CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, April 5, 2016

Mida sa õieti terve päeva teed?

Hommik algab 5.30. Oeh seda kellakeeramist ja idapoolset magamistuba! Keeran üht ja teist külge nagu latikas panni peal, ilmselt ei saa Mees ka magada. :( Loomulikult tuleb uni vahetult enne telefonipiuksu.

Hommikusöögiks pakutakse Mehele saia ja kohvi, minule saia ja rooibose-apelsini teed. Palun mitte ära vahetada rooibose-apelsini-kaneeliteega, see ei kõlba üldse mitte millekski. Mul on kaneeliga veider suhe, saiakese vahele sobib ta küll, aga tee sees on öäk. Õnnetuseks saab rooibose-apelsiniteed minu kogemust mööda ainult Lübeckist ... või ei ole ma selle otsimisega piisavalt vaeva näinud.

Äratan unised lapsed, märgin ära tänased töövihikulehed, millega isetoimetamist harjutada. Seltskond liigub autosse. Sooja on pool kraadi, brr. "Koera kurvis"* näeme eemal põllu peal einestamas kuut metskitse.

Tööle jõuan tavalisel teisipäevasel ajal. Vaatan kirju, loen lehte, ootan kolmanda klassi last, kes peaks saabuma ... ei saabu. Otsustan asuda muude ülesannete juurde. Helistan Rajaleidja sotsiaalpedagoogile, kellega meil on üks ühine laps, ja saan ta just telefoni otsa, kui kolmanda klassi laps ikkagi laekub. Noh, kes hiljaks jääb, see ootama peab, räägime kõigepealt telefonijutu ära. Lapsuke on trotslik ja lubab koolist minema joosta. Tean, et see on manipuleerimiskatse, ja ütlen, et uks lukus ei ole, aga nagu tead, tuleb sul siis pahandus. Böö, teeb lapsuke, aga püsib ikkagi paigal. Siis läheb laps vahetundi ja mina valmistan teise klassi jaoks tundi ette.

Teise klassi juures on tore nagu alati. Üks tagumise pingi poiss hakkab esimest korda arvamust avaldama - mõtete liikumine on silmade taga kogu aeg näha olnud, aga vaat väljaütlemiseni pole ta jõudnud, seekord jõuab. Mul on hea meel. Räägime sellest, kuidas aru saada, mida inimene mõtleb. Trambin vahepeal jalgu ja mängin vihast, siis jälle löön käed näo ette - kurb, hüüavad lapsed. Saavad emotsioonidest aru küll. Tunni lõppedes arutame klassijuhatajaga paari lapse eripärasid, mida mina märkan, ja mida klassijuhataja mulle ühe või teise kohta tahab öelda.

Teel tagasi kabinetti räägin ühe ja teise õpetajaga ühest ja teisest vajalikust asjast. Siis tuleb kolmanda klassi lapsuke tagasi, meil ongi niisugune kord. Ka selles tunnis ei ole ta eriti koostöövalmis ega jutukas, vahepeal ikka vestleb ka. Mingil hetkel mängime - tema hõikab mulle inglisekeelseid numbreid ja mina tõlgin. "Sikstifaiv, sikstituu ... faivti ... eee faivkend seven!" Fifti ei tulnud meelde.

Lapsuke läheb aga jälle, mina võtan telefoni, et helistada ühele emale. Saame räägitud, kaks minutit pärast kõne lõppu selgub, et just selle kõne ajal oli asjassepuutuval lapsel tekkinud probleem. Tänaseks saab olukord lahendatud, aga ilmselt on tarvis tõsisemalt tegeleda, kohtuda mitme lapse ja vanemaga.

Poole üheks lähen koosolekule. Koosolek kestab jupp aega, sisuliselt tööpäeva lõpuni. Kohvipausi ajal mina ei kohveta, vaid räägin paari õpetajaga hetkel olulistest sündmustest (ärge seda nii võtke, et ma hirmus tähtis olen, täna oli lihtsalt tegus päev). Pärast koosolekut arutame veel õpetaja Õunapuuhaldjaga üht küsimust.

Siis tuleb Mees mulle järele. Läheme poodi, ostma õunu ja jogurtit ja kohvi. Poest lahkumisel piniseb Mehe telefon - Unistaja kurdab, et ta läks rulaga sõitma ja tal on nüüd palav. Minu telefon piniseb ka, teises otsas on mingi telefoonikjuusitleja. Kui teeneoline on, et teeije zovidate zeda firmat ooma duttavale, kollegile või zebrale? Küsitleja aktsent on erakordne, kuid suhtlemisviis väga meeldiv.

Teel poeparklast välja olen tänulik kaitseingli, Mehe hea reaktsiooni ja korras pidurite eest. Üks vahtralehega halli värvi auto, roolis punasesse riietunud naisterahvas, kihutab punase tule alt läbi ja saab pidama hetk enne meile sisse sõitmist. Mees saab kah pidama ja annab pahaselt signaali. Õrr.

Võtame Mõisapargi juurest peale aurava Unistaja. Hommikul oli pool kraadi ja Unistajal on seljas poolekraadise ilma riided. Nüüd on väljas neliteist kraadi, aga Unistaja kannab kohusetundlikult kampsunit jope all ja villast mütsi ...

Mees viib ära Vanaisa ülesandel ostetud uue õuekraani ja laenab mingit mutrivõtit või mina ei tea, mis selle nimi on, number 14. Mina vestlen pisut Vanaemaga. Siis saabub Sõbra juurest aurav Jõugu Juht, kellel on kohusetundlikult seljas kampsun ja peas villane müts ... Pean loengu kraadiklaasi vaatamisest ja tervest talupojamõistusest. Autos käsin mütsid peast ja joped seljast võtta.

Koolimajast antakse meile rõõmsat hambutut naeratust demonstreeriv Lillebror, kes parajasti meie saabumise ajal joonistab koos sama hambutu kolleegiga tahvlile. Lillebror räägib, et nad olevat õppinud õ-tähte, kuidas lõvi on mõõgaga põõsas ... või midagi taolist.

Siis käime kähku sõbrapoes, et vaadata suurematele poistele jalatseid - juhuks, kui Linnas olles juhtub suuremat trööpamist, näiteks kellegi mudases hoovis rahvastepalli mängimine või midagi sellist, kus tänavakingad võiksid rikutud saada. Ühele saavad kulunud "Adidased", teisele lääpas "Pumad", hind kokku 9 eurot. Võib-olla kantakse neid jalatseid enne sandaalihooaega kuus, võib-olla kaheksa korda, võib-olla rohkem, aga kindlasti mitte ühtegi tervet päeva ega eriti pikka maad tänaval. Peamiselt saavad need jalatsid lööma palli, ronima puu otsa ja kõndima Vanaema aias.

Koju jõuame kaunis hilja. Unistaja tühjendab nõudepesumasinat, JJ läheb puid lõhkuma, Lillebror teeb kaminasaali ahju tule. Mitte eriti edukalt, tuvastan hiljem, pean uuesti ajalehte kortsutama ja süütama. (siibri avas Mees, Lillebrori ülesanne oli puud kohale kanda ja tuld alustada) Siis lähevad lapsed õue.

Õhtusöögiks pakutakse kodus purkipandud borši viineritega. Magustoiduks tassike koorest kirsijogurtit. Mul ei hakkagi oluliselt iiveldama, see on tore - ainult kerge sisikonnavalu on, mis läheb kiiresti mööda.

Istun soemüüri äärde käsitööd tegema ja raamatut lugema. Raamatuks on "Seitse päeva söömata", mis tundub olevat keskmisest naistekast mõnevõrra parem. Huvitav, et Varraku ajaviiteromaani sarja parimad raamatud kipuvad olema saksa keelest tõlgitud, näiteks "Õunaseemnete maitse" oli lihtsalt suurepärane. Inglise keelest tõlgitute hulgas aga olnud päris mitmeid teoseid, mis on isegi veel viletsamad kui näiteks "Troonide mäng"** - tähendab, autor ei paista armastavat ühtegi oma kangelastest, need on lihtsalt rumalad ja lamedapoolsed. Ma ei jaksa päriselu tõsiduse kõrval eriti mingit tõsiseltvõetavat (=sünget ja sügavmõttelist) kirjandust lugeda, naisteromaanid on selline mõnus kerge ajaviide.

Lastele loen õhtujutuks peatüki "Nils Holgerssonist", kuidas rebane Smirre püüab hanetapu-ülesannet delegeerida nugisele ja saarmale, aga mingi pisike jõmpsikas segab muudkui vahele. Selma Lagerlöfi Rootsi on nii kenasti kirjeldatud, et tekib lausa tahtmine seda riiki külastada - kuigi mind üleüldse ei ahvatle ükski Põhjamaa, seal on ju külm!

Siis tuleb meelde, et Mees pidi pesumasina mootori lahti võtma. Selgub, et poldi keerab ta lahti küll, aga pistikut sikutama tema käsi ei mahu. Poen masina taha - ta on tõesti ebamugava nurga all, aga kuni meil on lootus, et äkki saab korda ja ei pea kolima hakkama, ei taha teda ka sealt välja ukerdama hakata. Sikutan pistikut. Sikutan veel ... saan kätte. Ui, küll see mootor on must! Homme hommikuks saiatainast ma nende kätega küll ei sõtku, aga meil on pätsisaia ja krõbuskeid ja pudruhelbeid ju ka.

Nüüd võiks veel ühe tassi teed saada ja nõudepesumasina täis laduda, see läheb öösel tööle.
__________
*üks vastik S-kurv, mille ääres keldri otsas elab koer
**mulle ei meeldi ükski raamat, kus ei ole enam-vähem õnnestunud elu elavat peategelast. "Troonide mängus" järjest kõigi tegelaste mahanottimine on sama ebameeldiv nagu mõne erakordselt lolli naise elu kirjeldus tobedas armastusromaanis. Ega kõigile inimestele ei peagi kõik raamatud meeldima.

6 comments:

Kylli said...

Tyrion on ju selgelt algusest peale raamatu kõige nutikam ja positiivsem kangelane? :D Pakun, et Sansa, Arya ja Daenerys peavad ka lõpuni vastu. Või vähemalt üks neist. Jonist oli kahju ...

reet said...

Peale Arya ei tule mulle praegu ühtegi sümpaatset tegelast meelde, kes kaua oleks vastu pidanud. Ilmselt peab ka Sansa vastu kauem kui mina neid raamatuid lugeda viitsin, aga mulle see pidev roppuste loopimine ja verevalamine ikkagi ei meeldi.

Kylli said...

Ma olen ilmselt kiiksuga, aga mulle on Tyrion algusest peale hullult sümpaatne olnud. Isegi filmis, mille suhtes ma muidu pigem kriitiline olen. Ja see tüüp ka, kes Daenerysse armunud on ja kogu aeg vaikselt seal taustal sebib, nimi ei tule meelde praegu.

reet said...

See ei ole kiiks, see on inimeste erinev ootus raamatutegelastele. :)
Filmist ma olen näinud umbes 15 minutit, oksele ajas, rohkem ei tahtnud ka mitte ühe silmaga vaadata (oli see osa, kus Daene... hääldamatu, kirjutamatu ... vennale sulakuld pähe valati).

Catharina said...

Ahh, see sulakulla lause tuletas meelde lapsepõlves nähtud "Moosese" filmi, mille mõni episood veel väga kaua ebameeldivalt kummitas - üks oli selline, kus patustanud mehele sulakulda suhu valati. Aaarghhh. Uhhhh.

Ja "Troonide mängu" ma keeldun lugemast - seal on minu maitse jaoks selgelt liiga palju tapmist ja tagaajamist. (Vähemalt veebis nähtud piltide põhjal.)

reet said...

Ära loe jah. Lisaks tapmisele on pööratud liiga palju tähelepanu suguelunditele ja erinevatele asjadele, mida nendega teha saab. Võeh. Ja see raamat on raamatukogu lasteosakonnas!

Post a Comment