Sunday, July 31, 2016

Homme saabub onu August ...

Juuli on ümber saamas. Ei olnud just parim juuli minu elus, aga halvim, ma usun, kah mitte. Me oleme olnud väga õnnistatud. Aitäh.

August on hoidistekuu. Loodan marineerida paprikat, keeta valmis vaarika-nektariinimoosi (kes teab, kus poes on nektariinid päris soodushinnaga, 89 senti või vähem kilo? Muidugi, võib-olla on vara, minevaasta sain neid sellise hinnaga pooles augustis), tekitada õli ja veiniga marineeritud kukeseeni ja võib-olla keeta ka borši. Kurke ma ei marineeri ka sel aastal, liiga suur on oht, et kuumutan nad taas üle ja siis on krõmpsude kurkide asemel pehmed, mis kellelegi ei meeldi - krõmps on ju purgikurgi väga oluline osa! Sel aastal tabab meid ka õunamahla tegemise kohustus. Puud on lookas. Oeh.

Ühtlasi on august appi-ma-pole-suvel-seda-veel teinudki-kuu. Kohustus pärast 20.augustit tööle minna hakkab ebameeldivalt kuklas tiksuma ja seetõttu kipuvad augustid sageli olema paras rabelemine vaheldumisi masendusega - juba saab suvi läbi ja ma ei jõuagi ... mida iganes. Igatahes peame me augustis ära käima Lottemaal, sest heatahtlike inimeste kingitud pilet tuleb ära kasutada. Mis siis, et meil ühtegi Lotte-huvilist last ei ole, Lillebror vist ei teagi, kes või mis see Lotte on ... tegelikult teab, et Lotte on Ritsiku koer. :)

Lisaks Lottemaale tuleb käia lapsi meres ujutamas - see pole kuigi keeruline, Teine Vanaisa, meri ja Lottemaa on kõik üsna ühes kohas koos. Tuleb ära otsustada, kas Jõugu Juht jätkab koduõppel või mitte, hetkel kisub vist jätkamise poole. Käime Mehega Vasesepa talulaadal ja võib-olla kuskil veel. Teeme tagumises toas remonti, ma loodan. Kaevan ehk mõned ruutmeetrid uusi maasikapeenraid. Seente marineerimiseks tuleb neid ka korjata, tähendab, veedan mõned päevad metsas. Siis on meil veel üks teadaolev sünnipäevakutse ... ja oih, Unistaja sünnipäeva peame sel aastal vist ka augustis.

Selle kõige üle järele mõeldes klõpsisin hajameelselt mööda Internetti ja avastasin, et nagu paaril korral varemgi, on mul tekkinud halb harjumus lugeda regulaarselt ka neid blogisid, mis mulle suurt midagi ei paku. Lihtsalt ei ole minu teemad või ... no ausalt öeldes on nende hulgas ka üks või kaks lausa ebasümpaatset blogi. Küsisin endalt ebaveenva jahmatusega, mis imeasja pärast sa, naine, neid asju loed? Niisiis on minu augustiprojekt number üks lugeda ainult neid blogisid, mis on minu jaoks põnevad ja sümpaatsed. Neid on ka piisavalt. :)

Augustiprojekt number kaks on taas igapäevaselt kirjutada üles, mille eest ma olen tänulik. See mõte tuli täna kirikus vend R. jutlust kuulates. Mis siis, et tema rääkis tol hetkel hoopis halastusest.

Saturday, July 30, 2016

Vastakad tunded

Oh sa piiks - meie sügavkülmik, mis on umbes kõigest 7 või 8 aastat vana, lakkas eile õhtul töötamast. Mees grillis kell üheksa õhtul kahe lõuna jagu vorste, mis olid parajasti grillimishetkeks poevorsti temperatuuri sulanud. Murphy. Kõik jamad algavad alati reede õhtul või keset ööd, eks ole.

Hoidmine - me avastasime selle hetkel, mil oli veel midagi võimalik päästa. Täna olime Mehega terve päeva kodust ära, lapsed üksi, nemad poleks osanud külmiku alt väljapiiluva loiguga midagi peale hakata. Õige avastamise tõttu ei jõudnud isegi loik tekkida ja osa asju olid veel üsna viisakalt jääs.

Õnnistus - umbes samal ajal, mil hukkunud sügavkülmik meile saabus, jäi ühe Vanaema sõbranna tütrel üle vana sügavkülmik, Rosenlew nimi. Meil palju ruumi, saagu siis meile. Mulle tavaliselt väga ei meeldi need "aga teil on palju ruumi, võtke endale" jutud. Rosenlew seisis kõik need aastad kolikambris ja kasutust leidis harva, peamiselt puhverkülmikuna erakordse mustikasaagi vms olukordade puhul. Muul ajal oli saba seinast väljas ja hm, võib vist öelda, et puhkeasend. Õhku käis tema ümber piisavalt ringi ja tolmu ei kogunenud, sest Rosenlew seisis keset ruumi. Nii et meil õnnestus sisuliselt kõik marjad ja suhkruherned ära päästa, pealegi on Rosenlewis rohkem ruumi. Termomeeter on sees, täitsa viisakalt külmetab.

Nii et ma nüüd täpselt ei teagi, mida tunda. Pikemas perspektiivis peame ilmselt hankima sügavkülmakirstu, aga hetkel - kuna kirst maksab oluliselt rohkem kui meil ootamatuteks kulutusteks raha on - olen vist tänulik.

Aga mis asjaoludel maailmas üldse toodetakse kodumasinaid, mis nii ruttu maha surevad, ma ei tea, ja kui ma selle peale mõtlen, mis asjaolud need on, siis olen tige.

Wednesday, July 27, 2016

Suvi on

Floksid õitsevad nagu pöörased. Kuskil kõrges rohus siristab järelejätmatult rohutirtsude seltskond. Kurepojad harjutavad lendamist.

Punasesõstramoos/marmelaad/mahl - veel ei tea, milleks ta hakkab - jahtub purkides köögilaua peal.

Lillebror huvitub konnapoegade käekäigust.

Mehed* istuvad lõkke ääres, grillivad liha ja vahukomme ja peavad palaveri ja pow-wow'd. Arvatavasti hingavad sisse ka arbuusiveerandiku. Päeval metsas käies olevat nad näinud tundmatut liiki seeni ja tundmatuid seenelisi.

Loojuva päikese kiired paistavad veel kööki.

Hommikuks on vaja panna hakkama saiatainas. Enne ööd peab keegi priitahtlik pritsimees käima lõkkekohale aiavoolikut näitamas.

Kui Jumal annab, on homme ka hea päev.
_________
*hetkel on üks laenulaps ka, väga meeldiv noormees meie kogudusest, Jõugu Juhi hea sõber.

Tuesday, July 26, 2016

Taimetoitluse vastu

Räägitakse, et taimetoitlus on tervislik. Räägitakse, et loomaõigused ja nii edasi ...

Ei vaidle üldse vastu. Ma eelistaksin ka süüa sellist kana, kes on terve elu olnud paduõnnelik ja siis äkitselt ei saa üldse arugi, mis juhtus, ja on juba panni peal. Meie siiski taimetoitlased või hullem veel, veganid ei ole. Me ei karda valget jahu ega valget suhkrut. Me ei söö peaaegu üldse mitte kunagi purgi- ega muidu valmistoitu. Me lihtsalt ... sööme seda, mis on. No ja ausalt öeldes on mõningase lihasöömisega lihtsam ka, ei pea nii palju mõtlema, kuidas seda kõike omavahel kombineerida, riiulis olevad retseptiraamatud sisaldavad ka peamiselt lihatoite.

Puhtjuhuslikult ei ole meil ka ühtki taimetoitlasest sõpra. Mõni laps ikka vahel arvab, et liha ta ju eriti ei söö ... ja siis tuleb kasvuspurt ja lapse ema ohkab, et sööb palju ja eelistatavalt liha. No las sööb, siis kasvab.

Ühesõnaga, kui keegi meile külla tuleb, siis me pakume midagi lihalist, sest nii on lihtsam. Minu lihapallid maitsevad kõigile, varda otsas vorst on laste puhul kindel valik, mul on mitu kergesti doseeritavat (see on suure seltskonna puhul tähtis) ja mugavalt tehtavat kanaretsepti ...

Ja siis tulevad sohvasurfarid ja teatavad, et nemad on muide taimetoitlased, pakutagu neile seentega pitsat. Ma sain seda kirja lugedes natuke kurjaks - ma ei pea neile põhimõtteliselt üldse süüa andma, eriti kuna tullakse kuuekesi. Tõsistest erivajadustest nagu enurees, mingi puue, hommikul kell kuus ärkav imik või taimetoitlus tuleks ikka ette hoiatada. Selles mõttes, et puruvõõraste inimeste majutamise puhul on see kõik täpselt sama pulga peal, põhjustab majutajale lisatööd ja/või ebamugavusi. Kõigest saab rääkida, aga tõepoolest, niisuguseid asju tuleks teatada küsides, mitte kolm päeva enne saabumist! Muidugi on põhjust tänulik olla, et ma üldse küsisin, mida te sööte, neli aastat tagasi olid meil külas nüüdseks-sõbrad Lena ja Martin, kes ütlesid ka, et jaa, me sööme kõike, ja langesid värsket salatit nähes näost ära - nemad olid arvanud, et kõik inimesed maailmas annavadki lastele ainult keedetud lillkapsast ja porgandeid.

Pikapeale hakkab tunduma, et see söögiasi on sama hull või hullem veel kui usuküsimus. Usuasjadest on täiesti võimalik mitte rääkida - ma pole ühtki aktiivset moslemit ammu lähedalt näinud, ilmselt on pisut keerulisem ignoreerida kedagi, kes iga mõne tunni tagant vaiba paika sätib ja selle peal palvetama hakkab -, aga kuidas sa inimese nälga jätad?

Igatahes on praegu see olukord, et jah, kreeka Mamma oli ju mu suur eeskuju. Ma siis valmistan lammast?


***
Einoh, saab hakkama, aga väljakutse on see küll. Ma ei armast väljakutseid põrmugi. Loodetavasti söövad nad piima ja mune, muidu tuleb nad aeda tikripõõsa juurde ise toitu hankima saata.

Sunday, July 24, 2016

Unistus Jäneseurust

Minu unistuste maja on Jäneseurg. Isepesev pannihari ja isekuduvad vardad pole üldse olulised, aga see, kuidas mitte miski mitte millegagi vaimustaval kombel kokku ei sobi ja kuidas see maja väljastpoolt paistab ... Täiuslik. No ja kogemuste põhjal on mul ka natuke andi Mrs.Weasley olemise peale, ma suudan väga edukalt KARJUDA ühe lapse peale ja järgmisel hetkel teisega täiesti rahulikul, isegi armastaval moel rääkida. Eriti kui see teine ei ole minu laps. :)

Omavahel üldse mitte sobivad toolid, seitset stiili mööbel ja kõikvõimaliku kujuga tassid, enamikul kild servast väljas, on meil olemas. Ja üpris metsik aed, kus kasvab kõige jaburamaid asju. Aga päris Jäneseuru olulisim tunnus on minu jaoks avatus. See, et ükskõik milline vana või uus sõber võib tulla ja ta integreeritakse sujuvalt perekonda. Pakutakse toitu ja nii edasi. Minu kolmas rollimudel Mrs. Weasley ja Muumimamma kõrval on Maria Portokalos ehk Kreeka Mamma filmist "Minu pirakas Kreeka pulm" - "Söö, Ian, söö!".

Meil on olnud õnn sattuda ükskord päriselu Jäneseurgu, mis asub siit tegelikult ainult mõnekümne kilomeetri kaugusel. Arvatavasti võiks sinna edaspidigi sisse sadada, öelda, et me oleme D&D sõbrad, saada selle eest tass kohvi ja viibatud abistama aiatöödes või ükskõik mis muus aktuaalses tegevuses.

Mul on päriselu-Jäneseuru tekitamise PLN. Tasapisi hakkasime täna peale. PLN sisaldab endas pühapäevaseid õhtusööke, kuhu väikese ettehoiatamisega võiks tulla ükskõik kes sõberpere  ja võtta kaasa ükskõik keda, keda me veel kas üldse mitte või siis piisavalt hästi ei tunne (nood ei oska meile tulla ka, nii et ...). Kahvleid on meil endiselt 17 (see piirab külaliste arvu) ja igal pühapäeval me kodus ka ei ole, aga nii põhimõtteliselt võiks see ju toimida? Selline vaba õhtusöök, ei mingeid valgeid servjette ega kristalli, vaid niisama mõnus äraolemine? Iga kord muidugi ei ole kohal M. (Lillebrori eakaaslane), kes suure kisaga "LIHAAA! TAHAN LIHAAAA! ANDKE MULLE LIHAAA!" lähemale joostes meeleolu ühe hetkega märgatavalt elavdaks, ega ole üllatuskülalisena pääsusaba - ma polnud seda liblikat kunagi varem näinud, kas teie meelest esineb neid palju? No aga teinekord oleks midagi muud ja kedagi muud head, ma usun.

Pääsusaba Lillebrori peos.

Iga kord ei saaks muidugi ka nii lihtsalt hakkama, täna pakkusime vorste ja kanašašlõkki, salatit ja jäätist, külaliste poolt olid arbuus ja eksootilisema olemisega marjad.

Salatit tegin nii: panin omavahel kokku hiina kapsast, paar ülekasvanud kõhna salatipead aiast, ühe valge paprika (hästi peeneks lõigatuna) ja paar peotäit tikreid. Peale soola, oliiviõli ja valge veini äädikat. Kõigile sobis, lastel polnud eriti aega süüa. :)

Niisiis, sõbrad, palun broneerige pühapäev ja tulge meile külla.

Friday, July 22, 2016

Mnjah

Sattusin just ühele vist-fassaadiblogile. Küll seal oli kõik ilus ja sätitud ja kaunis ja need kõrvuni naeratused iga pildi peal ...

Enesehinnang kukkus kolinal. Selles mõttes, et arvatavasti ei ole ma ainus, kellel kripeldab sees teadmine, milline peab olema Tõeline Ema. Nagu Muumimamma ja Nukitsamehe filmi ema ja selle kõige juures suutma juhtival kohal tööl käia ja toita mehe ja kuus last ja olema alati imeilus ja malbe ja naeratav ja ... Kogu aeg. Tõelisel Emal ei tohi olla PMSi ega lihtsalt väsimust ega mingit eriti totrat tööasja, mis aju läbi kärsatab. Tõelised Emad ei kärgi lastega nii, et ... jätame selle stseeni halastuse mõttes vahele, aga Tõelised Emad ka ei nuta pärast omaette, sest laps on teinud sajaviiekümnendat korda samasuguse vale valiku ja tegelikult teab see mittetõeline, lihtsalt päriselt olemasolev, läbikukkunud ema, et kärkimine ilmselt ei aita, aga ei tea ka, kuidas lapsel aidata inimeseks saada ... sest Tõeliste Emade lapsed on alati ideaalsed ja mängivad rahulikult ... nutitelefonidega.

?????????????
Ja siis ma panin tähele, et selle blogi lastel olid seljas pildiga särgid ja neid kirjeldati kasutamas kohe täitsa jubedat slängi ja ühegi kodupildi peal polnud isegi mitte vanniraamatut näha ...

Enesehinnangut on ikka kõige kergem kellegi teise halvustamise abil upitada, eks ole.

Homme lähevad ära sohvasurfarid, kes hetkel loodetavasti juba magavad. Siis me teeme perekondlikult mingeid töid ja vaatame filmi ja loeme Laupa-raamatu lõpuni ja sööme saiakesi või midagi muud süsivesikurikast lohutustoitu ja võtame aega ära leppida. Ja võib-olla juhtub isegi mõnel päeval nii, et nad ei tao üksteisel päid mõlki. Ma pole veel kaotanud lootust, et nad hakkavad ükskord omavahel rahumeelselt läbi saama ... ja annavad võib-olla isegi mulle andeks kõik need välgulöömised ja müristamised. Mina annan kõik andeks, see on emade amet.

Tuesday, July 19, 2016

Lapstööjõu ärakasutamisest

Ma nii igaks juhuks seletan, et keegi eelmise postituse valguses ei arvaks, et ...

Teate, ma usun, et nii suured lapsed nagu meie omad peaksid suutma natuke vastutust võtta küll. Ma arvan, et teil seal teisel pool on ka lapsed, kes koristavad oma tuba ja panevad oma pesu sahtlisse, mõni äkki isegi peseb nõusid või teeb süüa.

Meie poisid peavad praegu:
  • tühjendama nõudepesumasinat. Iga päev. Üksteise järel, nii, et esmaspäeval üks, teisipäeval teine, kolmapäeval kolmas, neljapäeval jälle seesama, kes esmaspäeval, ja nii edasi.
  • panema ära oma pesud. Mina panen musta pesu masinasse, riputan märjad asjad nöörile, toon kuivad tuppa, sorteerin ära. Ikka nii, et lasteasjad kõik ühte kuhja, triigitav kaup teise, Mehe asjad kappi ja minu asjad kappi ... Ma vahel käin Lillebrori ja Unistaja sahtlid üle, neil see särkide sirgeltpanemine on natuke nagu segane.
  • koristama oma tuba ja kaminasaali, aga mitte igapäevaselt. Oma toas luuakse ju maailmu, ühel päeval alanud mäng võib järgmisel päeval edasi minna, jube julm oleks käskida kogu kupatud õhtul ära panna. Tolmuimejaga tuuseldada nad oskavad, ja legoklotse oma käe järgi ära panna kah. Raamaturiiuliga tegelen mina, kui sealne olukord väga hirmsaks läheb.
  • aitama vajaduspõhiselt muude ruumide koristamisel. Põhiülesanded on sättida jalatseid esikus, tegutseda tolmuinejaga ja panna vales kohas maandunud asju õigesse kohta tagasi.
  • aitama hooajatöödes.
Vaat need hooajatööd on selline omaette asi. Talvel roogib Unistaja rõõmuga lund, sest talle lihtsalt väga meeldib. Suvel niidab Jõugu Juht üsna hea meelega muru, sest talle on see veel uus asi. No aga muud tööd tahavad kah teha. Talvel tuleb kanda puid ja kui kästakse, teha ahju tuli. Suvel tuleb igal juhul transportida käru niidetud heinaga, aga ka korjata oksi pargist - neid on alati palju, sest meie pargi puud on vanad. Marjakorjamine on puhtalt ja ainult hooajatöö, mis on lastele tüütu, aga üldse mitte keeruline. Põnev on siis, kui saab issiga mingit ehitustööd teha, aga seda alati ei saa ja kui töö seisneb lihtsalt millegi kinnihoidmises või asjade kätteandmiseks kõrvalseismises (noh, nagu opiõde, et andke nüüd skalpell ja nüüd kontrollige vererõhku - Mees armastab ka niisugust abilist pidada, kes ulataks talle naelu või ristpea-kruvikeerajat, kuni ta ise kuskil ahju taga sõlmes on), imbub abiline esimesel võimalusel minema.

Igapäevatöödest kaalun endale köögiabilise määramist - et näiteks iga päev on nõudepesumasina eest vastutav lapsühik ka õhtusöögi valmistamise ajal abiks, segab panni peal, lõigub midagi ja nii edasi. Paari päeva eest oli kiire ja Unistaja sai koogikomponentide väljamõõtmisega väga hästi hakkama. Ainult et köögiabilisele peaks ilmselt ka pidevalt tööd pakkuma ja seda osa pole ma veel lõpuni mõelnud.

Kokku võtavad igasugused kodutööd harva paar tundi päevast, enamasti vaevalt pool tundi - ja seda ei saa ometi liigseks pidada? Arvatavasti oleks üsna kole lugu, kui meil kasvaks kolm printsikest, kes ei tea, kuidas puhas pesu sahtlisse saab ja mida teha tolmuga.

Oeh

"My on jälle piparriisikaid korjanud," tähendas mamma.
"Mineval aastal korjas ta kärbseseeni," ütles papa.
"Noh, loodame et ta tulevaasta jõuab kukeseenteni," ütles mamma ja tõusis.

Või umbes nii seal "Nähtamatus lapses" oli. Muumiraamat on lastetoas täitsa olemas ja lapsed veel ei maga, et ei saaks otsima minna, aga ma ausalt ei viitsi täpset tsitaati otsima minna.

Vist üle-eelmisel nädalal korjasid kõik poisid tühjaks kaks eriti varase loomuga punasesõstrapõõsast. Pärast olid põõsaalused erepunased, sest Unistaja ja Lillebror mängisid marjasõda, aga Jõugu Juht ajas topsi ümber.

Täna korjas Kogu Gäng tühjaks ühe (1) mustsõstrapõõsa, selle kõige viljakama ja kõige kergemini ligipääsetava. Samal ajal korjasin mina igal pool mujal, astusin lapikuks nõgeseid ja harutasin metsistunud põõsaste oksi - me ei hoolda taga-aias mitte midagi, aga sel aastal kannavad ka need puud ja põõsad, mis iial pole kandnud. (Mees ajas tööasju ja vahepeal niitis mulle paar põõsast nõgestest vabaks, nii et tegemist oli temalgi.) Mina sain kolm-pool kilo puhtalt korjatud marju. Poisid said 2,3 kilo marju ja mulda - sest Unistaja ja Lillebror hakkasid mullasõda mängima. Jumal tänatud, et mul polnud mingit kavatsust marju külmutada, moosisõstrad on ikkagi pestavad. Köögivalamu oli viimati nii mullane sügisel, kui ma poriseid porgandeid pesin.

Noh, selle tulemusena saeb JJ homme Mehe seltsis puid või teeb muud meestetööd, nooremad korjavad minuga tikreid. Ükskord tuleb aru saada, et toiduga ei mängita. Tikrid on kergesti pestavad ja nõuavad suuremat keskendumist kui sõstrad, äkki jääb seekord mängutuju tulemata. JJ poolt emadepäevaks kingitud udupeen kätekreem ravib edukalt tikriokkakriime, nii et selle koha pealt ei pea ka muretsema.

Kui nad just ei rakenda seda noorte abielumeeste strateegiat, et teate küll, kui naine paneb mehe esimest korda voodit tegema, tuleb tekitada hirmus sasi, ja teisel ja kolmandal korral ka, kuni naine ülejäänud abielu jooksul voodi ise üles teeb ...

Igatahes, juhul kui Kogu Gängi laps-olemise ajal peaks veel mõni hea marja-aasta tulema, siis tuleb meie kahe-pooleaastase vahega kaksikud* panna erinevatesse aia osadesse korjama. Sama põõsa kallal nad mõistlikult hakkama ei saa.

________
*noh, Unistaja oskab korrutada ja inglise keelt, aga Lillebror on tumedapäine ja peenike. Käitumuslikke erinevusi nagu eriti ei ole, peale selle, et Lillebror jonnib hetkel rohkem. Mis teha, Unistaja on kord juba natuke teistsuguse tempoga laps.


***
Ja mis puutub tikritesse, siis esimesed kaks põõsast andsid kokku 7 kilo, kolmandat põõsast ma ühe päevaga tühjaks ei saanud - 12 kilo sain ja veerandik põõsast jäi veel korjamata. Esimesed 7 kilo menetles Vanaema kompotiks, järgmised 6 kilo puhastasin ja panin sügavkülma. Vanaema lubas kuue kiloga veel hakkama saada. Korjata on veel umbes kaks suurt ja viis väikest põõsatäit. Ma väikestesse põõsastesse pole süvenenud, aga suurte põõsaste oksad - sest ma ei hoolda tikripõõsaid põhimõtteliselt üldse - on rohkem sassis kui Unistaja juuksed (noh, ta on ju blond, hästi peene karvaga) ja tõeliselt tigedad. Pidevalt tuleb peale passida, et juba tühi oks nagu mingi piiksuma trifiidiastel üle näo ei vibutaks. Ma saadan homme vähemalt Lillebrori väikese põõsa kallale, see võiks ohutum olla. Ega ma neilt kummaltki põõsa tühjakstegemist ei oota, Unistaja võib suurest põõsast korjata sealt, kust kätte saab, küll mina vaatan seda trifiidiasja - aga urr, noh.

Homme korjan sõber K.-le, kes rinnalapse kõrvalt nii hästi ära ei saa, ja C. lubas neljapäeval korjele tulla. Käskisin suure mahuti kaasa võtta. Kui keegi veel tikreid tahab, siis võib soovi avaldada.

Sunday, July 17, 2016

Elu ja mis selle sees praegu on

Peamiselt keerleb elu hetkel vaarikate ümber. Minu lapsepõlvekodu aed on troopiline saar või umbes nii ja seal kasvab kõik, mis ise tahab - vaarikad tahavad sel aastal väga.

Veel on elu sees olnud lastevaba periood, mille me sisustasime mitmesegase tegevusega, näiteks lihvisime ja õlitasime köögipõrandat, käisime mustikal (ma üksi ei julgenud, ei olnud päris kodulähedane mets) ja triibuliste kaltsuvaipadega laadal.

Eile saime laagrist tagasi kolm poisslast. Lillebror oli saanud mesilaselt nõelata, Jõugu Juht tiitliks "Auväärne" ja Unistaja peaaegu kaotanud ära telefoni. Sääsed olid öösiti söönud kõiki kolme - see on laagerdamise juures paratamatus. Koduteel lõppes muljetamine äketse ära ja juba enne Tänassilmat oli tagaistmel olukord, mida võib nimetada "shutdown complete". JJ ärkas enne Linna ja kiitis, et magada oli väga mõnus.

Täna hommikul hakkasid noormehed liigutama alles millalgi pärast kella 9 ja Unistajat pidin lausa äratama. Ilmselgelt oli laager edukas.

Täna oli muidugi kirik ka. Pärast kirikut käisime ... Vanaema aias vaarikaid korjamas, tähendab, mina korjasin, Mees ajas mingeid asju Vanaisaga ja poisid käisid telekavaatamise (mingi Tjorveni-film) vahele natuke vaarikate juures abis, kõhtu korjamas. Veel täna õhtul tuleb keeta palju moosi. (lisaks neile 16 puhta vaarikamoosi purgile ja umbes 8 vaarika-šokolaadimoosi purgile, mis keldris juba olemas on)

Uuel nädalal tegeleme tikritega, mida on meil õuuuuudselt palju, külastame Lillebrori võimaliku adenoidi asjus perearsti ja teeme kindlasti midagi veel.

Tuesday, July 12, 2016

Laagriliste minemine

Päev enne minemist on vastutava lapsevanema aju üsnagi halvatud - mida neil siis õieti vaja on? Löön käega ja rohin parem ära maasikapeenrad. Vihma käes aiatööde tegemine teeb pea selgemaks. Tuppa jõuan kella seitsme paiku, siis alles saab pakkida. Õnneks on antud vajalike asjade nimekiri.

Mees vaatab aina kasvavat kolahunnikut ja küsib, mil moel ma kavatsen selle autosse ära mahutada. Mina ei kavatsegi, selle jaoks on Mees. Tema on ruumilistes ülesannetes osav.

Järgmisel hommikul on Kogu Gäng ootusärevalt ergas. Kui kaua me sinna sõidame? Millal me minema hakkame? Kui mina tiimijuhiks saan, siis ... Viimase mõtte võtan kähku maha, esiteks pole mingeid tiime tarvis ja teiseks ei panda seitsmeaastast millegi juhiks. Lillebror ei lase ennast sellest segada.

Autosse pakkimise käigus tekib küsimus, kes mida mis järjekorras toob. Mida iganes, peaasi, et kõik autosse saab. Lillebror väljub majast, kaenlas lillelise püüriga padi ja näpu otsas KOLLADIKOLL-KLIRR! kott sööginõudega. Mees teeb Lillebrori suunas Häält. Kui kilekoti sisu ei ole täpselt teada, siis ei vibutata kotiga niimoodi! Arvatavasti jäävad kõik supitaldrikud siiski terveks. Plastmasskruusid aastast 198x (Vanaema kapist) kannatavad vehkimist siiski paremini ...

Suurest ärevusest jäävad nooremad minejad tee peal magama. Vanim laagriline soovib arutleda humanitaar- ja reaalkallakuga gümnaasiumide üle. Esialgu on tal selle asjaga pisut aega, põhikool pole veel poole pealgi.

Kohal. Laagrisse pääsemiseks tuleb läbida kohustuslik turvakontroll, nagu lennujaamas - nalja peab ikka saama. Esimese asjana annan üle kolm purki moosi - ilmselt pudru tarbeks, oli vajalike asjade nimekirjas. Aasiapäraste näojoontega neiu pöördub Lillebrori poole Pingu teemal - Pingu on turvaisikuna kaasas. Siis juhatatakse meid poisse magamisruumi paigutama. Päris katuse all magamisele panen kohe veto - unine Lillebror, magamiskott ja redel ei ole ohtut kooslus. Las magavad parem vasakus tagumises nurgas. Täiesti ärkvel Lillebror ronib redelist päris katuse alla ja kiidab, et seal on päris ebaturvaline. Kas võib olla, et ta ei tea selle sõna tähendust?

Siis hõikan juba kolleegide seltsi kadunud Jõugu Juhile, et me nüüd hakkame minema ja püüan peaaegu kinni Unistaja - et talle musitamisega ikka korralikku piinlikkust valmistada. Unistaja põgeneb. Lillebror tuleb ja kallistab igaks juhuks kaks korda. Turvaväravatest sisenevad Jalgpallihuviline Sõber ja tema Täditütar. Paar sõpra on veel tulemas. Unistaja lubab, et nad helistavad õhtul.

Lapsevanemad ... ajavad asju, korjavad korraliku seljatäie vaarikaid ja käivad aasia restoranis söömas. Ja ei oska kodus suurt midagi peale hakata. Laupäeval antakse lapsed tagasi.

***
Kuidas see nii juhtus, et seitsmeaastane Lillebror laagrisse läks
Seletuskiri

Aasta tagasi suuri vendi ära viies tabas Lillebrori valjemat sorti KRÄUN teemal "tema tahab ka laagrisse!". Kuueaastaseid siiski ei võeta, pealegi oli Lillebror igas mõttes liiga väike. Lillebror valas pisaraid. Me siis ostsime ta Hesburgeris käimisega ära ja lubasime, et tulevaasta vaatame.

Kui tulevaasta kätte jõudis, oli kuidagi iseenesest selgeks saanud, et seekord lähevad kõik kolm. Vendadega koos on turvalisem minna ka. Kaks nädalat enne laagrit sai Lillebror isikliku telefoni (nuppudega, Alcatel, Leipzigi Media Marktist, maksis 9 eurot, lisavidinatest olemas raadio ja taskulamp) ja harjutas helistamist peamiselt Vanaemale - nii et hädaolukorra puhul saab ta meile helistada ja kurta. Pealegi on PLL väga turvaline laager, lapsed on seal hästi hoitud ja koht on mõnus. Turvaisik Pingu on kaasas, suurem hulk puhtaid sokke ja villane kampsun ka. No ja kuna Lillebror on arvatavasti üks kõige pisemaid laagrilisi, peetakse tal kindlasti erilise hoolega silm peal.

Kui Lillebrori Sõber kuulis, et Lillebror laagrisse läheb, oli ta pika näoga küsinud: "Aaaaaaga miiiinaaa?" Tjah, Sõber saab alles septembris seitse ...Tulevaasta lähevad vast koos?

Sunday, July 10, 2016

Kingad ... oeh

Päeva jooksul on tekkinud uus vanasõna: kui hommikul nõela silmapoolse otsaga sõrme torgata, valutab sõrm õhtuni. Nii ongi. Sõrme torkasin kingade parandamise käigus. Parandasin jällegi sellepärast, et muidu veel üsna mõistlike kingade rihm oli lahti tulnud - kolm pistet teda kinni hoidsidki - ja ega ma siis kolme piste pärast ei hakka uusi kingi ostma!

Esimesed kontsakingad sain ma umbes 11-aastaselt. Aeg oli selline, et kõik, mida sai, tuli tarvitusele võtta. Nood kingad olid rohelist värvi, seda ma mäletan. Rohkem pole mul vist rohelisi kingi olnud. Esimesed päris poest ainult minule paljude hulgast valitud kingad sain üheksanda klassi lõpetamiseks, Inglismaalt. Meil polnud siis endiselt suurt midagi saada, tuli osta seda, mida oli. Inglismaal aga mõõdeti minu jalg peenel kombel ära ja viibati, et palun, valige, number 4c, millist soovite! Soovisin tumesiniseid, peene kontsaga, poollahtisi. Lõpetamine oli ju suvine üritus.

Siis tuli turumajandus Eestisse ka ja ostjana tekkis valikuvõimalus. Või peaaegu, sest kingamood hakkas soosima laiu labajalgu, aga minu jalad püsisid kangekaelselt väikesed ja kitsad. Katkusin õige mitu aastat juukseid, sest lahtise suvekinga alla ei pane ka paksemat sokki, aga kõik poes pakutavad mudelid olid mõeldud haardvarbalistele. Siiski oli see periood aeg, mil mul oli kõige rohkem jalatseid. Ikka kohe mituteist paari.

Siis kolisime metsa ja Majas ei olnud ei esikut ega esialgu kappigi, kus kingi hoida. Pikapeale loobusin uute kingade ostmisest ja kandsin vanad puruks. Pealegi ei olnud mõistlikke musti kingi õieti saada. No ja siis ... saime me kolm last, mis tähendab, et majas tundub elavat sajajalgne.

Reaalsus on selline, et kõigil on mingisugused lahtised jalanõud, kummikud ja talvesaapad. Pluss tänavakingad, sussid, kodused õuejalatsid ja lastel ka x+n paari spordijalatseid. Pluss suurtest vendadest jäänud kaks korda kantud kingad, mis suures kotis Lillebrori kasvamist ootavad. Pluss midagi veel.

Nii et, vabandage, ärge pange mulle pahaks, et ma oma ainsaid suvekingi koduste vahenditega parandan. Meil on majas niigi palju kingi ja kingapoes käimine on paras peavalu, sest praeguseks on küll mudeleid nii haard- kui kitsasvarbalistele, aga enamasti kipuvad need olema koledad, jõledad või üle mõistuse kallid. Üks mina. Ühed prillid. Ühed kingad. Üks käekott. Üks parfüüm (mida ma peaaegu ei kasuta). Üks Mees. Üks Maja. Milleks ennast paljude erinevate vahel jagada?

Siiski ei ole mul midagi nende vastu, kes meelsasti kingapoes käivad või isegi koju kingaseltskonnale eraldi kapi hangivad. Eks minagi olen Tuhkatriinu kristallkingakestest unistanud ... või mõnd siidlehvikestega oi-kui-ebapraktilist paari poes imetlenud. Ainult et päriselus eelistan ma üht paari kingi korraga. Mõistlikke. Musti. Või kui, siis väikese lipsukesega. Lõpuks on mul ainult kaks jalga ja hommikuti täpselt null sekundit outfiti kombineerimiseks.

Tuesday, July 5, 2016

Mida sa õieti terve päeva teed?

Hommikupoole ööd näen unes hirmsat rahetormi ja juba teises unenäos, et sõber K. annab mulle oma uhiuue beebi HS hoida. Koos suurema hulga rpa-ga, juhuks, kui laps näljaseks muutub.

Ärkvele tulles pole ei rahet ega beebit, on hoopis pesu õue riputada ja puder keeta.

Siis sorteerin ära viimastel päevadel nööril käinud pesud. Muist ripub endiselt väljas, sest vihma antakse iga natukese aja tagant.

Siis kamandan poisid appi ja lähen muru niitma. Poiste abi seisneb niiduki kohaletoomises ja juhtmete vedamises. Üksteise alla viivad lapsed tühjaks ka käru niidusega. Mees vingutab samal ajal mootorsaagi ja jupitab ära väikese osa ise varem mahavõetud ja tormist murtud puudest (tegelikult on puud püsti, aga suuri oksi on küll hulgem alla sadanud).

Siis ... saan vihmapiisaga pihta. Unistaja tuleb jooksuga: "Emme, vihma sajab!" Ma juba märkasin jah. Unistaja kerib kokku ühe pikendusjuhtme, mina korjan kokku niiduki ja spurdin sellega garaaži poole. Saame märjaks, mina rohkem kui masin.

Muru on märg ja piim otsas - otsustame Mehega, et läheme Linna. Asju ajama ja nii. Helistan natuke aega siia ja sinna, ajamaks Unistaja sandaalide jälgi - need ei jõudnud trennilaagrist koju. Lapsed otsustavad, et nemad on parem kodus ja istuvad arvutis. No las nad olla.

Linnas käime kõigepealt läbi turult - maasikakilo on 3 eurot! Iiiiiiiik. Eks me siis jääme oma-maasika-moosidega, mis teha. Kes meil käskis maasikate tippajal reisile minna, eks ole.

Siis ajame natuke asju ja mina käin raamatukogus. Käime poes ka.

Vanaema juures selgub, et tuleb taas minna vaarikakorjele. Minu lapsepõlvekodu aed on tuulte eest varjatud ja päikesele avatud, tähendab, kõik valmib seal mitu nädalat varem kui mujal. Korjame suuuuure pangetäie vaarikaid ja ma üldse ei rõõmusta, et pean neid samal õhtul menetlema hakkama.

Koduteel vaatan Mehe tahvelarvutist meili ja avastan, et Unistaja sandaalide asukoht on selgunud. Helistan sinna, saan kinnituse, et sandaalid on täitsa elus. Annan sandaalide vastu ära kaks kolmandikku vaarikatest. :)

Kodus on kolm last rõõmsad, aga näljased. Õhtusöögiks pakutakse grillvorste (ei olnud hea sort) ja salatit. Enne sööki jõuan veel ära korjata need maasikad, mis herilased meile jätnud on. Ega palju ei ole.

Nüüd vaadatakse siin telekat ja süüakse jogurtit ja varsti tekib vaarikamoos valge šokolaadiga.

Saturday, July 2, 2016

Laagriliste tulemine

Buss jääb hiljaks. Kohe väga hiljaks. Telefoni teel saame teada, et bussil on katki pidur (Unistaja) või sidur (Jõugu Juht). Treener saadab teate, et buss jõuab kunagi kell kaheksa läbi.

Lõpuks on kell kohevarsti üheksa. Spordihoone parklasse saabub buss, mille poole kulgeb erinevatest suundadest hulk erinevaid lapsevanemaid. Kohe bussi ukse juures kargleb üks kõhn tumedalokiline väikevend.

Bussist pudeneb maha terve hulk "politseinikupäevitusega" lapsi, kes on segadusseajavalt ühtmoodi riides - nii, nagu võistluste tarbeks riietuti, ilmselt pole vahepeal tsiviilriietust selga pandud. Iga komplekt vanemaid tunneb ikka enda lapse(d) ära. Tumedalokiline väikevend kargleb vaimustunult suurte vendade ümber.

Jagatakse kotte. Kes korraldab, ei saagi aru, tundub, et igaüks peab ise komplekteerima endale sobivas koguses lapsi, kotte ja spordivahendeid. Tumedalokiline väikevend kargleb endiselt ringi, jääb kõigile jalgu ja teenib ühelt tütarlapselt kommentaari "nunnu".

Lõpuks on päikesest põlenud lapsed autosse pakitud. Veel on läbisaamine jällenägemisrõõmust hea. Puberteediplahvatus, vennakräunutamine, kaebamine ja muud meie igapäevase lastekasvatamise rõõmud on alles ees. Esimesed viis õndsat minutit autos nad ei tülitsenud.

Friday, July 1, 2016

Juuli

Avastasin hämmastusega, et kätte on jõudnud kuu, mil maasikatest, vaarikatest moodi keedab tädi Juuli ...

Kalendrit vaadates on lootus õndsusele. Sedasorti õndsusele, et ei teagi, mis nädalapäev on, kuhugi kiire ei ole, saab teha asju, mida inimesed ikka suvel maal teevad, ja niisama olla. Lühidalt - elada, mitte oravarattas ühelt koduväliselt kohustuselt teisele tormata. Saate aru, praegu on kalendris ainsad kuskil-olemise ajad poiste suvelaager!

Ja saate aru - meil tuleb kohe mitu täitsa lastevaba päeva!

Arvatavasti sisustame me need päevad köögipõranda lihvimise ja õlitamisega.

Veel tulevad võib-olla ühed sohvasurfarid (prantslased jäid tulemata, ma võib-olla kirjutan sellest veel kunagi) ja võib-olla käime Kuurortlinnas Teise Vanaisa juures, suvitamas ja Lottemaal ka. Aga võib-olla teeme seda augustis, ei tea veel.

Igatahes sisaldab lähitulevik endas suuremas koguses mmmmoosi. Täna korjasin kaks kilo maasikaid ja ainult ühe lapsega ei jõua neid kuidagi ära tarbida, järelikult tuleb tekitada moos. Ega alati ei peagi 12 purki korraga valmis keetma, võib paarikaupa ka.