Esmaspäeval ei juhtunud midagi erilist. See on tore.
Teisipäeval pidas sadu vahet just sel ajal, mil kogu kool evakueerumisõppuse asjus õue marssis.
Kolmapäeval oli ilm nagu kuld, Mees tõi Vanaema käest oksapurustamismasina ja me kahandasime oma hiiglaslikku oksavirna kohe palju. Pärast alustasin vaarikate rohimisega, et värske multš umbrohuvabale pinnale panna. Mehed tegid süüa - Unistaja pannkooke ja JJ muffineid.
Täna olin tänulik metsmaasikamoosi ja puravikuhoidise mälestuse eest. Ja ujumisoskuse eest, mille omandasin nii umbes 32 aastat tagasi Palojärves oma onunaise käe all. Onunaisele enam isiklikult aitäh öelda ei saa, aga olgu ta tänatud seal, kuhu ta nüüd läinud on. Veel olin tänulik kahe pikakoivalise näitsiku eest, kes oma vanaema kirstu kõrval nina nuuskasid - on hämmastav, et tädiarmastust saab tunda ka siis, kui eluteede lahknemise (ja olgem ausad, isikliku ettevõtmatuse pärast ka) tõttu pole ma kuigivõrd tädi olnud. Näitsikute ema eest olin muidugi kah tänulik - lapsepõlves, enne kui tema äketse suureks teismeliseks sai ja sama äketse mehele läks, olime üsnagi sõbrad, mina olin hilisema suurekssaamisega ja ei osanud siis meie erinevaks pööranud elu-olukordadega midagi pihta hakata. Äkki veel vanemas eas leiame midagi ühist ...?
No comments:
Post a Comment