Tänulik. Kolmekümnes päev.

Eile ... noh, mõnikord on põhjust tänulik olla, kui mõni üritus läbi saab. :)

Täna tegin midagi siinsamas arvutis, kui saabus Unistaja, käed nagu liimitud püksitaskute külge. Mis magnet neist poisslaste taskutes on, et käed kohe iseenesest sinna poevad, ei tea. Vaatasin siis oma keskmist poega ja selle asemel, et öelda: "Käed!", nagu ma selle halva kombe peletamiseks tavaliselt teen, tundsin sügavat tänumeelt, et ma võin olla Unistaja ja tema vendade ema. Meil on ikka nii toredad lapsed. (Ma pole muidugi objektiivne.)