Sunday, April 24, 2016

Tänulik. Kahekümne neljas päev.

Viimaste päevade pikad õuesolemised on Seltsimees Kolmiknärvi ainult mõõdukalt närvitsema ajanud. Ei sähvi, tänan küsimast, tuimalt valutab - seda on ennegi juhtunud, küll maha rahuneb. Tore, et valutamine on rahulik, mäletan natuke liiga hästi, kui õudne see võib olla.

Täna kirikus olin südamest tänulik, et mitte meie lapsed ei olnud need, kes Lillebrori Sõbra Õe tõsiselt endast välja ajasid. Kui ta suure nutuga tuli, siis mõtlesin esimese asjana, mida see anonüümseks jääda sooviv ägeda puberteedi hoogude all kannatav tegelinski öelda võis ... aga hoopis keegi eakaaslastest oli kogemata haiget teinud. Huhh. Et miks ma meie omasid kahtlustasin - meie kamp mängib väga sageli Lillebrori Sõbra ja tema Õega, asjassepuutuvad vanemad isegi kunagi küsisid, kas me võiks äkki koos kuhugi kaugemale reisile minna. Noh, Lottemaa-sõidu võiks kooskõlastada küll, kaugemaid kohti ... vaatame.

Tegelikult on ikka häid asju ka, kannikesed õitsevad nagu pöörased ja mu karulauk on elus ja täitsa kasvab.


No comments:

Post a Comment