CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, June 5, 2016

Mida sa õieti terve päeva teed?

Selleks päevaks on PLN täitsa olemas, aga ilmateade ütleb, et PLNi elluviimine ei ole hea mõte. Mures. Kohe nii mures, et ärkan kell 3.15 ja lesin poolteist tundi, üritades võimalikult kiiresti magama jääda. Kell 4.45 annan alla ja loivan arvuti taha ilmateadet vaatama - midagi paranenud ei ole, endiselt lubatakse külma õhku, põhjatuult ja hoovihmahoogusid. Tagasiteel voodisse haaran kaela salli, sest ilmselt olen natuke külma saanud.

Kell 5.30 piiksub äratus. Mees loivab arvuti taha, kontrollib ilmateadet. Sama. Tuleb tagasi voodisse, uriseb, mõmiseb ja otsustab, et see laat jääb meist käimata - kui sada meetrit kaltsuvaipa märjaks saab, on nende kuivatamiseks spordisaali vaja, ja kui mina päris haigeks jään, on ka paha. Pealegi on laat kaugel. Oodatav kasu on tõenäolise kahju kõrval liiga väike.

Jään magama, näen unes ootamatult saabunud talve ja väääääga segase korraldusega jumalateenistust. Kell 9 millegagi piiksub järgmine äratus. Mees tõuseb, paneb riidesse, lahkub, käsib mul paigal püsida ja edasi magada. Uni on siiski läinud, koperdan kööki, avastan puhta kohvikannu ja kuuma vee. Kohvitegemise vahepeal näen pidžaamaväel lapsi autot tühjaks kandmas - meil oli ju PLN laadale minna.

Hommikusöögiks pakutakse krõbinaid. Annan Lillebrorile käsu pärast sööki vannitoas nägu ära pesta. Lähen öösel pesnud pesu riputama.

Autos vaatan tahaistmele ... Lillebrori nägu on endiselt eiteamillega koos. Kohe kirikusse jõudes lähed nägu pesema!

Kirikus läheb Mees videopulti, lapsed eiteakuhu (pühapäevakool on läbi, lapsed on vabapidamisel) ja mina kööki. Emmede palvegrupp teeb kohvikut. Mul küll kooki ei ole, PLN oli ju teine, aga võileivamäärimisel saan kaasa aidata. Vahepeal saab köögis töö otsa, siis käin saalis jutlust kuulamas.

Pärast teenistust saalime vaagnate ja nõudega köögi vahet. Tekib selline ... perenaise tunne. Noh, nagu need perenaised seal Vahtramäel või kus Rootsimaal, ja vist De Smetis ("Väike maja preerias", mingi hilisem osa), ja kuskil kindlasti veel. Nõudekuivatamise-osadus on ka tore. Lillebror saabub taldrikuga, kus on paar poolekshammustatud koogitükki: "Ühed noored mehed panid selle laua alla!" Möh. Ju see neile siis sobis, muud ei oska öelda.

Nõudekuivatamise vahel selgub, et õues sajab natuke. Halleluuja. Siis jääb sadu üle ja Unistaja küsib, kas õue tohib. Mina luban, aga üks juuresviibiv isa, muidu ka sõber ja JJ nimekaim, hoiatab, et rohi on märg. Meie poisse pole natuke märga iialgi seganud. Räägin loo Unistajale kuulunud Kuoma saabastest, mis pidasid suurepäraselt vett, mitte midagi ei tulnud läbi, kuni ma nad vanni tühjaks kallasin ... sest Unistajal on eluaeg olnud vajadus lombi olemasolu korral katsetada, kui sügavale saab minna, enne kui üle saapaserva tuleb - ja kas teise saapaga tuleb ka.

Koduteel helistan Vanaemale. See on natuke ähmis - Vanaisa oli eile õhtul lubanud surema hakata, aga tänaseks siiski ümber mõelnud. Ju see õhurõhkude vahetumine talle mõjub.

Kodus teen tassi kohvi Mehele, kes erinevalt minust vara- ja pärishommiku vahel magama ei jäänud. Ise korjan õuest kuivanud pesu ja panen järgmise masinatäie minema. Siis panen jope selga ja töökindad kätte ja lähen kuuri juurde. Meile toodi neljapäeval puid, ilusad värsked halud on, aga need tuleb kuuri saada. Must Mimi käib ja teeb näu. Vahepeal ühinevad minuga ka kolm pahurat poisslast - kuigi lapsed teavad, et talvel soojasaamiseks peavad puud suvel ilusasti riidas kuivama, ei meeldi neile see töö siiski põrmugi. Mees paneb muruniitjale saba taha ja hakkab sellega jalutama. Meie puhul ei ole muruhooldus mitte kolme kõrre tagaajamine ega hullem veel, muru rohimine, vaid igal võimalusel rinnuni kasvava heina tagasitõrjumine. Vahepeal käivad poisid Mehele kärumeheks, et niidust komposti transportida. Lõpuks lähen ise ka Mehe juurde, vabastan umbrohust paar maasikapeenart. Maasikatele tuleb võrgud panna, võib-olla homme.

Mees ja lapsed lähevad tuppa, mina kastan kasvuhoones tomateid. Muld on tuhkkuiv. Pärast kastan peenraid ka, ühe käega hoian voolikut, teisega tõmban välja ohakaid - tundub, et ohakas on ainus asi, mis selle ilmaga kasvab. Siiski, rediseid on ka, nendega tuleks homme midagi teha.

Toas tuleb teha süüa. Pakutakse grillvorste ja värsket salatit. PLN oli, et oleme laadal ja poisid teevad pannkooke, aga nojah, niipalju siis sellest. Kurguvalu on vähemalt üle läinud. Pärasteks teen tagurpidi rabarberikooki.

Lähen järgmist masinatäit pesu riputama ja karjatan - trepp on ühtlaselt märg! Tähendab, mingi sümboolne vihmake on meist üle käinud! Maapind, tõsi, veel eriti märg ei ole. Palun veel vihma.

Siis mängivad lapsed "Magic: The Gathering" kaartidega. Hiljem pakutakse unejuttu, seekord valisin raamatuks "Totu ja tema sõprade seiklused". Las saavad teada, milline oli nõukogude vene lastekirjandus - ja ega see ju paha raamat ei olnud.

2 comments:

ritsik said...

See muru tõrjumine on nii tuttav teema! Ema ütles, et tal Tartus on muru juba kõrbenud- ma nii kade! Meil võib nädal aega jutti 30 kraadi sooja olla, muru vohamist see ei häiri.

reet said...

Lühemates kohtades kõrbeb jah, aga taga-aias on pikk ja vohab. Hea peidukoht rästikutele ja puukidele. :S

Post a Comment