CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, June 30, 2016

Minu Saksamaa

Esimest korda sattusin ma Saksamaale üsna segastel asjaoludel 17-aastaselt. Segastel asjaoludel sellepärast, et üks saatkonnaonku pidi kindlasti kellegi Lõuna-Eesti kooliõpilase Saksamaale laagrisse saatma ja valis millegipärast minu. Oli väga tore ja väsitav, kuna siis oli veel internetieelne ajastu, pole mul praeguseks enam mitte ühegi siiskohatud inimesega kontakti, aga ma loodan, et neil kõigil läheb hästi.

Teist korda läksin nii, nagu tol hetkel peaaegu kõik, kellel võimalik - vahetult pärast keskkooli lapsehoidjaks. Olid segased ajad. Sellest ajast pärineb minu veendumus, et noor inimene teeb hästi, kui pärast gümnaasiumi aja maha võtab, ja oskus rongipiletiautomaatidega ümber käia.

Siis sai ülikool ja said uued sõbrad ja sai Taize-reis eelmise sajandi lõpus, punase bussikesega. Sõime öösel Heidelbergis Dönerit ja ööbisime ühes mõisas.

Ja siis ... tuli Mees ja selgus, et meile kuidagi sobib koos reisida. Kuna me oleme mugavad inimesed, eelistame paiku, kus me kohalikku keelt oskame. Tähendab, oleme kahekesi ja koos lastega reisinudki peamiselt Saksamaal. Natuke Austrias ja Šveitsis ka. Alguses häälega, rikkamana autoga, mõned korrad ka lennukiga. Õige mitu korda, nii et mingeid erilisi muljeid Alice'i jaoks ma küll ei oska viimasest reisist välja tuua. Aga oskan rääkida, mida meie Saksamaal tavaliselt teeme.

Tavaliselt läheme me üle piiri saades kohe esimese asjana Bäckereisse. Bäckerei ehk meie keeles pagariäri on sisuliselt kohvikuga saia-leiva-koogipood. Paremat sorti Bäckereides on müügil nii kaasaostetav leib-sai, koogid-saiakesed kui ka täidetud leivad (belegte Brote). Need ei ole tavaliselt mitte leivaviilud, vaid hamburgeri põhimõttel komplekteeritud kuklid. Meile meeldib, kui saab süüa ühe täidetud leiva, ühe koogitüki ja juua juurde kohvi või talvisel puhul kakaod (nimega heisse Schockolade) - on kohe nagu korralik söögikord. Sageli on toidupoodide juures väiksem Bäckerei, kus ei pruugi kõiki võimalusi olla, näiteks saab kohvi-kooki tarbida ainult püstijalu.

Autoga liikudes on oluline proviant. Seda me ostame kõige meelsamini hästi suurest ja meie meelest võrdlemisi soodsast poest, mille nimi on real.- Aga eks igaüks vaatab nende asjade hindu, mida ta sageli ostab ... Keegi ütles kunagi ka, et tema meelest on Rimi soodne, meie tavalise ostukorvi puhul küll ei ole, aga ega me selle kellegi külmkappi inspekteerimas pole käinud. Igas poes tasub vaadata selle poe omatoodete sarju (vist on selline nimi)? Realis on selleks "tip", Rewes "ja!", Edekas (mis minu meelest on päris kallis kett) "gut&günstig" ja nii edasi.

Toiduostmise eesmärgil poodi minnes tasub vaadata ka tööstuskaupu. Realis on tavaliselt üsna soodsad meeste triiksärgid ja lastejalatsid. Seekord sain ka Lillebrorile 10 euroga uued sandaalid ja suurematele poistele trennilaagri tarbeks ulmelise allahindlusega sonid - 1 euro tükk! Kõik sõltub muidugi sellest, mida täpselt vaja on, naisteriiete osas on minu meelest viimasel ajal igal pool ikaldus.

Riideid on mõttekas vaadata ka Kik'ist. Kik on tegelikult üks igavesti ebasümpaatne pood, seal on vähe ruumi ja kaup on muidu kahtlase kvaliteediga, aga poiste- ja meestepüksid on täiesti korralikud. Mees on laia kondi ja ekstra jämedate jalgadega ja talle pükste leidmine on paras peavalu - ja kui 25 euro eest Prismast ostetud püksid teises pesus värvist ära läksid, püsivad Kiki 10-eurosed teksad tavaliselt täiesti normaalsed, kuni nad lihtsalt ära lagunevad.

Tegelikult on poeskäimine ja söömine ainult üks osa neist asjadest, mida me Saksamaal teeme. Ahsoo, söömine ... Saksamaal peab alati käima ka itaalia jäätisekohvikus. Need kannavad tavaliselt nime "Cafe Venezia" või midagi muud taolist ja sageli on leti taga ehtsad itaallased. Jõugu Juht soovitab proovida granaatõunajäätist, kui on (on harva), minule meeldis täitsa hästi viinamarjajäätis. Üsna kindlalt on kõigis jäätisekohvikutes lisaks tavalistele sortidele (vanilje, šokolaad jne) olemas pähkli-, sidruni- ja kirsijäätis. Normaalne jäätisekuuli hind on 70-80 senti. 1.30 on puhas röövimine! Kohvikusse võib ka maha istuda ja süüa näiteks spagetijäätist või jäätisepitsat. Või mis iganes menüüst silma jääb. Portsud on tavaliselt korralikud, nii et umbes 4-6 euro eest (nii palju maksab tavaliselt ports) saab kõhu täis küll.

Jäätist süüa ja poes käia saab kodus ka. Meid köidavad Saksamaal lossid

 ja kindlusevaremed,

 pargid,

 isemoodi arhitektuur,

 roosiaiad,

 vaated,

 väikesed vanad linnad (sellel pildil pole ühtki meie peresse kuuluvat inimest, mina ei ole see roosa pluusiga tädi!).

Näiteks. Kui kellelgi on mõne Saksamaa piirkonna kohta täpsemaid küsimusi, siis võib küsida, arvatavasti me oleme seal kunagi käinud.

Meie kogemust mööda on sakslased lahked ja abivalmis inimesed. Eks neil ole ka põnev, et tulevad mingid idaeurooplased ja oskavad saksa keelt! Ma tunnen ennast sageli ühtpidi nagu tsirkuseahv - oo, idablokist ja oskab rääkida! -, teistpidi nagu eee, esindaja. Et käiks ja tõestaks, et teate, seal Metsikus Idas elavad ka täitsa inimese moodi inimesed, nina on keset nägu ja saavad enamikust asjadest aru küll. Päris kõigest muidugi mitte, ma ei kujutagi ette, kui kaua peab ühes riigis elama, et sealset kultuuri täiesti mõista või kas see üldse ongi võimalik? Aga kui sakslaste kodusid kiita ja lapsed oskavad õigel kohal danke ja bitte öelda, siis on nad lahked ja vastutulelikud. Või lausa ... me pole ammu Schwarzwaldi kanti sattunud, võib-olla on seal erakordselt avatud inimesed, aga igatahes juhtus meil sealt kunagi ürgammu läbi hääletades nii, et vaevalt saime ühe auto pealt maha, kui juba järgmine autojuht kutsus, et hääletate? Tulge peale! Ja nii mitu korda järjest!

Um, kas midagi häirib ka?

Jah. Sakslased arrrrmastavad kõva leiba. Meie saksa külalised on kõik kooris ja ühekaupa minestanud, et Eestis leiba-saia kilekotis müüakse, ja meile on Saksamaal serveeritud järjekindlalt leiba, millega võiks päkapiku lahingusse saata. Umbes 95% juhtudest! Ja ma ei räägi siinkohal krõbekuldsetest Brötchenitest, mis peavadki koorukesega olema, vaid leivast, mis on vähemalt värvi poolest üsna meie peen- või seemeleiva sarnane (musta leiba ma ei söö, sellepärast ei oska sellega võrrelda).

Igatahes oleme me nüüd jälle ära käinud ja arvatavasti on rännuinstinktiga mõneks ajaks rahu.

Wednesday, June 29, 2016

Mnjah

Ega ei ole jah aega, päriselu tahab elamist ... aga ühe lühikese mõtte jõuab ikka kirja panna.

Reisipohmeluses, kui mõte ikka üldse ei liikunud, sirvisin blogisid ja foorumeid. Ma ei pane linki, kes teavad, need teavad, aga üks blogi ja selle autorite eluviisi kohta käiv arutelu pani mind natuke mõtlema. Eks oleme meiegi mõelnud, et põgeneks Eestimaa kehva suusailma eest kuhugi kus-kõik-on-palju-parem maale, alustaks nullist ja puha. Aga. Siin on meil kodu, võrgustik, sõbrad ja kõik tuttav. Mujal on kindlasti uusi sõpru, pikapeale õpiks ka selgeks, kuidas asjad käivad, aga kui kaua läheks nullist alustades mingigi kindlustunde saavutamiseni? Ja mis tagab, et mõni ajutine tagasilöök olukorda päris hulluks ei ajaks? Alalhoidlikkus on vist see sõna, mis viimasel ajal mu kuklas tiksub. Järjepidevus ja alalhoidlikkus, mis võimaldavad ... püsida.

Ja kui olla loomu poolest rändav vagabond, selline vanajumala õiglane kukulind, tuleb leppida ka vagabondielu tagajärgedega ja olla vahel valmis heintes magama. Elu vist ei saa nii võtta nagu poe lihaleti ääres, et palun mulle viis lõiku fileed ja kakssada grammi parimat hakkliha - et antagu päikese käes peesitamist ja niisama laulmist, päriselus peab talve tulekuks ikka tants ka selgeks õpitud olema.

Tuesday, June 28, 2016

Legoland Deutschland

Lillebrori Sõbra ema küsis minult mõne nädala eest jahmunult: "Te pidite ju Taani minema?" ja üks öömajapakkuja hämmastus, et tema pole saksa Legolandist kuulnudki. No nüüd on.

Võib-olla on Taani Legoland õigem. Ma pole seal käinud ja iseenda pärast ei lähe mitte kunagi - ameerika mäed ja karussellid pole üldse minu jaoks! Meie valisime saksa Legolandi ja nüüd, mitte vahetult enne Unistaja sünnipäeva, nagu oleks olnud loogiline - Unistaja kümneseks saamise pärast me ju üldse läksime.

Põhjusi oli mitu - esiteks, hind. Juuni lõpuni on saksa Legolandis ülisoodsad hinnad. Võta kaks päeva koos kämpingus ööbimisega (ilma on kallim, ausalt), maksab viiele inimesele jupi maad vähem kui üks päev ilma ööbimiseta augustis. Kujutage ette! Meie maksime kamba peale 96 eurot ja selle eest said lapsed nõrkemiseni igasuguste loksutitega sõita ja meie Mehega kõigest põhjalikult kõrini saada. See hind sisaldab ka parkimispiletit (üks päev maksab muidu kuus eurot), karja mänguväljakuid ja muid lõbustusi kämpingus, kus oleks ilmselt turvaline olla pärast seda, kui park ise õhtul kinni pannakse - kui just pole huvi minna tutvuma Günzburgi linnakesega. Meie tegelikult kämpingut ei vajanud, kuna meil on naaberlinnas tuttav armas vanapaar, kelle juures saime ööbida.

Teiseks, järjekorrad. Augustis, kui me oleksime tegelikult tahtnud minna, olevat iga loksuti peale tunnipikkune järjekord. Pole ka ime - augustis on umbes kaheteistkümnel liidumaal koolivaheaeg, juunis kahel ja needki on väikesed liidumaad Põhja-Saksamaal. Meie poisid kräunusid juba siis, kui kümme minutit ootama pidid ... Taani koolivaheaegadest ja järjekordadest ma ei tea midagi, aga juhul, kui kuskil Põhjamaal juba koolivaheaeg on, on Taani Legolandis juunis kindlasti rohkem rahvast kui Lõuna-Saksamaal.

Kolmandaks, keel. Meie perel on see õnn ja rõõm, et kõik räägivad üsna ilusti saksa keelt ja saavad kõigest aru. Ma Taani oma kohta ei tea, aga saksa Legolandis on, nagu selgus, iga päev mingid teatrietendused või showd, mille puhul võib olla põhirõhk tekstil, nagu me kogesimegi. Oli üks komejant, mängis hullu teadlast, kes on leiutanud digitaalse vee (puldist saab vee olekut vahetada) ja tuvastanud masinasse jääva üksiku soki saladuse - see on nimelt Wandersocke ehk rändav sokk. Aga komejandi vaatamine pole kohustuslik, ärakadunud laste ülesleidmine küll. Saime Mehega suhteliselt muretult ringi jalutada ja teada, et Kogu Gäng kulgeb kuskil omasoodu ja probleemide korral oskavad kõik ennast väljendada. Taani keelest ei tea meil mitte keegi üleüldse mitte midagi.

Muljeid.

Nagu öeldud, iseenda pärast ma ühtegi lõbustusparki ei läheks. Ma olen kaks korda elus karusselliga sõitnud, esimesel korral polnudki nii jube, aga Vanaema põlastas, et phähh, nii suur tüdruk ja läheb ainult titade karusselli peale, ja teisel korral sundisid Vanaema ja Vanaisa mind Tallinnas mingite jõledate luikede peale minema (sest lastele meeldivad karussellid ja loooooomulikult peab laps karusselliga sõitma!), mis tõusid väljakannatamatult kõrgele, nii et ma kogu aja surmahirmust nutsin*. Ma ei tee üldse nalja, et ma kõrgust kardan. Mägedes ja puu otsas, kus kõrgused on loomulikud, kardan vähem, aga inimtegevuse tagajärjel tekkinud kõrgused ... öäk. No ja igasugused loksutid on minu meelest täiesti mõttetud. Mida on nauditavat selles, et su sisikond segi raputatakse?

Meest ei ahvatle loksutid, karussellid ja ameerika mäed samuti põrmugi. Tema oli vähemalt nõus turvama Lillebrori, kes siiamaani kah kõrgust kartis, ja seetõttu käis Mees päris mitmel atraktsioonil ära.

Aga lapsed ... Suuremad poisid pärinevad kaljukitsest või gibonist või mõnest muust surmapõlgavast elukast. Pikapeale nakatus ka Lillebror vendade mäevaimustusega ja kamba peale kokku sõitsid nad kindlasti vähemalt viiskümmend korda ameerika mägedes. Nii et kui on lootust, et mäest allasõidul sisikond kuhugi kõrvade taha kerkib, on Lillebrori kõrgusekartus täitsa kadunud. Küsisin temalt just - suurematelt ei saanud, need olid laagris -, mis talle kõige rohkem meeldis. "See draakoni asi," vastas Lillebror säravate silmadega. Oijah.

Legolandis on õnneks natuke huvitavat ka. On võimalik käia vaatamas, kuidas neid klotsikesi tehakse, panna (muidugi raha eest) kokku täitsa enda disainitud legomehike, vaadata suurt hulka klotsidest tehtud kujukesi ja imenunnut Minilandi, kus on legoklotsidest väga tõetruult järele ehitatud õige mitme linna kvartalid. Ja kui seda kõike parajasti vaadata ei saa või ei viitsi, võib alati vaadata inimesi.

Inimestega oli nii, et meiega samal ajal viibis seal veel vähemalt neli eesti peret. Meie nendega loomulikult ei suhelnud, sest me oleme ju kõik eestlased. :) Mis sa ikka puruvõõrastega suhtled. Hämmastaval moel oli seal hästi palju noori emasid lapsevankritega ja sama palju suuri ümaraid rasedakõhte - tittedega kuhugi karusselli peale ei lähe ja rasedaid ei lubata turvalisuskaalutlustel kah. Ju olid neil naistel kaasas suuremad lapsed, kes atraktsioonilt atraktsioonile tormasid nagu meie omad.

Süüa meie Legolandist ei ostnud. Kes raha peale vihane ei ole, võtku parem oma võileib ja joogipudel kaasa. Pargist seest ostes maksab pooleliitrine veepudel 3.10! Väikesed friikartulid olid olnud 4 eurot, teadis Mees. Meie ostsime proviandiks kaasa pähkli-šokolaadivahvlit Hanuta või selle analooge, sõltuvalt poest on odavamaid analooge päris mitmeid; ja värskemunavahvleid (Frischeiwaffeln), mida peaks õiguse poolest vist röstima, aga mis on igasugusel reisimisel ennast tõestanud suurepärase näljakustutajana, kui pole aega korralikult süüa.

Veel on Legolandis võimalik visata palliga purkide pihta ja midagi võita ... või teha kõiki neid muid asju, mille eest tivoliputkades raha küsitakse. Ainult et tivolis on ka karussellid tasulised, Legolandis on karussellid juba sisseminekuhinna sees, aga kopituse järgi lõhnava kaisukaru võitmiseks tuleb eraldi maksta. Meie lapsed jäid alguses uskuma, et neist putkadest ei võida keegi mitte midagi ... ja pärast polnud neil enam aega tähele panna, et inimesed tegelikult võidavad küll. Päris paljud käisid ringi, hästi suured juhmi välimusega lohed kaenlas.

4D-kinos jäi käimata ja midagi jäi kindlasti veel tegemata. Ma ei usu, et poiste elamus selle all kannatas. Kui hästi läheb, siis jääb see reis neile meelde kui üks ja ainus kord elus, mil vanemad nad lõbustusparki viisid. :D

 Mini-Veneetsia.
 See kobras rääkis midagi ja oli muidu ka tore.
 Sellest kosest sõitsid lapsed alla. Täitsa segased, leian mina.

__________
*ma ei osanud ise ka arvata, kui õudne see on, nad ei oleks mind suutnud ära veenda, kui ma oleksin osanud juba ette röökida ja rabeleda. Aga pärast oli hilja ...

Elu ja mis selle sees on

Me oleme just jõudnud tagasi väikeselt reisilt. Aias kasvab peamiselt umbrohi, toad näevad välja, nagu meil ei oleks enne reisi olnud aega koristada - nii ongi; vähemalt üks tellimustöö on vaja teha (ma teen selle, C, ma teen selle!) ja mmmmaasikaid peab menetlema. Suured poisid on juba trennilaagrisse ära saadetud. Ülehomme saabuvad siia 4 prantslast, kes jäävad kuni kaheks nädalaks.

No ja siis on muru ja tagumise toa remont ja mõned hiigelsuured oksad täiesti vales kohas, sest ilmselt käis meie äraoleku ajal pargist üle tuulispea - maja ees seisnud auto on siiski terve, Jumal tänatud -, ja veel see ja teine ja üleüldiselt ma tahaks kogu elamise ära sorteerida ja mõned kapid ümber kolida ja ...

Nii et vabandage, ma praegu ei tea, millal ma Legolandist ja Saksamaast ja millest iganes kirjutan. Mul on praegu natuke nagu vaja päriselu elada. Kohe viie minuti pärast sisaldab elu endas esiku põranda pesemist ja kaminasaali prantslastele sobivaks kohendamist. Muude ruumide kõpitsemine võtab rohkem aega, seda teeme homme.

Thursday, June 16, 2016

Lubadus iseendale

Kui ma kunagi veel mõne kassi võtan, siis ainult sellise, kes on hästi ettevaatliku ja alalhoidliku iseloomuga.

Must Mimi käis esmaspäeval nurrutamas, kui ma põõsaaluseid kitkusin, ronis mulle kukla peale ja oli muidu kass. Õhtul läks välja. Meil lähevad kassid suvel ikka ööseks välja, eriti Mimi, kes on üks väga julge ja iseseisev kass. Tegelikult saavad nad iga ilmaga minna pööningule, kuhu igasugused kahtlased elukad ei pääse, ja meil siin Maja ümber rebaseid ei käi. Naabrite koerad vahel käivad, aga need on praegu kõik hästi rahulikud ja viisakad tegelased, oskavad kassi ignoreerida.

Teisipäeval Mimi polnud. Kolmapäeval hakkasin juba natuke endast välja minema - Mimi polnud! Mimi sõber Findus istus õnnetu njauga tuulekoja peal ja ei osanud midagi rääkida, kus Mimi võiks olla.

Täna tundus iga vari musta kassi moodi. Karjusin maasikaid korjates hääle ära. Lapsed läksid juba magama - Mimi polnud. Äkitselt liikus eesuks ja Mimi lipsas sisse! Kus ta käis, seda ta ei rääkinud. Ilmselt ei antud seal palju süüa (Mimi teeb usinalt hiiretööd), sest krõbinad maitsesid kuidagi eriti hästi. Et ta oleks midagi valesti teinud, ta muidugi ei taipa - tema oli ise kass ja ajas kassi-asju, meie jätku uks poikvele, et seda saaks kõvera käpaga avada ...

Oleks ma teadnud, et sellest nääpsukesest titest niisugune iseloomakesega rändur saab ... Aga jah, kui ma siia kunagi veel mõne kassi võtan, siis arapoolse eksemplari nagu praegu meie Valge Mini, kes Majast kaugemale kui kolmekümne meetri kaugusele ei lähe.

Täna öösel magab Mimi toas.

Tuesday, June 14, 2016

Sündinud meheks või naiseks

Hundi ulg kirjutab, et keegi Madlike kirjutab sooneutraalsest lastetoast ... ja mida tema sellest arvab. Ma ei tea, kas mul passib sellest midagi arvata, kuna meie lastetuba on ühemõtteliselt sinine. Seinad on sinised, kardinad on sinised, voodipesu on sinine ja kui vaip juhtub maas olema, siis on see kah sinine. Muidugi, kardinaid ja vaipu meil suurt muus toonis ei olegi ja meie endi magamistuba (ja enam-vähem kõik voodipesud) on vaieldamatult sinine. Ma ei ole päris kindel, kas Minnihiir saaks endale roosa toa ... kui ta meile tuleks.

Tõsi, roosat särki ei kanna meil mitte ükski mees. Nimelt kandis eelistatavalt roosat särki minu vene keele õpetaja, kes oli minu tollase elukogemuse järgi kõige nilbem vanamees üleüldse. Onu Väino kandis ka nooremast peast roosat särki. Nii et kui Lillebrori Sõbra Isa või meie pastor või veel keegi muu lugupidamisevääriline meesterahvas roosa särgiga välja ilmub, siis ma keskendun väga hoolega sellele, et särgi sees on sõber. Lapsepõlvetraumad, mis teha.

Aga jättes lapsepõlvetraumad kõrvale, on sooneutraalselt lihtsam kasvatada poisse kui tüdrukuid. Süüa tegev mees pole mingi haruldus, aga autot remontivatest naistest on päris harva kuulda. Pikkade juustega poisse narritakse (JJ kurdab, aga ära lõigata ei luba - ise teab, suur inimene), aga poisipeaga tüdruk näeb sageli lihtsalt imelik välja. Harjumatu, noh. Kui poiss käib tantsutrennis, siis ei sega see suurt kedagi, tüdrukute jalgpall on ... nojah. Ja nii edasi.Tegelikult on ju kõik eelkõige inimesed ja igaüks peaks tegema seda, mis talle kõige paremini sobib. Kuigi jällegi, Minnihiirt ma jalgpalli mängima ei paneks, aga ma ei pane poisse ka, kuni see võimalik on. Samuti ei paneks ma Minnihiirt iialgi iluvõimlema.

Muidugi ... ei poiss- ega tütarlaps ei näe hea välja dressides. Ega titeka pildiga T-särgis. Ega mingis täiskasvanute selga mõeldud moeröögatuses, olgu see naiste- või meesterõivaks mõeldud. Kuni stilist on ema, kannab lapsuke neid riideid, mida ema valib. Meie laste puhul on selleks võimalikult rahulikes värvides, piltide ja muu tiluliluta viisakad riided. Dresse-tosse ei kanta, moerõivaid samuti mitte. Eelpoolnimetatud pastori kolm tütart aga kannavad peamiselt erinevaid roosa ja violeti toone - nagu nende emagi. Et roosad rõivad tihtilugu mitmesuguste tuvastamatute ollustega kokku saavad, pole ju laste süü - turnimine, pugemine ja oih-kukkusin kuuluvad elu juurde.

Mind kasvatati väga põhimõtteliselt tüdrukuks. Tüdrukud ei tohtinud mängida ehitusklotside ega autodega. Mul oli vist neliteist plastmassnukku, aga igatsetud klotse mulle ei hangitud. Nojah, nüüd on mul Maja, kus saab ehitada nii palju, kui tahtmist on. Veel pidas (ja peab) Vanaema siiani oluliseks, et naisterahvas ei kannaks vanu riideid. Rõiva kvaliteet ja sobivus ei oma tähtsust, peaasi, et oleks uus. Ka selles osas olen ma oma emale pettumuseks. Meeste- ja naistetööde rõhutamist ma küll lapsepõlvekodust ei mäleta ... kui välja arvata asjaolu, et Vanaema panus remonditegemisse on alati piirdunud tapeedi värvi valimisega.

Praegu näevad meie lapsed, et ainult emme õiendab pesudega ja ainult issi vingutab mootorsaagi. Vaadake, mulle meeldib triikida ja pesuriputamine on kah sihuke ... meditatiivne tegevus, aeg iseendale. Aga mootorsaega ei jaksaks ma midagi teha. Süüa teen peamiselt ka mina, sest mulle meeldib. Mees jällegi on mind vabastanud autoga tegelemisest, sest ta on lihtsalt minu vastu hea, loomu poolest pole me kumbki mootori-inimesed. Aga põrandalihvimismasinaga jalutame mõlemad vaheldumisi ja tolmuimejaga tuuseldab see, kes viitsib. Meie sõprade peres on nii, et mees teeb süüa ja naine teenib raha - no kui neile sobib ... Ja mitmes tuttavas peres on isa see, kes õhtul lastele unejuttu loeb. Eks igaüks korraldab oma elu nii, nagu paremini sobib.

Igatahes ei ole mitte midagi mehelikku õliste dressidega olevuses, kes kurja vannub ja jõukust või juhtivtöötaja-olemist edukuseks peab. Ja - ausalt, see ei ole kadedus - edevust ja flirtimist mina naiselikuks ei pea. Hoidku selle eest, et mõni geelküüntega tipsi mulle miniaks tuuakse! Ma arvaksin hoopis, et mehelik mees ja naiselik naine on väärikad. Tasakaalus. Tuntud või vähemtuntud inimestest ... näiteks ühe tuttava spordimehe nooruke proua on väga naiselik naine, tundub mulle. Või üks sõber-kaasblogija Kuurortlinnast, peab suurt koera ja valget kassi. Ma nimesid ei nimetaks. :) Mehelikku meest ära märkida praegu ei oska, aga eks neidki on.

Lõpuks üks väike näide Tõelisest Sooneutraalsusest. Ma millegipärast arvan, et see ei ole kellegi eesmärk. Videolõiguke on filmist, mis parodeerib enam-vähem kõiki ulmefilme ja üht-teist veelgi, palun mitte pahaks panna.

Friday, June 10, 2016

"Alati on nii olnud" on mõnikord vale vastus

Kui me siia metsa kolisime, küsisin Maja müünud mehelt, kuidas siinkandis prügivedu on korraldatud. Too vaatas mind nagu vasikas valget väravat ja ütles, et mis prügivedu, maa sisse kaevatakse auk ja prügi aetakase auku. Mnjah, tänu sellisele lähenemisele oleme peenraid tehes ja puid istutades vägagi põnevaid asju leidnud, sirelihekivõsa seest tuleb lausa maapinna pealt välja mida iganes ... Viimati poiste suureks rõõmuks kuuliauguga sõjaväelasekiiver, Mees arvas, et Saksa sõjaväe oma ... Eks me siis viisime oma mittepõleva prügi Linna, Vanaema-Vanaisa suurde konteinerisse, kuni tsivilisatsioon ka siiakanti jõudis. Nüüd viiakse mittepõletatav (põletatavad on paber ja papp) ja mittelagunev prügi ikka ära ka.

Tee-ehitusega aga oli siin selline põnev lugu, et keegi hakkas teed parandama. Vedas tee peale kohe mitu hiigelsuurt hunnikut kruusa, siis sai tööpäev läbi ja kruus jäi sinnapaika. Ühtegi märki ega muud hoiatust polnud! Parkisime oma auto siis kahe hunniku vahele, ikka läigib kuidagi eemalt, nii et juhuslik ringisõitja otse ninapidi hunnikusse ei sõida ... Vallavalitsusest öeldi, et sõitke siis teist teed ... teist teed, vabandage, pole ju olemas!

Elektrikatkestused olid siinkandis tavaline elu osa. Ma arvan, et me polnud ainsad, kes Eesti Energia kallal naaksusid. Esialgu vastati naaksumise peale, et aaaaga me ju teavitasime ... hommikul kell seitse Vikerraadiost! ma ei mäleta, mitu korda me pidime ütlema, et a) meil pole mitte mingit kommet hommikul kell seitse raadiot kuulata ja b) raadio ei levi siia. Tõsiselt, me oleme mingis mittetajutavas, aga geoloogiliselt olemasolevas augus. Vihma ei saja, ringhääling ei levi ... Nüüd on juba mitu aastat elekter üsna püsivalt olemas ja planeeritud töödest teavitatakse meilitsi.

Omaette teema on lumetõrje. 15 aastat tagasi ei käinud sahk külavaheteel peaaegu üldse. Mingil hetkel liideti siin metskondi või mis optimeerimine see oli, ja esimesel talvel tuli hirmus palju lund - nii palju, et autoga suure tee peale ei saanud. Kui ma pärast poolepäevast helistamist lõpuks õige ametimehe telefoni otsa sain, ütles see, mis mõttes lumetõrje, see on kaardi peal metsaveoteeks märgitud ... Mina karjatasin, et tulge mõistusele, selle tee ääres on vähemalt kümme leibkonda lõksus! Läbi telefoni oli tunda, kuidas ametnikul käed värisema hakkasid. Kes praegu lumetõrje eest vastutab, ma ei teagi, aga üks tubli mees käib talviti teed lahti ajamas. Väravasse tuleb muidugi ise kühveldada ... meid on õnnistatud Unistajaga, kes arrrrmastab lund lükata.

Mitu korda ma olen kutsunud politsei teed blokeerivatele puuveomasinatele, ma ei tea. Kujutage ette - sügiseses paksus udus pole välja pandud ühtegi märki ja äkitselt ilmub väga kitsal teel teie ette laiutav puuveoauto, mis ei kavatsegi eest ära kobida, vaid kühveldab rahulikult palke peale! Autost vähem kui saja meetri kaugusel on väike ristmik, kuhu saaks hoiatusmärgi välja panna, sellise ajutise - et olen siin, sorri, ära parem trügi, selle tee peal ei saa ei ümber keerata ega tagurdada ... aga ei midagi!

Ma ei tea, mis on olnud meie panus olukordade normaalsemaks muutumisele. Ma arvan, et mikroskoopiline, pigem on meil tubli vallavanem või maeiteakes asjapulk, kes on aru saanud, et 21. sajandi Euroopas tuleks ka vastavalt tegutseda. Aga ma usun, et nii, nagu meil praegu on, ongi peaaegu normaalne ja varasem olukord (et prügi kaevatagu maasse*, elekter on nagu juhtub, teehooldus toimub siis, kui kellelegi meelde tuleb ja nii edasi) ei ole üldse mitte kuidagi sallitav. Elementaarsete olmeküsimuste puhul ei sobi vastuseks, et alati on nii olnud. Võib ju olla, et see "alati" on olnud vale ja ajutine lahendus?  Naabrid, muide, on naernud ja öelnud, et kõikuvgi elekter saadi siia üldse seitsmekümnendatel ja bussi tol ajal kah ei käinud, ema olla lastega talveõhtu pimeduses vööni lumes seitse kilomeetrit kõndinud ... aga tegelikult ei olnud see ka siis normaalne olukord. Normaalne on olukord, kus iga inimene on oluline. Natukegi. Mitte ainult paberil, vaid ka päriselt. Kui lihtsalt inimene, "naine tänavalt", nagu üks mu õppejõud öelda armastas, saab oluliseks ja on seda jupp aega olnud ... siis võib küll öelda, et alati on nii olnud. Alati on nii olnud, et hoolitakse. Et need, kelle asi on tagada elementaarne, teevad seda. Alati on nii olnud, et kuulatakse kõiki asjassepuutuvaid. Alati on nii olnud, et peetakse lugu.

Huvitav, kas meie eluajal Eestimaal niisugust asja näha saab?

__________
*ma tean jah, et prügimajanduse korraldamise käskis riik, aga ikkagi ...

Sunday, June 5, 2016

Mida sa õieti terve päeva teed?

Selleks päevaks on PLN täitsa olemas, aga ilmateade ütleb, et PLNi elluviimine ei ole hea mõte. Mures. Kohe nii mures, et ärkan kell 3.15 ja lesin poolteist tundi, üritades võimalikult kiiresti magama jääda. Kell 4.45 annan alla ja loivan arvuti taha ilmateadet vaatama - midagi paranenud ei ole, endiselt lubatakse külma õhku, põhjatuult ja hoovihmahoogusid. Tagasiteel voodisse haaran kaela salli, sest ilmselt olen natuke külma saanud.

Kell 5.30 piiksub äratus. Mees loivab arvuti taha, kontrollib ilmateadet. Sama. Tuleb tagasi voodisse, uriseb, mõmiseb ja otsustab, et see laat jääb meist käimata - kui sada meetrit kaltsuvaipa märjaks saab, on nende kuivatamiseks spordisaali vaja, ja kui mina päris haigeks jään, on ka paha. Pealegi on laat kaugel. Oodatav kasu on tõenäolise kahju kõrval liiga väike.

Jään magama, näen unes ootamatult saabunud talve ja väääääga segase korraldusega jumalateenistust. Kell 9 millegagi piiksub järgmine äratus. Mees tõuseb, paneb riidesse, lahkub, käsib mul paigal püsida ja edasi magada. Uni on siiski läinud, koperdan kööki, avastan puhta kohvikannu ja kuuma vee. Kohvitegemise vahepeal näen pidžaamaväel lapsi autot tühjaks kandmas - meil oli ju PLN laadale minna.

Hommikusöögiks pakutakse krõbinaid. Annan Lillebrorile käsu pärast sööki vannitoas nägu ära pesta. Lähen öösel pesnud pesu riputama.

Autos vaatan tahaistmele ... Lillebrori nägu on endiselt eiteamillega koos. Kohe kirikusse jõudes lähed nägu pesema!

Kirikus läheb Mees videopulti, lapsed eiteakuhu (pühapäevakool on läbi, lapsed on vabapidamisel) ja mina kööki. Emmede palvegrupp teeb kohvikut. Mul küll kooki ei ole, PLN oli ju teine, aga võileivamäärimisel saan kaasa aidata. Vahepeal saab köögis töö otsa, siis käin saalis jutlust kuulamas.

Pärast teenistust saalime vaagnate ja nõudega köögi vahet. Tekib selline ... perenaise tunne. Noh, nagu need perenaised seal Vahtramäel või kus Rootsimaal, ja vist De Smetis ("Väike maja preerias", mingi hilisem osa), ja kuskil kindlasti veel. Nõudekuivatamise-osadus on ka tore. Lillebror saabub taldrikuga, kus on paar poolekshammustatud koogitükki: "Ühed noored mehed panid selle laua alla!" Möh. Ju see neile siis sobis, muud ei oska öelda.

Nõudekuivatamise vahel selgub, et õues sajab natuke. Halleluuja. Siis jääb sadu üle ja Unistaja küsib, kas õue tohib. Mina luban, aga üks juuresviibiv isa, muidu ka sõber ja JJ nimekaim, hoiatab, et rohi on märg. Meie poisse pole natuke märga iialgi seganud. Räägin loo Unistajale kuulunud Kuoma saabastest, mis pidasid suurepäraselt vett, mitte midagi ei tulnud läbi, kuni ma nad vanni tühjaks kallasin ... sest Unistajal on eluaeg olnud vajadus lombi olemasolu korral katsetada, kui sügavale saab minna, enne kui üle saapaserva tuleb - ja kas teise saapaga tuleb ka.

Koduteel helistan Vanaemale. See on natuke ähmis - Vanaisa oli eile õhtul lubanud surema hakata, aga tänaseks siiski ümber mõelnud. Ju see õhurõhkude vahetumine talle mõjub.

Kodus teen tassi kohvi Mehele, kes erinevalt minust vara- ja pärishommiku vahel magama ei jäänud. Ise korjan õuest kuivanud pesu ja panen järgmise masinatäie minema. Siis panen jope selga ja töökindad kätte ja lähen kuuri juurde. Meile toodi neljapäeval puid, ilusad värsked halud on, aga need tuleb kuuri saada. Must Mimi käib ja teeb näu. Vahepeal ühinevad minuga ka kolm pahurat poisslast - kuigi lapsed teavad, et talvel soojasaamiseks peavad puud suvel ilusasti riidas kuivama, ei meeldi neile see töö siiski põrmugi. Mees paneb muruniitjale saba taha ja hakkab sellega jalutama. Meie puhul ei ole muruhooldus mitte kolme kõrre tagaajamine ega hullem veel, muru rohimine, vaid igal võimalusel rinnuni kasvava heina tagasitõrjumine. Vahepeal käivad poisid Mehele kärumeheks, et niidust komposti transportida. Lõpuks lähen ise ka Mehe juurde, vabastan umbrohust paar maasikapeenart. Maasikatele tuleb võrgud panna, võib-olla homme.

Mees ja lapsed lähevad tuppa, mina kastan kasvuhoones tomateid. Muld on tuhkkuiv. Pärast kastan peenraid ka, ühe käega hoian voolikut, teisega tõmban välja ohakaid - tundub, et ohakas on ainus asi, mis selle ilmaga kasvab. Siiski, rediseid on ka, nendega tuleks homme midagi teha.

Toas tuleb teha süüa. Pakutakse grillvorste ja värsket salatit. PLN oli, et oleme laadal ja poisid teevad pannkooke, aga nojah, niipalju siis sellest. Kurguvalu on vähemalt üle läinud. Pärasteks teen tagurpidi rabarberikooki.

Lähen järgmist masinatäit pesu riputama ja karjatan - trepp on ühtlaselt märg! Tähendab, mingi sümboolne vihmake on meist üle käinud! Maapind, tõsi, veel eriti märg ei ole. Palun veel vihma.

Siis mängivad lapsed "Magic: The Gathering" kaartidega. Hiljem pakutakse unejuttu, seekord valisin raamatuks "Totu ja tema sõprade seiklused". Las saavad teada, milline oli nõukogude vene lastekirjandus - ja ega see ju paha raamat ei olnud.