CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, May 31, 2016

Imelik, aga suupärane toit

Seda võib nimetada ka hm, kontinentide kokkupõrkeks. Kunagi ammu ostis Mees mingis varumistuhinas purgi kikerherneid ja vabandas oma ostu sõnadega: "Noh, sa ju vahel kasutad neid ..." "Vahel" tähendas selles kontekstis kolm korda 15 aasta jooksul. Või kaks. Ma ei oska kikerhernestega midagi muud peale hakata kui neid kuskussi sisse segada, ausalt - no kohe üldse ei ole minu aedvili!

Kuna tänane ilm pikka söögitegemist ei soosi, mõtlesin hommikul, et tegelikult võiks selle kuskussiasjanduse ära teha küll. Mees, kes kuskussi üldse ei armasta, oli talvel ühe lahenduse (midagi taolist, aga palju vähemate vürtsidega) kohta öelnud, et nii võib. Nii, kõrvits on, porgand on, aprikoosid on, pastinaak on poes ... Selgus, et pastinaaki Konsumis ei müüda. See-eest oli seal pehmeid avokaadosid täiesti mõistliku hinnaga!

Hommikusest mõttest jäid järele kuskuss ja natuke sibulat. Niisiis:

valmista kuskuss pakendiõpetuse järgi. Meil oli öeldud, et 2,5 dl 2-3 inimese kohta, aga meile jätkus sellest kogusest küll.
Kuni kuskuss paisub või mida ta seal kuuma veega teebki, purusta kaks väiksemat küüslauguküünt, sega need natukese soola, paari sortsu valge veini äädika ja ohtra oliiviõliga. Ohter tähendab siinkohal 3-4 supilusikatäit või umbes nii.
Haki pool sibulat hästi peeneks, sega kuskussiga. Tükelda paar peotäit tomateid ja vähemalt pool pikka kurki. Kurna ja lisa salatile purgitäis kikerherneid. Tükelda kaks küpset avokaadot, lisa salatile, kalla kaste peale. Sega hoolega. Söö.

Veiniäädika asemel sobiks ilmselt hästi sidrunimahl ja kui mul oleks olnud, oleksin ma peterselli ka hakkinud ... aga ei olnud.

Mees, kes kuskussi üldse ei armasta, ütles selle variandi kohta, et see on siiani parim kuskuss, mida ta söönud on. :) Mees ei armasta muide avokaadot ka. Kaks kolmandikku lastest sõid rahulolevalt, ainult Unistaja oli õnnetu, talle nimelt ei meeldi, kui asjad on taldrikus segiläbi.

Kontinentide kokkupõrge sellepärast, et minu teada on avokaado Mehhiko köögi taim, kuskussi süüakse Põhja-Aafrikas ja kikerherneid ma seostan millegipärast Iisraeliga. Globaliseerumine, mis teha ...

Monday, May 30, 2016

Üks väike mõte

Ma hakkasin mõne nädala eest kirjutama sellest, kuidas igaühel on oma tõde ja oma õigus, aga mõte jäi poolikuks. Tundub, et ei olnud lõpuni mõtlemist vääriv mõte. Vahepeal läks lausa meelest äragi, täna tuli meelde, hoopis üllatavas kontekstis.

Kas teil on ka nii olnud, et satute lühikese aja jooksul korduvalt sarnastesse olukordadesse? Näiteks, et peate mõne päevaga maha õige mitu diskussiooni riigi poliitikast absoluutselt erinevate inimestega, kellega te muidu räägite peamiselt ilmast ja näiteks autoremondist?

Minul vahel on. Mõnikord on pentsik, mõnikord tobe, mõnikord lihtalt kahju - mõnikord ikka tore ka. Hetkel on selline periood. Ootan huviga, millise kummalise haridusteemalise vestluse homne päev endaga kaasa toob. Südame järgi tahaks hoopis porgandite kastmisest rääkida, aga näe, tuleb rääkida haridusest.

***
Selle südamejärgse teemaga on nii, et kompostihunnikusse torgatud kõrvitsaseemned on lõpuks tekitanud taimekesed. Loomulikult kolm päeva pärast seda, kui me turult natuke suuremad taimed tõime. Kui nüüd vihma ka tuleks (ma olen vist juba umbes sada korda öelnud, et meil ei saja üldse mitte kunagi?), siis võiks loota kõrvitsarohket sügist. Rõõmus.

Sunday, May 29, 2016

Pühapäevaselt

Kirikusse jõuame varem kui tavaliselt - kesse teab, mis teed nad jälle raataralli pärast kinni on pannud ... Rahvast on veel vähe, aga lapsed leiavad sõbrad üles. Lillebror tegutseb oma Sõbra Õega ja mingil hetkel tõstab selle lae alla või noh, nii kõrgele, kui vähegi suudab. Üks on seitsmene, kidur 22 kilo ja puruhaige südamega, teine varstiviiene, imearmas ja 15 kilo (ongi pöial-Liisi), aga mõlemal tundub olevat lõbus, Lillebror isegi ei hingelda pärast.

Kirikus on taas näha, kuidas Vaimu viljad (Gl 5:22) võib-olla mitte nii ilusaid inimesi väga ilusaks teevad.

Kuulda on aasiapärase välimusega ameerika misjonäri vägevat ooperilauljahäält. Ta on nii umbes teist korda Eestis või midagi sellist, aga laulab laulub praktiliselt aktsendivabalt kaasa - vaat see on tase.

Pärast tutvun ühe kohalikuma misjonäriga. Ta tundub väga tore inimene, misjonärid ju üldiselt ongi.

Kodus keeran kokku pitsatainast ja avastan, et raputan soola jamieoliveriliku randmenõksuga - nojah, pärmitainatoidud on meil hõredal ajal sageli laual, pole ime, et ma seda enam-vähem kinnisilmi oskan kokku keerata.

Ilm laseb vaarikaid rohida. Imeline.

Must Mimi saabub koju, kaasas hiir, kelle ta kohe ka sihipäraselt ära tarvitab. Siis tuleb Täitmatu Mimi tuppa krõbinaid norima. Pärast toob ta veel ühe hiire, võib-olla lastele mängimiseks, igatahes ajab Lillebror Mimi valvsa pilgu all natuke aega hiirt taga (ei katsu käega!).

Pitsakattesse nopin maitsetaimepeenralt ohtralt oreganot, tuntud ka pune nime all. See nimelt kasvab iseenesest ja laiutab hirmsal-vaimustaval kombel.

Kuna Nutellat ei ole ja sai on, keeran kokku vanillikreemi. Võtke purk magusat kondenspiima, mis teil eiteamiks juhtub kapis olema, lisage kolm munakollast ja kaks supilusikatäit maisitärklist. Keetke segades, kuni läheb paksuks. Võtke pliidilt, lisage vanillisuhkur. Jahutage, määrige saia peale. Saab hea.

On pitsa. On peaaegu et suvi. On paljajalu jooksmise võimalus (lastel, mulle ei meeldi). On palju sääski. On lootus õuna-, maasika- ja sõstrarohkele suvele.

Enne laste magamaajamist meenutame eelmist suve. Selles tantsiv ja laulev näitleja Bastian Kohn tegutseb Hamelni rotimuusikalis 27. juulil ja 3. ja 10. augustil. Kellel võimalik, soovitan minna vaatama just neil kordadel, ta tundub palju kergejalgsem rotipüüdja kui see, kes põhiliselt esineb (ja keda youtube'is näha saab).

Friday, May 27, 2016

Õppeaasta lõpp

Puh. Viimased paar nädalat olid päris tihedad - muudkui vastamine ja vastamine. Õnneks on nüüd enam-vähem kõik läbi.

Tulemused. Unistaja tegi nii eesti keele kui matemaatika tasemetöö tugeva "nelja" peale ja klassi üldises kontekstis oli seega parimate seas. Aastahinnete rida näeb tal päris ilus välja, ainult eesti keel, inimeseõpetus ja kehaline kasvatus on "neljad". Eesti keele tulemusi tõmbab alla Unistaja olematu loovus, mis takistab tal isegi etteantud sõnadest lauseid moodustada, inimeseõpetuses ei teadnud ta näiteks Eesti suure ja väikese vapi vahet (me ei ole patrioodid, ma kardan, et ma ise ei tunneks riigivappi ära ka siis, kui see mulle kuskilt seinalt pähe kukuks) ja et keha on olemas ja kasvab, aga kooli võistlustel esindamas ei käi ega midagi, on kah selge.

Jõugu Juhil riiklikke tasemetöid polnud, küll aga oli posu kohtumisi erinevate õpetajatega, kes igaüks teda omal kombel üle vaatas. Temal eksis "viite" sekka ära prantsuse keele "neli", mis õpetaja sõnul olevat rohkem laiskuse ja mütsigalöömise kui oskuste puudumise viga. Tõepoolest, kui sõnu ei õpita, pole ka lootust keelt selgeks saada. Ilmselt tuleb "neli" ka kehalises kasvatuses, aga erinevalt prantsuse keelest ei tekita see minus mingeid emotsioone.

Suveplaanid sisaldavad endas küll laagriskäimist, loodetavasti ujumist, maasikaid ja muud tegevust, mida inimesed suvel maal teevad, aga ka natuke koolitööd. Homme teeb iga noormees etteütlust nagu koduste laupäevade puhul ikka. Muudel päevadel, kui juhtume kodus olema, loetakse natuke inglise keelt ja tehakse natuke matemaatikat. Raamatukogu juhataja kirjutas, et enne jaanipäeva võib tulevaastased õpikud kätte saada - siis saame teada, kui hirmus see viienda klassi kirjandus on, äkki peab JJ hakkama tasapisi kirjandusteooriaga tutvuma. Ajalugu ootab ta ise väga. :)

Mis järgmisel aastal saab, küsis mitu õpetajat. Plaan on selline, et Unistaja ja Lillebror on kindlasti koduõppel, JJ puhul sõltub kõik Mehe sügisesest graafikust. Eks me augustis otsustame. Praegu on igatahes Suure Vabanemise tunne ja tundub, et järgmine keeruline etteplaneeritav olukord saab olema alles Unistaja sünnipäevapidu suve lõpus. Sest laagris on siit majast ennegi käidud, reisitud kah, remonditegemises pole midagi uut, aga 10-aastaseks saab Unistaja esimest korda.

Tuesday, May 24, 2016

On see vast päev

Hommikul ei viidanud mitte miski sellele, et läheb ... noh, umbes nii, nagu neil seal Soolavaresel. Õnneks ei ole meil siin ühtegi saart ega udu, kuhu sisse paadiga saab ära eksida, aga muidu ei ole palju raudkangiga varba pihta koputamisest puudu.

Poolel teel Linna selgus, et Jõugu Juht, kes pidanuks täna minema vastama muusikat, on töövihiku süüdimatult koju unustanud. Töövihiku, kus on sees hunnikute viisi jo-le-mi-d ja puupuhkpille või midagi sellist. Urr! Leppisime kokku, et Mees puistab mind tööle ja lapsed Vanaema juurde putru sööma ja käib ise kähku kodus ära - sest ega me eriliste ajavarudega kodust ei välju, mul oli kella pealt tööleminek.

Olen tööl, jutustan oma kolmanda klassi jõmpsikale (ta arrrrrmastab lugusid kuulata) hulkur Rasmuse lugu, kui Mees helistab. Kuule, ma jõudsin poolele teele, siis selgus, et võtmed on jope taskus ja jope on kodus nagis ... Tee kindlaks, kas töövihikut ikka on vaja. Oeh.

Kolmanda klassi tegelane lahkub, mina lähen muusikaõpetajat otsima. Saan teada, et töövihik on hädavajalik, aga tegelikult oleks reedel isegi parem aeg vastata, sest täna on toimunud mingi muutus. Huhh.

Saabuvad JJ ja Unistaja, dressides, sest neil on tarvis näidata ette kehaline kasvatus - et keha on olemas ja kasvab kah. Paigutan noormehed õpetaja hoole alla, ise lähen teen midagi muud, vist helistan lapsevanemale või ... ei mäletagi, mis ma tegin. Ahah, vahepeal lepin Truu Blogilugeja ja sõbra Catharinaga kurgirohutaimede ümberkolimise kokku - mul on neid peenras isehakanult päris palju, temal jälle on tarvis.

Tunnike hiljem laekuvad üleni auravad noormehed mulle kabinetti tagasi. Vahetage riided, JJ-l on puutöö ettenäitamise kiire ja Unistajal inimeseõpetuse kontrolltööde tegemise kiire! Unistaja asub kirjutama (sest Õpetaja Taaviemme arrrrmastab koduõppe efektiivsust kontrollida suurte tööde abil, aga täna on ta lastega ekskursioonil ja Unistajal on kohustus koolimajas viibides tööd ära teha), mina lähen koos JJ-ga keldrisse. Tööõpetuse õpetaja uurib igast suunast JJ valmistatud paberist prügikühvlit ja vastavat joonist, esitab küsimusi puutööringis tehtud suure sõjalaeva kohta (JJ mäletab, et õpetaja oli väga rahul - no ma loodan küll). Siis lepime kokku, et tuleva aasta plaani näeb tuleval aastal, ja kiirustame Õpetaja Õunapuuhaldja juurde eesti keelt ette näitama.

Pargin JJ Õpetaja ukse taha, ise hüppan läbi õpetajate kohvikust - Õp. Õunapuuhaldjas on seal ja ütleb, et hiljem oleks tarvis valmistada üks kirjatükk. Lepime kokku, millal on hiljem. Saan nööbist kinni ka Armsal Inglise Keele Õpetajal ja organiseerin kolmanda klassi jõmpsika asju.

Tagasi kabinetis (pange tähele, meil on kahe suuuuuure tiivaga koolimaja ja peaaegu kõik vajalikud õpetajad ja kohad on muidugi teises tiivas, mitte seal, kus minu ruum on, mul sammulugejat küll peal polnud, aga matkata tuli täna päris palju) kolin Unistaja tühja kõrvalruumi ja võtan vastu kolmanda klassi jõmpsika. See on vahepeal pahuramaks muutunud, ütleb, et ei taha inglise keele õpetajaga kokku saada ega midagi. Mnjah. Laekub rõõmus JJ, kupatan ta kohe issile helistama, et tuldagu talle järgi.

Tund saab läbi. Paigutan Unistaja enda kabinetti tagasi, lähen kolmanda klassi jõmpsika asju ajama. Ikka edasi-tagasi koolimaja kahe tiiva vahel. Asjad korras, saabun kabinetti, suunan Unistaja muusikat vastama (mine sinna, kus Lillebrori eelkool oli, kohe järgmine uks!) ja lasen sisse ühe ema.

Vestleme emaga. Tore ema on. Jõuame paari otsuseni ka. Vahepeal laekub rõõmus Unistaja, kupatan ta kohe issile helistama, et tuldagu talle järgi.

Ema lahkub, mina torman otsima Õpetaja Õunapuuhaldjat, kes, nagu selgub, on parajasti pikapäevarühmaga õues. Ilm on selline jah. Õnneks on seal teine õpetaja veel, see võtab õuesolemise üle, sest meil on paberitööd teha.

Kirjutame, õigemini mina kirjutan ja Õpetaja Õunapuuhaldjas ütleb, mida kirjutada. Siis vajutan "salvesta" ... ja tekst kaob. Seda on tolles süsteemis ennegi juhtunud. LÕRR!  Vahetame formaati ja kirjutame uuesti.

Helistab Mees - meil oli jah kokkulepe, et ma tuleb paar minutit enne kolme ära ... Oota palun, ma kohe lõpetan. Vormistamine ja mõned täiendused jäävad veel teha.

Plaan on võtta Vanaema juurest Lillebror ja minna koos temaga suurtele poistele trenni järele, siis paigutuda kuhugi mänguväljakule, kuni Mees asju ajab, tal oli üks õhtupoolne tööasi plaanis.

Esiteks, Lillebror on koos Vanaema ja Tädi Lembiga hoopis surnuaias. Õnneks saame me kabeli juures kokku. Teiseks, Vanaema juurest tuleb võtta rabarbrit ja inspekteerida vaibavaru, sest sõber Catharina tunneb huvi oliivrohelise vaiba vastu. Selge, kõik rohelised, oliividega ja ilma, on meie juures kodus.

Suured poisid juba ootavad, kui meie kummalise kärsahaisu pilves kohale jõuame. Mees vaatab igaks juhuks autole kapoti alla ja kui ta vanduja mees oleks, siis vannuks. Teadmata põhjusel on purunenud mingi jahutusvedelikuvoolikuots. Metallist jubin, keskelt pooleks, üks pool vooliku, teine pool mootori küljes. Kogu kapotialune ujub. Autos on üks pooleliitrine limonaadipudel (tühi). Mina lähen sellega trenni-koolimajast vett küsima, Mees otsib nutiseadmete abil lähima autoparanduse asukohta.

Mnjah, autoparandusi siinkandis pole. Lõpuks helistab Mees tuttavale autospetsialistile, kirjeldab põhjalikult olukorda ja saab teadmise, et pandagu käepärastest vahenditest torule punn ette ja tuldagu tema juurde ... teise Linna otsa. Õnneks on toru hingpeenike ja kuiv sirelioks toimub punnina küll. Õhtupoolse tööasja lükkab Mees neljapäeva peale. Kuidagi pole võimalik praegu Linnast 7 kilomeetrit välja sõita, kodu ja autoparanduse ja kõige suhtes vales suunas pealegi.

Teel autospetsialisti juurde teeme mitu veekallamise-peatust ja mina saan mitmes kohas käia küsimas, vabandage, kas teilt võiks kraanivett saada, meil on auto jahutussüsteem nässus ...

Lõpuks oleme autospetsialisti juures, see uurib, helistab kellelegi ja ütleb, et tulge homme pärast lõunat, siis on jupp olemas. Vahepeal tohib koju sõita küll, punn peab. Kuni autospetsialist olukorda hindab, soojendavad Lillebror ja JJ tema väikese pojaga suhteid - nad näevad kirikus pühapäeviti küll, aga ppk rühmad on erinevad ja vanusevahe ka üsna suur, tähendab, autospetsialisti poeg on meie lastest jupi maad pisem, nii et tõelist sõprust nende vahel veel pole.

Koduteel toimub tagaistmel tavaline kriuks ja kräun, kuni kostab hädine hääl ja Mees karjatab: "Lillebrorile taskurätt, kohe!" Lillebrori ninast purskab verd. Miks, ei tea. Tuleval nädalal läheme koolimineja ülevaatusele, siis räägime sellest ka. Vereplekid saab särgi pealt ikka maha.

Kodus tervitavad meid kolm kassi. Musta Mimi pole juba teist päeva näha. Paanika. Karjun hapuoblikaid korjates hääle ära. Mimi pole. Kell on palju, supp tuleb keeta ja kook ahju panna. Supikeetmise vahele palvetan intensiivselt. Unustan koogi vahele rabarberitele võid panna, tainasse õnneks mitte.

Selgub, et JJ-le maitseb hapuoblikasupp. Musta Mimi pole endiselt. JJ räägib, kuidas ta Mimi otsides oli vana saeveski varemete juures kohanud jahmunud metskitse, kes olla puu otsast lehti näksinud ja lasknud endale paari meetri kaugusele tulla. Mis kits, tooge mu kass tagasi*!

Lähen ise otsima. Hõikan ja hõikan. JJ tuleb rattaga, näitab, kus ta kitse kohtas, sõidab päris kaugele metsa. Mimi pole. Tulen kurvalt tuppa - Mimi on! Lesib ülbe njauga pliidi ees. OhsaMimi!

Siis teeb Unistaja kunstitööd ja mina tõmban hinge. Päeva on veel kolm ja pool tundi järel, ma paluks nüüd natuke rahulikumat elu.


Üks vanem pilt Mimist, vannitoa aknalaual.

_______
*ma olen siin elamise ajal kolmest mustast kassist ilma jäänud, rohkem ei tohi. Mimi peab elama kõrge vanaduseni õnnelikult ja tervelt, õnnetuseks on tema õnne üks eeltingimus luba kolada aias ja põllu peal ja teha hiiretööd, kui ta tahab. Suvel tahab kogu aeg.

Saturday, May 21, 2016

Khm.

Ma siin mängisin natuke Bloggeriga ... ja pildistasin ... ja kirjutasin ... ja tulemus on siin:

http://triibulisedkaltsuvaibad.blogspot.com.ee/

Et kui huvitab. Ärge palun kujunduse kallal esialgu norige, ma võtan alles hoogu ... ja pildistan veel ... ja kirjutan ... ja tegelikult ma alustasin Facebookis kah samasuguse asjaga, aga seal pole peale pealkirja suurt midagi. Arendan tasapisi.

Thursday, May 19, 2016

Korilushooaeg on alanud!

Tõsi, ma pole päris kindel, kas oma aiast toidu varumist saab nimetada koriluseks - aga rabaerber kasvab seal täitsa ise, meie pole istutanud ega peaaegu üldse rohinud ega midagi. SeeKesSiinMajasEnnemElas istutas, ma arvan. Kuna siis oli siin majas vähemalt neli korterit, jagunes ka aed mitmeks ühikuks ja seega me saame tunda rõõmu mitme endise elaniku puudest, põõsastest ... ja rabarbrist. Nelja rabarbripuhma kasvamisintensiivsus on kuidagi roteeruv, kui meie esimestel aastatel siin kasvasid kopsakad varred kahel majapoolsel puhmal, siis nüüd kasvavad hästi garaažipoolsed puhmad, aga majapoolsed puhmad kiratsevad. Ei tea, mis neile enam ei meeldi.

Igatahes pakutakse meil siin nüüd rabarbrikooki mitmes erinevas vormis (katsetasin just Tarte Tatin'i kujul, see on väga hea mõte), rabarbrikisselli ja võib-olla jõuan nädala jooksul ka rabarberikastme purki ajada. Sügavkülmas juba mõned kilod on - väga tore on veebruarikuises küpsetamise-inspiratsioonikriisis külmikut inspekteerida ja avastada, et rabarbrikook on ka talvetoit. Teoreetiliselt võiks natuke rabarbrit hoida rabarbri-maasika-banaanimoosi keetmiseks. Moosimaasikad tulevad ju alles poolteise kuu pärast, selleks ajaks on rabarber puitunud. Õnneks saan ma mõned kilod rabarbrit ka Vanaemalt, kes keedab peamiselt kisselli ja söödab neid varsi poistele värskelt, aga säilitamisest tunneb peamiselt rabarbri-apelsinimoosi, mida meil sööb ainult Jõugu Juht - seega ma seda hetkel ei keeda, minevaastasest moositoest on veel paar purki alles.

Kogu selle rabarbriülistuse peale sobib hästi üks keeleväänamise lugu rabarberi-Barbarast.

Sunday, May 15, 2016

Oeh (kuhu küll kõik püksid jäid)

Täna hommikul inspekteerisin Unistaja viimaseid pikki pükse ja tegin talle kohustuseks ruttu kasvada. Või loota, et suvi tuleb hästi soe ja on võimalik elada ka ainult lühikeste pükstega.

Nimelt ei ole suurus 134 poistepükse saada! Vähemalt mitte selliseid, millega võiks lapse inimeste hulka lasta* ja mis sealjuures ka hingehinda ei maksaks. Väikeste poiste püksimudelid lõpevad ära suurusega 128, suurte poiste omad algavad 140-st. Vahepeal on vaakum. Jõugu Juht on meil see pikakoivalisem, tema sai selle suuruse kuidagi mingite hädaabi-pükste ja kukekate 128-te abil üle hüpatud, aga Unistaja on juba aasta aega suurus 134 ja ma enam ei jaksa teha detektiivitööd, millal ja kust poest tabada see üks ja ainus paar 134 suuruses pükse ...

Reedel oli Unistajal veel kaks paari linnaskäimise-pükse, aga siis ta käis puutööringis ja spreivärviplekke ei võta valgetelt pükstelt välja ei valgendaja ega lakibensiin, pesupulbrist rääkimata. :S Loodame siis, et tuleb hea kuum suvi. Kunagi ammu lugesin kuskilt, et magusasöömine kasvatab sääre- ja käsivarreluid pikemaks - kommi süüa Unistajale meeldiks küll ja erinevalt pükstest on komme saada kõigis poodides.

________
*mingeid lehmaehmatusi on küll, nii selliseid, kuhu mitte-luukerest poisslaps läheb sisse ainult kingalusika abil, kui ka selliseid, mille lõige meenutab parimal juhul 1982. aasta dressipükse, aga lihtsalt tavalisi rahulikke teksa- või muidupükse ei ole.

Saturday, May 14, 2016

Tartu Ülikooli Loodusmuuseum. Et kuidas siis on ka.

Kui meie loodusmuuseumi juurde jõudsime, oli seal juba umbes pool Linna rahvast koos. Otsustasime, et sabatamise asemel (hiljem selgus, et liftisaba) läheme paberimuuseumi, kus oli väga tore.

Uuele katsele läksime umbes kell 22.07. Muuseumi sulgemiseni jäi umbes tund aega. Ega rohkem poleks tarvis ka olnud.

Lapsena arrrrrmastasin ma zooloogiamuuseumi. Mulle meeldis loomade saal, skelettide saal ja ega putukatel ka viga olnud. Linnumunad olid toredad ja see interaktiivne veelindude väljapanek, kus enamik lambikesi küll rikkis olid, aga piisavalt järjekindla nupuvajutamisega ikkagi mõne tulukese põlema sai, oli lihtsalt imeline. Geoloogiamuuseumis käisin ükskord ka, aga selle jaoks olin ma siis vist liiga noor. Igatahes püüdis Vanaisa mulle seletada midagi meteoriitidest ja tähtedest ja nii edasi ... mina tahtsin kalliskive näha, mingi kosmoses ringisõudev rauakolu ei olnud üldse põnev!

Korralikult kalliskive vaadata saab näiteks Idar-Obersteini vääriskivimuuseumis, aga lastele oleks ka seal raudselt liiga igav. Kauge minna ka.

Meie lapsed, kes on üsna mitmesuguseid muuseume ja topised siin ja seal juba näinud, ratsutasid loodusmuuseumi kiiresti ja üpris ükskõikselt läbi. Imestasime, et nokkloom on nii väike. Vaatasime pealuid ja DNA-d. Mina kohtusin mitme vana tuttavaga, näiteks laamat, lõviperet (mis on tänapäeva kombe kohaselt lahutatud ja nii ema- kui isalõvi ajavad kumbki oma asja) ja rinnaesise õmblusega kaelkirjakut mäletan ma lapsepõlvest. Klaasi taga oli paar madu, mõned toredad putukad ja mõni oluliselt vähem tore ämblik. Linnumunade väljapanekut ma ei trehvanud nägema, putukate osakonnas me ei käinudki. Erinevate kliimavöötmete loomastikud olid täpselt samasugused nagu kõigis muudeski taolistes muuseumides, ühesõnaga, ei midagi vapustavat. Üks väike tüdruk sai šokeeritud vastikust stepimaost, kes pigistas oma haardesse väikest stepinärilist. Meie võtsime asja rahulikult, sest madu oli ju teatavasti surnud - surnud madu on hea madu.

Tõsine - väga tõsine - puudujääk oli asutuse arhitektuur. Ülemise korruse õrte peal ei saanud mina kui kogenud kõrgusekartja eriti ringi vaadata, sest kõik õrrerõdupiirded olid klaasist! Jälle! Ma eelistan tänapäevastele asutustele igal sajal juhul keskaegseid ehitisi, ei mingeid õrsi ega tühjuse kohal jalutamist! Vähemalt selgus, et Lillebror kardab kõrgust siiski oluliselt vähem kui mina, tema suutis aarade väljapaneku juurde minna, mina mitte - kuigi seda oli vast kaks sammu õrre peal ... Kes tahab küsida, kas psühholoog, khm, tohib kõrgust karta, siis jah, tohib, ma ei esine treppide ja muude koledate kohtade peal mitte psühholoogi, vaid inimesena, ja töökoha treppe ja trepimademeid ei karda, ära olen tuimestunud. 12-aastaselt seal majas matematikaolümpiaadil käies kartsin natuke küll.

Igatahes on nüüd ära käidud ja linnuke kirjas. Laste arvamust ei saa küsida, sest nemad loodetavasti magavad - aga tundus, et kogu muuseumiskäigu kõige aredam mulje oli Lillebrori paanikahoog, kui valjuhääldist öeldi, et kümne minuti pärast suletakse  - emme, emme, appi, me jääme siia ööseks luku taha!

Paberimuuseumi seevastu võiks tuleval aastal ka minna.

Pilti tegi mees siiski loodusmuuseumis. Lillebror ei ole tegelikult niiiiiiii tumedapäine, valgus ja vari mängisid. Pildil, mida uuritakse, on kujutatud väga paljusid hülgeid õhust vaadates.

Friday, May 13, 2016

Üksinda kodus

Kõigepealt selgus, et suurtel poistel on homme koduvanavallatul kellaajal tarvis sõita võistlustele Kohta, Kus Keegi Pole Kunagi Käinud (ilmselgelt keegi isegi elab seal, aga meie pole sinna iialgi sattunud) ja et spordikooli poolt on edasi-tagasi buss ja puha. Et see väljub Linnast, tundus arukas jätta Jõugu Juht ja Unistaja ööseks Vanaema hoole alla ja ise olla homme õhtuni (kui me kardetavasti märjad lapsed bussi pealt vastu võtame ja nendega muuseumiööle läheme) moodne perekond ühe lapsega. Suurtel lõpeb puutöö ka reedeti kell palju kuus läbi, Lillebrori seltsis saime varakult koju.

Lillebror ei tundnud algul ilma vendadeta olemist rõõmu - kui ma palusin tal lauda katta, sai ta pahaseks ja porises, et vihkab üksi kodus olemist, siis peab ta kõik tööd ise ära tegema! Tuletasin meelde, et ühel päeval kolib ta välja ja peab siis ikka kõike ise tegema. Selle peale arvas Lillebror, et ta võtab endale naise ja sinnamaani elab meil. (Tähendab, kui me tahame, et ta varakult naise võtaks, tuleb ta välja visata? Tegelikult me tahame, et ta õige naise leiaks, sellise, kellega ta tõesti hästi sobib.)

Siis selgus, et Mehel on üks tööasi ajada Kohas, Kus Keegi Pole Kunagi Käinud - ainult et see Koht oli meie kodu suhtes palju lähemal. Kas läheme sõitma, Lillebror? Eeee ... ma jääks parem koju, aga mul pole telefoni. Jätsin enda oma, sellega on lihtne ümber käia. Vanaema telefoniga on Lillebror helistanud küll. Arvutisse tohib, telekat võib. Söö söök ära ja joo piimatass tühjaks. Triibuline Sassu (14-aastane) tuli vanemaks vastutustundlikuks isikuks õuest sisse.

Minul hakkas süda hirrrrmsasti valutama meie metsmaasikaraiesmiku lähistel, vast 14 kilomeetrit kodust. Lillebror ilmselt nautis sel ajal arvutit (talle meeldib mäng agar.io)  ja Lammas Shauni telerist. Mees rahustas mind maha. Õnneks olid loodusvaated ilusad.

Paar korda helistas Lillebror. Kas õuna võib? Kas telekat võib kauem vaadata? Mina palusin, et ta läheks ja keeraks kinni aiakraani. Jah, lubas laps.

Kaks tundi hiljem olime kodus. Lillebror, su söök on söömata? Ups ... Kas sa aiakraani keerasid kinni? Ups ... Et Valge Mini tema piimatassi kallal käis, tähendab, piim ära ununes, tunnistas ta ise üles.

Upsid upsideks, laps oli elus ja rõõmus, ei muretsenud, maja oli paigas, vastupidiselt Vanaema veendumustele ei olnud Lillebror tormanud auto tagatulesid nähes mängima tikkudega ega midagi. Tubli poiss, ma arvan.

Vastamiste-hooaeg on alanud

Kohustus kõik ained teistega samaks ajaks ära vastata on üks hirmus asi. Ega muud häda ole, kui et õpetaja on kevadel keskmisest rohkem hõivatud ja lapsel kipuvad ka asjad kuhjuma, näiteks on just nüüd tekkinud võistlused, kus tuleb käia. Pluss kolmanda klassi tasemetööd ...

Vähemalt inglise keeles on Unistaja juba klassi lõpetanud ja tasemetöö kah 85 protsendi peale ära teinud, pole hullu midagi. Tema-mehikene oli ära unustanud, et nimed kirjutatakse suure algustähega! Etteütluses tegelikult kirjutab õigesti, kirjandis ka, aga vaat see suurtähtedega tõmba-joon-alla ülesanne läks nihu. No pole hullu, küll saab. Eesmärk ongi ju omendada kogu programm vähemalt "nelja" peale. Omendame! Muusikaõpetaja ütles, et laps võiks Mozartist midagi teada - Mozart on endiselt Unistaja lemmikhelilooja, kindlasti teab.

Jõugu Juht on samuti lõpetanud klassi inglise keeles, matemaatika ja eesti keele saab jooksvalt korda, muudes ainetes tuleb veel teha kokkuleppeid ja korrata.

Küll me hakkama saame. Lillebror sai eelkoolist tunnistuse, aga mõningate oskuste poolest võiks ta esimest klassi lõpetama hakata. Eks see järgmine aasta läheb peamiselt käeliste tegevuste peale, et tähed enam rea peal ei tantsiks ja see seostatud kiri kah tuleks. Peegelkirjast on ta nüüd lahti, see teeb rõõmu.

Ainult et ... lapsed ise tegeleksid kõige meelsamini hoopis õuesõppega. Näiteks on nad vägagi valmis harjutama puu otsa ronimist, aiavoolikuga mängimist ja rattaga ringikihutamist. Lapsevanem jällegi tegeleks kõige meelsamini aiatöödega.

Keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema - ja tegelikult on ju ainult rõõm, et ilm on ilus, lapsed arenevad ja õpetajatega saab koostööd teha.

Tuesday, May 10, 2016

Kas võtta foksterjer?

"Emme, emme, Unistaja leidis rästiku! Peesitab!" tuli Lillebror.
Kus see labidas ... Lillebror, kutsu issi!

Issi oli juba jõudnud olukorraga tutvuda. Väga hea rästik oli - ainult surnud rästik on hea rästik. Oletatavasti oli keegi kassidest jõudnud tal pea otsast hammustada ja mao siis meile näha toonud. Tublid kassid.

Mõni päev tagasi väitis Lillebror, et ta olla rattaga üle rästiku saba sõitnud. Kui see nüüd seesama rästik oli ...

Umbes kolme aasta eest võeti meist umbes 150 meetri kaugusel metsa maha. Kohe palju võeti. Kaks aastat tagasi kohtus Jõugu Juht rästikuga ja lesis selle peale nädal aega haiglas, jalg paistes ja laiguline. Naabrid, kes on siin üle 40 aasta elanud, on öelnud, et rästikuid pole siin kunagi näha olnud ... Tõepoolest, vähemalt 140 aastat pidevat inimasustust, mis see rästik siia ikka trügib. Umbes 20 aasta eest töötas meie majast 50 meetri kaugusel, seal, kus JJ tookord hammustada saigi (ja kuhu minek oli kõvasti keelatud) ka päevad läbi saeveski, nii et aknad olla muudkui tärisenud, rääkis naabrinaine. Saeveskist on nüüd järel ainult müürid. Suured masinad müttava hoopiski metsas, kus on rästikute loomulik elukoht, pole ime, et nad rahulikumat kohta otsima suunduvad.

Ainult et meie seisukohast võttes on jama.

Olen lugenud, et foksterjerid tapavad edukalt rästikuid. Mulle meeldib tegelikult hoopis Jack Russelli terjer (või kolli, aga neil ma ei tea maotapukommet olevat) ja mõte koerast, kes ustava kaitsjana koos lastega metsas ja põldude vahel kolaks, on sümpaatne. Samas ei ole ma vähimalgi määral koerainimene ja meie hõre eelarve ei kannata hetkel isegi turuvärava-kutsika* võtmist. Ega siis koer ei ole kass, et endale Whiskase kõrvale hiirtoitu hangiks, ja lapsepõlvest nähtud koerasööki ma küll kellelegi tegema ei hakka - Muki sai kaerahelbeid, koorega keedetud kartuleid, vana leiba ja piima, vahel ka toorest muna. Peniloom vajab korralikku toitu, siis on peniloom terve. Süstemaatilist õpetamist vajab see peniloom kah, ja seda tahan ma veel vähem teha.

Ometi on vaja mingit rästikupeletamismoodust. Küsimus on ainult selles, kas võtta terjer, elevant (noh, et trambib) või linttraktor (müriseb). Või paigaldada krundi piiridele kuulmatu piiksuga mutipeletussüsteem (mille jaoks meil kah raha ei ole) ja loota, et lisaks muttidele peletab see madusid kah. Mutitööd teeb meil tegelikult must Mimi, tema arvatavasti hukkas ka rästiku. Mimi igapäevaselt patrullima saata? Karuvalvet** peab ta juba ammu ilma igasuguse meiepoolse vihjeta.

________
*nii nunnud kui ka kõik maailma kutsikad ei ole, pole mul vähimatki huvi hankida enda teada väikese karvase koera kutsikas, kes kasvades osutub kaukaaslase mõõtu bullterjeriks või midagi taolist. Eksperimendid neljateistkümne eri tõugu koera pulmadest tekkinud kutsudega pole ausalt minu jaoks.
** karu käis meil taga-aias õunu söömas 2013. aasta sügisel. Sealtsaadik valvab Mimi mind aias hoolega, nutab palju ja nügib maja poole tagasi.

Sunday, May 8, 2016

Kuidas rõõmustada ema?

Ellen Niidul on vist üks sellise pealkirjaga luuletus. Mul pole aimugi, mida see luuletus endas sisaldab, aga ...


Mõni ema armastab laste joonistatud kaarte.
Mõni ema armastab lilli.
Mõni ema armastab, kui teda emadepäeva puhul üles lauldakse.
Mõni ema jällegi armastab emadepäevakontserte.
Oletan, et kõik emad armastavad mittekräunuvaid lapsi.

Oluline on teada, mis konkreetsele emale meeldib. Ja seda teadmist kasutada. Mina ei salli silmaotsaski gerberaid, aga minu ema juhtumisi armastab neid - eks need lilled peavad ka kellelegi meeldima. Tähendab, minu ema saab emadepäevaks ja sünnipäevaks ja vanavanemate päevaks gerberad.

Veel ei salli ma kaarte. Ei jõulu- ega sünnipäeva- ega muid kaarte. Kaarti on siis tore saada, kui kaardi peal on saatjast või saatja poolt tehtud pilt. Ja/või kui see kaardisaatja on ka oma elust midagi kirjutanud. Aga kord aastas jõuluks saada sõnum "Kallis x ja pere, häid jõule, soovib y" on lihtsalt mõttetu. Laste poolt kõverdi joonistatud-kirjutatud kaardid on siis toredad, kui tegu on laste esimese sellealase katsetusega. Hiljem ... läheb rutiiniks. Nii tore, et minu lapsed on sellest aru saanud, et meil kaarte ei kingita!

Selle asemel käis Lillebror pidžaama väel meie pargis ülaseid korjamas (ärge muretsege, need kasvavad seal metsikult ja massiliselt). Ja suured poisid olid ostnud mulle udupeent kätekreemi. Eriti rõõmustab mind asjaolu, et Unistaja suutis tervelt 24 tundi saladust pidada! Ja pärast kirikut ja gerberavisiiti Vanaema juurde pakkus Jõugu Juht, et muruniitmine sobiks talle küll. Alles õhtul saadi tavalised vinguviiulid jälle häälde. :)

Ja kui see ema siin saab kirikus täpselt paraja peotäie nartsisse (mitte liiga vähe ega liiga palju, nii et seda kubu pole kuskile panna) ja koduteel imetleda kauneid lambaid aasal, siis on emadepäev täitsa tore. Paluks järgmisel aastal korrata.


Thursday, May 5, 2016

Mida sa õieti terve päeva teed?

Viiendal kuupäeval kirjutan üles.

Hommikul riputan kohvi- ja pudrukeetmise vahele välja mõned kampsunid ja villased sokid, mis öösel pesus käisid. Väljas on juba 12 kraadi varjus ja soe päikese käes. Minu enda selle päeva kostüümiks jäävad roosa puuvillane kampsun, sama roosa siidseelik (kaltsukotist!), pika säärega villased sokid ja lillelised kummikud.

Sööme moosiga putru ja joome kohvi. Mees avastab, et liikluskindlustus on öösel läbi saanud, teeb kiiresti uue lepingu. Internetist on ikka palju kasu. Siis läheb Mees Linna.

Mina sorteerin kuhja puhast pesu ja suunan poisid nende isiklikke asju ära panema. Võtan ette nõelumist ootavad sokid. Koduõpime. Kõigepealt teeb JJ midagi eesti keelest, Unistaja matemaatikast ja Lillebror loeb mulle ette "Ohtlikku jaanipäeva" (Muumitrolli lugu). Hiljuti on Lillebror enda jaoks avastanud ilmeka lugemise, Filifjonka jahmatused tulevad täitsa ehtsalt välja. Seejärel teeb JJ arvutis inglise keele sõnade tööd, Unistaja loeb mulle inglise keeles ette lehekülje ühest Roald Dahli raamatust ja Lillebror arvutab. Siis läheb Unistaja arvuti taha sõnade tööd tegema, Lillebror on vaba mees, aga Jõugu Juhiga närime endid läbi paarist muusika töövihiku ülesandest. Niikaua on tore, kuni JJ peab taktimõõduga tegutsema. "Ma vihkan koolis käimist," viriseb ta. Tuletan talle meelde, et ta ei käi koolis. "Jaa, aga koolitöid tegema peab ikkagi!" kostab JJ solvunult. Taktid saavad siiski paika.

Siis on kell 11 ja me läheme kõik välja. Puhastan ära kõik maasikapeenrad ja tuvastan suure hulga isehakanud maasikataimi. Huvitav, ma sügisel koristasin need enda meelest kõik ära ... Toas kempsus käies avastan köögist punase Finduse. Findus, õue! Findus kaob. Panen akna kinni. Õues ilmub välja must Mimi, poolsurnud hiir suus. Mimi, tapa hiir ära! Toiduga ei mängita! Mimi ei lase ennast sellest häirida, aga asub sööma.

Unistaja küsib süüa. Kell on pool kaks. Läheme tuppa, sööme. Ei midagi erilist, kõigest võileiba. Pärast sööki sätin poisid kunstitööd tegema. Niidigraafikat ma tegelikult ei oska, aga lõpuks tulevad välja päris toredad tööd. Poiste juhendamise vahele pistan ahju ühe soodushinnaga ostetud pardi ja keedan tema jaoks kastme valmis. Lillebror saab tööga esimesena valmis, võtab endale ühe apelsini ja läheb seda õue sööma. Varsti on ta tagasi, rõõmus ja ärev: "Mul läks sisalik varrukasse!" Tule taevas appi. JJ saab just parajasti valmis, suunan tema sisalikku ja Lillebrori päästma. Natuke aega hiljem on päris suur sabata sisalik JJ peos. Sisalik olevat kassi käest ära päästetud, kass saanud saba ...

Istun natukeseks arvuti taha, kirjutan Ritsikule ühe kommentaari. Poisid, kes on vahepeal kõik õue läinud, tulevad lõbusatena sisse - Unistajal olevat püksid katki. Unistaja ise ei tea, kas rõõmustada või piinlikkust tunda. Nii lõhkist teksatagumikku pole ma elus kunagi näinud. Kuidas juhtus, ei tea, Unistaja olevat sõitnud jalgrattaga ja siis olevat teised näinud ... Katkised püksid pesukorvi, neist saab veel kaltsuvaibakaltsu, terved püksid jalga. Kõik õue!

Toon nöörilt kuivad asjad sisse. Kaevan uuele maasikapeenrale kohta. Mees helistab, tal minevat natuke kauem. Palun too üks hiina kapsas ja suhkruherneseemneid. Kaevan edasi, vahepeal käin parti piilumas, siis jõuab Mees. Kapsas on, herneseeme on, kassitoit ja hapukurgid olid ka soodsad. Mina kaevan maasikapeenart edasi, siis saab kell pool kuus ja tundub olevat õige aeg pardiga tegeleda.

Part on ahjus muudkui haudunud ja haudunud, nüüd vajab ta kastmega loputamist ja suuremat kuumust. Panen riisi keema, lõigun hiina kapsast ja tomateid salatiks. Saabub Lillebror, kes on kukkunud jalgrattalt. Mees plaasterdab.

Siis me sööme parti ja riisi ja apelsinikastet ja värsket salatit. Pärast sööki lähen õue peenraid kastma ja helistan Vanaemale. Räägime ühest ja teisest. Siis tuleb must Mimi ja hakkab kaevama ... otse porrulaugupeenras. Mis võiks olla parem kassipeletaja kui aiakastmisvoolik? Mimi põgeneb kiige alla ja peseb solvunult. Natukese aja pärast proovib veel, kastan teda teist korda. Ma armastan oma kasse küll ja mul pole midagi selle vastu, et nad aias väetavad, aga palun, mitte üleeile istutatud porruvuntsikeste vahel.

Viin telefoni tuppa ja otsustan, et lähen veel kaevama - praegu saab aiatöid teha, putukaid ei ole veel. Kui tulevad sämud ehk sänikaelad ehk kihulased?, kelle hammustused lähevad mul alati hiiglasuureks ja sügelevad nii, et kratsi nahk maha, ei tee ma mitu nädalat midagi muidu kui suure tuule käes, aga seltsimees Kolmiknärv ...

Saan valmis uue maasikapeenra koha ja tegelen edasi hernepeenraga. See jääb muidugi järgmisteks päevadeks lõpetada, homme ostame maasikakile ära ja istutan varupeenardelt maasikad ümber, ega muud õhtuga ei jõua, mul on neid taimi paarsada.

Toas on vahepeal kõik lapsed ennast puhtaks pesnud ja arvutis mänginud. Segan eilse kodusaia tarbeks kokku eksperimentaalkreemi - hapukoore ohtra kakaojoogipulbriga. Saab suurepärane. Mis minu sisikond selle peale ütleb, ei tea, vahukoort ma näiteks väikestes kogustes saan süüa, aga see on ka kõhuvalu väärt söömaaeg.

Istun, söön saia ja loen raamatukogu tasuta riiulist omandatud raamatut "Miks sa vaikid?" Teismelisena see mulle meeldis. Siis vabastab Lillebror arvuti ja mina kirjutan üles, mis täna juhtus.

Ja siis ... tuleb hambapastalõhnaline Lillebror ja ütleb, et kõik on hambad ära pesnud, loetagu, mis Nils Holgerssoniga edasi saab. Viimati pillas Kaunistiib ta noka vahelt merre.