Friday, July 22, 2016

Mnjah

Sattusin just ühele vist-fassaadiblogile. Küll seal oli kõik ilus ja sätitud ja kaunis ja need kõrvuni naeratused iga pildi peal ...

Enesehinnang kukkus kolinal. Selles mõttes, et arvatavasti ei ole ma ainus, kellel kripeldab sees teadmine, milline peab olema Tõeline Ema. Nagu Muumimamma ja Nukitsamehe filmi ema ja selle kõige juures suutma juhtival kohal tööl käia ja toita mehe ja kuus last ja olema alati imeilus ja malbe ja naeratav ja ... Kogu aeg. Tõelisel Emal ei tohi olla PMSi ega lihtsalt väsimust ega mingit eriti totrat tööasja, mis aju läbi kärsatab. Tõelised Emad ei kärgi lastega nii, et ... jätame selle stseeni halastuse mõttes vahele, aga Tõelised Emad ka ei nuta pärast omaette, sest laps on teinud sajaviiekümnendat korda samasuguse vale valiku ja tegelikult teab see mittetõeline, lihtsalt päriselt olemasolev, läbikukkunud ema, et kärkimine ilmselt ei aita, aga ei tea ka, kuidas lapsel aidata inimeseks saada ... sest Tõeliste Emade lapsed on alati ideaalsed ja mängivad rahulikult ... nutitelefonidega.

?????????????
Ja siis ma panin tähele, et selle blogi lastel olid seljas pildiga särgid ja neid kirjeldati kasutamas kohe täitsa jubedat slängi ja ühegi kodupildi peal polnud isegi mitte vanniraamatut näha ...

Enesehinnangut on ikka kõige kergem kellegi teise halvustamise abil upitada, eks ole.

Homme lähevad ära sohvasurfarid, kes hetkel loodetavasti juba magavad. Siis me teeme perekondlikult mingeid töid ja vaatame filmi ja loeme Laupa-raamatu lõpuni ja sööme saiakesi või midagi muud süsivesikurikast lohutustoitu ja võtame aega ära leppida. Ja võib-olla juhtub isegi mõnel päeval nii, et nad ei tao üksteisel päid mõlki. Ma pole veel kaotanud lootust, et nad hakkavad ükskord omavahel rahumeelselt läbi saama ... ja annavad võib-olla isegi mulle andeks kõik need välgulöömised ja müristamised. Mina annan kõik andeks, see on emade amet.

4 comments:

  1. Oh. Minu meelest emad ongi igasugused. On neid iga pildi imekauneid naeratavaid emaid, on selliseid emasid, kes lastega hommikust õhtuni koos meisterdavad ja kokkavad, on neid, kes käivad kõvasti tööl ja lapsed ikkagi kasvavad suureks...
    Mis seal siis ikka. Igaühel on oma nišš. Peale selle on ju veel neid emasid, kellel pole emaarmastust selleks korraks jagatud ja ka neil on lapsed.
    Sina oled ikka väga hea variant, isegi kui Sa ei riputa klantspilte üles. Isegi kui lapsed harjutavad omavahel läbirääkimisoskust ja erinevate tasemete ja iseloomude tõttu tekivad lühiühendused. Lõpuks saavad neist kõigist suured lapsed, kes käivad täiskasvanuna ka kodus ja arutavad väiksena koos tehtud pahandusi ja kiidavad, et õnneks ema ei teadnud veel kõike, mida me tegime :)

    Raamatud on siin kõrval ükskõik, kui suuremat pilti vaadata. Vanni- jm raamatuteta perel on lihtsalt teine pilt kui Sinu perel ja neil on selleks õigus. Võibolla neil on eraldi raamatukogutuba näiteks, mis on SUUUURE saladuskatte all :) ja võibolla ei ole, aga see ei muuda meie jaoks midagi. Peamine on ju see, et lapsed terved oleks ja süüa jätkuks?

    Kalli. Välgulöömised on normaalne osa elust. Peale seda tuleb ju vikerkaar ja värgid. :)
    Lihtsalt võrdlemine pole seda kõike väärt - isegi iseendaga võrdlemine teeb aegajalt tuju kehvaks. Me ju kõik püüame endast kõike anda emadena.

    ReplyDelete
  2. Tänan. Nagu ma ütlesin, on enesehinnangut, kui see juhtub parajasti keldris viibima, kõige kergem kellegi teise mahategemise abil upitada. Tegelikult võib ju ollagi nii, et see vikerkaarte ja kepslevate tallekestega (metafoor, metafoor!) blogi kajastabki erakordselt rõõmsa ja rahumeelse pere elu ja neil ei olegi ühtegi lühiühendust - ja raamatuid loetakse nii hoolega, et ilupiltide peale pidevalt sassiloetud riiulid ei sobi.

    Täna on juba natuke parem päev. Lihtsalt tahaks nii väga ollagi Muumimamma, kes suudab kõigesse südamliku rahuga suhtuda (ja kelle poeg on mõistlik ja arukas). Iga päev ja ööpäevaringselt. Ehk vanaemaks saades jõuan selline - kui lapsed mulle siis muidugi julgevad oma lapsi hoida tuua.

    ReplyDelete
  3. Võib-olla upitab enesehinnangut seegi, et ka muidu rahulikud tädid ei oska ilma kärkimiseta... kui on hoida antud rohkem kui üks ühik poisslast korraga, on suuremalt jaolt tegemist mitte hoidmise, vaid elushoidmisega. Paha tunne on küll karjuda, aga seni, kuni ühega läbirääkimisi pead, jookseb teine lihtsalt minema.

    ReplyDelete
  4. Ega ometi mitte Sina? Poisslaste puhul on jah peamine asi neid elus hoida. Mõnikord teevad nad selle vastutavale täiskasvanule väga raskeks.

    ReplyDelete