Friday, June 10, 2016

"Alati on nii olnud" on mõnikord vale vastus

Kui me siia metsa kolisime, küsisin Maja müünud mehelt, kuidas siinkandis prügivedu on korraldatud. Too vaatas mind nagu vasikas valget väravat ja ütles, et mis prügivedu, maa sisse kaevatakse auk ja prügi aetakase auku. Mnjah, tänu sellisele lähenemisele oleme peenraid tehes ja puid istutades vägagi põnevaid asju leidnud, sirelihekivõsa seest tuleb lausa maapinna pealt välja mida iganes ... Viimati poiste suureks rõõmuks kuuliauguga sõjaväelasekiiver, Mees arvas, et Saksa sõjaväe oma ... Eks me siis viisime oma mittepõleva prügi Linna, Vanaema-Vanaisa suurde konteinerisse, kuni tsivilisatsioon ka siiakanti jõudis. Nüüd viiakse mittepõletatav (põletatavad on paber ja papp) ja mittelagunev prügi ikka ära ka.

Tee-ehitusega aga oli siin selline põnev lugu, et keegi hakkas teed parandama. Vedas tee peale kohe mitu hiigelsuurt hunnikut kruusa, siis sai tööpäev läbi ja kruus jäi sinnapaika. Ühtegi märki ega muud hoiatust polnud! Parkisime oma auto siis kahe hunniku vahele, ikka läigib kuidagi eemalt, nii et juhuslik ringisõitja otse ninapidi hunnikusse ei sõida ... Vallavalitsusest öeldi, et sõitke siis teist teed ... teist teed, vabandage, pole ju olemas!

Elektrikatkestused olid siinkandis tavaline elu osa. Ma arvan, et me polnud ainsad, kes Eesti Energia kallal naaksusid. Esialgu vastati naaksumise peale, et aaaaga me ju teavitasime ... hommikul kell seitse Vikerraadiost! ma ei mäleta, mitu korda me pidime ütlema, et a) meil pole mitte mingit kommet hommikul kell seitse raadiot kuulata ja b) raadio ei levi siia. Tõsiselt, me oleme mingis mittetajutavas, aga geoloogiliselt olemasolevas augus. Vihma ei saja, ringhääling ei levi ... Nüüd on juba mitu aastat elekter üsna püsivalt olemas ja planeeritud töödest teavitatakse meilitsi.

Omaette teema on lumetõrje. 15 aastat tagasi ei käinud sahk külavaheteel peaaegu üldse. Mingil hetkel liideti siin metskondi või mis optimeerimine see oli, ja esimesel talvel tuli hirmus palju lund - nii palju, et autoga suure tee peale ei saanud. Kui ma pärast poolepäevast helistamist lõpuks õige ametimehe telefoni otsa sain, ütles see, mis mõttes lumetõrje, see on kaardi peal metsaveoteeks märgitud ... Mina karjatasin, et tulge mõistusele, selle tee ääres on vähemalt kümme leibkonda lõksus! Läbi telefoni oli tunda, kuidas ametnikul käed värisema hakkasid. Kes praegu lumetõrje eest vastutab, ma ei teagi, aga üks tubli mees käib talviti teed lahti ajamas. Väravasse tuleb muidugi ise kühveldada ... meid on õnnistatud Unistajaga, kes arrrrmastab lund lükata.

Mitu korda ma olen kutsunud politsei teed blokeerivatele puuveomasinatele, ma ei tea. Kujutage ette - sügiseses paksus udus pole välja pandud ühtegi märki ja äkitselt ilmub väga kitsal teel teie ette laiutav puuveoauto, mis ei kavatsegi eest ära kobida, vaid kühveldab rahulikult palke peale! Autost vähem kui saja meetri kaugusel on väike ristmik, kuhu saaks hoiatusmärgi välja panna, sellise ajutise - et olen siin, sorri, ära parem trügi, selle tee peal ei saa ei ümber keerata ega tagurdada ... aga ei midagi!

Ma ei tea, mis on olnud meie panus olukordade normaalsemaks muutumisele. Ma arvan, et mikroskoopiline, pigem on meil tubli vallavanem või maeiteakes asjapulk, kes on aru saanud, et 21. sajandi Euroopas tuleks ka vastavalt tegutseda. Aga ma usun, et nii, nagu meil praegu on, ongi peaaegu normaalne ja varasem olukord (et prügi kaevatagu maasse*, elekter on nagu juhtub, teehooldus toimub siis, kui kellelegi meelde tuleb ja nii edasi) ei ole üldse mitte kuidagi sallitav. Elementaarsete olmeküsimuste puhul ei sobi vastuseks, et alati on nii olnud. Võib ju olla, et see "alati" on olnud vale ja ajutine lahendus?  Naabrid, muide, on naernud ja öelnud, et kõikuvgi elekter saadi siia üldse seitsmekümnendatel ja bussi tol ajal kah ei käinud, ema olla lastega talveõhtu pimeduses vööni lumes seitse kilomeetrit kõndinud ... aga tegelikult ei olnud see ka siis normaalne olukord. Normaalne on olukord, kus iga inimene on oluline. Natukegi. Mitte ainult paberil, vaid ka päriselt. Kui lihtsalt inimene, "naine tänavalt", nagu üks mu õppejõud öelda armastas, saab oluliseks ja on seda jupp aega olnud ... siis võib küll öelda, et alati on nii olnud. Alati on nii olnud, et hoolitakse. Et need, kelle asi on tagada elementaarne, teevad seda. Alati on nii olnud, et kuulatakse kõiki asjassepuutuvaid. Alati on nii olnud, et peetakse lugu.

Huvitav, kas meie eluajal Eestimaal niisugust asja näha saab?

__________
*ma tean jah, et prügimajanduse korraldamise käskis riik, aga ikkagi ...

2 comments:

  1. Elu maal mitmes külas on näidanud, et omavalitsused kipuvad tegutsema ja vaeva nägema kas enne valimisi või siis selleks, et maksumaksjaid meelitada. Aga õnneks läks mingil ajal maale kolimine moodi ning omavalituses hakkasidki päriselt liigutama, et noored/lastega pered just nende valda koliks, makse maksaks ja koolikohti täidaks.
    Ja eks oleneb ka inimestest kes valda juhivad. Tegelena, kes "teab täpselt" kuidas asjad olema peaks ilmselt suurt arengut ei juhi. Samas inimene, kellel on visioon kuidas oma inimeste elu paremaks teha ongi tõeline kullatükk.

    ReplyDelete
  2. Just. Kui ainult suudaks vahet teha, kes on niisama kõiketeadja ja kes elu päriselt ka paremaks teha suudab. Vähemalt iseendagi puhul, et kumb ma siis olen. :P

    Mul on üks tuttav, kes omavalitsuse juhin muudkui murrab piike ministeeriumide, valitsuse ja üldse kõigiga. Kas sealt mingeid tulemusi ka tuleb, ei tea, aga kuna ta on oma teravate väljaütlemiste tõttu üsna tihti ajakirjanduses, on ehk natuke rohkemad inimesed hakanud selle omavalitsuse olemasolu peale mõtlema - vähemalt seegi kasu. Äkki mõtlevad siis teiste ääremaade peale ka.

    ReplyDelete