CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, April 8, 2016

Mida oodata koolipsühholoogilt?

Mõnikord vaatan Perekooli foorumisse - selleks, et teada saada, mida inimesed räägivad. Vahel eksib sinna ka mõni hea mõte.

Täna jäi silma teema, kus mitu inimest võtsid põhjata psühholooge - et need olevat ebapädevad, saamatud jne. Ausõna, ma ei tea, kellest seal jutt oli. Mõni psühholoog on kindlasti vales kohas. Peaaegu iga inimene teeb vigu. Kuidas üks mu kolleeg enda kohta ütleski - ämbrivabriku osakonnajuhataja ... Ma kahtlustan, et see käib enamiku inimeste kohta, sest inimesed on ko-hu-ta-valt ettearvamatud ja isegi kedagi läbi ja lõhki tundes pole üldse keeruline talle midagi sobimatut öelda.

Õpetajalt võiks näiteks oodata, et Sanderil on kevadeks murdude idee selge. Või suudab ta mängida viiulit nii, et kõrvaltkuulaja meloodia ära tunneb. Arstilt võib sellesama Sanderi puhul oodata, et näiteks ... pindluu murd on õigesti paika pandud. Või et kirjutatakse välja sobiv ravim kopsupõletiku vastu. Ainult et kui Sander ise murdude õppimise ajal laua all telefoniga mängib, viiuli nurka viskab, kipskäega kaklema läheb või rohud salaja kempsust alla laseb, siis pole loota ka tulemust. Ega psühholoogi puhul ka teisiti ei ole. Kui lambipirn ei taha vahetuda, siis pole psühholoogist kasu (How many psychologists you need to change a lightbulb? Only one, but the lightbulb must really want to change.).

Mõned koolipsühholoogid teevad teraapiaid ja rühmatöid. Mõned suhtlevad vanematega. Mõned kujundavad kooli kui organisatsiooni. Mõned üksikud tegid kunagi ammu kõike, aga ma kardan, et need on kõik kas pensionile või erafirmadesse tööle läinud. Väga kaua ei jõua nimelt ükski kool psühhoterapeuti palgal hoida, kui see terapeut-psühholoog just ise ei taha seal püsida. Vastutustundlik koolipsühholoog teeb seda, mida ta oskab, ja püüab inimesed muude teemadega mujale suunata. Olen lähedalt näinud põlve-otsas-teraapiaga ärakäkitud lapsehinge, päris kole oli ja paranemine võttis kaua aega. Muidugi, vahel tekib ka olukordi, kus psühholoog ei tea täpselt, kas ta üht või teist asja oskab. Siis tuleb proovida ja läheb hästi, kui tuleb välja. Vahel ei tule välja ka, sellisel juhul palub vastutustundlik psühholoog (kes võib olla ninapidi olukorda sisse lükatud, ilma igasuguse eelneva hoiatuseta) vabandust ja väldib edaspidi selliseid olukordi nagu tuld, eriti kui ta aru saab, et tema enda isiksuseomadustest tulenevat oskamatust ei paranda ükski koolitus kah mitte. Näiteks on siin üks anonüümseks jääda sooviv psühholoog, kes ei ole valmis juhatama koosolekuid. Ei mitte, ei iial enam! Aga mõne teise, kõrvaltvaataja jaoks palju õudsema olukorraga võin tegeleda küll, pole probleemi. Hea psühholoog teab oma piire, paraku saab suure osa piiridega tuttavaks alles töö käigus - ma ju ütlesin, et need tõeliselt head on kas juba pensionil või erafirmades, sest tõeliselt heaks saab pikaajalise pühendumise järel.

Kui ma ütlen lapsevanemale oma lemmiklause: "Tõmmake juhtmed seinast välja, las laps elab ilma elektroonikata ka," on see lapsevanema asi, kas ta eemaldab lapse toast arvuti ja vahetab telefoni eakohase vastu või mitte. Tuleb meelde üks edulugu, kus viienda klassi poiss mängis päevas 4-8 tundi arvutiga, käed värisesid, närvid olid krussis ... tema ülitore ema ütles pärast meie vestlust, et arvuti on katki, ja viis selle kodust ära. Poiss - imevahva sell - hammustas ema mõtte läbi, laekus mulle kabinetti, oli tulivihane, põrkis ja plärtsus ... kuu aega hiljem käed enam ei värisenud ja veel mõni aeg hiljem sain ma juba väga hästi aru, miks kõik viienda klassi tüdrukud temasse armuma kippusid. Kooli Kõige Toredam Poiss oli, sellepärast.

Kui ma ütlen Printsessile, et tema poolt Printsiks peetu on tegelikult konn, siis peab ta ise suutma südame kõvaks teha ja printskonnale selja keerata. Või kui me neljanda klassi kakelungi järel jõulurahu välja kuulutame, siis peavad poisid ise olema piisavalt mehed, et mitte enam kakelda. Enam-vähem alati see ka toimib, sest meie lapsed on üldjuhul toredad ja arukad.

Kui lambipirn tahab vahetuda, siis saab koolipsühholoog aidata tal aru saada, kuidas see vahetumine võiks käia. Olen kaua käinud koos ühe tubli emaga, kes oma vääääga keerulises olukorras lapse on toonud läbi kõikvõimalikest probleemidest ja arenenud koos lapsega. Kas ma sellele emale meeldin, pole kindel, aga ta on tragi inimene, kellega oleme teinud päris tõhusat koostööd ühe lapse toimetuleku nimel - ja see on hea.

Kui aga lambipirn vahetuda ei taha või ootab midagi muud ... Siis ongi jama. Kui lapsevanem ootab teraapiategemist psühholoogilt, kes seda ei tee, või testimist kelleltki noorekeselt, kes ühtegi testi lähedalt näinudki pole, või järelekiitmist olukorras, kus aus inimene järele kiita ei tohi (minu laps on lilleke teie kooli eee umbrohu sees ja laske see vastik - tegelikult Imeline - õpetaja lahti! - näiteks), siis ongi psühholoog see paha, kes ei vasta ootustele.

Minu oskused on, noh, nagu on. Võib juhtuda, et ma tunnen ära epilepsia, mida keegi kahtlustadagi ei oska. Võib juhtuda, et ma aitan ema või isa otsa peale, mis tema lapsel viga on. Võib juhtuda, et mõni hädaline saab abi ja tuge. Võib olla nii, et keegi laps elab tänu minu äkilisele mõttevälgatusele - räägiks talle vaat seda lugu - edasi ja elab hästi. Vähemalt taskurätikut ulatama olen ma alati valmis. Aga ma ei räägi neist lugudest palju. Ühtpidi ma ei tohi, teistpidi ma ei tea tegelikult, kui palju aitasin mina ja kui palju aitas inimese terve talupojamõistus. See viimane on enam-vähem kõigil meie lastel ja vanematel olemas.

Ja veel ... võin ma istuda mitu tundi jonniva lapse kõrval. Võin aidata juba ette leinata lapsel, kelle peres on surija, ja korjata seda leina lapse pealt ära, üks pisar korraga. Võin olla hüppevalmis, juhuks kui tavakooli-sobimatu-aga-paberid-on-ajamisel-laps taas märatsema kukub. Võin võtta vastu oma elu keeruliseks elanud kolleegi pihtimuse ja hoida seda, kuni isegi peaaegu et ära unustan. Võin öelda kuuenda klassi tüdrukule, et ma näen pluusikaelusest ta naba, palun pandagu kaela sall (pani, rohkem sellise dekolteega ei käinud). Võin lapsega vestelda mööda lauaaluseid roomates või kempsu ukse vahel. Võin saata 13-aastase poisi mureliku girlfriendi rasedustesti tegema ja teda sellel teekonnal potsutada ja lohutada. Aga ma ei saa tuua tagasi surnut, panna ema armastama oma last või takistada kujunevat vaimuhaigust. Need viimased on olnud olukorrad, kus ma lähen üksi oma kabinetti, panen ukse seestpoolt lukku ja nutan, sest need on ju minu lapsed ka.

Ja muidugi, kristlasena ma palvetan nende laste ja lapsevanemate eest. Nad ei pruugi seda teadagi, ega ma seda siis nende kuuldes ja kõva häälega ...! Ikka vaikselt, omas kambris. Paljud kristlased palvetavad meie valitsuse eest, olgu see kuitahes hukas, miks siis üks psihholoog ei tohiks vaikselt omaette palvetada mõnede laste ja vanemate eest? Eriti kuna kõigil neil lastel on ees elu ja lootus saada toredaks ja toimetulevaks täiskasvanuks.

6 comments:

Nele said...

Lugesin ka sedasama Perekooli teemat ja mulle tundub, et see mida sina kirjeldad ongi see, mida psühholoogilt oodatakse. Olukorra lahti rääkimist pädeva inimese juuresolekul ning laste puhul ka soovitusi või suuniseid edasiseks tegutsemiseks. See kui nõuanded vanemale "valed" tunduvad on ikka vanema mitte psühholoogi pläkk. Minu kooliajal oli meil koolis ka psühholoog, ei ta toetanud ega andnud nõu, hoopis arutas kõik kuuldud mured nimeliselt ja detailselt õpetajate toas läbi. Ma usun, et see ei ole eetiline mitte ühestki vaatenurgast. Õnneks olen kokku puutunud ka teistlaadi psühholoogiga, sellisega kes kuulab ära, peegeldab ja kellega vestlemine tekitab tunde, et sind on kuuldud ning antud õng oma mure lahendamiseks.
Ilmselt on mõnedel inimestel ebareaalsed ootused teatud ametite esindajatele ning mõned lihtsalt leiavad tõrvatilga igast meepotist.

reet said...

Teoreetiliselt ei tohiks psühholoog üldse nõu anda, vaid inimene peaks psühholoogi abiga iseenda seest vastused leidma. Õnnetuseks ei ole lastel ja ka osal vanematest piisavalt eelteadmisi, mille hulgast õige vastus leida - näiteks olen jahmatanud üht hoolivat emakest infoga, et algklassilaps, kes tõuseb kell seitse hommikul, peaks kell üheksa õhtul juba voodis olema. Emakene nimelt kiitis, et mõnel õhtul läheb laps juba kell 11 magama ...

Nele said...

No seda ma pigem mõtlesingi, et inimesele tuleb anda õng mitte kala. Lahendusteni tuleks ise jõuda.
Mulle meenutab see veidi arengutreeningut õppemeetodina, et õpetaja ei ütle kuidas on vaid juhib õpilase läbi suunatud küsimuste õige lahenduseni.

Hundi ulg said...

Tänan Sind selle töö kirjelduse eest. Mina ise vist ei oleks olnud suuteline seda tööd tegema isegi kuitahes hea professionaalse ettevalmistusega. Mul oleks väga kiirelt piir ette tulnud just nimelt sellel põhjusel, et liialt sageli ei ole asi niivõrd abi vajavas lapses kui kogu peres kus ta kasvab. Mõnikord tahaks karjuda vanematele: alustagem sellest, et koristage oma elamine ära, et laps kusagil olla saaks ... Need on juhtumid, kus lapsega on sisuliselt kõik korras, hoopis vanemad vajavad abi, et õppida elama igapäevast elu.

Alice said...

Mind huvitaks selline küsimus. Kuna on ju teada, et psühholoogile minnes on see täiesti normaalne, et ega iga psühholoogiga ei saagi kõigil inimestel olla ühesugune klapp. See ei pea üldse tähendama, et psühholoogil midagi viga oleks, või et ta ei teeks oma tööd professionaalselt, vaid lihtsalt kahe inimese vahel puudub see õige klapp et ennast ta ees avada või oma muredega ja probleemidega avalik olla. Sellisel juhul inimene lihtsalt vahetab psühholoogi
(või siis õigemini need inimesed kes on teadlikud õige klapi olemasolekust ja ei hinda selle puudumisel psühholoogi ebakompetentseks).

Aga kuidas on asi sel juhul lastega? Nende puhul, ma eeldan, on see sobimise asi tegelikult ju veelgi tähtsamal kohal. Koolilastel ju puudub sel juhul uue psühholoogi valimine, sest nad peavad leppima sellega kes parasjagu neil koolis töötab.
Ma juhtusin ka seda perekooli teemat natuke lugema kui see alguses ilmus ja nüüd siis siin sinu kajastust ja hakkasin nüüd mõtlema, et võib olla ongi asju lihtsalt selles, et laps ja psühholoog lihtsalt ei sobinud omavahel kokku.

reet said...

Hundi ulg, vanemate õpetamine on üks neid asju, mis vanematele kohe üldse ei meeldi. Koristamise koha pealt ma ei tea, aga kaootilise elukorraldusega peresid on meil olnud küll ja mulle väga meeldivad need, kes elu kordasaamise soovitust tõsiselt võtavad.

Alice, inimeste omavaheline sobivus on jah väga tähtis. Lastega juhtub vahel sedagi, et laps ja esimene õpetaja omavahel ei sobi, rääkimata siis veel muudest inimestest - enamasti see õpetajaga sobimatusest ärahirmutatud laps ei julgegi koolis enam kellegagi rääkida, sest arvab, et kõik täiskasvanud koolis on samasugused (tavaliselt on siis ka kodus palju räägitud, et sinu esimene õpetaja saab sulle väga meeldima ja laps satub suurde segadusse, sest ootused ja päriselu ei klapi omavahel).
Mul on olnud niisugune laps, kes ühe teise psühholoogi ruumisisenemise peale sulgus. Nagu oleks uksed kinni löödud ja kardinad ette tõmmatud. Minule ta vähemalt vaatas otsa, kuigi rohkemaid kui ühesilbilisi vastuseid ei olnud nõus ütlema. Kui ma siis emalt kuulsin, et laps oli öelnud, et mina olena psühholoogina "normaalne", oli mul tõesti tunne, et olen saavutanud tohutu töövõidu. :)
Meil ja ma oletan, et paljudes suurtes linnakoolides on majas ka sotsiaalpedagoog, kelle poole võib laps samuti pöörduda, kui psühholoogiga ei sobi. Mina teen meie sotspedagoogiga küll väga tihedat koostööd, kui mõne lapse teema üles tuleb, siis vahel isegi arutame, kumb selle olukorraga tegeleb, st kellel lapsega parem kontakt on. Ja üldjuhul on lapsel ikka mõni sümpaatne õpetaja, kellele esmane mure ära rääkida, õpetaja aitab siis edasi, kuhu tarvis.
Mina usun küll hästi palju vanematega koostöö tegemisse, sest peamiselt jõuavad minu juurde algklassilapsed kas käitumis- või õpiraskustega ja kuna nemad väga süvitsi analüüsida ei oska (üldjuhul), otsimegi probleemi põhjust ja lahendust koos ema ja/või isaga. Aga minu poole on ka pöördunud suurem, vist vähemalt 15-aastane õpilane, kes palus, et ma otsiks talle linnast kellegi psühholoogi kontakti, sest koolis ta nagu ei taha rääkida. Otsisin ja kinnitasin, et häda korral võib ikka koolis ka tulla, aga kõik sõltub sisetundest. Vimma ma selle lapse vastu küll ei tunne.

Post a Comment