Ja kuskilt kuulsin, kuidas õige hiljuti olevat algklassiõpetaja lastele öelnud, et pingutage-pingutage, te ju ei taha, et paralleelklass võidaks. Kui see ei ole võõraviha õpetamine, siis ma ei tea, mis see on.

Oma lastele tahan õpetada sallimist ja inimese hindamist selle järgi, mis on tema parim tema. (Kas see inimene on kena inimene? Enamasti nad ju on.) Nende laste hulk on tegelikult päris suur, sest koolis tegutseb ka terve hulk "minu" lapsi. See tähendab, et pärast vaheaega tuleks arutada, kuidas vältida aakate ja beekate omavahelist kemplemist ja läbisaamatusi koolikass Kissa filosoofia pinnal. Oli ju midagi sellist Londiste raamatus - Kissa selgitas Londistele, miks on vaja a-, b- ja c-klassi - ikka et iga klass saaks ennast teistest targemate ja parematena tunda! Kui aga ühte klassi on trehvanud kokku aastakäigu parimad sportlased ja teise parimad joonistajad, siis läheb asi ruttu inetuks. Meile pole inetusi tarvis, tuleks ikka ja jälle mõelda ja kontrollida, ega võõrapõlgus pole kusagilt sisse pugenud.

Äkki me olemegi sellised võõravihkajad ja koolikiusajad, et lapsena on õpetatud "meie" hulka mittekuulujaid põlgama? Lisaks muudele põhjustele nagu hirmus ajalugu, orjapõlve müüt ja turvaline olemine maailma äärel, kuhu eriti tundmatuid isikuid ei satu?

Mida teie arvate, kas olete lapsena võõrapõlgust õppinud ja kas teie lapsed oma koolides on võõrapõlgusele üles ehitatud oma-klassi-tunnet kogenud?
______
* kooliklass, sõjavägi, naabruskond, töökollektiiv - enamiku inimeste käest ei küsita, kas nad tahavad olla koos just nende inimestega, kellega on, või mitte. Ebameeldivate naabrite või turtsakate kolleegide eest saab vähemalt ära minna, lapsel ja noorsõduril pole õieti mingit valikut.

9 comments:

Nele said...

Minu lapsepõlvekodus oli selline suhtumine domineeriv. Need "teised" olid imelikud, lollakad, imelikult riides, veidrast perest, valest rahvusest... Mina lapselikus naiivsuses üritasin suhelda teiste lastega aga ema keelas, põhjuseks näiteks, et nende vanavanemad on lollakad vms.
Alates sellest kui hakkasin täiskasvanuks saama ja maailma toimimisest aru saama, hakkasin üritama neid hoiakuid endast välja juurida. Keeruline on teistsugustest halvasti (eelarvamustega) arvata kui sellised stampe on kogu elu sisse tambitud. Aga ma juba täitsa suudan teistsuguseid sallida ja mitte ette paanitseda. Paraku on vanemate hoiakud ja võõrviha veelgi süvenenud, kõik kohad on täis "lollakaid", "tobedaid", "imelikke" jne... Kurvaks teeb...

Alice said...

Huvitav vaatenurk...

Ma küll enda lapsepõlvest ei oska ühtegi sellist näidet välja tuua. Meil koolis ja isegi kalssis esines küll mingil määral kiusamist, mitte küll palju, aga mingit otsest klasside vahelist võistlust ei toimunud. Samas, ega me paralleelklasside lastest suurt midagi ei teadnud, või nendega ei suhelnud. Alles siis kui keskkoolis klassid vastavalt kallakutele ära jagati siis puutusin esimest korda mõnede paralleelklasside lastega kokku.

Kui nüüd aga mõelda ja sinu poolt välja pakutud teooriat arvesse võtta, siis tõesti, paralleelklasside lapsed olid pigem 'vaenlased'. A klassi tunti alati kui kõrgemat klassi (kus ma ise käisin :) ) ja C klass oli siis see madalam ja viletsam. B nende kahe vahel.

Mulle nii meeldib kuidas minu lapse koolis Inglismaal klassid kohe esimese aasta lõpus ja pärast seda iga kahe aasta tagant omavahel ära segatakse. Algul tundus see küll üsna karmina, kui klass sedasi peale esimest aastat segamini löödi ja lapse klassi vaid 4 tüdrukut ja 4 poissi vanast klassist jäi, aga lapsed (ja vanemad) harjusid sellega väga ruttu ära ja tulemused on lihtsalt suurepärased. Kõik tunnevad kõiki ja kool on kui üks suur pere.
Seda enam kui näiteks ühte klassi satub korraga mitu sellist last kes vajavad palju tähelepanu, või kes on üheteisest negatiivselt mõjutatud. Klasse segades jaotatakse sellised tähelepanunõudjad siis tasakaalukalt mitme klassi vahel ära. Selline klasside segamine aitab ka ära hoida kampade teket.

Hea on ka see, et klassiõpetajad vahetuvad samuti iga aasta ja seega tunnevad enamus kooliõpetajaid koolis käivaid lapsi isiklikult ja vastupidi.

Klasside vahelist võistlust ei toimu. Toimub täielik koostöö paralleelklasside vahel. Näiteks hääliku õppe tunniks jaotakse üldse kõik klassid omavahel ära vastavalt laste tasemele ja neid õpetatakse häälikutundides segamini. Ühe taseme lapsed lähevad ühte klassi ühe õpetajaga ja teised teise ning kolmandad kolmandasse. Lapsed ei ole sellest üldse häiritud, et neid teine õpetaja tunnikese õpetab, või et osa kaaslastest teisest klassist pärit on.

Samuti toimub osa tunde ja tegemisi üldse koos vanemate või nooremate lastega segamini,nii et kuigi lapsed mängivad vahetundidel ikka oma lähemate sõpradega koos, siis ülejäänud koolilapsed on kõigile tuttavad.

Nii kooli juhtkond kui ka õpilased töötavad kõik koos oma kooli nimel ja oma kooli üle ollakse uhked.
Igasugu spordivõistlused toimuvad teiste koolide vahel, aga mitte ainult võitmise eesmärgil, vaid teiste koolidega tehakse ka tavalist koostööd. Näiteks kui ühte naaber kooli tuleb keegi kuulus kirjanik või näitleja külla, siis kutsutakse ka osa meie lapse kooli lastest sinna sellest osa saama. Või näiteks naaberkool, mis on erakool, võtab tihti meie kooli lapsi tööõpetustundi mingit erilist asja ehitama. või mingist akadeemilisest workshopist osa saama.

Teiste austamine ja teistest lugupidamist ning viisakat käitumist õpetatakse kohe kooli alguses peale juba 4 aastastele (tegelikult juba lasteaias 3stelegi). Mida nooremad lapsed seda kergem sellist tolerantsust õpetada on. Inimsuhete ja väärtuste õpetusel on väga suur osa kogu kooli õppeprogrammis.

Kiusamise suhtes on siin 0 tolerants. Loomulikult eks seda ikka tule mõnes koolis ette ja mõnel juhul ka väga agressiivselt, või kurva lõpuga, aga mitte mingil juhul nii palju ja nii loomulikul moel kui väikses Eestis :(

Aga mis ma siin ikka sellest nii pikalt kirjutan, sest sa oled seda juba nagunii mu blogist kooliteemalistest postitustest varem lugenud :)

reet said...

Aitäh. Mina jah, aga äkki käib siin mõni, kes Sind ei loe.

Mulle päris meeldib see mõte, et klassid iga natukese aja tagant ära segatakse. Ja veel rohkem meeldib mõte, et osa tunde vanemate ja nooremate lastega koos toimub. Meil käivad paralleelklassid koos ekskursioonidel ja terve kooliaste korraga kohtub kirjanikuga vms, aga need on liiga harvad sündmused, et häid suhteid luua. Õnneks on klassid üpris väikesed ja lapsed tegelikult tunnevad peale oma klassi laste peaaegu alati päris paljusid teisi ka, erinevalt meie lapsepõlvest, kui linnakoolides oli 35 ja rohkem õpilast.

Koolidevahelist koostööd esineb meil ka, aga kirjanikud käivad vist küll eraldi.

Alice said...

See kirjaniku näide oli vaid üks esimene asi mis mulle pähe tuli. Ega need kuulsad kirjanikud siin suurel Inglismaal tegelikult ei suuda erinevate koolide vahet palju joosta, sest siis ei jääks neil ju aega kirjutamiseks.

Eks meil ole ka Eesti koolidega see erinevus ja eelis, et algkoolid (ehk siis 4 kuni 11 aastased lapsed) on eraldi teiseastme koolidest. Seega algkoolid on enamalt üsna väikesed ja sellist laste omavahel mix-imist on kergem ellu viia.

Alles eile oli poes (mis koolist kaugel asub) tore moment, kui minu laps nägi ühte oma kooli 10 aastast poissi ja tundis ta ära. Kuna neil mõlemal olid veel koolivormid seljas siis paistsid nad ühteisele teiste inimeste ja poes olevate teiste koolilaste seast hästi silma ja kui see suur poiss minu last meist mööda minnes märkas, siis ta naeratas talle ja pärast müksas oma ema ja ütles talle arvatavasti, et vaata see tüdruk on meie koolist, sest ema siis kohe vaatas Gretat ja naeratas :) Nii mõnus ühtekuuluvuse tunne oli automaatselt kohe meie kõigi vahel kuigi olime koolist väga kaugel.

killuke said...

Kanada koolid on väga sarnased Alice poolt kirjeldatuile. Minagi polnud alguses õnnelik selle iga-aastase õpilaste segamise üle, kuni sain aru, kui palju lapsed üksteist tunnevad ning tugeva ühtse kooli loovad. Lisaks käisid vanemate klasside õpilased nooremate tundides neile raamatuid lugemas (reading buddies ehk lugemissõbrad või midagi sarnast). Tavaliselt tuntakse päris hästi ka aasta nooremaid ja vanemaid, sest eelklassides on kahes vanuseastmes lapsed koos (kool algab neljaselt, kuueselt ollakse siis esimeses klassis). Muidugi esineb kiusamist, aga selles suhtes on ka nulltolerants. Õpetajad on kui kullid, ja loomulikult saab abi vajadusel. Kaasa aitab ka see, et päris palju räägitakse kuidas kiusamist ära tunda, kelleke rääkida jne.
Gümnaasium on omaette rida klasside suhtes. "Klassid" kui sellised ei eksisteeri. On grupid, kellele on määratud juhendaja ja "koduruum", kus kord nädalas käiakse koos oma probleemidest rääkimas ning teateid saamas. Kõik ülejäänud tunnid on läbisegi vastavalt sellele, mis kursused on valitud (kursused on osaliselt kohustuslikud, kusjuures neid viimaseid saab valida kolmel tasemel, vastavalt sellele, millised võimed ja mida tulevikus edasi plaanitakse teha). Gümnaasium kestab neli aastat ning on eraldi koolimajades. Meenutab pigem ülikooli juba. Minu vanemale tütrele meeldis seal palju rohkem kui põhikoolis. Tekivad pigem väiksemad sõprade grupid, kellel ühesugused huvid. Ei ole ka mingit sisseastumiseksamite tralli, koolid on elukohajärgsed. Sisemine vastandamine puudub. Spordivõistlused on ikka pigem naabergümnaasiumiga :-)
Oma kogemuse põhjal tahaks kangesti, et midagi sarnast Eestissegi jõuaks. Just see tõeline oma kooli ja ühtsuse tunne, mitte a-b-c klasside lahterdamine. Tundus kunagi nii tähtis, et lähed samade lastega koolist läbi. Aga kui klaasis üksikuks hundiks jääd... Siis oledki üksik hunt lõpuni.

reet said...

Mulle ka meeldiks see inglise ja kanada süsteem. Meil on koolis üks absoluutselt erakordne algklassiõpetaja, kes loob igast oma klassist kiusamisvaba klassi, kui esimeses-teises veel esineb hõõrumisi, siis kolmandaks on lapsed nii üksteise kiiksudega ära kohandatud, et seltskond toimib ideaalselt ja austab kõiki teisi ka. Tema üks võte, mis minuni on jõudnud, ongi pidev pinginaabrite vahetamine, nii et lapsed õpivad tegema koostööd kellega iganes.

Kui meil veel gümnaasium oli, siis oli see ka ilma a- ja b-klassita, kõik 72 õpilast käisid tundides taseme- ja muidurühmadena (et kes õpib prantsuse keelt esimest aastat ja kes juba edasijõudnutes jne). Paraku jäi vist juhendajate/klassijuhatajate arv väikeseks, mõnedel õpilastel oli raskusi oma seltskonna leidmisega. No ja niigi tulid kõik klassisüsteemiga koolidest ja mingid vanad jõujooned mängisid oma rolli, õelutsemist ikka esines. Samas ütlevad gümnaasiumide kokku- ja lahkulappimise käigus mujale sattunud noored, et meil olla nende uue kooliga võrreldes täitsa tore õhkkond olnud. Mine võta kinni ...

Alice said...

No ma lisan siia siis veel seda ka, et minu tütre koolis ongi nii, et igal õpilasel on oma learning partner, kellega siis kui vaja koos töötatakse või mingit asja arutatakse, kui on arutamise teema. Või kui näiteks on kuskile väljasõit, siis ei istuta bussi oma parima sõbranna või sõbra kõrval, vaid oma learning partneri kõrval. Sedasi ei jää keegi kuskile üksikuks või grupist välja, või ei teki situatsiooni kus on kolm sõbrannat ja siis läheb võitluseks kes kelle kõrvale istuma pääseb. Säästab õpetajate närve ja aega mõtetute tülide lahendamisel ja lapsed saavad vaidlemise asemel õppimisele keskenduda.

Esimesel kooliaastal, kui lapsed olid 4 aastased, siis olid tüdrukud alati poistega partnerid, et ka poisid ja tüdrukud omavahel lähemalt tutvust teeks ja sõbruneks ja et ei oleks nii, et poisid tüdrukute peale nina püsti ajaks või vastupidi.
Neid learning partnereid vahetatakse iga kuu või kahe tagant, või võimalik et iga veerand on uus partner.
Ja tavaliselt ongi nii, et kui lastele kohe alguses tehakse selgeks milline suhtumine on aksepteeritud ja milline mitte ja et kõigisse lastesse peab ühtemoodi hästi suhtuma siis lapsed harjuvad sellega ära ja on juba automaatselt inimlikud vanemates klassides :)

reet said...

Tead, Alice, ma pean Sulle vist kirja kirjutama, nii palju täpsustavaid küsimusi tekib.

Mina mäletan lapsepõlvest ja olen natuke tänapäevalgi näinud, et eeldatakse, et pinginaaber peabki olema parim sõber. Nii hull nagu minul algklassides, et pinginaabrit vahetada ei tohi mitte mingil tingimusel, muidugi ei ole, aga siit-sealt on kuulda olnud küll, et vanemad eeldavad pinginaabrist parimat sõpra ja mõned vanemad õpetajad ka.

Alice said...

Aga anna tulla ja kirjuta :)

Pinginaabritega siin probleemi pole, sest algkoolis ei olegi pinke sellisel moel kui Eesti koolides. Lapsed istuvad seal kus prasjagu midagi toimub. Palju tehakse tööd väikestes gruppides mida vaid ühe teatud pingi taga istudes ei olekski võimalik teha. Samuti saavad nad klassis vabalt ringi liikuda kui vaja, ei pea 45 või mis tahes mitu minutit järjest ühe koha peal isutma. Loomulikult ei tähenda see seda, et siis kõik vaid klassis ringi sebiks vaid liikumisel on siis ka mingi mõte või eesmärk :)

Post a Comment