Legoland Deutschland

Lillebrori Sõbra ema küsis minult mõne nädala eest jahmunult: "Te pidite ju Taani minema?" ja üks öömajapakkuja hämmastus, et tema pole saksa Legolandist kuulnudki. No nüüd on.

Võib-olla on Taani Legoland õigem. Ma pole seal käinud ja iseenda pärast ei lähe mitte kunagi - ameerika mäed ja karussellid pole üldse minu jaoks! Meie valisime saksa Legolandi ja nüüd, mitte vahetult enne Unistaja sünnipäeva, nagu oleks olnud loogiline - Unistaja kümneseks saamise pärast me ju üldse läksime.

Põhjusi oli mitu - esiteks, hind. Juuni lõpuni on saksa Legolandis ülisoodsad hinnad. Võta kaks päeva koos kämpingus ööbimisega (ilma on kallim, ausalt), maksab viiele inimesele jupi maad vähem kui üks päev ilma ööbimiseta augustis. Kujutage ette! Meie maksime kamba peale 96 eurot ja selle eest said lapsed nõrkemiseni igasuguste loksutitega sõita ja meie Mehega kõigest põhjalikult kõrini saada. See hind sisaldab ka parkimispiletit (üks päev maksab muidu kuus eurot), karja mänguväljakuid ja muid lõbustusi kämpingus, kus oleks ilmselt turvaline olla pärast seda, kui park ise õhtul kinni pannakse - kui just pole huvi minna tutvuma Günzburgi linnakesega. Meie tegelikult kämpingut ei vajanud, kuna meil on naaberlinnas tuttav armas vanapaar, kelle juures saime ööbida.

Teiseks, järjekorrad. Augustis, kui me oleksime tegelikult tahtnud minna, olevat iga loksuti peale tunnipikkune järjekord. Pole ka ime - augustis on umbes kaheteistkümnel liidumaal koolivaheaeg, juunis kahel ja needki on väikesed liidumaad Põhja-Saksamaal. Meie poisid kräunusid juba siis, kui kümme minutit ootama pidid ... Taani koolivaheaegadest ja järjekordadest ma ei tea midagi, aga juhul, kui kuskil Põhjamaal juba koolivaheaeg on, on Taani Legolandis juunis kindlasti rohkem rahvast kui Lõuna-Saksamaal.

Kolmandaks, keel. Meie perel on see õnn ja rõõm, et kõik räägivad üsna ilusti saksa keelt ja saavad kõigest aru. Ma Taani oma kohta ei tea, aga saksa Legolandis on, nagu selgus, iga päev mingid teatrietendused või showd, mille puhul võib olla põhirõhk tekstil, nagu me kogesimegi. Oli üks komejant, mängis hullu teadlast, kes on leiutanud digitaalse vee (puldist saab vee olekut vahetada) ja tuvastanud masinasse jääva üksiku soki saladuse - see on nimelt Wandersocke ehk rändav sokk. Aga komejandi vaatamine pole kohustuslik, ärakadunud laste ülesleidmine küll. Saime Mehega suhteliselt muretult ringi jalutada ja teada, et Kogu Gäng kulgeb kuskil omasoodu ja probleemide korral oskavad kõik ennast väljendada. Taani keelest ei tea meil mitte keegi üleüldse mitte midagi.

Muljeid.

Nagu öeldud, iseenda pärast ma ühtegi lõbustusparki ei läheks. Ma olen kaks korda elus karusselliga sõitnud, esimesel korral polnudki nii jube, aga Vanaema põlastas, et phähh, nii suur tüdruk ja läheb ainult titade karusselli peale, ja teisel korral sundisid Vanaema ja Vanaisa mind Tallinnas mingite jõledate luikede peale minema (sest lastele meeldivad karussellid ja loooooomulikult peab laps karusselliga sõitma!), mis tõusid väljakannatamatult kõrgele, nii et ma kogu aja surmahirmust nutsin*. Ma ei tee üldse nalja, et ma kõrgust kardan. Mägedes ja puu otsas, kus kõrgused on loomulikud, kardan vähem, aga inimtegevuse tagajärjel tekkinud kõrgused ... öäk. No ja igasugused loksutid on minu meelest täiesti mõttetud. Mida on nauditavat selles, et su sisikond segi raputatakse?

Meest ei ahvatle loksutid, karussellid ja ameerika mäed samuti põrmugi. Tema oli vähemalt nõus turvama Lillebrori, kes siiamaani kah kõrgust kartis, ja seetõttu käis Mees päris mitmel atraktsioonil ära.

Aga lapsed ... Suuremad poisid pärinevad kaljukitsest või gibonist või mõnest muust surmapõlgavast elukast. Pikapeale nakatus ka Lillebror vendade mäevaimustusega ja kamba peale kokku sõitsid nad kindlasti vähemalt viiskümmend korda ameerika mägedes. Nii et kui on lootust, et mäest allasõidul sisikond kuhugi kõrvade taha kerkib, on Lillebrori kõrgusekartus täitsa kadunud. Küsisin temalt just - suurematelt ei saanud, need olid laagris -, mis talle kõige rohkem meeldis. "See draakoni asi," vastas Lillebror säravate silmadega. Oijah.

Legolandis on õnneks natuke huvitavat ka. On võimalik käia vaatamas, kuidas neid klotsikesi tehakse, panna (muidugi raha eest) kokku täitsa enda disainitud legomehike, vaadata suurt hulka klotsidest tehtud kujukesi ja imenunnut Minilandi, kus on legoklotsidest väga tõetruult järele ehitatud õige mitme linna kvartalid. Ja kui seda kõike parajasti vaadata ei saa või ei viitsi, võib alati vaadata inimesi.

Inimestega oli nii, et meiega samal ajal viibis seal veel vähemalt neli eesti peret. Meie nendega loomulikult ei suhelnud, sest me oleme ju kõik eestlased. :) Mis sa ikka puruvõõrastega suhtled. Hämmastaval moel oli seal hästi palju noori emasid lapsevankritega ja sama palju suuri ümaraid rasedakõhte - tittedega kuhugi karusselli peale ei lähe ja rasedaid ei lubata turvalisuskaalutlustel kah. Ju olid neil naistel kaasas suuremad lapsed, kes atraktsioonilt atraktsioonile tormasid nagu meie omad.

Süüa meie Legolandist ei ostnud. Kes raha peale vihane ei ole, võtku parem oma võileib ja joogipudel kaasa. Pargist seest ostes maksab pooleliitrine veepudel 3.10! Väikesed friikartulid olid olnud 4 eurot, teadis Mees. Meie ostsime proviandiks kaasa pähkli-šokolaadivahvlit Hanuta või selle analooge, sõltuvalt poest on odavamaid analooge päris mitmeid; ja värskemunavahvleid (Frischeiwaffeln), mida peaks õiguse poolest vist röstima, aga mis on igasugusel reisimisel ennast tõestanud suurepärase näljakustutajana, kui pole aega korralikult süüa.

Veel on Legolandis võimalik visata palliga purkide pihta ja midagi võita ... või teha kõiki neid muid asju, mille eest tivoliputkades raha küsitakse. Ainult et tivolis on ka karussellid tasulised, Legolandis on karussellid juba sisseminekuhinna sees, aga kopituse järgi lõhnava kaisukaru võitmiseks tuleb eraldi maksta. Meie lapsed jäid alguses uskuma, et neist putkadest ei võida keegi mitte midagi ... ja pärast polnud neil enam aega tähele panna, et inimesed tegelikult võidavad küll. Päris paljud käisid ringi, hästi suured juhmi välimusega lohed kaenlas.

4D-kinos jäi käimata ja midagi jäi kindlasti veel tegemata. Ma ei usu, et poiste elamus selle all kannatas. Kui hästi läheb, siis jääb see reis neile meelde kui üks ja ainus kord elus, mil vanemad nad lõbustusparki viisid. :D

 Mini-Veneetsia.

 See kobras rääkis midagi ja oli muidu ka tore.

 Sellest kosest sõitsid lapsed alla. Täitsa segased, leian mina.

__________
*ma ei osanud ise ka arvata, kui õudne see on, nad ei oleks mind suutnud ära veenda, kui ma oleksin osanud juba ette röökida ja rabeleda. Aga pärast oli hilja ...