CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, August 31, 2016

Imelik on suvede juures see, et nad nii ruttu mööduvad

Eelmisel aastal oli 31. august selline.

Sel aastal kirjutavad paljud suve kokkuvõtteid. Noh, esiteks olen ma tänulik, et meile ikka natuke suve ka anti. Aga veel ...

Lapsed käisid kahes laagris: trennilaagris (miinus Lillebror) ja piiblilugemise laagris. Viimane on tegelikult üsnagi tavalise lastelaagri moodi, saab mürtsu ja madinat, aga noh, mängude teemad ja arutelud on kristliku suunaga.

Kogu perekond käis Legolandis ja Lottemaal. Lapsed on siiani seisukohal, et Legolandi-reis oli elu kõige ägedam reis. Kuidas võtta ... see pealtvaatamine ja söö-midagi-küpsiste jagamine on päris väsitav.

Meil käis külalisi ja ise käisime kah külas.

Aianduse alal on poolest saadik ikaldus. Külvatud aedvili on nigel, isekasvavad marjad ja õunad seevastu ... pöörased. Endiselt on jõus pakkumine tulla meie juurde õunamahla tegema. Eelmisel nädalal oli metsas seeni ka.

Hoidiste osas on seis selline, et ma ei tea, kuhu ma boršipurgid peaksin panema ... Mitte et ma oleksin nii hirmus palju moosi keetnud, mulle lihtsalt meeldivad väiksemad ja madalamad purgid, mis mahutavad vähem ja samas võtavad rohkem keldririiuliruumi.

Ehituse ja remondi koha pealt ... ei edene. Mehel nagu ei ole õiget tuju ja kui naine mehe abistamise asemel päevad läbi mööda metsa kappab, kangast koob või aias kaevab, siis ei tule abikaasalikust taganttorkimisest ka midagi välja.

Koduõppimise koha pealt on veel vähem edenenud, pidasime kohe meelega laisalt koolivaheaega. Peamiselt, ma kardan, õpiti vihmase ilmaga arvutimänge ...

Suvi on tegelikult läinud mööda nagu lipsti ja oeh ... uued maasikapeenrad on kaevamata - vaja on 10 m2, saab 2 m2. Kodused talvejoped ja -kombed on pesemata. Mida sa siin pesed, kui muudkui sajab! Kohvikus me oleme Mehega isegi käinud, aga loomaaias on käimata.

Loodame, et äkki tulevaasta.

Sest homme on september (kes lubas juba homme?) ja Lillebror, heh, alustab haridusteed. Ma endiselt ei ole formaalsete tähtpäevadega sõber. Veel tuleb Unistaja kodune sünnipäev, vähemalt kaks laata ja üks laadake, Teadlaste Öö ja arvatavasti üks sõbra-sünnipäev, kahed sohvasurfarid ja uus trenni-ringi-koduõppe-töögraafik.  Noh, me saame hakkama. Sest alternatiivi ju vist ei ole.

Saturday, August 27, 2016

Peod siin ja seal. Võrdlev analüüs.

Meil just lõppes Suur Suvelõpupidu. Tundub, et oli tore, mulle jäi ka kooki. :) Me suvise reisi käigus sattusime Saksamaal ühele lastega peetavale aiapeole, tekkis mingi analoogia. Muidugi, seal ma olin külaline ja siin korraldaja, aga ...

Laste vanus ja sort.
Siin: 14 last vanuses 2-12, põhiseltskond umbes kümnesed. 12 poissi, kaks tüdrukut.
Seal: suur hulk lapsi vanuses 2-11, põhiseltskond umbes seitsmesed. Nii poisse kui tüdrukuid.

Atraktsioonid ja lõbustused.
Siin: kelder ja keldripealne, garaaž, mets, piljard, aardejaht, varda otsas vorsti ja vahukommi praadimine.
Seal: batuut, mingi veepumba-pudelimäng, varda otsas saiaküpsetamine, liivakast, kiikumine, õhupallid.

Toit ja jook.
Siin: vorstid, šašlõkk, toorsalat, ketšup (ühe noormehe puhul tundus see olevat peatoidus), marineeritud paprika ja seened, šokolaadikook, õunakook, vahukommid, õunamahl, kohv, tee, piim.
Seal: võileivad mitmesuguste määrete, sealhulgas toore hakklihaga (Hackepeter), salat, varda otsas küpsetatud sai, mingi kook (täiskasvanutele ei antud, ma ei tea, mis see oli), jumalik ürdivõi, vurtsujook ehk Brause lastele, õlu täiskasvanutele.

Elevust tekitas:
Siin: paar peret eksisid tulles natuke ära. Aardejahi ajal läks anonüümseks jääda sooviva peaaegu-puberteetiku juhitud rühm vale õunapuu alla (vihje oli: "Seal on ümarad, magusad ja punased" - kuna Martsipani alt kohe vihjet ei leitud, mindi Valge Klaari alla ...) ja virutas ära teise rühma vihje.
Seal: üks anonüümseks jääda sooviv sohvasurfi-laps vajas saabudes esimese asjana niiti hamba väljatõmbamiseks. Üleüldse saabusid mingid Ida-Euroopa sohvasurfarid.

Grillmeister:
Siin: kohalik isa ja paar isa veel.
Seal: kohalik isa ja paar isa veel.

Aiapeo jaoks vajalik varustus:
Siin: õue tassitud mööbel ja nõud.
Seal: õue tassitud mööbel ja nõud.

Täiskasvanute tegevus:
Siin: vestlemine, laste assisteerimine söömisel ja muidu, lõpuks mitmekordne kojuhõikamine.
Seal: vestlemine, laste assisteerimine söömisel ja muidu, lõpuks mitmekordne kojuhõikamine.

Üldine meeleolu:
Siin: Jäneseurulik, sõbralik kaos.
Seal: Jäneseurulik, sõbralik kaos.

Nii et ma arvan, et erinevate vahenditega võib jõuda samale tulemusele.Aitäh tulemast.

Friday, August 26, 2016

Homme on Suur Suvelõpupidu

Tuntud ka Unistaja sünnipäevana.


Vorstid on ostetud.

Aiavoolik on korras (tuleohutus!).

Õunakooki saab.

Šokolaadikooki saab ka. Ma hakkan kohe küpsetama.

Aardejahi kontrollpunktid on juba osaliselt välja mõeldud. Paika saab neid panna niiehknii alles homme.

Aardejahi aare on nojah, seesama kook. Parim šokolaadimedalite valik on minu meelest Maksimarketis.

Külalised on kutsutud ja enamik neist on ka midagi tulemise kohta öelnud. Ainult Unistaja Parimast Sõbrast me ei tea midagi ... äkki on nad perega kuskil ära, vaheaeg kestab ju veel.

Lastetuba, kaminasaal ja suur esik on kasitud. Ülejäänud Maja jõuab homme ka kasida.

Nõudepesumasina otsas istub hiigelsuur arbuus.

Ilmateade lubab ilma.

Ma üldse ei kavatse lasta ennast segada asjaolust, et minu aedviljapeenrad on hm, lapp umbrohtu. On nagu on. Pealegi on kõigi kutsutud laste vanemad kenad inimesed, muist lausa sõbrad. Äkki tahab keegi neist isegi õunu?

Pärast homset - jah, alles pärast homset võib hakata tõsisemalt mõtlema sügisele. Kuni Unistaja peoni kestab ametlikult suvi.

Thursday, August 25, 2016

Nii et väike sinine lips läheb ka kolmandale aktusele

Kiire - sest augusti lõpus on kõige vähem aega uue esimese klassi juhatajal ja õppealajuhatajal - arutelu Õpetaja Õunapuuhaldja ja õppealajuhatajaga (ma ei pane talle bloginime, sest teda on meil ainult üks, õpetajaid on palju) andis tulemuseks, et Lillebror peaks ikkagi aktusel ära käima. Et traditsioon ja haridustee algus ja üldse. Noh, mina ei arva paljudest traditsioonidest ja haridustee fikseeritud alguspunktist suurt midagi, aga ma arvan, et ma austan neid inimesi, kes arvavad. Lillebrori formaalsemat sorti haridustee, kui seda üldse saab nii nimetada, algas päev pärast kolmandat sünnipäeva või umbes nii, kui noormees uhkelt Sõbra kingitud töövihikutega ("Mesilane Maaja") tegutsema asus. Esimene september on minu meelest lihtsalt üks kokkulepitud kuupäev - aga mul on aastavahetuse ja sünnipäevadega kah probleem, need verstapostid on kõik sellised ... kuskil mujal ära otsustatud kohustused.

Igatahes läheb väike sinine lips nädala pärast aktusele. Lisaks lipsule lähevad aktusele viigipüksid, valge triiksärk, vest ja ontlikud kingad, ja kõigi nende sees muidugi üks Lillebror. Asjaosaline ise ei olnud mõttest põrmugi vaimustatud, aga ma alustasin moosimise ja veenmisega juba täna. Nädala ajaga jõuab last päris palju veenda. :)

Rääkisin, mis asjad juhtuvad ja mis järjekorras umbes. Et üheksanda klassi lapsed tulevad esimese klassi omasid sisse juhatama. Ja et tuleb istuda vaikselt. "Kas seal mõni minu eelkoolilaps ka on? Aga kellega ma siis lobiseda saan?" küsis Lillebror. Ja et siis hõigatakse Lillebrori nimi ja tuleb minna aabitsa ("Määh," tegi Lillebror) ja mütsi järele. Meil on nimelt vormivest, millest saab veel kuidagi kõrvale hiilida, ja vormimüts, mis pannakse pidulikult pähe, nii et kõrvale hiilida ei saa. Ühekordseks kasutamiseks mütsi ostmist ma õigeks ei pea, aga kuskil kabinetis kapi otsas pidi mingi tagavaramüts olema, seda saab korraks laenata. Ja palju õnne mulle, ma pean nädalaga pöörama ümber kogu Lillebrori elu jooksul tehtud mütsiteemalise kasvatustöö. Ütlen siiamaani lastega mütsihooajal kuskilt uksest sisenedes: "Müts!" ja tavaliselt lendavad selle peale peast vähemalt kaks mütsi kolmest - mehed toas mütsi ei kanna! No aga kombe pärast ja kõik teised ka ... No ja siis minnakse klassi tagasi ja Õpetaja Õunapuuhaldjas räägib veel midagi ... "Ja kas ma siis tohin lõpuks ära minna?" küsis Lillebror haleda häälega.

Siis me vaatasime kooli kodulehelt õpetajaid. Õppealajuhatajat ja direktorit ja emmet ka. Lillebror tundis rõõmuga ära Eelkooliõpetaja ja arvas, et Õpetaja Õunapuuhaldjas sobib küll. Näitasin, kes õpetaja on aabitsa kirjutanud. "Siis on see hea aabits*," arvas Lillebror. Kooli sisevõrgus on meil õpilaste pildid, üheksandikke vaatasime ka. Lillebror valis välja tüdrukud, kellega ta oleks nõus aktusele minema. No seda viimast asja me veel vaatame, aga kui mul õnnestub midagi korraldada, siis ma korraldan ... sest ilmselgelt on aktusele minek Lillebrori jaoks paras tundmatus kohas vettehüppamine** ja ma usun, et talle sobib, kui emme tuge on viimse hetkeni tunda

Homme proovime pidukostüümi selga. 

__________
* karta on, et Lillebrorile jääb igasugune aabits lugemisoskuse harjutamise seisukohast liiga lihtsaks. Aga eks me vaatame, mis kaasatuleva töövihikuga peale saab hakata, mida Õpetaja Õunapuuhaldjas soovitab, ja mida Lillebror arvab näiteks vanematest vendadest jäänud aabitsatest, mis olid ikkagi mõeldudki juba lugeda oskavatele lastele.
** ta on kirikus kantsli ees käinud ppk tunnistust saamas ja minu meelest oma rühmaga mingis vormis esinemas kah, aga on ikka suur vahe, kas olla vanimana omasuguste rühmas saja inimese ees, keda titest peale tunned, kes sulle möödaminnes pai teevad või sind korraks üle õla viskavad, või olla pisikesena mitmesaja inimese ees, kellest oled elus varem kohanud ainult üksikuid.

Tuesday, August 23, 2016

Tänulik, Taas mitu päeva augustis.

Laupäeval oleks nagu jõuluvana käinud - tui üks tuttav mahla tegema ja pakkis autost välja kaks! paari mõistlikke musti tänavakingi. Et tema poisile oli kunagi mingist soodusmüügist ostetud, aga poeg kasvavat nagu umbrohi (on jah juba 10-aastaselt emast pikem) ja need kingad enam kuidagi jalga ei lähe. Poisterahvaste tänavakingi poest leida on praktiliselt võimatu, ja netist tellida ma ei julge - äkki valin vale suuruse või midagi.

Pühapäeval käisime, jah, roheluses.

Eile, ee ... sai muru niita.

Täna aga käisin tööl - Armas Inglise Keele Õpetaja ütles, et temagi märkmikus oli kirjas, et täna tuleb kohale ilmuda. Kohtasin tervelt viit (5) oma lemmik-kolleegi, kujutage ette seda vedamist! Arvesse võttes asjaolu, et meil käib suvevaheaja lõpus igaüks nii, nagu parasjagu tarvis on, kes sätib klassi sügisevalmiks hommikupoole, kes õhtupoole, kes on üldse mingitel täienduskursustel ... Lemmi-kolleege on muidugi terve hulk veel, aga et ma peaaegu tühjas majas just nende väga toredate inimestega kokku juhtusin, neist kaks mu poegade tulevased klassijuhatajad ... on ju põhjus tänulik olla?

Sunday, August 21, 2016

Väljasõit rohelusse

"Mh, mina arvasin, et see on mingi koht, aga see siin on nagu mingi metsas jalutamine."

"Emmeeee, seal on üks pudel maas! Fui, enne oli ju silt, et võta oma prügi kaasa!"

"Ma ei roninud piirdest välja sinnapoole ... ma ronisin sinnapoole!"

"Möh, mingi triibuline kalju?"

"Kui me klassiga käisime, siis me ronisime ka siin (selle puutüve peal)!"

"Kas see salakuulaja muutus päriselt kiviks?"

"Aga mina võitsin kaks korda järjest Puhhi laevamängus! Ma olen nii proo*!"

"Kuidas nad sinna üles kirjutama said? See on ju ohtlik!"

"Kas sina klassiga käies ka kirjutasid oma nime?"

"Me jääme siia ootama, et neitsi ilmuks ... siis saame ruttu abielluda ..."

"Lillebror abiellub niikuinii Oma Sõbra Õega, saad aru, emme, nende vahel on süda! No saa aru, emme, üks väike süda on."

"Jama jah, et lapsed musitada ei tohi, mu Sõbra Õde tahab mind kogu aeg musitada!"

"Emme, kuidas sinna üles saab?"

"Emme, siia on kirjutatud, hahahaa, et suur änd väike taevaskoda!"

"Kas jänesekapsa vars kõlbab süüa?"

"Kas seda vett võib päriselt ka juua?"

"Äkki see vesi mõjub silmadele alles vanemast peast?"

"Ma nägin seal ühte pilvikut!"

"Emme, vaata, röövik!"
_______
*uhh, kuidas ma selle sõnaga võitlen! Aga autentsuse huvides ...


Saturday, August 20, 2016

Külalisblogimine. Või peaaegu.

Mees käskis blogilugejatelt küsida, millega tegelesid meie lapsed (pange tähele, poisslapsed, 7, peaaegu 10 ja 11 aastat vanad), kui me viimati päev läbi kodust ära olime.

Niisiis: mis olid need kaks tegevust, millelt me lapsed koju jõudes tabasime? Täisabade teolt tabamisega oli vähe pistmist. :)

Friday, August 19, 2016

Tänulik. Üheksateistkümnes päev augustis.

Täna olen tänulik Vanaema vaarikate eest, mida ma taipasin õigel ajal sügavkülma panna ja veel õigemal ajal maha surnud sügavkülmikust ära päästa. Kolmest ja poolest kilost vaarikatest ja kolmest ja poolest kilost nektariinidest (päritolumaa Grossi pood, paljureisinud viljad kindlasti) sai kokku viisteist purki vaarika-nektariinimoosi. Selle ilusasti Pinteresti-vääriliselt triibuliseks kujundamist pean veel harjutama ... igatahes pole mul Dansukkeri moosisuhkruga veel ükski moos kohe paksuks tõmbunud, nagu peaks. Tulevaks aastaks toon Saksamaalt (kui sinna satun) mingit sealtmaa moosisuhkrut, mida need retseptikoostajad kasutavad. Äkki polegi Dansukkeri suhkur triibulise moosi jaoks mõeldud?

Thursday, August 18, 2016

Tänulik. Kaheksateistkümnes päev augustis.

Olen tänulik alternatiivsete süsteemide eest. Meie köögiboiler - jah, meil on köögis ja vannitoas eraldi - on ilmselt pärast 14 aastat kestnud puhastamata teenimist hingusele läinud. Uue otsimine võtab aega. Aga meil on vannitoas soe vesi ja köögis saab keeta vett kannuga ja vajadusel pliidi peal kastruliga ... ja pliit tähendab elektripliiti ja puupliiti.

Peame nüüd ainult palvet, et veepump ilusti ja kaua teeniks, sest pikemat aega ilma kraaniveeta elamine ei ole võimalik*, me oleme proovinud.

_________
* kui inimene just selles midagi romantilist ei leia. Mina ei leia.

Wednesday, August 17, 2016

Tänulik. Mitme päeva kohta korraga.

Esmaspäeval sai muru niita!

Eile sai õunamahl ja Vanaema nõustus 20 liitrit ise ära kuumutama ja purki pistma.

Täna on rahvusvaheline musta kassi tunnustamise päev. Must Mimi magab praegu kallistamisväsimust välja, aga kunagi oli aeg, kui meil oli lausa kaks musta kassi.
Tagapool on priske ja õrna loomuga Esme, eespool kõuts Mau. Täna olen tänulik nende mälestuse eest ja selle eest, et mees, kes nende mõrvamise eest* vastutas, on oma hobis nii edukas, et teda pole jupp aega siin küla vahel liikumas olnud. On teine hobiasjus teisel pool maakera, kirjutas kohalik leht. Noh, Zika ei ole vist keskealisele mehele ohtlik? Ja meeleparandust ma palun talle ikka. Aaaaga ta võiks palun mingi rahvusvahelise töölepingu saada, sealsamas näiteks ...

Aga must kass on endiselt kõige kassim kass.

______
*kasvatas tapjakoerte karja ja lasi need siis küla vahele lahti kasse murdma. Mõistliku naabri prouaga tuli ükskord bussi peal juttu, nemad mäletavad ka, et see oli hull aeg, isegi ei julgenud toast välja minna. :S Mis siis, et ammu.

Kas isikliku poni puudumine takistab lapse arengut? Ehk millest kõigest meie lapsed ilma jäävad.

Ritsik inspireeris.

K., kes Sa hiljuti neljalapseliseks said, kas oli see Sinu poeg, kes oli ükskord koolist tulles natuke segaduses või mõtlik, miks on klassikaaslasel isiklik poni ja basseiniga maamaja ja teil on ... mitu kitarri? Igatahes on mul meeles, et keegi laps tõstatas sellise teema millalgi viimaste aastate jooksul.

Arvatavasti on isikliku poniga harjunud lapse jaoks vaesus see, kui inimesel poni ei ole. Selle koha pealt on vaesed vist enam-vähem kõik, keda me tunneme. Meil kodus isegi talliruumi oleks, aga vaat need tallimehe oskused ... ja ega ponile talvel meriseaheina ei osta, ta tahab natuke rohkem süüa saada. Väetist tuleb ka rohkem koristada.

Meie lapsed on praeguseks jäänud ilma mõnest asjast, mis - vähemalt mulle tundub nii - enamiku eakaaslaste jaoks on juba nähtud-kogetud-tuttav.

  • Sünnipäevad mängutubades. Meile ei meeldi mõte terve klassi/ppk rühma/kelleiganes/emalehmalellepoja pidusse kutsumisest, sünnipäev on ikka pidu parimate sõpradega. Ruumi meil on, ja mitte vähe. Siiani pole ükski küllatulnud laps ka midagi ära lõhkunud. Nõusid peseb masin. Me lihtsalt ei näe mängutoa-sünnipäeval mõtet.
  • Uhke pildiga tordid, kui peoteemal jätkata. Ma ei oska ilusat sööki teha ja lihtsalt ärasöömiseks kallis tort tellida tundub nagu natuke mõttetu.
  • Sada ja rohkem eurot maksvad Legod. Meil on kolm poissi. Legosid on niigi vannitäis. Sajaeuroses komplektis ei tundu olevat viis korda rohkem mängimist kui kahekümneeuroses komplektis.
  • ATV. Millegipärast tundub olevat normiks, et maal kasvavatel poistel on isiklik ATV. Ei, tänan, mulle meeldivad mu lapsed tervetena.
  • Igasugused spordivahendid, mida nad ei kasuta. Kui lumi ja huvi tulevad, ostame suusad. Enne ei osta.
  • Päikesepuhkus Türgis, Egiptuses, Kanaaridel või kuhu neid rannapuhkusi veel müüakse? Meile ei meeldi rannapuhkused! Rannas saame olla Kuurortlinnas täitsa tasuta. Mees ei kannata palavust ja mina ei kannata mõtetki araabia moodi turule sattumisest. Palmipuid oleme Linnas botaanikaaias vaatamas käinud, aga kuidas need õues kasvavad ... Kui Jumal annab, siis äkki tuleval suvel näeb?
  • Nutivahendid. Ma vist eile kirjutasin tigeda postituse sel teemal.
  • Igaühel oma tuba. Kuni pole uut katust, pole mõtet teise korrusega midagi teha. 18 ruutmeetrit magamistuba pluss 26 ruutmeetrit kaminasaal lesimiseks, maadlemiseks, lauamängude jms jaoks võiks kolme poisslapse jaoks olla piisav.
  • Koer. Ma olen sellest ka kirjutanud, ma ei ole koerainimene ja kuna me ei saa koerale pakkuda piisavalt palju seltsi, siis meile koera ei tule. Ma ketikoerainimene ka ei ole.
  • Hotellis ööbimine. Me oleksime peaaegu eelmisel suvel sõitnud avastama Läti rannikut ja Mees peaaegu et broneeris ööbimise Liepajas, aga siis me arvutasime ja avastasime, et nädal aega Saksamaal maksab meile ainult kaks korda rohkem kui kolm päeva Lätis ... Ja Saksamaal saame me aru, mis inimesed räägivad.
Mul praegu rohkem meelde ei tule. Jah, nende asjade koha pealt me oleme vaesed, sest mis iganes põhjused veel on, rahaküsimus on ikka ka olemas. Aga. Igaüks tajub vaesust või jõukust oma mätta otsast. Tuleb meelde, kuidas Jalgpallihuviline Sõber Jõugu Juhiga vestles, mõlemad olid siis veel vist koolieelikud.
Jalgpallihuviline Sõber küsis: "Kas sa Lätis oled käinud? Mina käisin!"
Jõugu Juht vastas nukralt: "Ei ole ... Ma olen ainult Saksamaal käinud ..."

Muide, Läti kui maaga tutvumas pole me siiamaani käinud. Me tahame seda viga parandada, aga me täpselt ei tea, millal.

Jah, meil on hõre ja hõredaks see olemine määramata ajani jääb - pikem jutt, pole rääkimist väärt -, aga hõredusega tuleb õppida toime tulema. Maksud tuleb maksta. Riided peavad seljas olema. Tuba olgu soe ja punktist A punkti B peab jõudma. Söök peab olema laual, aga see ei pea olema suvaliselt valitud söök, millest poolt ei jõua ära süüa. Sidrunikreemi saab sidrunihooajal, kui sidrunid maksavad 1.29. Täna saab täidetud paprikaid, sest paprika on odavaks läinud. Nektariine vaarika-nektariinimoosi jaoks käisin ikka päris erinevates poodides passimas. Üldse saab seda, mis on parajasti mõistliku hinnaga. Emme endale geelküüsi ei saa (ja salaja tunnistan, et ei taha ka, arvan, et oleks ebamugav). Aga meie Kõigi Aegade Odavaim Säästureis Legolandi kuulutati laste poolt ägedaimaks reisiks üldse. Niipalju siis vaesuse tunnetamisest.

Inspiratsiooni väheste vahenditega toimetulemiseks saan mina siit. Arvan, et inimestel võib küll olla kaheksa last ja napp/ebastabiilne/ennustamatu sissetulek, kui nad on õppinud sellega elama. Ja kodulehe järgi otsustades ei ela nad halvasti.

Tuesday, August 16, 2016

Kuidas meil õunamahla tehakse

Kõigepealt üks lugu.

1993. aastal oli meil taas väga õudne hea õunasaak. Enne Saksamaale lendamist abistasin oma vanemaid ikka päris mitme mahlalaari juures. Traditsioonilisel viisil - sellest hiljem täpsemalt. Igatahes sain ma oma lapsehoiupereisalt kõvasti pragada, kui ma ei ilmutanud mitte mingisugust vaimustust tema poolt toodud kahe kolmveerandliitrise tetrapaki suhtes. "Kujuta ette, ma sain tee äärest ühest talust nende enda tehtud õunamahla osta, see on täiesti värske, pole üldse selline nagu poest, sa pead seda kindlasti proovima, ega tänapäeval sellist asja kuskilt ei saa!" Minu seletuse peale, et aaaaga ma eelmisel nädalal kodus veel tegin vanematega mahla, reageeriti uskumatusega. "Sa ju kirjutasid ankeeti, et elad linnas, teil ei saa oma aeda olla!" Ühtpidi oli tegu sakslastele tüüpilise minateanparemini-suhtumisega, mida ma olen hiljem ka palju sümpaatsematelt inimestelt kuulnud. Teistpidi olid nad, jah, oma ametis väga edukad inimesed, kellel puudus igasugune valmisolek aktsepteerida, et elu väljaspool nende töö-kodu-hobi-eksootikareis ringi võib olla teistsugune kui nemad on Otsustanud.

Hiljem on neid mahlategusid ikka toimunud. Traditsioonilisel viisil tuleb kogu atribuutika üles seada õues. Õunu pestakse mitmes suures plastkausis (no mis mõttes sa ei jaksa kaussi koos õunte ja veega kanda?) veevärgikülma veega, õuetemperatuurist sõltumata. Üldse pestakse kõike võimalikult külma veega. Õunaveski töölelülitamise hetk on umbes sama pingeline kui infarktiohvri elustamine filmides. Veskioperaatori õigusi juba igaüks ei saa! Enne õunte masindamist lõigatakse muidugi välja kõik ussitanud kohad ja mädaplekid, sabad ka - sest mädaõuna- ja ussimahla me ei taha, aga sabad rikuvad riivi ära. Pressimine läheb natuke vähem dramaatiliselt peale selle, et pärast pestakse lapid - jah, muidugi! - jääkülmas vees. Pärast kuumutatakse mahla koos pudelitega (vanad piimapudelid, patentkorgiga!) vanas Weck-nõus.

Meie murrame traditsioone meelsasti. Mõne aasta eest, kui Vanaema ja Vanaisa veel märgatavalt kõbusamad olid, oli Vanaema väga häiritud, et meie masindasime ja pressisime toas. Et meie köögis on ruumi sõna otseses mõttes kolm korda rohkem kui Vanaema köögis, ei olnud argument. Alati on õues mahla tehtud, väitis Vanaema.

Enam Vanaema ja Vanaisa mahlapressimisel ei osale. Tundub, et oleme suutnud kokku panna traditsioone eirava, aga märgatavalt tööjõusõbralikuma viisi.

Õunad tuuakse puu alt ja kummutatakse dušikabiini. Üks pesuvann kõik, puhtas vannis võib pesta õunu või kasse või inimesi ... Seal saab neid leige veega pesta ja pesijal ei hakka külm. No ja vett saab ära lasta nii-öelda isevoolu abil, tuleb ainult kork põhjast lahti kangutada. Vett täis kausiga Vee Ärakallamise Kohta (see on traditsiooniliselt pesemise paigast tükk maad eemal) vankuda pole üldse lõbus, enamasti loksub kõhu peale ja üldse.

Õunad lõigatakse küll jah. Me ei soovi endiselt ei mädaõuna- ega ussimahla, ja sabad on tõesti kõvad.

Masindamine ja pressimine toimub köögis, samuti kuumutamine. Seetõttu on mõttekas õunapressimiseks valida jahedam ilm, see puupliit annab üsna kenasti sooja. Mul Weck-nõud ei ole, sellepärast kuumutan mahla lihtsalt paaripangeses kastrulis ja tõstan pärast purkidesse ümber. Minu meelest võib mahla hoida ka purgis. Kolmeliitristes ... kui mujale ei mahu, aga eelistatavalt väiksemates, näiteks poe-kurgipurkides. Kahjuks on kurgipurgikaantel kurgipurgilõhn juures ja neid paraku mahla juures taaskasutada ei saa, oleme proovinud. Igal juhul ei saa ma üldse aru inimestest, kes paigutavad mahla viinapudelitesse ... millel on sildid peal. Öäk. Pealegi, kuskohast nad sellises koguses viinapudeleid võtavad? Mahlalapid pesen masinas, ilma pulbrita. Pole veel mahla rikkunud.

Igatahes oleme meie nüüd oma mittetraditsioonilisel viisil teinud 60 liitrit mahla ja see on kõigest murdosa meil aias olevatest õuntest. Ootame sõpru ja tuttavaid mahla tegema, koju viima ja kuumutama peate küll täitsa omade jõududega.

Erakordselt juhm artikkel

Ma saan aru, et tegu on puhtakujulise reklaamiga artikli pähe, aga ...

"Praktiline valik on pigem soodsas hinnaklassis telefon. --- Seega sobib esimeseks telefoniks hästi 200 euro ringis maksev nutitelefon." - 200 eurot EI OLE soodne! Ja esimese klassi laps EI VAJA nutitelefoni!

Praktilisel lapse telefonil võiks olla vähemalt 16GB mahus sisemälu või võimalus mahtu juurde lisada. Lapsed laevad alla väga palju mänge, muusikat ja rakendusi, mis võtavad telefonis palju ruumi ning muudavad väikse mälumahuga telefoni aeglaseks. - Liivi on kirjutanud siin ja siin, mis neil nutitelefoniga juhtus. Esimese klassi laps ei oska üldjuhul hinnata, milline mäng on tasuline ja milline mitte, rääkimata sellest, kui mängu juures on mingi kaval müüginõks vms. Pealegi mängivad lapsed kaugelt liiga palju nutitelefonidega, seda aega võiksid nad kasutada suhtlemiseks, puu otsa ronimiseks, raamatulugemiseks või näiteks taevasse vahtimiseks - ühesõnaga, mõistlikuks tegevuseks.

Kuna lapsed pildistavad palju, peaks telefonil olema vähemalt 8-megapiksline kaameraga – siis tulevad pildid piisava kvaliteediga. - (siit eemaldasin nime ja ühe sõna, aga ühegi sõna kirjapilti ega käändevormi ei muutnud, artikkel on ka toimetamata) Jah. Pildistavad palju. Ja siis panevad Internetti üles rumalad pildid. Selles ei ole üldse mitte midagi head.

Telefoni hind on samas väga mõistlik ning ei aja koolialguse eelarvet lõhki.--- Hind on nagu kokkulepitult eri operaatorite juures 149€. - Koolialguse eelarve ei rohiks sellest suurem küll olla, aga laps vajab ju koolikotti ja päevikut ja ...

Telefoni suurimaks tugevuseks on hea kvaliteediga servast servani ekraan, mis muudab selle parimaks valikuks mängude mängimiseks ja videote vaatamiseks. - Kallid "eksperdid", kas te ka teate, milliseid videoid lapsed vaatavad? Nutitelefon võtab ära võimaluse lapsel üle õla vaadates kontrollida ja suunata, et laps õpiks eristama rämpsu naljakast, huvitavast või muidu vaatamisväärsest.

Suurimaks puuduseks võib pidada vast NFC-ühenduse puudumist, kuid lapsele seda tänasel päeval vast otseselt vaja ei lähe ka. - Ma ausalt ei tea, mis on NFC-ühendus. Esimese klassi laps vajab telefoni, millega saaks eelkõige helistada. Taskulamp või mõni muu vidin võib ka olla. Kellaks sobib isegi käekell paremini, juhul kui laps alles õpib kella tundma.

/mudeli nimi/ tolmu- ja niiskuskindlus annavad telefoni peremehele/perenaisele kindluse, et saab ka vihmase ilmaga pokemone taga ajada ja ei juhtu midagi ka kui telefon saab koolikoti esitaskus vihma tõttu märjaks. - Tolmu- ja niiskuskindlus on muidugi suurepärased, aga pokemonide tagaajamine ... Kui palju liikluses surmasaanud lapsi meil veel vaja on? Tänaval PEAB laps keskenduma liiklusele, mitte vahtima telefoni. Tegelikult peaksime Lillebrorile lausa õpetama, et kui keegi sulle helistab, siis jää seisma ja räägi ära, edasi ei maksa minna ... no ta huviringides hakkab ikka ise käima. Kogesin ise hiljuti, et isegi lihtne kõne "kus sina oled, mina olen siin" viib tähelepanu kõrvale, pokemonidest rääkimata.

Veelgi paremal järjel olevad perekonnad võivad enda lapsele muidugi kohe alguses soovitud bränditunnetuse suuna kätte anda ja muretseda neile Apple'i veidi vanema mudeli iPhone 5s-i. - Iks kuus mii?

... tänaseks on väga sõbraliku hinnaga /firmanimi/, mille saab kohe välja ostes kätte 449 € eest. - Esimese klassi lapsele telefon, mis maksab rohkem kui miinimumpalgaga lapsevanem kuus teenib. Mhmh!

Jah, ma saan aru, et tegu on reklaamiga. Ega see ajalehetegemine odav lõbu ei ole. Aga. Mul on hulk vanemaid, kes pingutavadki nii, et pihik lõhki, et lapsel oleks ikka võimalikult kallis ja võimalikult äge asi - telefon, kott, spordiriided, mis iganes. Aga lapsuke läheb ja kaotab selle kalli asja ära. Ema nutab, sest kulutas viimase toiduraha Asja ostmiseks. Ägeda nutitelefoni omamisega kaasneb sageli ka akadeemiline toimetulematus - mitte sellepärast, et laps oleks rumal, ei, lapsel pole lihtsalt aega raamatusse vaadata. Saate aru ... Kui ma olin algaja koolipsihholoog, tegid neljanda klassi poisid vahetunnis mida iganes - mängisid, kordasid kontrolltööks, räppisid kambakesi (ausalt, neil paistis olevat tore) ... Nüüd istuvad nad nagu linnukesed traadil reas pingi peal ja näpivad telefone. See on väga kurb.

Monday, August 15, 2016

Mida Lillebror kooli-mõttest arvas

Eile õhtul küsis Lillebror minu käest murelikult: "Kas ma siis pean nende riietega minema, nagu Unistaja läks ...", mõeldes selle all esimese klassi aktust, väike sinine lips ja puha.
Vastasin, et ma ei tea, aega veel on, räägime Õpetaja Õunapuuhaldja ja õppealajuhatajaga, tema annab ju pidulikult aabitsa ...
Lillebror tõmbas kulmu kipra: "Aaaaaaabitsa? See on ju väikestele lastele ... Millise aabitsa?"
Mina vastu, et ma ei tea, äkki on seesama Anna ja Aadama aabits, kust sa lugema õppisid ...
"See oli ju niiiii lihtne!" hüüatas Lillebror nördinult.

Aga Lillebror, miks sa üldse nii kooli vastu oled, mis sulle selle mõtte juures ei meeldi?
"Ma kardan, et seal on väga igav ... Ja hommikuti peab nii kole vara üles tõusma..."

Ega ta rohkem negatiivset välja tuua ei osanudki. Hommikune kolevara on objektiivselt inimestepiinamine ja sellega ma olen täitsa nõus. Aga igavusega on nii, et ... Lillebrori ppk rühmas on laps, kes on juba mitu korda käinud Aafrikas ja vähemalt korra USAs. Lillebror oskab saksa keeles suhelda. Lillebrori Sõber on aasta aega käinud muusikakoolis. Mõni laps jällegi pole oma elus oma linnaosa piiridest välja saanudki, ei tea, mis paik on Toomemägi ega ole elu sees raamatupoodi lähedalt näinud (meil juhtub selliseid lapsi ka). Mõni laps on kasvanud maal talus ja loomapoegade-õppimine on talle igav. Iga laps tuleb oma silmaringiga ja riiklik õppekava hakkab sellesse silmaringi lisama teadmisi, mida sel konkreetsel lapsel veel ei ole.

Lillebroril poleks esimese klassi lugemise- või arvutamisetunnis tõesti üldse mitte midagi akadeemilises mõttes huvitavat omendada. Sellesse ma usun nüüd küll. Aga kui ta kord suurem on ja kooliasjad keerulisemaks lähevad, on arvatavasti temalgi uusi asju, mida õppida ja kes teab, äkki areneb see südamekenegi niikaugele, et Lillebror tohib joosta ... või saab ta ise nii targaks, et oskab ülepingutamist niisamagi vältida (kardioloog ütles, et võib tavakoolis käia küll, kui üle ei pinguta ... Lillebrori tundes ei ole see lähiaastatel veel võimalik). Praegu veel ei oska. "Nende riietega minemise" ma küsin asjassepuutuvatelt isikutelt üle, aga igapäevaselt hakkab Lillebror siiski tõusma hiljem kui kell pool seitse, ja peale aabitsa tegelema paljude muude asjadega. Näiteks inglise keel ja koolis nõutavast mahust palju, palju rohkem ilukirja. Sest nii on talle vaja.

Sunday, August 14, 2016

Tänulik. Neljateistkümnes päev augustis.

Vasesepa talulaadal ei sadanud, see on üksi juba piisav tänupõhjus.

Laadad on iseenesest üks omaette nähtus. Üldiselt mulle laadal käia ei meeldi, ei ostja ega müüjana. Aga püüdes igas asjad midagi positiivset näha võib see lõpuks ka õnnestuda. Laatadel käib peaaegu alati sarnane seltskond - uskumatult riides vanainimesed, noored pered, kus mees on rahakotiga alati kuskil mujal, keskealised ma-võtan-selle-palju-maksab ülemusehoiakuga naised, absurdselt paksud mehed, Jalgrattaga Poiss, alternatiivnoored ja kohalik külahulluke. Vasesepa laat asus kõigist asustatud punktidest nii kaugel, et Jalgrattaga Poiss (kes on oma sõprade seltskonnast ainukesena rattaga kodust välja tulnud ja ei tea nüüd, kas sõita rattaga või lükata seda käekõrval - peaaegu iga laada kohustuslik element!) ja alternatiivnoored jäid tulemata. Muu rahvas oli küll esindatud.

Vasesepa laat oli tegelikult üks kõige väiksemaid laatu, kus me käinud oleme. Vimmerby laadaga ei andnud võrreldagi, isegi Mäepoole oksjonit ei andnud välja. Ei müüdud seal lehmi ega läinud sulased kaklema. Iseenesest oli see isegi tore, kui potentsiaalne klient (külahulluke vist, igatahes üsna kummaline tädi oli) ütles, et ta käib ringi ja mõtleb veel, kas ostab, sai teda kenasti silmas pidada, suuremal laadal kaovad need ma-mõtlen-veel inimesed reeglina kuhugi ära.

Ostu- ja muiduvõimalustest on alati kohal toitlustajad, seebimüüjad, mesinik - see oli tore, meil oligi mett vaja, sain viimase värske mee purgi -, suitsulihamüüjad, poliitikatelk ja mingid suured asjad, mida tuuakse ja viiakse bussikesega, kuhu nad õieti ei tohiks sisse mahtuda. Seekord oli poliitika esindatud selle-partei-mille-nime-ei-tohi-nimetada kujul. Meie saime kingiks kaks tikutoosi ja kaks ajalehte - aitäh, aga me tegelikult ei suhestu selle erakonnaga piisavalt. Mitte et neil kõigis asjades vale seisukoht oleks ... Suurteks asjadeks on sageli õuuuuuuudsed puukujud, mis, vabandage, on ehtne roppus. Seekord olid sepised.

Veel toimub igal laadal piinamise erivorm - muusika ja päevajuht. Paari nädala eest viibisime kohas, kus kohalik punkbänd või maeiteamis laulis vanaema naabrist, naise rinnapartiist ja toas lamavast laibast. Vahepeal läks bänd häält taastama ja kohalviibijaid piinati päevajuhi, andke andeks, mölaga. No nii lolli juttu ei kuule isegi Sky Plussi hommikuprogrammis! Muidugi, oleks võinud olla hullem. Tänasin terve ürituse jooksul Jumalat, et esinemas ei olnud "Seelikukütid". Vasesepal olid kohalikud pillimehed, kes laulsid, nojah, tipsuke-tillukesest ja et ei takista vallid, ei takista kraav ... aga tõepoolest, ükskõik mis on parem kui see, et veri vedas Roooooobertiiiiii ... Ja boonuseks, mingit päevajuhti polnudki. Väga mõistlik, pole neid lobasuid vaja jah.

Igatahes oli meil tore, tuleval aastal läheme jälle, kui laata peaks peetama.

Saturday, August 13, 2016

Tänase päeva statistika

4 purki õli ja veiniga marineeritud kukeseeni.

1 dušikabiinitäis õunu (meil on see väikese vanniga variant).

2 pressitäit õunapudi.

26 liitrit mahla.

1 imestamine - minu meelest korjasid lapsed ennelõunal "Valge Klaari" aluse tühjaks, mis õhtuks juhtus ...? Nojah, tuul oli.

Järgmine mahlategu juhtub näiteks kolmapäeval või umbes nii. Sõbrad, kui soovite, võite tulla mahla tegema. Meie poolt on õunad ja atribuutika, teie poolt hm, tööjõud ja mahutid mahla kojutransportimiseks. Kuumutama peate, vabandage, oma jõududega. Ainult andke teada, millal teile sobiks.

Jah, ma olen tänulik, et oli üpris tõhus kodune laupäevak. Pesu sai kah möödaminnes pestud ja natuke triigitud, süüa tegin ka veidike. :)

Friday, August 12, 2016

Tänulik. Kaheteistkümnes päev augustis.





Täna oli iga-aastane Juukselõikamise Päev. Kuna juuksuri juures käimise miinus on lisaks krõbedavõitu hinnale ka organiseerimise probleem*, olen tänulik, et kahe noorema poisi juuksed hoiavad lokki, nii et nende puhul ei torka "jäin muruniiduki alla" lõikus eemalt silma ja ma saan nende juukseid ise lõigata. Pildil vasakul on suurem osa Unistaja pahmakast, paremal Lillebrori parukas. Lillebroril ongi paksemad juuksed, aga need olid ka algusest peale pikemad. Nüüd on meil kaks häirivalt nudi last, keda me umbes nädal aega avalikult ei näita, selle ajaga kasvab vast mõni ups natukegi välja ja lokk kujundab soengu ära. Lillebroril keerasid pealaepealsed pikemad, sorakil ja täitsa sirge olemisega salgud lokki otsekohe, kui ma kääridega esimese naksti tegin, nii et on lootust. Unistaja jällegi sättis endale peegli eest punkariharja ja oli rõõmus.

______
*pluss kõigi senikohatud juuksurite oiatus "nii pikad juuksed, ise veel poiss!" pluss juuksurite ilmne võimetus ilma pideva juhendamiseta aru saada, milline soeng on poisterahva puhul kena ja milline mitte. Kui ma pean isaga juuksuris käinud lapse niiehknii pärast ise üle pügama, mis mõte on siis juuksurisse minna?

Thursday, August 11, 2016

Tänulik. Üheteistkümnes päev.

Läksin metsa. Korv sai täis. Tulin tagasi. Läksin uuesti metsa, teise kohta ... Korv sai täis. Kolmandal korral tuli Mees koos lastega ka. Ma üksi minnes lapsi ei võta, nad tahavad suhelda ja ei jaksa minu tempoga kaasas käia, aga mina tahan seenekohast seenekoha juurde kapata ja vahepeal palvetada.

Kui Mees tuleb metsa, siis me tavaliselt läheme kuhugi uude kohta, ka seekord. Oli tõeline "Sõrmuste isanda" mets, kuhu ma üksi ilmaski minna ei julgeks. Nii Lillebror kui Unistaja oskavad korjata pilvikuid ja kukeseeni, puravikke tolle koha peal polnud (Jõugu Juht on sõprade juures laenulapseks).

Ja siis ... sorteeris Mees koos lastega kogu päeva seened!

4,5 kg pilvikuid, 2,6 kg kukeseeni, 480 grammi puravikke. Pildi peal on pilvikud mitmes nõus. On lootust, et saab pilviku-tomati-sibulasalatit hapukoorega ja kukeseeni õlis ja veinis marineerida. Paremal juhul peab JJ Linnast pudeli oliiviõli tooma, seda läheb marinaadi sisse nimelt ohtralt.

Wednesday, August 10, 2016

Tänulik. Kümnes päev augustis.

Otse loomulikult olen tänulik sõprade ja osaduse eest. Meil on viimasel ajal väga intensiivne sotsiaalne elu, nagu tuleks mitme aasta jooksul puudujäänu nüüd äketse ära teha. Emmede palvegrupp on juba üksi üsna suur seltskond, aga täna olime laiendatud koosseisus - tähendab, kaasas oli vabalt valitud hulk mehi ja lapsi - ühe emme juubelil. Muist emmesid oli isegi puudu ja osa lapsi sünnib alles tulevikus, emad juba veerevad lootusrikkalt ringi, aga meid oli hästi palju. Nii ilus!

Tuesday, August 9, 2016

Tänulik. Üheksas päev.

Lapsevanemlik madalpunkt ei ole siis, kui anonüümseks jääda soovivad lapsed on etteantud töö tegemise asemel looderdanud ja õunapuuoks on olnud ülearu madal (ja sealjuures nähtamatu, aga vägagi tuntav, kui sinna peaga otsa joosta) ja on see hetk, et üks on see ja teine on teine ja mina pean üksinda rabamaaaa ...

Lapsevanemlik madalpunkt tuleb siis, kui kõige vähem looderdanud laps tuleb vabandust paluma, et nad kambakesi looderdasid. Sellised hetked õpetavad alandlikkust. Kuidas saab see nii olla, et meil on üks laps, kes tõesti võtab vastutuse ja saab aru, et vanemate abistamine ei ole ei mäng ega orjatöö ja kui see abistamine tegemata jätta, siis ongi pahasti?

Ma olen väga tänulik, et Jõugu Juht on nii vastutustundlik ja hea iseloomuga laps.

***
Loodritele, muide, on ammu andeks antud ja eks see muhk paraneb ka ära. Seni olen ükssarvik.

Koduõppe-alane küsimus

Meil ei ole kunagi varem läinud esimesse klassi laps, kes jääb kohe koduõppele. Eks ma arutan seda aktuse-asja kõigi noormeeste osas asjassepuutuvate õpetajate ja õppealajuhatajaga ka - sest Unistaja saab klassijuhataja, keda ta elus kordagi näinud ei ole, peaks tutvuma, ja õppealajuhataja jällegi hõikab tavaliselt esimese klassi laste nimesid välja -, aga ma küsin enne õpetajatega arutamist (sest ma ei näe neid enne, kui paari nädala pärast, väga inetu oleks võrdlemisi väikese lapsevanema-küsimusega keset puhkust tüüdata) siin ka.

Kas koduõppele jääv esimese klassi laps peaks käima aktusel aabitsat saamas? Me oleme siiani seda koduõppeasja ilma igasuguste aktuste ja osalemisteta ajanud, lihtsalt võtame ühel päeval töövihikud lahti ja hakkame toimetama, aga esimene klass ... Mitte et ma seda nii hirmus oluliseks peaks, Lillebror ise ei taha aktusele minekust kuuldagi ja paras korraldamine oleks see kah - organiseeri kõik pidulikud riided, loe lapsele sada korda sõnad peale ... sest Lillebroril on praegu mingi seitsmeaastaste kriis, ta käitub halvasti aega ja kohta valimata. :( Õnneks käitub suurema osa ajast täiesti normaalselt, isegi armsasti, aga iial ei tea, millal talle pahapoisi-hoog peale tuleb.


Ühesõnaga, mina ei pea esimesse klassi astumist mingiks eriliseks verstapostiks lapse elus, laps ise ei ole huvitatud, süsteemi kui niisugust me oluliselt ei austa - aga vähemalt mina pean väga lugu asjassepuutuvatest õpetajatest. Lilled tuleb ikka viia, eks ole. Küsimus on ainult, kas lapse arengu jaoks oleks vajalik kogeda aktust ja lapsevanem peaks tegema kohustuslikku oi-sa-oled-nüüd-koolipoiss-nägu - nagu ma juba Unistaja puhul koolis näitlemas käisin (Jõugu Juhi puhul oli ikka endal ka mingi Tähtsa Sündmuse Tunne sees). Mida teie teeksite? Eriti tore oleks, kui oma kogemust jagaks keegi, kellel on laps kohe esimese klassi alguses koduõppele jäänud.

Monday, August 8, 2016

Lõpetage Vanaema kiusamine! Teine osa.

Vanaema ja Vanaisa - tänan küsimast, tervis on nii korras, nagu pärast insulti üldse olla saab - toimetavad oma asju vaikses tempos ja üldjuhul iseseisvalt. Vahel on vaja midagi suuremat tõsta, siis aitab Mees. Vahel on vaja kuhugi ronida, selleks käivad nende juures kolm poisslast. Kui Vanaema on keegi kole elukas selja pealt hammustanud, siis ta laseb minul järele vaadata, mis see on, no ja hoidiste osas küsib ka juba pigem Vanaema minult nõu, aga üldiselt on nad veel üpris hästi toimetulevad seeniorid.

Täna käis Vanaema pangas, et maksta ära majakindlustuse arve. Maja peab käima lukus ja olema kindlustatud, usub Vanaema. Mina usun ka, nende tänavas on ajaloo jooksul liikunud igasugust rahvast. Niisiis sõitis Vanaisa pangamaja juurde, aga ei saanud sobivat inva-parkimiskohta, pidi parkima kuhugi kaugemale. Pangamaja kõrval nimelt toimub mingi ehitus või asi, nii et parkimiskohtadega on kitsas. See ajas Vanaisa närviliseks. Vanaema lubas kähku ära käia ja kõndis pangamajja sisse, kindlustuse arve näpus ja prillid igaks juhuks ettehaaravalt nina peal. Arveid makstakse ju pangas, üle leti, eriti kui tegu on suure arvega.

Nii. Vanaema võeti vastu. Telleriks oli Vivian Värvuke (nimi privaatsuse huvides muudetud). Preili või proua - FB andmetel püsisuhtes - Värvuke oli vaadanud Vanaema poolt esitatud arve üle ja teinud pangapoolse kindlustuspakkumise. Pange tähele, Vanaema esitas kohe alguses soovi maksta meie usaldusväärse kindlustuse arve, mitte otsida alternatiive. Preili Värvuke organiseeris Vanaemale pangapoolset kindlustuspakkumist - olles töötanud kahtlase väärtusega kauba pähemäärijana (mida kõike FB-st teada ei saa), oskas ta Vanaema ilmselt veenda, et selline asi on vajalik -, Vanaisa käis närviliselt pangamaja ukse vahelt piilumas. Kokku võttis pangapoolse kindlustuspakkumise korraldamine - mida Vanaema üldse ei vajanud, vabandage - aega kolmveerand tundi, mille jooksul jõudis aina pahuramaks muutuv Vanaisa kolm korda ukse vahel urisemas käia.

Kogu ettevõtmise tulemusena eraldati Vanaemale tõend pangapoolse pakkumise eest maksmise kohta ja lähiriigi kindlustusfirma kodukindlustuse üldtingimused. Lepingust mitte õhkagi. Meie usaldusväärse kindlustuse arve anti ka tagasi.

Kodus hakkas Vanaema asja uurima. Vaatas läbi prillide ja üle prillide, küsis telefonitsi Mehe käest nõu, sest Vivian Värvukese soovitatud pangapoolne pakkumine oli kuidagi nagu imelik. Kuidagi nagu nelikümmend eurot kallim imelik.

Mees pakkis Vanaema autosse ja sõitis aru pärima. Õnneks oli pank veel lahti. Vivian Värvuke oli ise ka täitsa olemas, ütles, et ega meie ei saa ega tohi kedagi mõjutada mingeid otsuseid tegema ja üldse. Õnneks paistis Mees vist piisavalt kuri, nii et preili Värvuke oli nõus ülekande tühistama ja tundmatule firmale eiteamille eest (lepingut ju polnud!) makstud summa tagasi kandma.

Igatahes kõigutas see lugu tõsiselt minu usaldust meie kõigi ühise panga vastu. Kui ma ainult teaks, milline on rahade hoidmise ja olulisem, arvete maksmise asutus, mis oleks olemas inimeste jaoks, mitte raha jaoks, siis koliks kõik arved sinna ümber. Kardan küll, et sellist asutust pole Eestis olemas.

Ja tõepoolest, suure panga klienditeenindajad on ju ometi koolitatud erinevate klientidega toime tulema! On olemas igasuguseid inimesi ja olukordi, mõni klient tuleb kolme lapsega, sest tal pole neid parajasti kuhugi panna, mõni on kurt, mõni on umbkeelne ... Mõni on lihtsalt kõrges eas ja seetõttu kergesti segadusseviidav, nagu Vanaema. Ausa äri puhul tuleks sellega arvestada. (Sõber Meremees ütles kunagi, et aus äri on olemas, sellepärast ma kasutan sõnu "aus" ja "äri" koos; väljaspool sõbrapoodi pole ma ausat äri eriti näinud, aga küllap Meremees teab, mis räägib.)

Urr.

Tänulik. Kaheksas päev augustis.

Muidugi olen ma tänulik sõprade eest. Aga eriti olen tänulik, et täna oli üle eiteamisaja päev, mil ei sadanud ja me ei olnud tervet päeva kodust ära. Me saime muru niita! Kuuriesiselt tuli vähemalt kuus kärutäit heina, sest vihmase ilmaga kasvab hein suurepäraselt. Homme lubatakse taas kuiva ilma, nii et on lootust, et saab õunapuudealused ja lõkkeplatsi ja ... Ma luban, et korjan suuremad õunad ära ja Teen Nendega Midagi.

Sunday, August 7, 2016

Tänulik. Kuues ja seitsmes päev augustis.

Eile tundsin suurt rõõmu oma voodi üle. Pärast magamata ööd - ma magan alati halvasti, kui meil sohvasurfarid on, eriti siis, kui on äikesetorm ja arvatavasti sajab külalistetuppa sisse - on alati väga tore, kui kohustusi ei ole ja saab lihtsalt uimerdada.

Täna olen tänulik osaduse eest. Ühtlasi tundub, et õhtusöögile kutsumine toimib. Seekord ei olnud küll lastele mängukaaslasi külas, aga eks nad ikka tunnevad oma ppk-kaaslaste vanavanemaid. :)

Friday, August 5, 2016

Mida sa õieti terve päeva teed? Ja tänulik kah.

Eile õhtul tuli päris hilja meelde, et ma pole eilset tänupõhjust üles kirjutanud. Aga eile sain üles, niide ja sukka ja ära alustatud eelmise, sasikanga järeltulija. Ja pärast natukest pusimist hakkas kangas ilusti jooksma - nii et ma olin mitte ainult tänulik, vaid lausa rõõmus.

Aga täna ...

Hommikul nügisin Meest niikaua, kuni ta oli nõus kohvi keetma. Hommikusöögiks pakuti küll lihtsalt helbeid, aga asi seegi. Siis riputasin õue pesu ja läksin tikreid korjama. Neid on ikka veel! Sain kolm kilo, siis oli ämber täis ja mina sääskede poolt täiesti kublaliseks söödud. Korjamise vahepeal võitlesin Musta Mimiga, kes arvas, et inimene kükitab põõsa juures tema süleshoidmiseks. Kass süles, on võimalik marju korjata ainult natuke aega, aga kassi nihutamine pole lubatud - kassi arvates. Mina lükkasin Mimi maha, Mimi tuli hops tagasi ... ja klammerdus iga kord aina kõvemini minu külge. Ai. Vahepeal käis Mees õunapuu all vikatiga vehkimas, sest elektrilise muruniidukiga ei tee nii märjas aias mitte midagi.

Siis korjasin veel korvitäie õunu ja mõtlesin Valge Klaari all, et küll on hea, et Vanaema seda puualust ei näe. Ta nimelt on alati väga häiritud, kui õun maas vedeleb, olgu see mäda või pisike roheline punn või muidu hädine. Tuleb ära korjata, ära sorteerida ja millest vähegi saab, hoidiseid teha - ka siis, kui on erakordne õuna-aasta nagu meil kardetavasti tuleb.

Kudusin kaks kollast ja ühe rohelise villavaibakese. Oli selline meeleolu. Need villavaibad valmivad vanast lõngast, mille kerin 12- kordseks. Kui kaua nad vastu peavad, ei tea, lihtsad on, ostetakse näiteks saunapinkide katteks.

Lõunaks pakuti kurgivõileibu. Mehed koristasid (peamiselt Mees), kaklesid (peamiselt JJ ja Lillebror) ja mängisid klaverit (peamiselt Unistaja).

Siis oli aeg hakata sättima, sest õhtul pidi saabuma neljalapseline taimetoitlastest leedukate seltskond. Kartulid ja munad keema, õunakook ahju. Ise duši alla - kes teab, kas pärast saab, äkki on nad lisaks taimetoitlusele veel erakordsed pesukarud? Kook tuli ahjust välja. Soolaseks söögiks tegin hiigelsuure kausitäie kartuli-muna-tomati-kurgi-juustusalatit, mida, nagu hiljem selgus, leedu lapsed oluliselt ei tahtnud. Sellepärast on lihapallid oluliselt parem toit, kui ei taheta, saab külmutada.

Siis tuli sõnum, et leedulased lahkuvad Tartust, ja varsti keeras üks hõbedane suuuuur auto väravast sisse. Perekond oli sümpaatsem kui me kartsime. Tekkis teine "Minu pirakas Kreeka pulm" moment - mulle ulatati pidulikult Leedu kook nimega šakotis. Sellel on auk sees!

Poisslapsed vennastusid kiiresti. Legod on rahvusvahelised! Leedu vanemad kiitsid, et meie poisid räägivad hästi inglise keelt. :) No me püüame. Tütarlapsed kulgesid niisama ringi, titt tatsus ja veidi suurem tüdruk kiibitses poiste mängu kõrvalt. Jagasime turismisoovitusi ja sõime.

Siis läksid leedulased magama, meie ajasime oma poisid ka. Sättisin kööki viisakamaks, panin hommikuks saiataina kerkima ... Ja nüüd mul tuli meelde, et kolm kilo tikreid ootavad menetlemist ... oeh.

Thursday, August 4, 2016

Lottemaa mitte-fänni seisukohast

Kui suuremad poisid veel väikesed olid, siis vaatasid nad muude multikate kõrval Lottesid ka. Natuke. Siis nad kasvasid ja muud multikad muutusid olulisemaks. Lillebror jäi Lotte-teemast nii ilma, et kui ma temalt hiljuti küsisin, kes Lotte on, pakkus ta, et hiir.

Minu jaoks kaotas Lotte oma võlu jänes Ave tõttu. Nimi ei riku jänest ... kuigi minu minevikus oli üks Ave, kellega meie isiksused üldse ja mitte ühegi kandi pealt ei sobinud ..., aga abistava elukutse esindajana ei saanud ma jätta tähelepanuta jutustaja sarkasmist nõretavat häält, mis kiitis, kuidas Ave süda täitus rõõmuga, sest jälle saab ta kedagi abistada ... Võeh.

Ja siis ... kingiti meile jõuludeks Lottemaa pilet. Kingitud pileti taha ei vaadata, või umbes nii. Eile käisime ära. Kõigepealt aitäh kinkijatele, meil oli seal täitsa tore.

Alguses küll väga tore ei olnud, nimelt ei ole kohalesaamise-jalutustee liikluse mõttes turvaline, aga see rongikene jällegi haises meeletult heitgaaside järele. Ja paaris majas olid pea äralöömise kohad tähistamata. Üüratute hindadega sööki me ei proovinudki osta. Kaltsuvaibad olid kohati Jyskist (või mõnest muust taolisest poest) ostetud. No ja Reiu rand on alati vahune, vetikane ja must olnud. :S Me ei läinud isegi vett katsuma.

Aga siis ... läksime me jäneste majja ja saime ära võlutud detailirohkusest. Hernekaunamuster, brokkolimuster ... Päris alguses ma seda ei taibanudki, aga Lotte majja jõudes oli  tunne, nagu oleksime ise sisenenud multifilmi. :) Au ja kiitus Lottemaa kunstnikele, kes kõik need sõbralikud interjöörid loonud on.

Üldmulje kogu asutusest oligi ... sõbralik. Eks nad seda ilmselt ka ise taotlevad. Tegelased püsisid väga hästi rollides. Me polegi oma tuttavalt Matilt (vist praeguseks eks-Mati) küsinud, kuidas on võimalik terve päeva võõraste lastega mängida ja mitte unustada, et oled spordikass ... ja õhtul koju minnes oma isiklike lastega lihtsalt isa olla. Meie mitte-fännidest lapsed olid küll tegelastega suhtlemisel tagasihoidlikud, aga muud kohalviibivad lapsed nautisid seda suhtlemist väga. Rollist lahkus meie nähes ainult üks muhe karu, aga seda Lillebrori muhule esmaabi osutamiseks, nii et kõik oli asjakohane.

Mis puutub muhkudesse, siis Lillebror lõi pea ära liutoru vale kasutamise tõttu ja Jõugu Juhi lõug sai kannatada liigse ülemeelikuse pärast seiklusrajal. Kõik tavalised mänguväljakuõnnetused, mitte midagi hullemat. Kõrgete kontstega liikumine tundus küll paaris kohas ebaturvaline, aga ilmselt kannavad sihtgrupi ehk väikelaste emad tavaliselt natuke sportlikumaid jalatseid - mina ei pea meie lastele enam pidevalt järgi jooksma, nad toimetavad iseseisvalt üsna edukalt.

Laste meelest oli tore. Lillebrorile meeldis kõige rohkem sõbralik lepatriinu planetaariumis. Unistaja vaimustust Lotte maja katuselt allavaatamisest ja - nagu Unistaja ikka - keerutas suure innuga kõiki keerutatavaid ja vändatavaid värgendusi. Jõugu Juhile meeldis seiklusrada.

Tundub, et Lottemaa sobib kõige rohkem 4-8-aastastele julgetele ja suhtlemishuvilistele lastele. Väiksemad, ma arvan, ei oska veel paljust aru saada, aga suuremate jaoks jällegi võib igavaks jääda. Kogu eilsest rahulolust hoolimata me sinna sama lastekomplektiga teist korda ei läheks, eriti kuna me ei ole fännid ega midagi. Aga ka mittefännidena veetsime seal peaaegu kuus tundi. Vajadusel olen nõus vanaema rolli ülendatuna paarikümne aasta pärast uuesti minema.

Wednesday, August 3, 2016

Tänulik. Teine ja kolmas päev augustis.

Eile - jah, eile oli varvaste vahel liiv ja kolm merevees tasapisi siniseks tõmbuvat, aga õnnelikku last.

Täna tunnen rõõmu oma kodust, kassidest ja võimalusest magada oma voodis, sest see Mehe kunagine lastetuba on ikka viiele inimesele kitsas.

Vabandust, Ritsik, me käisime praegu sipsti ära, juhul kui ilm mere ääres olemist soodustab, tuleme enne sügist veel korra - sest seda hävituspataljoni meie lapsi ei tuimesta pikemas perspektiivis ka telekaga piisavalt ära, et nendega mitu päeva järjest kolmetoalisesse korterisse mahtuda.

Monday, August 1, 2016

Tänulik. Esimene päev augustis.

Tegin täna päev otsa tööd ja sain lõpuks maha ühe kanga, mis oli ausalt öeldes rist ja viletsus. Mingil põhjusel sassi kääritud*, ülesajamisega veel rohkem sassi läinud ja üldse paras õudus.

Tulemus on siin, sõlmitud, puhastatud ja hinnad külge pandud. Äkki kellelegi meeldib. Minul on hea meel, et selle satsiga ühele poole sai.

_________
* kogu see kangakudumise-värk on omaette teadus. Mida kauem ma seda teen, seda rohkem veendun, et on palju asju, mida ma ei tea - ja ma ei mõtle siin laastukanga kudumist või daaladrelli või midagi muud sellist. Kangakudumine on vähemalt kümme tuhat aasta vana, selles on oma vägi. Kristlasena ma üldiselt igasuguseid ebauske ja kuukalendreid oluliseks ei pea, aga kangakudumisega seotud tavad ehk kunstid tunduvad tähtsad - nii nagu toiduga seotud kunstid, et näiteks leiba ei tohi selili panna, on kangaga seotud hulk kunste, mida peab pidama. Töökeelde me pole siiani ilmaski pidanud, aga tegelikult oli nii, et kõik tol päeval kääritud kangad läksid nässu - kas oli viga käärpuude kokkupanekus (täitsa võimalik, need on iga kord isepidi viltu) või oli tol päeval ikkagi kangatöö keeld? Enam ei mäleta ka, mis päeval see oli, ainult, et kõik neli kangast said kudumise mõttes kehvad. Järgmine kord prooviks paremini.