CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, May 24, 2016

On see vast päev

Hommikul ei viidanud mitte miski sellele, et läheb ... noh, umbes nii, nagu neil seal Soolavaresel. Õnneks ei ole meil siin ühtegi saart ega udu, kuhu sisse paadiga saab ära eksida, aga muidu ei ole palju raudkangiga varba pihta koputamisest puudu.

Poolel teel Linna selgus, et Jõugu Juht, kes pidanuks täna minema vastama muusikat, on töövihiku süüdimatult koju unustanud. Töövihiku, kus on sees hunnikute viisi jo-le-mi-d ja puupuhkpille või midagi sellist. Urr! Leppisime kokku, et Mees puistab mind tööle ja lapsed Vanaema juurde putru sööma ja käib ise kähku kodus ära - sest ega me eriliste ajavarudega kodust ei välju, mul oli kella pealt tööleminek.

Olen tööl, jutustan oma kolmanda klassi jõmpsikale (ta arrrrrmastab lugusid kuulata) hulkur Rasmuse lugu, kui Mees helistab. Kuule, ma jõudsin poolele teele, siis selgus, et võtmed on jope taskus ja jope on kodus nagis ... Tee kindlaks, kas töövihikut ikka on vaja. Oeh.

Kolmanda klassi tegelane lahkub, mina lähen muusikaõpetajat otsima. Saan teada, et töövihik on hädavajalik, aga tegelikult oleks reedel isegi parem aeg vastata, sest täna on toimunud mingi muutus. Huhh.

Saabuvad JJ ja Unistaja, dressides, sest neil on tarvis näidata ette kehaline kasvatus - et keha on olemas ja kasvab kah. Paigutan noormehed õpetaja hoole alla, ise lähen teen midagi muud, vist helistan lapsevanemale või ... ei mäletagi, mis ma tegin. Ahah, vahepeal lepin Truu Blogilugeja ja sõbra Catharinaga kurgirohutaimede ümberkolimise kokku - mul on neid peenras isehakanult päris palju, temal jälle on tarvis.

Tunnike hiljem laekuvad üleni auravad noormehed mulle kabinetti tagasi. Vahetage riided, JJ-l on puutöö ettenäitamise kiire ja Unistajal inimeseõpetuse kontrolltööde tegemise kiire! Unistaja asub kirjutama (sest Õpetaja Taaviemme arrrrmastab koduõppe efektiivsust kontrollida suurte tööde abil, aga täna on ta lastega ekskursioonil ja Unistajal on kohustus koolimajas viibides tööd ära teha), mina lähen koos JJ-ga keldrisse. Tööõpetuse õpetaja uurib igast suunast JJ valmistatud paberist prügikühvlit ja vastavat joonist, esitab küsimusi puutööringis tehtud suure sõjalaeva kohta (JJ mäletab, et õpetaja oli väga rahul - no ma loodan küll). Siis lepime kokku, et tuleva aasta plaani näeb tuleval aastal, ja kiirustame Õpetaja Õunapuuhaldja juurde eesti keelt ette näitama.

Pargin JJ Õpetaja ukse taha, ise hüppan läbi õpetajate kohvikust - Õp. Õunapuuhaldjas on seal ja ütleb, et hiljem oleks tarvis valmistada üks kirjatükk. Lepime kokku, millal on hiljem. Saan nööbist kinni ka Armsal Inglise Keele Õpetajal ja organiseerin kolmanda klassi jõmpsika asju.

Tagasi kabinetis (pange tähele, meil on kahe suuuuuure tiivaga koolimaja ja peaaegu kõik vajalikud õpetajad ja kohad on muidugi teises tiivas, mitte seal, kus minu ruum on, mul sammulugejat küll peal polnud, aga matkata tuli täna päris palju) kolin Unistaja tühja kõrvalruumi ja võtan vastu kolmanda klassi jõmpsika. See on vahepeal pahuramaks muutunud, ütleb, et ei taha inglise keele õpetajaga kokku saada ega midagi. Mnjah. Laekub rõõmus JJ, kupatan ta kohe issile helistama, et tuldagu talle järgi.

Tund saab läbi. Paigutan Unistaja enda kabinetti tagasi, lähen kolmanda klassi jõmpsika asju ajama. Ikka edasi-tagasi koolimaja kahe tiiva vahel. Asjad korras, saabun kabinetti, suunan Unistaja muusikat vastama (mine sinna, kus Lillebrori eelkool oli, kohe järgmine uks!) ja lasen sisse ühe ema.

Vestleme emaga. Tore ema on. Jõuame paari otsuseni ka. Vahepeal laekub rõõmus Unistaja, kupatan ta kohe issile helistama, et tuldagu talle järgi.

Ema lahkub, mina torman otsima Õpetaja Õunapuuhaldjat, kes, nagu selgub, on parajasti pikapäevarühmaga õues. Ilm on selline jah. Õnneks on seal teine õpetaja veel, see võtab õuesolemise üle, sest meil on paberitööd teha.

Kirjutame, õigemini mina kirjutan ja Õpetaja Õunapuuhaldjas ütleb, mida kirjutada. Siis vajutan "salvesta" ... ja tekst kaob. Seda on tolles süsteemis ennegi juhtunud. LÕRR!  Vahetame formaati ja kirjutame uuesti.

Helistab Mees - meil oli jah kokkulepe, et ma tuleb paar minutit enne kolme ära ... Oota palun, ma kohe lõpetan. Vormistamine ja mõned täiendused jäävad veel teha.

Plaan on võtta Vanaema juurest Lillebror ja minna koos temaga suurtele poistele trenni järele, siis paigutuda kuhugi mänguväljakule, kuni Mees asju ajab, tal oli üks õhtupoolne tööasi plaanis.

Esiteks, Lillebror on koos Vanaema ja Tädi Lembiga hoopis surnuaias. Õnneks saame me kabeli juures kokku. Teiseks, Vanaema juurest tuleb võtta rabarbrit ja inspekteerida vaibavaru, sest sõber Catharina tunneb huvi oliivrohelise vaiba vastu. Selge, kõik rohelised, oliividega ja ilma, on meie juures kodus.

Suured poisid juba ootavad, kui meie kummalise kärsahaisu pilves kohale jõuame. Mees vaatab igaks juhuks autole kapoti alla ja kui ta vanduja mees oleks, siis vannuks. Teadmata põhjusel on purunenud mingi jahutusvedelikuvoolikuots. Metallist jubin, keskelt pooleks, üks pool vooliku, teine pool mootori küljes. Kogu kapotialune ujub. Autos on üks pooleliitrine limonaadipudel (tühi). Mina lähen sellega trenni-koolimajast vett küsima, Mees otsib nutiseadmete abil lähima autoparanduse asukohta.

Mnjah, autoparandusi siinkandis pole. Lõpuks helistab Mees tuttavale autospetsialistile, kirjeldab põhjalikult olukorda ja saab teadmise, et pandagu käepärastest vahenditest torule punn ette ja tuldagu tema juurde ... teise Linna otsa. Õnneks on toru hingpeenike ja kuiv sirelioks toimub punnina küll. Õhtupoolse tööasja lükkab Mees neljapäeva peale. Kuidagi pole võimalik praegu Linnast 7 kilomeetrit välja sõita, kodu ja autoparanduse ja kõige suhtes vales suunas pealegi.

Teel autospetsialisti juurde teeme mitu veekallamise-peatust ja mina saan mitmes kohas käia küsimas, vabandage, kas teilt võiks kraanivett saada, meil on auto jahutussüsteem nässus ...

Lõpuks oleme autospetsialisti juures, see uurib, helistab kellelegi ja ütleb, et tulge homme pärast lõunat, siis on jupp olemas. Vahepeal tohib koju sõita küll, punn peab. Kuni autospetsialist olukorda hindab, soojendavad Lillebror ja JJ tema väikese pojaga suhteid - nad näevad kirikus pühapäeviti küll, aga ppk rühmad on erinevad ja vanusevahe ka üsna suur, tähendab, autospetsialisti poeg on meie lastest jupi maad pisem, nii et tõelist sõprust nende vahel veel pole.

Koduteel toimub tagaistmel tavaline kriuks ja kräun, kuni kostab hädine hääl ja Mees karjatab: "Lillebrorile taskurätt, kohe!" Lillebrori ninast purskab verd. Miks, ei tea. Tuleval nädalal läheme koolimineja ülevaatusele, siis räägime sellest ka. Vereplekid saab särgi pealt ikka maha.

Kodus tervitavad meid kolm kassi. Musta Mimi pole juba teist päeva näha. Paanika. Karjun hapuoblikaid korjates hääle ära. Mimi pole. Kell on palju, supp tuleb keeta ja kook ahju panna. Supikeetmise vahele palvetan intensiivselt. Unustan koogi vahele rabarberitele võid panna, tainasse õnneks mitte.

Selgub, et JJ-le maitseb hapuoblikasupp. Musta Mimi pole endiselt. JJ räägib, kuidas ta Mimi otsides oli vana saeveski varemete juures kohanud jahmunud metskitse, kes olla puu otsast lehti näksinud ja lasknud endale paari meetri kaugusele tulla. Mis kits, tooge mu kass tagasi*!

Lähen ise otsima. Hõikan ja hõikan. JJ tuleb rattaga, näitab, kus ta kitse kohtas, sõidab päris kaugele metsa. Mimi pole. Tulen kurvalt tuppa - Mimi on! Lesib ülbe njauga pliidi ees. OhsaMimi!

Siis teeb Unistaja kunstitööd ja mina tõmban hinge. Päeva on veel kolm ja pool tundi järel, ma paluks nüüd natuke rahulikumat elu.


Üks vanem pilt Mimist, vannitoa aknalaual.

_______
*ma olen siin elamise ajal kolmest mustast kassist ilma jäänud, rohkem ei tohi. Mimi peab elama kõrge vanaduseni õnnelikult ja tervelt, õnnetuseks on tema õnne üks eeltingimus luba kolada aias ja põllu peal ja teha hiiretööd, kui ta tahab. Suvel tahab kogu aeg.

2 comments:

Catharina said...

Uuuuuh! Karm päev. Õnneks mittetraditsiooniliselt tihe ja seiklusrikas.

reet said...

Just. Päeva esimesel poolel polnud nagu väga vigagi, ainult need pisiasjad iga mõne hetke tagant, aga see autoasi ja Mimi äraolek oleksid küll võinud olemata olla.

Post a Comment