Nii et väike sinine lips läheb ka kolmandale aktusele

Kiire - sest augusti lõpus on kõige vähem aega uue esimese klassi juhatajal ja õppealajuhatajal - arutelu Õpetaja Õunapuuhaldja ja õppealajuhatajaga (ma ei pane talle bloginime, sest teda on meil ainult üks, õpetajaid on palju) andis tulemuseks, et Lillebror peaks ikkagi aktusel ära käima. Et traditsioon ja haridustee algus ja üldse. Noh, mina ei arva paljudest traditsioonidest ja haridustee fikseeritud alguspunktist suurt midagi, aga ma arvan, et ma austan neid inimesi, kes arvavad. Lillebrori formaalsemat sorti haridustee, kui seda üldse saab nii nimetada, algas päev pärast kolmandat sünnipäeva või umbes nii, kui noormees uhkelt Sõbra kingitud töövihikutega ("Mesilane Maaja") tegutsema asus. Esimene september on minu meelest lihtsalt üks kokkulepitud kuupäev - aga mul on aastavahetuse ja sünnipäevadega kah probleem, need verstapostid on kõik sellised ... kuskil mujal ära otsustatud kohustused.

Igatahes läheb väike sinine lips nädala pärast aktusele. Lisaks lipsule lähevad aktusele viigipüksid, valge triiksärk, vest ja ontlikud kingad, ja kõigi nende sees muidugi üks Lillebror. Asjaosaline ise ei olnud mõttest põrmugi vaimustatud, aga ma alustasin moosimise ja veenmisega juba täna. Nädala ajaga jõuab last päris palju veenda. :)

Rääkisin, mis asjad juhtuvad ja mis järjekorras umbes. Et üheksanda klassi lapsed tulevad esimese klassi omasid sisse juhatama. Ja et tuleb istuda vaikselt. "Kas seal mõni minu eelkoolilaps ka on? Aga kellega ma siis lobiseda saan?" küsis Lillebror. Ja et siis hõigatakse Lillebrori nimi ja tuleb minna aabitsa ("Määh," tegi Lillebror) ja mütsi järele. Meil on nimelt vormivest, millest saab veel kuidagi kõrvale hiilida, ja vormimüts, mis pannakse pidulikult pähe, nii et kõrvale hiilida ei saa. Ühekordseks kasutamiseks mütsi ostmist ma õigeks ei pea, aga kuskil kabinetis kapi otsas pidi mingi tagavaramüts olema, seda saab korraks laenata. Ja palju õnne mulle, ma pean nädalaga pöörama ümber kogu Lillebrori elu jooksul tehtud mütsiteemalise kasvatustöö. Ütlen siiamaani lastega mütsihooajal kuskilt uksest sisenedes: "Müts!" ja tavaliselt lendavad selle peale peast vähemalt kaks mütsi kolmest - mehed toas mütsi ei kanna! No aga kombe pärast ja kõik teised ka ... No ja siis minnakse klassi tagasi ja Õpetaja Õunapuuhaldjas räägib veel midagi ... "Ja kas ma siis tohin lõpuks ära minna?" küsis Lillebror haleda häälega.

Siis me vaatasime kooli kodulehelt õpetajaid. Õppealajuhatajat ja direktorit ja emmet ka. Lillebror tundis rõõmuga ära Eelkooliõpetaja ja arvas, et Õpetaja Õunapuuhaldjas sobib küll. Näitasin, kes õpetaja on aabitsa kirjutanud. "Siis on see hea aabits*," arvas Lillebror. Kooli sisevõrgus on meil õpilaste pildid, üheksandikke vaatasime ka. Lillebror valis välja tüdrukud, kellega ta oleks nõus aktusele minema. No seda viimast asja me veel vaatame, aga kui mul õnnestub midagi korraldada, siis ma korraldan ... sest ilmselgelt on aktusele minek Lillebrori jaoks paras tundmatus kohas vettehüppamine** ja ma usun, et talle sobib, kui emme tuge on viimse hetkeni tunda

Homme proovime pidukostüümi selga. 

__________
* karta on, et Lillebrorile jääb igasugune aabits lugemisoskuse harjutamise seisukohast liiga lihtsaks. Aga eks me vaatame, mis kaasatuleva töövihikuga peale saab hakata, mida Õpetaja Õunapuuhaldjas soovitab, ja mida Lillebror arvab näiteks vanematest vendadest jäänud aabitsatest, mis olid ikkagi mõeldudki juba lugeda oskavatele lastele.
** ta on kirikus kantsli ees käinud ppk tunnistust saamas ja minu meelest oma rühmaga mingis vormis esinemas kah, aga on ikka suur vahe, kas olla vanimana omasuguste rühmas saja inimese ees, keda titest peale tunned, kes sulle möödaminnes pai teevad või sind korraks üle õla viskavad, või olla pisikesena mitmesaja inimese ees, kellest oled elus varem kohanud ainult üksikuid.