Tegin täna päev otsa tööd ja sain lõpuks maha ühe kanga, mis oli ausalt öeldes rist ja viletsus. Mingil põhjusel sassi kääritud*, ülesajamisega veel rohkem sassi läinud ja üldse paras õudus.
Tulemus on siin, sõlmitud, puhastatud ja hinnad külge pandud. Äkki kellelegi meeldib. Minul on hea meel, et selle satsiga ühele poole sai.
_________
* kogu see kangakudumise-värk on omaette teadus. Mida kauem ma seda teen, seda rohkem veendun, et on palju asju, mida ma ei tea - ja ma ei mõtle siin laastukanga kudumist või daaladrelli või midagi muud sellist. Kangakudumine on vähemalt kümme tuhat aasta vana, selles on oma vägi. Kristlasena ma üldiselt igasuguseid ebauske ja kuukalendreid oluliseks ei pea, aga kangakudumisega seotud tavad ehk kunstid tunduvad tähtsad - nii nagu toiduga seotud kunstid, et näiteks leiba ei tohi selili panna, on kangaga seotud hulk kunste, mida peab pidama. Töökeelde me pole siiani ilmaski pidanud, aga tegelikult oli nii, et kõik tol päeval kääritud kangad läksid nässu - kas oli viga käärpuude kokkupanekus (täitsa võimalik, need on iga kord isepidi viltu) või oli tol päeval ikkagi kangatöö keeld? Enam ei mäleta ka, mis päeval see oli, ainult, et kõik neli kangast said kudumise mõttes kehvad. Järgmine kord prooviks paremini.
No comments:
Post a Comment