Päeva jooksul on tekkinud uus vanasõna: kui hommikul nõela silmapoolse otsaga sõrme torgata, valutab sõrm õhtuni. Nii ongi. Sõrme torkasin kingade parandamise käigus. Parandasin jällegi sellepärast, et muidu veel üsna mõistlike kingade rihm oli lahti tulnud - kolm pistet teda kinni hoidsidki - ja ega ma siis kolme piste pärast ei hakka uusi kingi ostma!
Esimesed kontsakingad sain ma umbes 11-aastaselt. Aeg oli selline, et kõik, mida sai, tuli tarvitusele võtta. Nood kingad olid rohelist värvi, seda ma mäletan. Rohkem pole mul vist rohelisi kingi olnud. Esimesed päris poest ainult minule paljude hulgast valitud kingad sain üheksanda klassi lõpetamiseks, Inglismaalt. Meil polnud siis endiselt suurt midagi saada, tuli osta seda, mida oli. Inglismaal aga mõõdeti minu jalg peenel kombel ära ja viibati, et palun, valige, number 4c, millist soovite! Soovisin tumesiniseid, peene kontsaga, poollahtisi. Lõpetamine oli ju suvine üritus.
Siis tuli turumajandus Eestisse ka ja ostjana tekkis valikuvõimalus. Või peaaegu, sest kingamood hakkas soosima laiu labajalgu, aga minu jalad püsisid kangekaelselt väikesed ja kitsad. Katkusin õige mitu aastat juukseid, sest lahtise suvekinga alla ei pane ka paksemat sokki, aga kõik poes pakutavad mudelid olid mõeldud haardvarbalistele. Siiski oli see periood aeg, mil mul oli kõige rohkem jalatseid. Ikka kohe mituteist paari.
Siis kolisime metsa ja Majas ei olnud ei esikut ega esialgu kappigi, kus kingi hoida. Pikapeale loobusin uute kingade ostmisest ja kandsin vanad puruks. Pealegi ei olnud mõistlikke musti kingi õieti saada. No ja siis ... saime me kolm last, mis tähendab, et majas tundub elavat sajajalgne.
Reaalsus on selline, et kõigil on mingisugused lahtised jalanõud, kummikud ja talvesaapad. Pluss tänavakingad, sussid, kodused õuejalatsid ja lastel ka x+n paari spordijalatseid. Pluss suurtest vendadest jäänud kaks korda kantud kingad, mis suures kotis Lillebrori kasvamist ootavad. Pluss midagi veel.
Nii et, vabandage, ärge pange mulle pahaks, et ma oma ainsaid suvekingi koduste vahenditega parandan. Meil on majas niigi palju kingi ja kingapoes käimine on paras peavalu, sest praeguseks on küll mudeleid nii haard- kui kitsasvarbalistele, aga enamasti kipuvad need olema koledad, jõledad või üle mõistuse kallid. Üks mina. Ühed prillid. Ühed kingad. Üks käekott. Üks parfüüm (mida ma peaaegu ei kasuta). Üks Mees. Üks Maja. Milleks ennast paljude erinevate vahel jagada?
Siiski ei ole mul midagi nende vastu, kes meelsasti kingapoes käivad või isegi koju kingaseltskonnale eraldi kapi hangivad. Eks minagi olen Tuhkatriinu kristallkingakestest unistanud ... või mõnd siidlehvikestega oi-kui-ebapraktilist paari poes imetlenud. Ainult et päriselus eelistan ma üht paari kingi korraga. Mõistlikke. Musti. Või kui, siis väikese lipsukesega. Lõpuks on mul ainult kaks jalga ja hommikuti täpselt null sekundit outfiti kombineerimiseks.
No comments:
Post a Comment