CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, May 14, 2016

Tartu Ülikooli Loodusmuuseum. Et kuidas siis on ka.

Kui meie loodusmuuseumi juurde jõudsime, oli seal juba umbes pool Linna rahvast koos. Otsustasime, et sabatamise asemel (hiljem selgus, et liftisaba) läheme paberimuuseumi, kus oli väga tore.

Uuele katsele läksime umbes kell 22.07. Muuseumi sulgemiseni jäi umbes tund aega. Ega rohkem poleks tarvis ka olnud.

Lapsena arrrrrmastasin ma zooloogiamuuseumi. Mulle meeldis loomade saal, skelettide saal ja ega putukatel ka viga olnud. Linnumunad olid toredad ja see interaktiivne veelindude väljapanek, kus enamik lambikesi küll rikkis olid, aga piisavalt järjekindla nupuvajutamisega ikkagi mõne tulukese põlema sai, oli lihtsalt imeline. Geoloogiamuuseumis käisin ükskord ka, aga selle jaoks olin ma siis vist liiga noor. Igatahes püüdis Vanaisa mulle seletada midagi meteoriitidest ja tähtedest ja nii edasi ... mina tahtsin kalliskive näha, mingi kosmoses ringisõudev rauakolu ei olnud üldse põnev!

Korralikult kalliskive vaadata saab näiteks Idar-Obersteini vääriskivimuuseumis, aga lastele oleks ka seal raudselt liiga igav. Kauge minna ka.

Meie lapsed, kes on üsna mitmesuguseid muuseume ja topised siin ja seal juba näinud, ratsutasid loodusmuuseumi kiiresti ja üpris ükskõikselt läbi. Imestasime, et nokkloom on nii väike. Vaatasime pealuid ja DNA-d. Mina kohtusin mitme vana tuttavaga, näiteks laamat, lõviperet (mis on tänapäeva kombe kohaselt lahutatud ja nii ema- kui isalõvi ajavad kumbki oma asja) ja rinnaesise õmblusega kaelkirjakut mäletan ma lapsepõlvest. Klaasi taga oli paar madu, mõned toredad putukad ja mõni oluliselt vähem tore ämblik. Linnumunade väljapanekut ma ei trehvanud nägema, putukate osakonnas me ei käinudki. Erinevate kliimavöötmete loomastikud olid täpselt samasugused nagu kõigis muudeski taolistes muuseumides, ühesõnaga, ei midagi vapustavat. Üks väike tüdruk sai šokeeritud vastikust stepimaost, kes pigistas oma haardesse väikest stepinärilist. Meie võtsime asja rahulikult, sest madu oli ju teatavasti surnud - surnud madu on hea madu.

Tõsine - väga tõsine - puudujääk oli asutuse arhitektuur. Ülemise korruse õrte peal ei saanud mina kui kogenud kõrgusekartja eriti ringi vaadata, sest kõik õrrerõdupiirded olid klaasist! Jälle! Ma eelistan tänapäevastele asutustele igal sajal juhul keskaegseid ehitisi, ei mingeid õrsi ega tühjuse kohal jalutamist! Vähemalt selgus, et Lillebror kardab kõrgust siiski oluliselt vähem kui mina, tema suutis aarade väljapaneku juurde minna, mina mitte - kuigi seda oli vast kaks sammu õrre peal ... Kes tahab küsida, kas psühholoog, khm, tohib kõrgust karta, siis jah, tohib, ma ei esine treppide ja muude koledate kohtade peal mitte psühholoogi, vaid inimesena, ja töökoha treppe ja trepimademeid ei karda, ära olen tuimestunud. 12-aastaselt seal majas matematikaolümpiaadil käies kartsin natuke küll.

Igatahes on nüüd ära käidud ja linnuke kirjas. Laste arvamust ei saa küsida, sest nemad loodetavasti magavad - aga tundus, et kogu muuseumiskäigu kõige aredam mulje oli Lillebrori paanikahoog, kui valjuhääldist öeldi, et kümne minuti pärast suletakse  - emme, emme, appi, me jääme siia ööseks luku taha!

Paberimuuseumi seevastu võiks tuleval aastal ka minna.

Pilti tegi mees siiski loodusmuuseumis. Lillebror ei ole tegelikult niiiiiiii tumedapäine, valgus ja vari mängisid. Pildil, mida uuritakse, on kujutatud väga paljusid hülgeid õhust vaadates.

0 comments:

Post a Comment