Korilushooaeg on alanud!

Tõsi, ma pole päris kindel, kas oma aiast toidu varumist saab nimetada koriluseks - aga rabaerber kasvab seal täitsa ise, meie pole istutanud ega peaaegu üldse rohinud ega midagi. SeeKesSiinMajasEnnemElas istutas, ma arvan. Kuna siis oli siin majas vähemalt neli korterit, jagunes ka aed mitmeks ühikuks ja seega me saame tunda rõõmu mitme endise elaniku puudest, põõsastest ... ja rabarbrist. Nelja rabarbripuhma kasvamisintensiivsus on kuidagi roteeruv, kui meie esimestel aastatel siin kasvasid kopsakad varred kahel majapoolsel puhmal, siis nüüd kasvavad hästi garaažipoolsed puhmad, aga majapoolsed puhmad kiratsevad. Ei tea, mis neile enam ei meeldi.

Igatahes pakutakse meil siin nüüd rabarbrikooki mitmes erinevas vormis (katsetasin just Tarte Tatin'i kujul, see on väga hea mõte), rabarbrikisselli ja võib-olla jõuan nädala jooksul ka rabarberikastme purki ajada. Sügavkülmas juba mõned kilod on - väga tore on veebruarikuises küpsetamise-inspiratsioonikriisis külmikut inspekteerida ja avastada, et rabarbrikook on ka talvetoit. Teoreetiliselt võiks natuke rabarbrit hoida rabarbri-maasika-banaanimoosi keetmiseks. Moosimaasikad tulevad ju alles poolteise kuu pärast, selleks ajaks on rabarber puitunud. Õnneks saan ma mõned kilod rabarbrit ka Vanaemalt, kes keedab peamiselt kisselli ja söödab neid varsi poistele värskelt, aga säilitamisest tunneb peamiselt rabarbri-apelsinimoosi, mida meil sööb ainult Jõugu Juht - seega ma seda hetkel ei keeda, minevaastasest moositoest on veel paar purki alles.

Kogu selle rabarbriülistuse peale sobib hästi üks keeleväänamise lugu rabarberi-Barbarast.