Tuesday, August 16, 2016

Erakordselt juhm artikkel

Ma saan aru, et tegu on puhtakujulise reklaamiga artikli pähe, aga ...

"Praktiline valik on pigem soodsas hinnaklassis telefon. --- Seega sobib esimeseks telefoniks hästi 200 euro ringis maksev nutitelefon." - 200 eurot EI OLE soodne! Ja esimese klassi laps EI VAJA nutitelefoni!

Praktilisel lapse telefonil võiks olla vähemalt 16GB mahus sisemälu või võimalus mahtu juurde lisada. Lapsed laevad alla väga palju mänge, muusikat ja rakendusi, mis võtavad telefonis palju ruumi ning muudavad väikse mälumahuga telefoni aeglaseks. - Liivi on kirjutanud siin ja siin, mis neil nutitelefoniga juhtus. Esimese klassi laps ei oska üldjuhul hinnata, milline mäng on tasuline ja milline mitte, rääkimata sellest, kui mängu juures on mingi kaval müüginõks vms. Pealegi mängivad lapsed kaugelt liiga palju nutitelefonidega, seda aega võiksid nad kasutada suhtlemiseks, puu otsa ronimiseks, raamatulugemiseks või näiteks taevasse vahtimiseks - ühesõnaga, mõistlikuks tegevuseks.

Kuna lapsed pildistavad palju, peaks telefonil olema vähemalt 8-megapiksline kaameraga – siis tulevad pildid piisava kvaliteediga. - (siit eemaldasin nime ja ühe sõna, aga ühegi sõna kirjapilti ega käändevormi ei muutnud, artikkel on ka toimetamata) Jah. Pildistavad palju. Ja siis panevad Internetti üles rumalad pildid. Selles ei ole üldse mitte midagi head.

Telefoni hind on samas väga mõistlik ning ei aja koolialguse eelarvet lõhki.--- Hind on nagu kokkulepitult eri operaatorite juures 149€. - Koolialguse eelarve ei rohiks sellest suurem küll olla, aga laps vajab ju koolikotti ja päevikut ja ...

Telefoni suurimaks tugevuseks on hea kvaliteediga servast servani ekraan, mis muudab selle parimaks valikuks mängude mängimiseks ja videote vaatamiseks. - Kallid "eksperdid", kas te ka teate, milliseid videoid lapsed vaatavad? Nutitelefon võtab ära võimaluse lapsel üle õla vaadates kontrollida ja suunata, et laps õpiks eristama rämpsu naljakast, huvitavast või muidu vaatamisväärsest.

Suurimaks puuduseks võib pidada vast NFC-ühenduse puudumist, kuid lapsele seda tänasel päeval vast otseselt vaja ei lähe ka. - Ma ausalt ei tea, mis on NFC-ühendus. Esimese klassi laps vajab telefoni, millega saaks eelkõige helistada. Taskulamp või mõni muu vidin võib ka olla. Kellaks sobib isegi käekell paremini, juhul kui laps alles õpib kella tundma.

/mudeli nimi/ tolmu- ja niiskuskindlus annavad telefoni peremehele/perenaisele kindluse, et saab ka vihmase ilmaga pokemone taga ajada ja ei juhtu midagi ka kui telefon saab koolikoti esitaskus vihma tõttu märjaks. - Tolmu- ja niiskuskindlus on muidugi suurepärased, aga pokemonide tagaajamine ... Kui palju liikluses surmasaanud lapsi meil veel vaja on? Tänaval PEAB laps keskenduma liiklusele, mitte vahtima telefoni. Tegelikult peaksime Lillebrorile lausa õpetama, et kui keegi sulle helistab, siis jää seisma ja räägi ära, edasi ei maksa minna ... no ta huviringides hakkab ikka ise käima. Kogesin ise hiljuti, et isegi lihtne kõne "kus sina oled, mina olen siin" viib tähelepanu kõrvale, pokemonidest rääkimata.

Veelgi paremal järjel olevad perekonnad võivad enda lapsele muidugi kohe alguses soovitud bränditunnetuse suuna kätte anda ja muretseda neile Apple'i veidi vanema mudeli iPhone 5s-i. - Iks kuus mii?

... tänaseks on väga sõbraliku hinnaga /firmanimi/, mille saab kohe välja ostes kätte 449 € eest. - Esimese klassi lapsele telefon, mis maksab rohkem kui miinimumpalgaga lapsevanem kuus teenib. Mhmh!

Jah, ma saan aru, et tegu on reklaamiga. Ega see ajalehetegemine odav lõbu ei ole. Aga. Mul on hulk vanemaid, kes pingutavadki nii, et pihik lõhki, et lapsel oleks ikka võimalikult kallis ja võimalikult äge asi - telefon, kott, spordiriided, mis iganes. Aga lapsuke läheb ja kaotab selle kalli asja ära. Ema nutab, sest kulutas viimase toiduraha Asja ostmiseks. Ägeda nutitelefoni omamisega kaasneb sageli ka akadeemiline toimetulematus - mitte sellepärast, et laps oleks rumal, ei, lapsel pole lihtsalt aega raamatusse vaadata. Saate aru ... Kui ma olin algaja koolipsihholoog, tegid neljanda klassi poisid vahetunnis mida iganes - mängisid, kordasid kontrolltööks, räppisid kambakesi (ausalt, neil paistis olevat tore) ... Nüüd istuvad nad nagu linnukesed traadil reas pingi peal ja näpivad telefone. See on väga kurb.

6 comments:

  1. Ma ka kratsisin selle peale kukalt kõvasti. Meie koolimineja sai igatahes ühe kellestki kunagi üle jäänud vähekasutatud nuputelefoni. Algajale minuarust täiesti piisav. Ägedat nutikat pole mul endalgi :P

    ReplyDelete
  2. Te olete mõistlikud inimesed. :) Mul pole ka nutitelefoni ja elu on väga tore.

    Ega ma muidu ei oleks sellel teemal nii kuri, mõtlevad inimesed saavad aru, et reklaam on reklaam, aga paraku on mul tõesti armsaid lapsevanemaid, kes ilmselt ei mõtle ... või peavad oma järeltulijaid paaaaalju nutiküpsemateks, kui need tegelikult on. Või on need vanemad ise nuti- ja netinaiivsed.

    ReplyDelete
  3. Ma loen neid kooli minemisega seotud postitusi (nii siin kui mujal) ja mulle on need nii võõrad. Hingan kegendusega, et ma ei pea ei peoriiete, koolikottide, mobiilide, aabitsate, aktuste jne pärast muretsema. Meil sellised asjad lihtsalt täielikult puuduvad.
    Ainuke asi mis mulle natuke muret tekitas enne uue kooliaasta algust, oli avastus, et kuna mu lapse jalg on JÄLLE kasvanud, siis väikelaste odavaid koolikingi talle enam osta ei saa ja ainsaks valikuks on nüüd suurte tüdrukute koolikingad mis maksavad 42 naela (25 asemel). Kui aga arvestada, et ta kannab neid peaaegu igapäevaselt vähemalt järgmised 10 kuud, siis pole see hind sugugi nii kallis.

    Samas on neid koolijutte just sel aastal väga põnev lugeda, sest ka meie laps läheks Eestis elades sügisel esimesse klassi 'koos' teie Lillebroriga.

    Kuna veel ei ole September, siis head kooliaasta algust ma teile ei soovi, küll aga jätku blogmisele :)

    ReplyDelete
  4. Ma olen nõus, on küll erakordselt juhm artikkel.

    ReplyDelete
  5. Aitäh hea sõna eest, Alice!

    ReplyDelete
  6. Ma artiklit ei ole ajapuuduse tõttu lugenud, piisab siinsetest väljavõtetest, aga Sinuga täiesti nõus. Mu lapsed võivad küll olla oma klassis ainsad või vähesed, kellel nutitelefoni pole, aga ma ei ole kindel, et see on piisav argument. Olgu õnnelikud, et sügisel kumbki oma telefoni saavad (sest hakkavad eri marsruutidel liikuma), seni oli kahe peale üks ja seegi enamuse ajast kodus.

    ReplyDelete