Eile sai õunamahl ja Vanaema nõustus 20 liitrit ise ära kuumutama ja purki pistma.
Täna on rahvusvaheline musta kassi tunnustamise päev. Must Mimi magab praegu kallistamisväsimust välja, aga kunagi oli aeg, kui meil oli lausa kaks musta kassi.
Aga must kass on endiselt kõige kassim kass.
*kasvatas tapjakoerte karja ja lasi need siis küla vahele lahti kasse murdma. Mõistliku naabri prouaga tuli ükskord bussi peal juttu, nemad mäletavad ka, et see oli hull aeg, isegi ei julgenud toast välja minna. :S Mis siis, et ammu.
Ma olin ülimalt jahmunud kui kunagi lugesin mingi varjupaigatöötaja juttu sellest, et musta värvi kasse inimesed endale varjupaigast ei võta... Ebausu pärast, et nõiakass või midagi... Täiesti jaburad inimesed ma ütleks. Mustad kassid on minu meelest mõnusad seltsilised (emal on üks ja tuttaval ka). Läheks kohemaid varjupaika oma "nõiakassi" järgi kui mitu aastat tagasi kaks harilikku triibikut poleks prügikasti kõrval õnnatud olnud ja endale kodu küsinud... (Aga nende musta kassi pelgajate maailmapilti ei mahuks ilmselt ka see, et inimene võtab endale prügikasti kõrvalt 2 4-kuust tänavakassi koju ning kasvatab peaaegu kodukassideks).
ReplyDeleteKass on värvist olenemata mõnus seltsiline. Musta kassi pluss on ka veel see, et tumeda talvemantli peal ei paista tema karvad välja. Kui ma talvehommikutel Valget Mini õue tõstan, siis nokin umbes linnajõudmiseni mantli pealt karvu. Musta Mimiga seda probleemi ei ole.
ReplyDelete