Thursday, August 4, 2016

Lottemaa mitte-fänni seisukohast

Kui suuremad poisid veel väikesed olid, siis vaatasid nad muude multikate kõrval Lottesid ka. Natuke. Siis nad kasvasid ja muud multikad muutusid olulisemaks. Lillebror jäi Lotte-teemast nii ilma, et kui ma temalt hiljuti küsisin, kes Lotte on, pakkus ta, et hiir.

Minu jaoks kaotas Lotte oma võlu jänes Ave tõttu. Nimi ei riku jänest ... kuigi minu minevikus oli üks Ave, kellega meie isiksused üldse ja mitte ühegi kandi pealt ei sobinud ..., aga abistava elukutse esindajana ei saanud ma jätta tähelepanuta jutustaja sarkasmist nõretavat häält, mis kiitis, kuidas Ave süda täitus rõõmuga, sest jälle saab ta kedagi abistada ... Võeh.

Ja siis ... kingiti meile jõuludeks Lottemaa pilet. Kingitud pileti taha ei vaadata, või umbes nii. Eile käisime ära. Kõigepealt aitäh kinkijatele, meil oli seal täitsa tore.

Alguses küll väga tore ei olnud, nimelt ei ole kohalesaamise-jalutustee liikluse mõttes turvaline, aga see rongikene jällegi haises meeletult heitgaaside järele. Ja paaris majas olid pea äralöömise kohad tähistamata. Üüratute hindadega sööki me ei proovinudki osta. Kaltsuvaibad olid kohati Jyskist (või mõnest muust taolisest poest) ostetud. No ja Reiu rand on alati vahune, vetikane ja must olnud. :S Me ei läinud isegi vett katsuma.

Aga siis ... läksime me jäneste majja ja saime ära võlutud detailirohkusest. Hernekaunamuster, brokkolimuster ... Päris alguses ma seda ei taibanudki, aga Lotte majja jõudes oli  tunne, nagu oleksime ise sisenenud multifilmi. :) Au ja kiitus Lottemaa kunstnikele, kes kõik need sõbralikud interjöörid loonud on.

Üldmulje kogu asutusest oligi ... sõbralik. Eks nad seda ilmselt ka ise taotlevad. Tegelased püsisid väga hästi rollides. Me polegi oma tuttavalt Matilt (vist praeguseks eks-Mati) küsinud, kuidas on võimalik terve päeva võõraste lastega mängida ja mitte unustada, et oled spordikass ... ja õhtul koju minnes oma isiklike lastega lihtsalt isa olla. Meie mitte-fännidest lapsed olid küll tegelastega suhtlemisel tagasihoidlikud, aga muud kohalviibivad lapsed nautisid seda suhtlemist väga. Rollist lahkus meie nähes ainult üks muhe karu, aga seda Lillebrori muhule esmaabi osutamiseks, nii et kõik oli asjakohane.

Mis puutub muhkudesse, siis Lillebror lõi pea ära liutoru vale kasutamise tõttu ja Jõugu Juhi lõug sai kannatada liigse ülemeelikuse pärast seiklusrajal. Kõik tavalised mänguväljakuõnnetused, mitte midagi hullemat. Kõrgete kontstega liikumine tundus küll paaris kohas ebaturvaline, aga ilmselt kannavad sihtgrupi ehk väikelaste emad tavaliselt natuke sportlikumaid jalatseid - mina ei pea meie lastele enam pidevalt järgi jooksma, nad toimetavad iseseisvalt üsna edukalt.

Laste meelest oli tore. Lillebrorile meeldis kõige rohkem sõbralik lepatriinu planetaariumis. Unistaja vaimustust Lotte maja katuselt allavaatamisest ja - nagu Unistaja ikka - keerutas suure innuga kõiki keerutatavaid ja vändatavaid värgendusi. Jõugu Juhile meeldis seiklusrada.

Tundub, et Lottemaa sobib kõige rohkem 4-8-aastastele julgetele ja suhtlemishuvilistele lastele. Väiksemad, ma arvan, ei oska veel paljust aru saada, aga suuremate jaoks jällegi võib igavaks jääda. Kogu eilsest rahulolust hoolimata me sinna sama lastekomplektiga teist korda ei läheks, eriti kuna me ei ole fännid ega midagi. Aga ka mittefännidena veetsime seal peaaegu kuus tundi. Vajadusel olen nõus vanaema rolli ülendatuna paarikümne aasta pärast uuesti minema.

10 comments:

  1. Mjh. Kahju küll, kui ühe ettelugeja tõlgenduse tõttu kogu lugu oma võlu kaotab. Aga mis teha...

    ReplyDelete
  2. Tead, ma arvan, et asi pole ainult ettelugejas, tekst oli ka selle koha peal niisugune, nagu oli - mitte ükski abistava elukutse esindaja tegelikult abivajajat nähes ei rõõmusta ja.

    ReplyDelete
  3. Usu, alla 4-aastastele meeldib Lottemaa ka, isegi kui kõike ei hooma. Käisime eelmisel suvel oma peaaegu 2-aastasega ja oli tükk tegu, et kutt sealt lahkumiseks ära saada. Ega me muidugi jäneste majast väga kaugemale ei saanud, kutil oli seal nii palju tegemist, et pidime kõva kavalust kasutama, et saaks ise ka pisukese tiiru teha ja ülejäänud külakest ka näha. Sel aastal igatahes läheme jälle, seekord hakkab kutt juba 3 saama ja ehk saame seekord juba mitmes majas aega veeta.

    ReplyDelete
  4. Arvatavasti küll. Mul oli seda vanusevahet kirja pannes silme ees etendus, kus lapsed osalema kutsuti ja mõned pisemad äketse ärevaks muutusid. No ja näiteks Unistaja, kes pisikesena Lottet päris kõrgelt hindas, ei oleks allaneljasena kuidagi seda melu välja kannatanud, aga kui on seltskondlik laps ...

    ReplyDelete
  5. Ega ma pole selle koha suhtes süvaanalüüsi teinud. Aga ilmselt on võimalik rõõmustada aitamise võimaluse üle, rõõmustamata samas selle üle, et keegi abi vajab. Võiumbesnii.

    ReplyDelete
  6. Jah, see on lähenemisnurga küsimus.

    Ma olen lihtsalt pikemalt moorinud mõtte kallal, miks ma kogu seda Lotte-värki eriti ei armasta, ja pole peale jänes Ave ühtegi muud mõistlikku põhjust leidnud - peale selle, et Lotte kirjutamises osales Andrus Kivirähk, kelle avaldused ja seisukohavõtud mulle põhimõtteliselt ei meeldi (nõiamoor on vastu, noh) ja muidugi see asi ka, et Lottet ju PEAB armastama, sest see on Eesti Oma Asi. Ei pea armastama, võib südamerahus lihtsalt sallida. Mina lihtsalt sallin ja rõõmustan selle üle, kui see teistele inimestele meeldib, aga Lillebrorile õigel ajal Lotte tutvustamise unustasin tõesti ära. Ausalt. Andke andeks.

    ReplyDelete
  7. Haa, mulle tuli praegu meelde, et Kadri jalad täitsa sügelesid "Rongisõidu" etendust vaadates - istus mu kõrval, vaatas, kuidas teised lapsed lavale lähevad, ja ilmselgelt oli kah peaaegu minemas. Aga kuna meil teisi lavahuvilisi ei olnud, jäi seekord kaasa tegemata. :)

    Mul on hea meel, et teile niigi palju meeldis. :) Ega mu poisid kah vist uuesti ei läheks.

    ReplyDelete
  8. Meie hulgas puuduvad samuti fännid. Ja küsimus pole mitte jänes Aves, sest esimeste filmide teks tundus tol ammusal ajal täitsa humoorikas ja pole ka nüüdsel ajal aegunud. Küsimus on ses hulluses, et köik peavad fännama ja kõike saab Lotte pildiga müüa - riideid, koolitarbeid kui toitu... väga suur ohumärk. Selline ebajumalakummardamine ei sobi.

    ReplyDelete
  9. Kohustuslik fännamine ei meeldi mulle ühegi asja puhul, aga ebajumalakummardamiseni ma polegi oma mõtetega jõudnud. Eks ta selliseks kohalikuks Hello Kittyks kisub jah.

    ReplyDelete
  10. Eks see kommertslikkus ole üks nüüdismaailma paratamatuid nähtusi. Mida saab müügiks teha, see müügiks tehakse.
    Meil on suurem Lotte-vaimustus üle läinud, vahel preili otsib mõne raamatu välja ja nõuab ettelugemist.
    Aga mulle isiklikult hakkasid need tegelaskujud meeldima hoopis seetõttu, et nad on sõbralikud ja vägivallavabad, samas kõik isemoodi isiksused. Ja süžee on ka olemas, erinevalt nii mõnestki muust popist asjast (a la Hello Kitty). Ma ei viitsi pikemalt seletada, küllap on arusaadav.

    ReplyDelete