CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, June 30, 2016

Minu Saksamaa

Esimest korda sattusin ma Saksamaale üsna segastel asjaoludel 17-aastaselt. Segastel asjaoludel sellepärast, et üks saatkonnaonku pidi kindlasti kellegi Lõuna-Eesti kooliõpilase Saksamaale laagrisse saatma ja valis millegipärast minu. Oli väga tore ja väsitav, kuna siis oli veel internetieelne ajastu, pole mul praeguseks enam mitte ühegi siiskohatud inimesega kontakti, aga ma loodan, et neil kõigil läheb hästi.

Teist korda läksin nii, nagu tol hetkel peaaegu kõik, kellel võimalik - vahetult pärast keskkooli lapsehoidjaks. Olid segased ajad. Sellest ajast pärineb minu veendumus, et noor inimene teeb hästi, kui pärast gümnaasiumi aja maha võtab, ja oskus rongipiletiautomaatidega ümber käia.

Siis sai ülikool ja said uued sõbrad ja sai Taize-reis eelmise sajandi lõpus, punase bussikesega. Sõime öösel Heidelbergis Dönerit ja ööbisime ühes mõisas.

Ja siis ... tuli Mees ja selgus, et meile kuidagi sobib koos reisida. Kuna me oleme mugavad inimesed, eelistame paiku, kus me kohalikku keelt oskame. Tähendab, oleme kahekesi ja koos lastega reisinudki peamiselt Saksamaal. Natuke Austrias ja Šveitsis ka. Alguses häälega, rikkamana autoga, mõned korrad ka lennukiga. Õige mitu korda, nii et mingeid erilisi muljeid Alice'i jaoks ma küll ei oska viimasest reisist välja tuua. Aga oskan rääkida, mida meie Saksamaal tavaliselt teeme.

Tavaliselt läheme me üle piiri saades kohe esimese asjana Bäckereisse. Bäckerei ehk meie keeles pagariäri on sisuliselt kohvikuga saia-leiva-koogipood. Paremat sorti Bäckereides on müügil nii kaasaostetav leib-sai, koogid-saiakesed kui ka täidetud leivad (belegte Brote). Need ei ole tavaliselt mitte leivaviilud, vaid hamburgeri põhimõttel komplekteeritud kuklid. Meile meeldib, kui saab süüa ühe täidetud leiva, ühe koogitüki ja juua juurde kohvi või talvisel puhul kakaod (nimega heisse Schockolade) - on kohe nagu korralik söögikord. Sageli on toidupoodide juures väiksem Bäckerei, kus ei pruugi kõiki võimalusi olla, näiteks saab kohvi-kooki tarbida ainult püstijalu.

Autoga liikudes on oluline proviant. Seda me ostame kõige meelsamini hästi suurest ja meie meelest võrdlemisi soodsast poest, mille nimi on real.- Aga eks igaüks vaatab nende asjade hindu, mida ta sageli ostab ... Keegi ütles kunagi ka, et tema meelest on Rimi soodne, meie tavalise ostukorvi puhul küll ei ole, aga ega me selle kellegi külmkappi inspekteerimas pole käinud. Igas poes tasub vaadata selle poe omatoodete sarju (vist on selline nimi)? Realis on selleks "tip", Rewes "ja!", Edekas (mis minu meelest on päris kallis kett) "gut&günstig" ja nii edasi.

Toiduostmise eesmärgil poodi minnes tasub vaadata ka tööstuskaupu. Realis on tavaliselt üsna soodsad meeste triiksärgid ja lastejalatsid. Seekord sain ka Lillebrorile 10 euroga uued sandaalid ja suurematele poistele trennilaagri tarbeks ulmelise allahindlusega sonid - 1 euro tükk! Kõik sõltub muidugi sellest, mida täpselt vaja on, naisteriiete osas on minu meelest viimasel ajal igal pool ikaldus.

Riideid on mõttekas vaadata ka Kik'ist. Kik on tegelikult üks igavesti ebasümpaatne pood, seal on vähe ruumi ja kaup on muidu kahtlase kvaliteediga, aga poiste- ja meestepüksid on täiesti korralikud. Mees on laia kondi ja ekstra jämedate jalgadega ja talle pükste leidmine on paras peavalu - ja kui 25 euro eest Prismast ostetud püksid teises pesus värvist ära läksid, püsivad Kiki 10-eurosed teksad tavaliselt täiesti normaalsed, kuni nad lihtsalt ära lagunevad.

Tegelikult on poeskäimine ja söömine ainult üks osa neist asjadest, mida me Saksamaal teeme. Ahsoo, söömine ... Saksamaal peab alati käima ka itaalia jäätisekohvikus. Need kannavad tavaliselt nime "Cafe Venezia" või midagi muud taolist ja sageli on leti taga ehtsad itaallased. Jõugu Juht soovitab proovida granaatõunajäätist, kui on (on harva), minule meeldis täitsa hästi viinamarjajäätis. Üsna kindlalt on kõigis jäätisekohvikutes lisaks tavalistele sortidele (vanilje, šokolaad jne) olemas pähkli-, sidruni- ja kirsijäätis. Normaalne jäätisekuuli hind on 70-80 senti. 1.30 on puhas röövimine! Kohvikusse võib ka maha istuda ja süüa näiteks spagetijäätist või jäätisepitsat. Või mis iganes menüüst silma jääb. Portsud on tavaliselt korralikud, nii et umbes 4-6 euro eest (nii palju maksab tavaliselt ports) saab kõhu täis küll.

Jäätist süüa ja poes käia saab kodus ka. Meid köidavad Saksamaal lossid

 ja kindlusevaremed,

 pargid,

 isemoodi arhitektuur,

 roosiaiad,

 vaated,

 väikesed vanad linnad (sellel pildil pole ühtki meie peresse kuuluvat inimest, mina ei ole see roosa pluusiga tädi!).

Näiteks. Kui kellelgi on mõne Saksamaa piirkonna kohta täpsemaid küsimusi, siis võib küsida, arvatavasti me oleme seal kunagi käinud.

Meie kogemust mööda on sakslased lahked ja abivalmis inimesed. Eks neil ole ka põnev, et tulevad mingid idaeurooplased ja oskavad saksa keelt! Ma tunnen ennast sageli ühtpidi nagu tsirkuseahv - oo, idablokist ja oskab rääkida! -, teistpidi nagu eee, esindaja. Et käiks ja tõestaks, et teate, seal Metsikus Idas elavad ka täitsa inimese moodi inimesed, nina on keset nägu ja saavad enamikust asjadest aru küll. Päris kõigest muidugi mitte, ma ei kujutagi ette, kui kaua peab ühes riigis elama, et sealset kultuuri täiesti mõista või kas see üldse ongi võimalik? Aga kui sakslaste kodusid kiita ja lapsed oskavad õigel kohal danke ja bitte öelda, siis on nad lahked ja vastutulelikud. Või lausa ... me pole ammu Schwarzwaldi kanti sattunud, võib-olla on seal erakordselt avatud inimesed, aga igatahes juhtus meil sealt kunagi ürgammu läbi hääletades nii, et vaevalt saime ühe auto pealt maha, kui juba järgmine autojuht kutsus, et hääletate? Tulge peale! Ja nii mitu korda järjest!

Um, kas midagi häirib ka?

Jah. Sakslased arrrrmastavad kõva leiba. Meie saksa külalised on kõik kooris ja ühekaupa minestanud, et Eestis leiba-saia kilekotis müüakse, ja meile on Saksamaal serveeritud järjekindlalt leiba, millega võiks päkapiku lahingusse saata. Umbes 95% juhtudest! Ja ma ei räägi siinkohal krõbekuldsetest Brötchenitest, mis peavadki koorukesega olema, vaid leivast, mis on vähemalt värvi poolest üsna meie peen- või seemeleiva sarnane (musta leiba ma ei söö, sellepärast ei oska sellega võrrelda).

Igatahes oleme me nüüd jälle ära käinud ja arvatavasti on rännuinstinktiga mõneks ajaks rahu.

5 comments:

Alice said...

Mõnus lugemine! Ega ma ei ootagi mingeid erilisi seiklusi, selline niisama jutt ongi huvitav. Lossid, kindlused, roosiaiad on kõik meie stiili külastuskohad. Me ei ole Saksamaal käinud (Pete on küll paaril korral tööasjus, aga see oli mingisse suvalisse linna ja põhimõtteliselt lennujaamast taksoga otse tööle, hotelli, tööle ja tagasi lennujaama.)

Ma mäletan, et selle kõva leiva üle kurtsid sa ka vist viimasel korral Saksamaal käies (vist siis kui te mingi pere juures ööbisite). Mind hakkab kohe huvitama see leiva värk. Peaks ka Saksamaale minema :) (kuigi ma ise seda leiba nagunii süüa ei saa). Kuidas sul jäätise söömisega oli? Kas piim kõhule liiga ei teinud?

PS. Mind ajas nii naerma see lause, kus sa ütlesid, et sina ei ole see roosa pluusiga tädi :) :)

Alice said...

Seda tahstin ka küsida, et kui mitu tundi teil sõit Saksamaale aega võtab?

reet said...

Tänan küsimast, sisikonnaga on nii, et juustu ma veel ei julge süüa, Vanaema sünnipäevapitsa ajas kõhu valutama, aga lihtsalt piim ei tee midagi. Olen ka veebruarist saadik Lacto7-t puginud, alles teist nädalat ilma ja päris hea on olla - ju need ravimid talvel ikka sisikonnas midagi hävitasid, aga paistab, et on taastunud. Vedas.

Saksamaale sõitmiseks arvestama 24 tundi, kui läheb hästi, läheb rutem. Selle sees on kempsu-, kohvi-, bensiini- ja üks magamispeatus.

killuke said...

Huvitav see leiva küsimus. Torontos on eestlaste alustatud ja sakslaste poolt üle võetud leivatehas, kust veetakse musta leiba üle linna. Aga kõik on ikka kilekottidesse pakendatud. Värsked suured leivapätsid on ainult paberist kottides. Aga arvan, et sakslasedki panevad need kodus ikka kilekotti.

reet said...

Ei pane. Hoiavad paberkotis või leivakastis, kilekotti leiba ei panda.

Post a Comment