CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, June 14, 2016

Sündinud meheks või naiseks

Hundi ulg kirjutab, et keegi Madlike kirjutab sooneutraalsest lastetoast ... ja mida tema sellest arvab. Ma ei tea, kas mul passib sellest midagi arvata, kuna meie lastetuba on ühemõtteliselt sinine. Seinad on sinised, kardinad on sinised, voodipesu on sinine ja kui vaip juhtub maas olema, siis on see kah sinine. Muidugi, kardinaid ja vaipu meil suurt muus toonis ei olegi ja meie endi magamistuba (ja enam-vähem kõik voodipesud) on vaieldamatult sinine. Ma ei ole päris kindel, kas Minnihiir saaks endale roosa toa ... kui ta meile tuleks.

Tõsi, roosat särki ei kanna meil mitte ükski mees. Nimelt kandis eelistatavalt roosat särki minu vene keele õpetaja, kes oli minu tollase elukogemuse järgi kõige nilbem vanamees üleüldse. Onu Väino kandis ka nooremast peast roosat särki. Nii et kui Lillebrori Sõbra Isa või meie pastor või veel keegi muu lugupidamisevääriline meesterahvas roosa särgiga välja ilmub, siis ma keskendun väga hoolega sellele, et särgi sees on sõber. Lapsepõlvetraumad, mis teha.

Aga jättes lapsepõlvetraumad kõrvale, on sooneutraalselt lihtsam kasvatada poisse kui tüdrukuid. Süüa tegev mees pole mingi haruldus, aga autot remontivatest naistest on päris harva kuulda. Pikkade juustega poisse narritakse (JJ kurdab, aga ära lõigata ei luba - ise teab, suur inimene), aga poisipeaga tüdruk näeb sageli lihtsalt imelik välja. Harjumatu, noh. Kui poiss käib tantsutrennis, siis ei sega see suurt kedagi, tüdrukute jalgpall on ... nojah. Ja nii edasi.Tegelikult on ju kõik eelkõige inimesed ja igaüks peaks tegema seda, mis talle kõige paremini sobib. Kuigi jällegi, Minnihiirt ma jalgpalli mängima ei paneks, aga ma ei pane poisse ka, kuni see võimalik on. Samuti ei paneks ma Minnihiirt iialgi iluvõimlema.

Muidugi ... ei poiss- ega tütarlaps ei näe hea välja dressides. Ega titeka pildiga T-särgis. Ega mingis täiskasvanute selga mõeldud moeröögatuses, olgu see naiste- või meesterõivaks mõeldud. Kuni stilist on ema, kannab lapsuke neid riideid, mida ema valib. Meie laste puhul on selleks võimalikult rahulikes värvides, piltide ja muu tiluliluta viisakad riided. Dresse-tosse ei kanta, moerõivaid samuti mitte. Eelpoolnimetatud pastori kolm tütart aga kannavad peamiselt erinevaid roosa ja violeti toone - nagu nende emagi. Et roosad rõivad tihtilugu mitmesuguste tuvastamatute ollustega kokku saavad, pole ju laste süü - turnimine, pugemine ja oih-kukkusin kuuluvad elu juurde.

Mind kasvatati väga põhimõtteliselt tüdrukuks. Tüdrukud ei tohtinud mängida ehitusklotside ega autodega. Mul oli vist neliteist plastmassnukku, aga igatsetud klotse mulle ei hangitud. Nojah, nüüd on mul Maja, kus saab ehitada nii palju, kui tahtmist on. Veel pidas (ja peab) Vanaema siiani oluliseks, et naisterahvas ei kannaks vanu riideid. Rõiva kvaliteet ja sobivus ei oma tähtsust, peaasi, et oleks uus. Ka selles osas olen ma oma emale pettumuseks. Meeste- ja naistetööde rõhutamist ma küll lapsepõlvekodust ei mäleta ... kui välja arvata asjaolu, et Vanaema panus remonditegemisse on alati piirdunud tapeedi värvi valimisega.

Praegu näevad meie lapsed, et ainult emme õiendab pesudega ja ainult issi vingutab mootorsaagi. Vaadake, mulle meeldib triikida ja pesuriputamine on kah sihuke ... meditatiivne tegevus, aeg iseendale. Aga mootorsaega ei jaksaks ma midagi teha. Süüa teen peamiselt ka mina, sest mulle meeldib. Mees jällegi on mind vabastanud autoga tegelemisest, sest ta on lihtsalt minu vastu hea, loomu poolest pole me kumbki mootori-inimesed. Aga põrandalihvimismasinaga jalutame mõlemad vaheldumisi ja tolmuimejaga tuuseldab see, kes viitsib. Meie sõprade peres on nii, et mees teeb süüa ja naine teenib raha - no kui neile sobib ... Ja mitmes tuttavas peres on isa see, kes õhtul lastele unejuttu loeb. Eks igaüks korraldab oma elu nii, nagu paremini sobib.

Igatahes ei ole mitte midagi mehelikku õliste dressidega olevuses, kes kurja vannub ja jõukust või juhtivtöötaja-olemist edukuseks peab. Ja - ausalt, see ei ole kadedus - edevust ja flirtimist mina naiselikuks ei pea. Hoidku selle eest, et mõni geelküüntega tipsi mulle miniaks tuuakse! Ma arvaksin hoopis, et mehelik mees ja naiselik naine on väärikad. Tasakaalus. Tuntud või vähemtuntud inimestest ... näiteks ühe tuttava spordimehe nooruke proua on väga naiselik naine, tundub mulle. Või üks sõber-kaasblogija Kuurortlinnast, peab suurt koera ja valget kassi. Ma nimesid ei nimetaks. :) Mehelikku meest ära märkida praegu ei oska, aga eks neidki on.

Lõpuks üks väike näide Tõelisest Sooneutraalsusest. Ma millegipärast arvan, et see ei ole kellegi eesmärk. Videolõiguke on filmist, mis parodeerib enam-vähem kõiki ulmefilme ja üht-teist veelgi, palun mitte pahaks panna.

3 comments:

karina said...

Kindlatest "ei paneks" plaanidest võib aja jooksul saada "kas ma lubaks?", kui laps valib mõne harrastuse, mida ma ise ei valiks iial. On asju, mille puhul oleme otsustanud, et ei lubaks (sõltumata lapse soost).
Minu tagqsihoidlike kogemuse järgi saab stilisti ametit ema enamasti pidada maksimaalselt 10 aastat, harilikult vähem (tüdrukute puhul vähemalt). Mis edasi juhtuma hakkab, võib olla harjumatu, aga kindlasti mitte mõttetute kakluste koht, ilmselt hoopis tingimusteta armastuse harjutamise võimalus. Ma harjutan. Vähemasti püüan mitte hukka mõista nii tühiste asjade pärast.
Küllap tundsin end lihtsalt puudutatuna, kuna minu tütred mängivad jalgpalli, ühel lastest on koguni tobe poisipea ja roosat armastab neist veel vaid neljaaastane :))))

reet said...

Kas ma ütlesin, et poisipea on tobe? Ahah, imelik. Ilmselt mitte kõige õigem sõnavalik, mõtlesin silmatorkavat, kummastavat, harjumatut. Umbes seda, et kui kellelgi tüdrukukesel vähemalt kuuenda klassini on keskmisest lühemad juuksed või tõepoolest poisipea, siis teavad kõik õpetajad, et see on see lühikeste juustega tüdruk (nime ja muid parameetreid ei pruugi teada). Võib-olla on meil eriliselt pikajuukseliste laste kool, ma ei tea. Juustest olulisem on ikka laps ise.

Minu jaoks on jalgpall lapse soost sõltumatult võeh, aga olen nõus, et mingist vanusest alates ei loe enam see, mida mina arvan, vaid see, kuhupoole lapse süda kutsub. Ja kui kutsub argumenteeritult ja põhjendatult, mitte stiilis "Mu parim sõber rääkis, et see on äge" (noh, tuleb ikka ise ka proovida ja asjatundjatega arutada ja kuluka hobi puhul arvutada), siis pole lapsevanemal tõesti muud teha kui toetada.

Muide, meil koolis tundub olevat tüdrukute grupisurve olla mingi (roosa) standardi moodi tugevam kui poistel. Oh kuidas ma igatsen taga meie gümnaasiumi, kus oli hästi palju noori, kes olid eelkõige lihtsalt inimesed ja isiksused.

karina said...

No näed, annab alati välja lugeda seda, mida kirjas polegi :) Selge see, et lühikesed juuksed tüdrukul lapsepõlves on erand, samuti nagu pikad juuksed täiskasvanueas, vähemalt 30+ vanusekategoorias.
Grupid ja standardid - keeruline jah. Meie väikses koolis siin ei ole kumbki tõsiseltvõetavaks arenenud, vist, nii eemalt vaadates tundub vähemalt.

Post a Comment