CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, June 28, 2016

Legoland Deutschland

Lillebrori Sõbra ema küsis minult mõne nädala eest jahmunult: "Te pidite ju Taani minema?" ja üks öömajapakkuja hämmastus, et tema pole saksa Legolandist kuulnudki. No nüüd on.

Võib-olla on Taani Legoland õigem. Ma pole seal käinud ja iseenda pärast ei lähe mitte kunagi - ameerika mäed ja karussellid pole üldse minu jaoks! Meie valisime saksa Legolandi ja nüüd, mitte vahetult enne Unistaja sünnipäeva, nagu oleks olnud loogiline - Unistaja kümneseks saamise pärast me ju üldse läksime.

Põhjusi oli mitu - esiteks, hind. Juuni lõpuni on saksa Legolandis ülisoodsad hinnad. Võta kaks päeva koos kämpingus ööbimisega (ilma on kallim, ausalt), maksab viiele inimesele jupi maad vähem kui üks päev ilma ööbimiseta augustis. Kujutage ette! Meie maksime kamba peale 96 eurot ja selle eest said lapsed nõrkemiseni igasuguste loksutitega sõita ja meie Mehega kõigest põhjalikult kõrini saada. See hind sisaldab ka parkimispiletit (üks päev maksab muidu kuus eurot), karja mänguväljakuid ja muid lõbustusi kämpingus, kus oleks ilmselt turvaline olla pärast seda, kui park ise õhtul kinni pannakse - kui just pole huvi minna tutvuma Günzburgi linnakesega. Meie tegelikult kämpingut ei vajanud, kuna meil on naaberlinnas tuttav armas vanapaar, kelle juures saime ööbida.

Teiseks, järjekorrad. Augustis, kui me oleksime tegelikult tahtnud minna, olevat iga loksuti peale tunnipikkune järjekord. Pole ka ime - augustis on umbes kaheteistkümnel liidumaal koolivaheaeg, juunis kahel ja needki on väikesed liidumaad Põhja-Saksamaal. Meie poisid kräunusid juba siis, kui kümme minutit ootama pidid ... Taani koolivaheaegadest ja järjekordadest ma ei tea midagi, aga juhul, kui kuskil Põhjamaal juba koolivaheaeg on, on Taani Legolandis juunis kindlasti rohkem rahvast kui Lõuna-Saksamaal.

Kolmandaks, keel. Meie perel on see õnn ja rõõm, et kõik räägivad üsna ilusti saksa keelt ja saavad kõigest aru. Ma Taani oma kohta ei tea, aga saksa Legolandis on, nagu selgus, iga päev mingid teatrietendused või showd, mille puhul võib olla põhirõhk tekstil, nagu me kogesimegi. Oli üks komejant, mängis hullu teadlast, kes on leiutanud digitaalse vee (puldist saab vee olekut vahetada) ja tuvastanud masinasse jääva üksiku soki saladuse - see on nimelt Wandersocke ehk rändav sokk. Aga komejandi vaatamine pole kohustuslik, ärakadunud laste ülesleidmine küll. Saime Mehega suhteliselt muretult ringi jalutada ja teada, et Kogu Gäng kulgeb kuskil omasoodu ja probleemide korral oskavad kõik ennast väljendada. Taani keelest ei tea meil mitte keegi üleüldse mitte midagi.

Muljeid.

Nagu öeldud, iseenda pärast ma ühtegi lõbustusparki ei läheks. Ma olen kaks korda elus karusselliga sõitnud, esimesel korral polnudki nii jube, aga Vanaema põlastas, et phähh, nii suur tüdruk ja läheb ainult titade karusselli peale, ja teisel korral sundisid Vanaema ja Vanaisa mind Tallinnas mingite jõledate luikede peale minema (sest lastele meeldivad karussellid ja loooooomulikult peab laps karusselliga sõitma!), mis tõusid väljakannatamatult kõrgele, nii et ma kogu aja surmahirmust nutsin*. Ma ei tee üldse nalja, et ma kõrgust kardan. Mägedes ja puu otsas, kus kõrgused on loomulikud, kardan vähem, aga inimtegevuse tagajärjel tekkinud kõrgused ... öäk. No ja igasugused loksutid on minu meelest täiesti mõttetud. Mida on nauditavat selles, et su sisikond segi raputatakse?

Meest ei ahvatle loksutid, karussellid ja ameerika mäed samuti põrmugi. Tema oli vähemalt nõus turvama Lillebrori, kes siiamaani kah kõrgust kartis, ja seetõttu käis Mees päris mitmel atraktsioonil ära.

Aga lapsed ... Suuremad poisid pärinevad kaljukitsest või gibonist või mõnest muust surmapõlgavast elukast. Pikapeale nakatus ka Lillebror vendade mäevaimustusega ja kamba peale kokku sõitsid nad kindlasti vähemalt viiskümmend korda ameerika mägedes. Nii et kui on lootust, et mäest allasõidul sisikond kuhugi kõrvade taha kerkib, on Lillebrori kõrgusekartus täitsa kadunud. Küsisin temalt just - suurematelt ei saanud, need olid laagris -, mis talle kõige rohkem meeldis. "See draakoni asi," vastas Lillebror säravate silmadega. Oijah.

Legolandis on õnneks natuke huvitavat ka. On võimalik käia vaatamas, kuidas neid klotsikesi tehakse, panna (muidugi raha eest) kokku täitsa enda disainitud legomehike, vaadata suurt hulka klotsidest tehtud kujukesi ja imenunnut Minilandi, kus on legoklotsidest väga tõetruult järele ehitatud õige mitme linna kvartalid. Ja kui seda kõike parajasti vaadata ei saa või ei viitsi, võib alati vaadata inimesi.

Inimestega oli nii, et meiega samal ajal viibis seal veel vähemalt neli eesti peret. Meie nendega loomulikult ei suhelnud, sest me oleme ju kõik eestlased. :) Mis sa ikka puruvõõrastega suhtled. Hämmastaval moel oli seal hästi palju noori emasid lapsevankritega ja sama palju suuri ümaraid rasedakõhte - tittedega kuhugi karusselli peale ei lähe ja rasedaid ei lubata turvalisuskaalutlustel kah. Ju olid neil naistel kaasas suuremad lapsed, kes atraktsioonilt atraktsioonile tormasid nagu meie omad.

Süüa meie Legolandist ei ostnud. Kes raha peale vihane ei ole, võtku parem oma võileib ja joogipudel kaasa. Pargist seest ostes maksab pooleliitrine veepudel 3.10! Väikesed friikartulid olid olnud 4 eurot, teadis Mees. Meie ostsime proviandiks kaasa pähkli-šokolaadivahvlit Hanuta või selle analooge, sõltuvalt poest on odavamaid analooge päris mitmeid; ja värskemunavahvleid (Frischeiwaffeln), mida peaks õiguse poolest vist röstima, aga mis on igasugusel reisimisel ennast tõestanud suurepärase näljakustutajana, kui pole aega korralikult süüa.

Veel on Legolandis võimalik visata palliga purkide pihta ja midagi võita ... või teha kõiki neid muid asju, mille eest tivoliputkades raha küsitakse. Ainult et tivolis on ka karussellid tasulised, Legolandis on karussellid juba sisseminekuhinna sees, aga kopituse järgi lõhnava kaisukaru võitmiseks tuleb eraldi maksta. Meie lapsed jäid alguses uskuma, et neist putkadest ei võida keegi mitte midagi ... ja pärast polnud neil enam aega tähele panna, et inimesed tegelikult võidavad küll. Päris paljud käisid ringi, hästi suured juhmi välimusega lohed kaenlas.

4D-kinos jäi käimata ja midagi jäi kindlasti veel tegemata. Ma ei usu, et poiste elamus selle all kannatas. Kui hästi läheb, siis jääb see reis neile meelde kui üks ja ainus kord elus, mil vanemad nad lõbustusparki viisid. :D

 Mini-Veneetsia.
 See kobras rääkis midagi ja oli muidu ka tore.
 Sellest kosest sõitsid lapsed alla. Täitsa segased, leian mina.

__________
*ma ei osanud ise ka arvata, kui õudne see on, nad ei oleks mind suutnud ära veenda, kui ma oleksin osanud juba ette röökida ja rabeleda. Aga pärast oli hilja ...

4 comments:

Alice said...

Nii tore, et te Legolandi nii hea hinnaga saite. Koolivaheajad mõjutavad hindu kriminaalselt palju.
Aga poisid on sul küll julged. Mul tuleb paanika peale juba lihtsalt seda 'draakoni asja' pilti vaadates. Minu laps ei julgeks küll sellega sõitma minna ja kui julgeks siis ma ei lubaks :) Meil oli siin just ühes lõbustuspargis sellise 'draakoni asjaga' õnnetus (ja neid on teisigi olnud) ja ma mõtlesin et ma ei lase Gretal kunagi nende peale minna. Ma olen nõus talle lausa maksma, et ta sellised sõidud vahele jätaks :)
http://www.telegraph.co.uk/news/2016/06/27/rollercoaster-crash-teenager-thought-she-was-going-to-die-when-r/

See Saksa Legoland tundub aga üsna meie oma sarnane. Eks nad olegi kõik enam-vähem sama malli järgi üles ehitatud. Mõnus puhkusereis igal juhul.

reet said...

On vist tõesti päris sarnane, aga erinevusi on tegelikult ka küllalt.

Ma Eestis tivolisse lapsi viia ei taha, siin on ka õnnetusi olnud. Aga sakslaste põhjalikkust tundes ma usun, et seal, eriti just Legolandis (noh, et rahvusvaheliselt tuntud koht, mitte nagu näiteks Belantis Leipzigi all, mida kaugemalt tulijad suurt ei pruiugi teada) peetakse igasugustest hooldusaegadest väga põhjalikult kinni ja jamasid pigem ei juhtu. Sinu antud artiklis oli päris lõpus juttu, et tolles lõbustuspargis on ennegi jamasid olnud.
Muide, tagasiteel põikasime ühelt Kirmeselt läbi - Kirmes on nagu laat ja rahvapidu ja tivoli ühekorraga - ja seal ma olin päris kuri, et karussell oli turvamata, kihutas ringi, aga kellel iganes oli kihutamise ajal ligipääs. Nii et arvatavasti on siiski ka Saksamaal lõbustusparkide turvalisusega probleeme.

Meie poisid jah ei karda hunti ega tonti. Ärakadumist ainult kardavad, sest nad on kunagi kümneks minutiks ära kadunud - see oli tõeliselt kole.

Alice said...

Ma kujutan ette kui kole see ärakadumine võis olla nii neile kui sulle (teile), aga paistab, et oli hea õppetund kui nüüd seda kardavad. Mulle tundub, et meil ei ole sellest kadumise asjast veel korralikult aru saadud ja see tundub lapsele pigem põnev. Ta küll teab mida tavalise kadumise puhul teha ja ta vist teab ka nüüd juba Pete numbrit peast (enne kirjutasime talle rahvarohketesse kohtadesse minnes numbri pastakaga käsivarre peale), aga seda me muidugi ei tea kuidas ta toimib kui päriselt ära peaks kaduma. Poes käies ta küll tihti jalutab kuhu iganes ja üldse ei jälgi kus me oleme nii et ma pean pidevalt ise tal silma peal hoidma.

reet said...

Huhh, ma juba mõtlesin, et Lillebror on ainus seitsmene, kes kõnnib ringi, pea laiali otsas.

Post a Comment