CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, September 30, 2016

Teadlaste öö. Muljeid.

Kui meie loodusmajja jõudsime, oli seal just algamas müstiliste häälte kuulamine. Mida on öises Eesti metsas müstilist, me ei jõudnud ära oodata, sest kahjuks hakkas igav. Saime ainult teada, et ilves teeb "mõm, mõm, mõm". Vaat oleks seal metsas mõni teelt eksinud papagoi huiganud ...

Lillebror näitas ette kõik loomad, keda ta juba on õppinud, tutvustas kilpkonnade tõstmise tehnikat (kilbist, muidu hammustavad sõrme ära) ja jooksis enesekindlalt ringi. Unistaja joonistas vaimustava lohe ja Jõugu juht suurest igavusest ühe Vaasalinna Väiketondi, kes nägi välja täpselt nagu kollid "Pacmani" mängus. Emme trehvas tuttava koduõppe-emaga ja ununes lobisema.

Siis läksime Maaülikooli, kus ma sain esimese hooga kurjaks. Teadlaste ööl peavad olema sildid ja viidad ja entusiastliku olemisega tudengid, kes ütleksid, et siin meil jah oli praegu võistlus, aga lastega on kindlasti huvitav vaat seal ja seal ja kell see algab see ja kell too algab too asi. Selle kõige asemel oligi mingi võistlus, mitte ühtegi silti, viita ega sissejuhatajat. Me siis juhatasime ennast kõigepealt välja ja puhisesime natuke ukse taga. Vaadake ... kes üleüldse teab midagi maaülikoolist, pärast seda viimast EPA poissi, kellega 20 aasta eest teatris ja jalutamas sai käidud? Tähendab, kes teab selle asutuse majadest midagi? Inimesed tulevad linna poolt, ahah, siin on parkla, ahah, siin on aadress, mis klapib infovoldikuga, paistab olevat peauks, astume sisse. Et üritus toimub tagaukse juures ja nurga taga, võiks olla kuidagi viidatud. Oi, kuidas ma silte armastan ja neid igatsen, kui nad puuduvad!

Lõpuks leidsime üles õige ukse. Ka seal ei olnud entusiastlikku tudengit. Lõpuks leidis Mees mingid sildid. Vaatasime kalu ja maamesilasi ja niikaua oli tore, kuni selgus, et Unistaja mesilasi ei vaata. Unistajat lihtsalt polnud! Ja Unistaja telefon oli mingitel asjaoludel minu käekotis. Järgnes viis minutit paanikat, kuni helistas JJ ja ütles, et Unistaja on elus ja olemas ja nad lähevad JJ Sõbra perega mingisse masinamajja või midagi. Huhh.

Masinamajas ehk Tehnikamajas olin mina käinud küll, 16 või 17 aastat tagasi kellegi sünnipäeval. Siis oli see ... noh, nõukogude-aegne garaaž. Nüüd oli seal hoopis midagi muud, täitsa tänapäevane asi oli, aga seltskonna ülesleidmine võttis ikkagi natuke aega. Kole palju koridore oli. Lapsed olid kabuvaimustuses, sest olid mingid mehhaanilised masinad ja pneumobiilid ja ... Minule tuli nooruspõlv meelde ja ma ohkasin natuke, nähes, et mõni asi pole põrmugi muutunud.

Nimelt oli ühel uksel silt, et ruumis on näitus "Insenerilahendused ilma milleta kodus kohe kuidagi läbi ei saa“. Oijah. Kui mina aastal 199x endale sobivat ülikooli otsisin, astusin ka Maaülikooli sisse. Sisseastumiseks tuli kirjutada kirjand ja mina trehvasin olema see, kes pidi teemad lakist kabisevate lokkidega tädi valvsa pilgu all tahvlile kirjutama. Kui ma valmis sain, märkis tädi siirupise häälega: "Vaatame nüüd, kas vigu ka oli!" Ma olin sel hetkel liiga noor ja tummaks jahmatatud, et sellise absurdse kahtlustuse peale sirge seljaga uksest välja kõndida. Kuidas on võimalik, et keskhariduse omandanud inimene saaks käsitsi kirjutades - pealegi tahvlile, aeglaselt ja järele mõeldes! - vigu teha, ei saa mina aru. Trükivead, jah, aga tol hetkel käis peaaegu kogu elu ikkagi käsikirjaliselt ja ... tule taevas appi, ühesõnaga. No aga ilmselt astus Maaülikooli tol ajal hulgaliselt keelevõimetuid inimesi, millest muidu selline õelutsemine, ja ilmselgelt on neid seal praegugi. Mul on tõesti ülemäärane komakiiks, aga andke andeks, see on ü-li-kool!

Ürituse sihtgrupp - lapsed - seevastu olid oma õhtuga vägagi rahul ja õnneks ei olnud neil ka viitsimist silte lugeda. Unistaja ei saanud oma kadumisest mitte mingit raporteeritavat traumat, sest leidis kohe kähku Jõugu Juhi ja Jõugu Juhi Sõbra. Mina väikese trauma ikka sain küll - kujutage ette, Aspergeri-kanti 10-aastane laps võõras kõrgkoolis öisel ajal kolamas ...! Järgmisel korral ma enam telefone enda kätte hoida ei võta.

Tuesday, September 27, 2016

Kuidas sõbruneda oravaga?

Nii umbes kolmeselt käisin ikka koos vanaema või vanaisaga surnuaial. Võtsime alati kaasa küpsiseid, sest seal elasid oravad. Oravaid kohtasin ka oma ema (siinblogis tuntud kui Vanaema) töö juures kaasas olles, nimelt oli seal kõrval park. Oravad on armsad!

Siis kolisime metsa ja vastupidiselt meie ootustele ei kohanud siin kaua aega ühtegi oravat. Pikapeale saime teada, et seal pasunakoori kandis on küll orav ... ja teel Vallakeskusesse nägime ka paari aasta eest ühte. Võib-olla on metsaoravad arglikumad kui linnaoravad?

Igatahes ehmatasin paari nädala eest perekonna oma kilkamisega päris tõsiselt ära. Kilkama aga pidi, sest Maja ees väikeses pargis oli täitsa ehtne orav! Kuidas ta siia sai, ei tea. Ma siiani arvasin, et oravatele ei meeldi mööda maad kõndida, aga puu otsast puu otsa meil liikuda ei saa, tee on vahepeal. Mees arvas, et äkki mööda tammealleed, see tuleb küll peaaegu meie väravasse ... või siis läks kohalikust surnuaiast rändama.

Eile nägime teda jälle. Paraku on meie kassidki huvitatud vägeva sabaga hiirest, kes oskab puu otsa ronida. Loodetavasti on orav siiski vilkam kui üsnagi täissöönud kassid. Mimi on küll kõva ronija, aga ikkagi kaheksa-aastane, Sassu on ammu pensionil (14-aastane, endiselt ilus, aga ei taha enam palju liikuda) ja Valge Mini on alati rohkem diivanikass olnud, õues eelistab ka päikeselaigus magada, mitte hiiretööd teha.

Sõbrad-bioloogid, nüüd on mul küsimused.

Kuidas tuvastada, millise puu otsas orav püsivalt elab ja kas orav saaks väga õnnetuks, kui me peaksime just selle puu maha võtma? Meil on tegelikult hästi palju puid ja Mees tahab mõne mannetuma ja murdumisohtlikuma talvel maha võtta, aga nüüd on orav, kelle heaolu peale tuleb mõelda.

Peale tammetõrude meil eriti oravatoitu ei kasva. Kas oravad lehisekäbidega saavad midagi peale hakata? Meil on ainult üks haleda olemisega seedermänd ja see pole kunagi käbisid tekitanud, suurt kuuske ka ei ole. Ostsime orava jaoks pähkleid, koorega, et saaks närida ka ja et linnud neid niisama lihtsalt pihta ei paneks. Kuidas pähklid ja orav omavahel kokku viia? Pähklisöömise ajaks tuleks muidugi kassid tuppa võtta, aga see pole keeruline. Kas orav leiab pähklid õuest lihtsalt niisama üles? Korralik pähklilõhn on neil küll juures.

Ühesõnaga, kuidas teha nii, et meie parki saabunud orav oleks õnnelik ja saaks elada hea pika oravaelu?

Thursday, September 22, 2016

Meil kasvab vist bioloog

Gerald Durrell oli kahene, kui ta tundis maailmas kõige suuremat huvi loomaaia vastu. Umbes kolmkümmend aastat hiljem oli tal isiklik loomaaed ja veel natuke aega hiljem umbes nagu maailmakuulsus.

Ma selle kuulsuse osa kohta ei tea, Gilderoy Lockharti sõnul pidi selle eest hoolitsemine paras koorem olema, aga ...

Umbes täpselt kaheaastasel Lillebroril olid ühed kõige tähtsamad sõnad "konn" ja "kukk". Viimane oli universaalne termin kõigi lindude kohta. Nii umbes neli sõna oli tolles hetkes veel, aga need ei olnud selgelt bioloogiaga seotud. Kolmeaastane Lillebror oskas juba endale väikest pingviini paluda. "Ma olen nii väike, ma tahaksin endale väikest pingviini." Meile saabus Pingu. Viieaastane Lillebror käis õues täiskasvanutel sabas ja tüütas küsimustega teemal: "Mis taim see on?" Seitsmeaastane Lillebror peab esimese klassi materjali järgi tuvastama tamme ja vahtralehte, määrama kana ja kajakat või umbes nii. Nii-öelda klassiväliselt on ta ninapidi "Loomade elus" ja muudes taolistes teostes. Kaalun, kas iselugemiseks anda talle pihku Konrad Lorenzi "Kuningas Saalomoni sõrmus". (Mina tema eas Tinbergeni "Loomade käitumist" lugesin küll, aga ma eelistasin siiski inimestest rääkivaid raamatuid.) Hetkel lamab ta diivanil ja närib ennast läbi "Pintsu ja Tutsiku" esimesest peatükist, sest raamatukogus oli kiire ja mul ei tulnud mingit muud loomaraamatut pähe. No ja huviringides käib ta ... loomulikult loodusmajas. Loomasõprades ja loodussõprades.

Kas temast tegelikult bioloog saab, seda näitab aeg, aga ma valmistan tasapisi vaimu selleks, et lisaks kassidele ja röövikutele purgis võib meie kodune loomaaed lähiajal täieneda.

Wednesday, September 21, 2016

Tasakaal

Kuigi ühel päeval on lastekamba põhitegevuseks olnud peamiselt KRÄUN ja vanematel seeläbi peamiselt juustekatkumine, võib ikkagi tulla teine päev, mil elu on märkimisväärselt harmoonilisem.

Näiteks täna oli hetk, kui ahjud küdesid, Lillebror meisterdas, Unistaja kirjutas kirjandit "Minu suvi" (me jäime jah kuidagi hilja peale selle asjaga), Jõugu Juht abistas Meest ja Mees konstrueeris mingit riiulit, mida ma tema otsuse kohaselt kööki vajan (aitäh küll, kindlasti ma leian asju, mida sinna panna), kassid tegid kassiasju ja mina küpsetasin porgandipirukat. Kõik oli rahulik, keegi ei olnud kellelgi jalus, keegi ei elanud kellelgi seljas ...

Ma pean seda meeles pidama järgmise KRÄUN-päeva puhuks.

Ah et tulemused? Lillebroril on nüüd papagoiparv, kirjand kukkus üpris adekvaatne välja, pirukas sai maitsev ja riiulijupid on valmis saetud. Ja oligi rahulik ja ilma erilise kräunuta õhtuni välja. Tänulik.

Sunday, September 18, 2016

Üle-eelmise jätkuks

Et tahaks, aga ise ka täpselt ei tea, miks tahaks, ja milles see peaks tahtmine peaks realiseeruma. Ma siin esitasin endale küsimuse, kus ja kes ma kahekümne aasta pärast tahaksin olla, ja vastus oli üsna selge ja lihtne: Mehega abielus, oma laste ema, miks mitte ka vanaema. Kellekski muuks ma väga saada ei taha, noh, paremaks inimeseks küll, jah, iga päev natuke paremaks, palun! Kogu ettevõtmise füüsiline asukoht ei mängi nii suurt rolli, kuigi, jah, kohalikku keelt võiks osata, mitte-põhjaeuroopalik kultuur ei kõlba (st peavad olema puhtad kempsud ja koerakakakotid, ja kokkulepped kehtigu minutipealt) ja külmem kui Eestis kindlasti ei tohi olla, siingi on ühtelugu jõlekõle.

Muidugi meeldib mulle mõte Majast kui sajandeid seisma saavast perekonnakantsist, umbes nagu Tara või Björndal või Vargamäe. Ja muidugi meeldib mulle mõte Klanni kujunemisest perekonnakantsi ümber. Siia mahub palju miniaid ja lapselapsi, ja kellele Majas elada ei meeldi, võib endale südamerahus taga-aeda isikliku Maja ehitada. Ruumi on meil piisavalt.

Aga. Esiteks ei pea Klanni kujunemiseks kogu aeg elama selles paigas siin. Kindlasti on võimalik leida mõni meiesugune metsaelu-huviline, kes meie muruplatse ja maasikapeenraid hooldab (ja muidugi maasikaid sööb!) ja talvel Maja soojaks kütab, teisigi maju on nullüürile antud. Ja kui Maja on alles, siis saab ju mingi aja möödudes rännukogemused ümber hinnata ja tahtmise korral tagasi tulla.

Teiseks - vaat see on see keerulisem asi - pole mitte mingil juhul mitte ühtegi garantiid, et lapsed täiskasvanuna siia tagasi tulla tahavad. Või isegi kui tahavad, et nad kogemata endale mingit väga spetsiifilist karjääri ei hangi, mis näiteks pealinnas töötamist nõuab ... või läheb mõni Kolumbiasse misjonäriks või midagi sellist. Kolumbiast, ma usun, juba igal aastal jõuludeks ja jaanipäevaks vanaema juurde maale ei sõida. Ja see kõik on laste täiesti vaba valik ja vaba otsus, kuidas nad oma elu kujundavad. Isegi kui me hakkaksime äketse kohaliku külaelu edendamisse panustama, ei teki siia lihtsalt niisama töökohti ja inimesi, et hm, küla veel elaks. Ja mis vormis seda külaelu edendada, ma ei kujuta ette, me pole 15 aasta jooksul siin mingeid suhteid loonud, sest meil lihtsalt ei ole naabritega ühisosa. Tere-kuidas-läheb tutvused on küll jah, aga meile tundub, et siin hoiavad kõik pigem omaette, kellel on mingid ammused varajagamised ja kellel mingid muud vaenud ... Mees küll arvas pärast eilset kogemust, et tulevaasta me võiksime ka kohvikut pidada, see muidugi tooks uudistajaid ja suhtlemist, aga ma ei tea, kas ma olen selleks ettevõtmiseks valmis. Tulevaastani on õnneks aastajagu aega.

Kolmandaks pole mingit põhjust arvata, et ma nii kaua elan. Meil kellelgi ei ole. Iga hetk võib jääpurikas pähe kukkuda või midagi taolist.

Neljandaks pole üldse ennustatav, kas me kahekümne aasta pärast tegelikult tahame siin elada.

Nii et praegu oleks kasulik aru saada, mida mina tahan ja kuidas seda ühildada ülejäänud perekonnaliikmete heaoluga. Küll oli kahekümneaastaselt lihtne, andsin emale taskuräti pihku, pakkisin kohvri ja läksin, ei pidanud kellegi pärast muretsema ... Ema (siinblogis tuntud kui Vanaema) oli ka palju noorem ja kõbusama tervisega. Eakad vanemad on muidugi ka üks faktor, millega tuleb arvestada. Oeh.

Täna kirikus rääkis vend E. olukorrast, kus kõik oleks nagu selge, sihid silme ees ja unistused kasvamas, ja siis hakkavad üksteise järel sulguma uksed, mis tundusid olevat avatud. Kuni Jumal inimese ninapidi õigesse olukorda pistab ja ütleb, et vaata, seal on sinu kasvamise ja arenemise koht, mis on sulle hea! Ma olen ka palunud, et antaks kindel ja ühemõtteline selgus segastes asjades. Aga suletud uste kohta ütles keegi, et uste avanemiseni võib palvetada koridoris. :)

Saturday, September 17, 2016

Möh? Ehk kuidas kodukohvikut mitte teha

Pikajuukseline Ema kirjutas hiljuti, kuidas tema pere kohvikut tegi. Vaat sinna ma oleksin läinud küll.

Me täna käisime korraks ühes lähedal korraldatud kodukohvikus. Kõige ilusam asi, mis ma selle kohta oskan öelda, on: "Ee?" Palju küsimusi jäi küsimata.

Näiteks:
Ee, kes seda asja siin korraldab ja juhatab ja ...? Kelle käest* üldse saaks midagi küsida?
Ee, te reklaamisite välja seda ja toda ...?
Ee, kus on siis lett selle ja tollega?
Ee, kelle poole pöörduda lisategevuste asjus, meie lapsed juba rõõmustasid ...? Või kus on silt, mis lisategevuste juurde suunab?
Ee, päevamenüüs on teil jah need kaks asja, aga ma tulin siia midagi põnevat ostma, kus need on?

Oleks siis olnud vähemalt silt, et ninakaru jäi haigeks ja ei saanud tulla, ta palub oma puudumist vabandada (nagu ma kuskilt hiljuti lugesin, väga kenasti antud info).

Mh, kui me oleksime sinna kohe hommikul läinud ja ma oleksin kuidagimoodigi aru saanud, kelle poole pöörduda, ma oleksin võinud neile kinkida köie ja paar silti tekstidega "Palun ära siit edasi mine" ja "Astu rahulikult edasi, kohvik on siin". Täielik õudukas on seista võõra maja koridoris ja oodata, et äkki keegi kutsub sind edasi. Meie sildistatud mõisate ja muidumajadega harjunud lapsed tegid ka loomuliku järelduse, et kui pole sildiga keelatud, siis tohib siin majas igale poole minna. Nad õnneks enne küsisid, aga keegi teine hõikus oma lapsi pererahva magamistoast välja ...

Ja kui oma elutoas puruvõõraid inimesi toita, siis ei tohiks neid terroriseerida kohustusega jalatsid ära võtta. Kohvikusse ei minda sokkis, tegelikult ei pea kohvikus istumiseks isegi kübarat ära võtma.

Võib-olla oli söök hea, aga sama asja saaksin ma kodus kordades odavamalt ja tõenäoliselt paremini ise ka teha. Pealegi on õunakook väga lai mõiste, ma tahaksin enne selle ostmist näha, mida ma ostan. Kas see on Tarte Tatin, sügisene õunakook, õuna-pisarakook, pärmitainapõhjal õuna-purukook minu vanaema moodi või hoopis mingi kaerahelvestest ja kaneelist koosnev asjandus?

Meie kirik osaleb tuleval pühapäeval linna osa õunaõuepäevadel. Ma väga loodan, et meil õnnestub potentsiaalsetele klientidele rohkem eemalt nähtavat infot anda. Ja kui me kunagi oma pargis laata või kohvikut või midagi peaksime pidama - Vasesepal oli umbes sama palju ruumi kui meil, nii et saaks küll -, siis ma luban, et kleebin kogu elamise silte täis ja õmblen endale ürituse puhuks pika satsidega põlle.


__________
* no ma ei tea, perenaisel võiks olla rinnasilt või pikk linane põll või midagi muud sellist massidest eristavat, eks ole.


Edit hiljem: taas taandub kõik informatsioonile, eks ole. Ma tunnen ennast täiesti abitu ja toimetulematuna, kui elementaarne info puudub. Selline tunne on ebameeldiv ja teeb pahuraks ... ja tekitab tugeva soovi põgeneda kuhugi, kus on olukord tuttav või kus on olemas info. Ma arvan, et mõnes kaugemas kodukohvikus oleks olnud mõnusam, aga kuna ma olen tegelikult haige, siis ei tundunud mõistlik kuhugi kolama minna. Eks nad teevad seal meie lähedal ka järgmisel korral paremini, kogu üritus üldse toimus ju esimest korda. 

Friday, September 16, 2016

Keskealine naine tahab koju?

Kõigepealt lugesin mingist artiklist oma noorepõlve-kodulinna Frankfurdi miskist linnaosast, millest ma siiani kuulnudki ei olnud. Muidugi oli tarvis guugeldada. Selgus, et olen sellest linnaosast korduvalt ja korduvalt S-Bahniga mööda ja läbi sõitnud, aga omanimelist jaama tal tõesti ei ole. Ja siis ... tuli täiesti nõrgestav nostalgiahoog. Saksamaa, niuks!

Pealegi on just neil päevil välja tulnud või välja tulemas raamat "Minu Saksamaa", mida ma muidugi ko-hu-ta-valt vajan ja mis katkendite põhjal kirjeldab veel kriipsuke hullupöörasemat seiklemist kui see, mille peale meie Mehega vahel mõelnud oleme.

Nüüd on küsimus selles, kas on tegu ...

... lihtsalt nostalgilise noorepõlveigatsusega - igatsen tagasi aega, kui tervis oli veel hea, aga mõistust oli umbes sama vähe kui kohustusi?
... tõsise unistusega, mille teokstegemine tõstaks tuntavalt kõigi pereliikmete elukvaliteeti (ja ma ei mõtle elukvaliteedi all majanduslikku, vaid ikka emotsionaalset, vaimset jne heaolu)?
... mõistliku tegevuse vähesusest sündinud tobemõttega? Ja miks mul midagi mõistlikku teha ei ole - kolmapäeval kohtusin külma tuulega. Ise ei saanud arugi, et oleks külm olnud, aga parempoolne põskkoobas sai väga hästi aru. Nüüd ma annan talle aspiriini ja pärnaõieteed ja leedu sohvasurfarite toodud küüslaugumöginat ja kuuma keedumuna, aga esialgu veel on pool pead nagu vatti täis ja lihtsalt ei jaksa tegus olla.
... või lihtlabase keskeakriisiga?

Igatahes on lootus, et see Saksamaa-raamat kas kinnitab minu niuks-hoogude mõttekust või lükkab selle korralikult ümber. Siin on meil ju Maja ja kogudus ja aed ja mets ja alalhoidlikkus ... Sellest viimasest ma tahan kohe eraldi kirjutada, kui pea jälle selgemaks saan.

Tuesday, September 13, 2016

Vahel olen tige nagu kännuämblik

Ei mäleta, kuskohast see väljend pärines. Kännu otsas istumas ma ämblikke pole näinud, metsas passivad nad rohkem puude vahele kootud võrgus ja kodus peamiselt meie magamistoa lae all (IIIIIIK!), aga ämblikud on vastikud ja tige mina on ka vastik.

Tegelikult lähen ma kõigepealt ärevaks ja siis tigedaks, kui mulle ei anta infot.

Kui pakud kellelegi maasikataimi, see keegi vastab: "Jaaaaaaa!" ja siis FB-s (sest suhtlemine käib taimevahetuse grupi abil) minupoolsele jutule üldse ei reageeri.
Edasiarendus: see keegi ütles taimekesi kätte saades, et tahab veeeeeel taimi ja annab minu kontakti kellelegi edasi ... aga mul pole vaja, et see keegi kolmas minuga ühendust võtaks, mul on vaja, et mina saaksin helistada ja küsida, kuhu ma kõik need 400+ taime täna paari tunni pärast viin JA mul oli vaja seda teada juba eile õhtul (logistika küsimus)!
Edasiarendus: vaikus.
Edasiarendus: tegin LÕRR, hakkas kohe reageerima. Enam pole tema peale põhjust tige olla.

Või kui laste imeline treener lahkub välismaale treenima ja tuleb uus treener, kes on poiste jutu järgi küll täitsa tore, aga temalt tulev info on mitte lihtsalt napp, vaid lausa puudulik ...
Edasiarendus: Mees käis poisse vastavalt varasemale infole trenni viimas. Õiges kohas oli uks lukus. Teises võimalikus õiges kohas teises Linna otsas polnud mitte kedagi - seal uksi nagu eriti pole, õuesolemine.
Edasiarendus: esitasin loodetavasti viisaka küsimuse, mis toimub? Vastuseks sain kaks sõna ja kuupäeva vormis, millest võib välja lugeda mida tahes. Rohkem küsida ei julge, äkki väljendan ennast tigedalt. Olen küll jah tige, sest 1) uus treener võiks ennast näiteks lapsevanemate listi kaudu tutvustada ja mingigi kontakti anda hädaolukordade puhuks ja 2) kui aegade ja kohtadega on segadus, siis peaks iga nädala kohta tulema uus info aegsasti, nii et lapsevanemad teaksid planeerida. Tänane trenn jääb poistel ära, sest huviringi aeg sai sobitatud treeneri poolt määratud trenniaja otsa*, aga näe trenniaeg paigutati mingi asutustevahelise segaduse tõttu täpselt huviringi ajale ...

LÕRR.

_________
*me kombineerisime kõik (nagu täiesti kõik) huviringid ja minu tööajad trenniaegadega sobima. Elukoha geograafilisest asukohast tulenevad logistikaprobleemid, noh.



Sunday, September 11, 2016

Ülejäänud elu esimene päev

Reede õhtul, kui lapsed olid varakult magama kupatatud ja mina veel viimaseid vaibakesi viimistlesin, mõtlesin rõõmuga, et veel 24 tundi ja siis on möödas kõige tihedam kümmepäevak mitme kuu jooksul.

Laupäeva hommikul äratasin lapsed kell 5.21. Tartu sügislaat on nimelt kõige korraldusvabam laat üldse, sinna saab müügiplatsi kohaletormamise kiiruse alusel ja nagu üks sümpaatne proua ütles, kuigi eelmisel õhtul kriidiga oma nime maha kirjutada (seega platsi endale hõivata) pole ilus, ei aja nad neid hõivajaid ka politseiga ära. Kell 6.21 laadisime juba atribuutikat maha, siis läks Mees lapsi Vanaema juurde pudrule viima ja khm, kaupa kohale tooma.

Päev oli tihe, täis meeldivaid ja natuke vähem meeldivaid kohtumisi (Kalevi tänaval elab üks eakas härra, kelle väljaütlemiste kõrval on EKRE tuliseimate poolehoidjate hõiked laste ärplemine, SS-vorm pidi tal kapis alles olema ja puha, ja Himmleri enda poolt kingitud kell veel käima ... aga ta ostis meilt, nii et vähemalt vaibamaitse on tal hea), ilm kaunis ja üleüldine olemine tõeliselt õnnistatud. Pikajuukseline Ema käis ennast esitlemas, see oli tore. Mitu minu juba lõpetanud lapsukest töökohalt käisid juttu ajamas. Paar kõige ebasümpaatsemat möödakõndijat - no elu jooksul koguneb neid tuttavaid kah, keda nähes tahaks teisele poole teed minna - kas ei märganud mind või on neil minu vastu samad tunded. :D See oli ka väga tore. Mina sain laadal teha tiiru hommikul kell üheksa, mil mõistlikud inimesed alles magavad või äärmisel juhul kohvi rüüpavad, ja pärast sihikindlalt ostmas käia. Laadalt saaks muidugi osta palju eluks hädavajalikku kaupa nagu mitut sorti ja värvitooni mett, talujuustu, põnevaid soolasid, seepi-seepi-seepi, lambakujulisi vilditud prosse ja lasteraamatuid otse autorilt ... Mina võtsin ühe seebi, ühe maitsesoola ja Unistaja tungival nõudmisel ühe põneva juustu. Minu jaoks ülearuste maasikataimede eest toodi meile ka üks värske mesi. Lapsed kulgesid siin ja seal, käisid mänguväljakul, tarbisid suhkruvatti ja tegid kõike muud sellist, mida lapsed laadal teevad. Kui vaateratas ka oleks olnud, siis kirjeldaks laste tegevust kõige täpsemini lõiguke raamatust "Charlotte koob võrku" (vau, sellel Väga Heal Raamatul on isegi isiklik eestikeelne artikkel Vikipeedias!) - mäletate küll, Wilbur viidi näitusele, aga Fern ja Avery said kumbki natuke raha ja tegutsemisvabaduse.

Koju saime peaaegu täpselt kell kaheksa õhtul, Mehel valutas hirmsasti selg ja minul millegipärast mõlema jala varbad. Tervet päeva ei olevat kasulik samade kingadega veeta ... aih. Igatahes söögitegijat minust ei olnud, tähistasime edukat päeva hoopis oma lemmikrestorani pitsaga. Mina läksin voodisse kell pool üheksa õhtul ja mis ülejäänud perekond edasi tegi, ma ei tea.

Täna ärkasin kell seitse hommikul valu peale seljas ja jalgades. Õnneks oli tegu valuga, mis ühe aspiriinitableti manustamise järel lahkus. Voodisse tagasi minnes jäin isegi veel magama, sest lause "Võta üks mammut ja kao!" saab pärineda ainult unenäost.

Hommikusöögi ajal selgus, et meie hiinlasest oli veel üks mälestus jäänud - tema oli tubli tüdruk olla püüdes mee laualt külmkappi pannud. Unistaja arrmastab mett, aga ka tema vandus sellele kivikõvale ollusele alla ja istus siis lõpuks oma saiaga kahe purgi vahel, ühes külmutatud mesi, teine värske, eilselt laadalt, ja nentis, et sordivahet pole tegelikult tunda, mesi on mesi!

Kirikus oli imetore nagu kirikus sageli. Jupp aega pärast teenistuse lõppu, kui me just asutasime ära minema, kohtasin äketse kaht noort inimest. Üht neist ma tunnen tema teisest elupäevast alates, aga viimasel ajal pole eriti kohtunud - oli üsna kummastav saada teretatud pika noormehe poolt, kellel olid peas Meremehe noorepõlvelokid ja Meremehe Naise silmad. :) Teine on jällegi olnud minu lapsuke tööasjus ja ilmselt elav näide sellest, et koolimisjon on vajalik asi. Mitte nii, et õpetaja või psihholoog ütleb lapsele, et tule kirikusse, seal on hea - see oleks võimupositsiooni ärakasutamine! Kui laps ise küsib, mis seal kirikus tehakse, siis ma võin küll rääkida ja lapse selgelt väljendatud soovi korral aidata leida noortetunni, kuhu imbuda, aga omast algatusest ... huhh, ma oleksin ise ka häiritud, kui näiteks eeee budistist matemaatikaõpetaja last mediteerima suunaks või mida iganes need budistid valgustatuse saavutamiseks teevadki ... Mitte et ma ühtki budistist matemaatikut tunneksin. Aga koolimisjon on, noh, näiteks Uus Generatsioon. Noortelt noortele.

Siis käisime Jõugu Juhile pükse ostmas. Ta nimelt kannatab hetkel natukese kutsikaümaruse all ja peab ise kaasas olema, muidu äkki on kitsas olla. Mugavaid pükse pidavat tal olema kaks paari - ühed sinised teksad ja Truu Blogilugeja Susliku pojalt päritud musta värvi püksid. Juba teisest poest leidsime JJ-le ühed mugavaks kuulutatud hipsteripüksid (oeh) ja juba õhtuks jõudis ta mugavate vanade teksade põlve lõhki tõmmata, nii et ontlike pükste hulk on endine. Oehoeh.

Tähistasime vanavanemate päeva ja koju jõudes ma lubasin, et süüa täna ei anta, mina olen väsinud ja lähen metsa ... Metsaskäimine andis nagu tavaliselt uue hingamise, nii et jaksasin menetleda puravikud ja valmistada perekonnale üsna tagasihoidlikku hakkliha-kapsahautist.

Ja kujutage ette, uuel nädalal ei ole meil tulemas ühtegi sohvasurfarit, sünnipäeva ega laata. On lootus, et mõnel päeval, kui ei ole tööd-trenni-huviringi, saab praavitada valutavaid konte (ma võtan nüüd veel ühe aspiriini) ja teha neid asju, mida sügisel kodus peab tegema. 

Wednesday, September 7, 2016

Ühes külas siinkandis juhtus ...

Täna nii umbes lõuna paiku peatus ühe maja juures punane jalgratas. Selline nõukogudeaegne. Inimesed ikka sõidavad jalgrattaga. Jalgratta seljast tuli maha pesuehtne asiaat ja hakkas õnnetult üht rehvi uurima. Vasja või Pets või kes see oligi (äkki hoopis Leili, ma tegelikult ei tea), kes aias toimetas, jäi kohe huviga uurima, mis tegelane see niisugune on. Ega just eriti sageli ei juhtu siia eksootilise välimusega inimesi ... no tegelikult, üldse mingeid võõraid, kui seenelised välja arvata. Seeneline see igatahes ei olnud.

"Iks kuus mii!" hõikas asiaat. "Kän ju help mii pliis?"

Vasja või Pets või kes ta oli (või äkki hoopis Leili) ei saanud küll suurt aru, mis keelega on tegu või mis see võõras üldse tahab, aga ilmselt oli tegu pöördumisega ja ilmselgelt oli asi rattarehvis. Viimane oli lapik mis lapik ja asiaadil kaasasolev rattapump nagu ei sobinud hästi*. Isegi kõigega harjunud põhjamaalane ei tulnud rehvi pumpamisega toime, rääkimata närviliselt naervast ja väga vabandava olekuga asiaadist.

"Ueer äm ai, kän juu tell mi pliis?" vehkis asiaat aifõuniga. Noh, puutetundlikku maššinat Vasja või Pets (või hoopis Leili) teadis, kuugelmäpsi kah.

"Hau kän ai get hiir? Hiir, juu sii!" Hiirte vastu töötavad kassid, aga koht, mida asiaat näitas, asus kohe päris kaugel, seitse kilomeetrit kaugel. Sõrmedega sai näidata.

"Ai vill miss de bass, kän juu help mii?" Mis iganes pantomiim selle juurde käis, igatahes sai Vasja või Pets (või Leili) aru, et asiaat - Tšhiinast - tuleb auto peale upitada ja ära viia.

Samal ajal oli meie juures kodus ärev olukord, sest hiinlase aifõun ei lubanud eestimaist sissehelistamist ja ta tahtis kella kolmese bussi peale jõuda ... Mees ja JJ käisid kahes suunas otsimas, kuhu ma olin metsa-avastamisehuvilise hiinlase väntama suunanud, aga ei midagi ... Siis oli kell 14.42 ja äketse astus hiinlane uksest sisse: "I'm back!" Keegi lahke külainimene oli ta koos JJ jalgrattaga auto peale pakkinud ja siia ära toonud. Ilmselt oli hiinlane kuskil keeranud paremale, kui pidanuks sõitma otse, või keeranud vasakule, kui pidanuks sõitma paremale. Igatahes jõudis ta bussi peale ka ja juba teatas, et on ilusti hostelis ja kõik on korras. Oeh.

Me nüüd mõnda aega sohvasurfareid ei võta, köögis tuleb lahti võtta ja ümber ehitada terve seinaäärne komplekt (veepumba juurest lekib, boiler on kutu ja mis sellest surnud sügavkülmikust ka hoida, paneme selle asemele riiulid või midagi ja ostame kuhugi mujale sügavkülmakirstu, mahutab rohkem ja üldse) ja teha midagi kaminasaali laelekkega, näiteks vahetada hallitama kiskuv kipsplaat välja kena puust luugi vastu, niikuinii tuleb sinna kohta kunagi trepp teisele korrusele, seni võib luuk olla küll. Aga see viimane hiina eksemplar oli ... oeh.

______
*Mees tegelikult näitas, millise nõksuga see käib, aga hiinlane vist ei jätnud meelde või ei saanud aru.

Tuesday, September 6, 2016

Hiina köögi kiirkursus

On vaja suurt ja sügavat panni ja teravat nuga - mis mõttes ei ole nugateravat nuga? Pann tuleb ajada kuumaks. Ei lähe ... Mnjah, üks natuke väsinud Beko-pliit ei saa parimagi tahtmise juures hiina elava tule vastu (ma arvan, et ta mõtles gaasileeki). Õli. Kõvasti õli.

Pannile õli sisse läheb kõigepealt küüslauk ja ingver. Mõlemat rohkem, kui tundub mõistlik. (ingveri ma lõikaksin järgmine kord pisemateks tükkideks, sõrmeotsasuurune ingveritükk hamba all on ikka päris harjumatu asi) Siis väikesteks tükkideks hakitud kana ja õhukeselt viilutatud porgand.

Porgand on imelikult kõva ja maitseb üldse imelikult, arvab hiinlane - noh, ta sai ise ka ühe peenrast üles tõmmata, pole varem nii värsket porgandit näinud. :) Ülivärske ökoporgand maitseb jah krehvtisemalt kui poeporgand.

Sega elu eest. Lisa sorts veini ja sorts sojakastet, viimast tegelikult lausa mitu sortsu. Kuumust ei saa kuidagi juurde, aga tegelikult peaks see kõik küpsema üsna kiiresti.

Siis on kana-porgandiroog valmis ja tuleb pann kiiresti ära pesta, sest nüüd on vaja praadida kapsast.

Pannile läheb õli, küüslauk ja kapsatükid. Sega elu eest. Kapsas ei pea isegi ära närtsima, jääb krõmpsuks.

Pese pann.

Klopi lahti mõned munad. Pannile õli sisse läheb ingver ja natuke sibulat. Lisa munad. Sega elu eest. Lisa hakitud tomatid, mis peavad olema tihedamat sorti, näiteks minu "Härjasüdamed" jäid liiga vesiseks. Kui muna hüübib, on tomati-munaroog valmis.

Pese pann, loputa õli. Pannile õli sisse läheb õhukeselt viilutatud zucchini, ingver ja sool. Sega elu eest, loomulikult.

Selle kõige kõrvalt oled keetnud riisi, mis, mnjah, jääb märjaks, sest noh, sa lihtsalt ei oska riisi keeta. Hiinlane muretseb, et riis on märg, aga noogutab mõistvalt, et tegelikult teil siin ei olegi riisimaa ... Ei ole jah, meil keedetakse kartuleid.

Lapsed ja mees söövad, nii et kõrvad liiguvad. Mees kannatab välja nii ingveri kui zucchini! Küüslaugukapsa peale lähevad lapsed peaaegu tülli. Hiinlane naeratab hiinlase kombel ja tunneb vist rõõmu sellest, et tema tehtud toit maitseb. Vahepeal seletab, et ingver on tervislikum kui tšilli, sest soojendab ilma kõrvetamata - kõlab nagu midagi idamaa meditsiinist.

***
Enamik muid tänase päeva sündmusi ei vääri jäädvustamist, ütleme, et kuuseis on kehv ja vaeva oli kõvasti ... aga lisaks söögitegemisele juhtus ka vaatepilt "elukafoobikust hiinlane silitab ärevusest kiljudes kärnkonnapoega Lillebrori peos". Nagu tõsiselt, suurlinnatüdruk, kes, nagu selgus, kardab ka kasse, ületab siin ikka kõvasti oma mugavuse piire - sest laps ju pakkus, et näe, konnake, ja noor daam soovis lapse ootustele vastata ... Mina mingit tarantlit või muud jõletist küll silitada ei suudaks.

Monday, September 5, 2016

Täna kolis sisse hiinlane

Päeva esimene pool oli rahumeelne ja mõnus. Siis läksin hiina sohvasurfarile bussi vastu.

Buss hilines 15 minutit, sest linnas oli hirmus traffic jam. Jõudsin juba paanikasse sattuda, et hiinlane kaotsis. Meil on ühed segased ameeriklased kunagi ära kadunud, sellepärast ma muretsen nii palju. Siis saabus hiinlane ja tundus esialgu mõistlik.

Mõistlik selles mõttes, et suurlinnas kasvanud kesk- või kõrgklassi laps, kes ka Euroopas elab ülitiheasustusalal ja pole elu sees metsa või maaelu näinud, ja mõtleb ilmselt väga omas kastis.

"Mis see on? Soojendamiseks? Aga miks siin kaks ust on? Kuidas see töötab? Mis mõttes võtab soojuse kinni?" (pliidi kohta)

"Miks te maad raiskate, miks te ei kasvata näiteks kõrvitsaid müügiks kogu selle ala peal?" (meie aia kohta, nojah, elutoas laua peal on hetkel kaks 12-kilost kõrvitsat)

"Mille kasuliku jaoks see naaber hobust peab?" (vastus, et seltsihobune, niisama ilu pärast, ei sobinud)

Kukeseene tundis ära, aga korjatud mustikad oli iiuuu, neid tuleb enne söömist pesta. Sammalt vaatas nagu imeasja ja uuris, miks osa sammalt on hall ja osa roheline. Noh, on, eks heinamaal kasvab ka mitut sorti heina ...

Koduõppest oli juttu, hiinlane muutus väga murelikuks - et haridus ja sotsialiseerimine ja nii edasi?

Joob peamiselt kuuma vett, sööb ... noh, sõi küll seda, mida anti. Homseks lubas teha meile hiina toitu, panna omavahel kokku munad ja tomati - iiuuu? ja hankida kusagilt tšillit ja ingverit. Nunuh. Meie lubasime talle kama sööta. :) Ta oli rõõmuga valmis, ütles, et on juba mitu päeva mõelnud, et tahaks proovida, kuidas see on.

Räägib inglise keelt väga hästi ja siis äkitselt teeb imelikke vigu. Tsitaat tema CS profiilist: "Life is a flight journey and you are always surrounded with frog and anxiety."

Sohvasurfamise abil kohtab ikka igasuguseid inimesi. Tegelikult põnev, tuleb miski Euroopas õppiv hiinlanna ja lihtsalt tutvub Eesti metsaeluga. Et inimesel on julgus oma mugavustsoonist niimoodi välja tulla, on juba lugupidamist väärt. Igatahes meie tunneme ennast natuke nagu vabaõhumuuseumi töötajad, need, kes näidisketramist teevad ja majade vahel rahvariietes ringi kolavad. Mõtlesin enne, et äkki peaks tegema näidis-pliidikütmise. :)

Sunday, September 4, 2016

Väga vaevaline päev ei olnudki

Saksa sohvasurfarid jõudsid eile öösel umbes kell 11. Käisin just kaminasaali kohendamas, kui nägime aknast, et kaks jaaniussikest tulevad mööda teed. Mõnevõrra habetunud, aga rõõmsameelsed noormehed olid. Hullud igatahes - kottpimedas märjas metsas!

Öösel käis taas üle kõigi vihmasadude vanaisa. Taas sadas pool ämbritäit vett tuppa. Mida teha veega, on lihtne, kallasin selle toakasele joogis. Mida teha auguga ... kui homne hiinlane ära käib, võtame lae lahti ja vaatame, mis ulatuses seal mädaneb. Hallitusevastane ollus on täitsa olemas, ja laeauk pole selles mõttes üldse probleem, et minu ettekujutuses peaks sealtkaudu ühel päeval hakkama käima trepp teisele korrusele. Seni võib seal mingi ajutine kate olla küll.

Kirikus oli tore. Jõugu Juht ja üks tema tütarlapskolleeg ppk rühmast lugesid asjakohase kirjakoha. Oli näha, et tütarlaps on varemgi avalikult esinenud ja JJ ei ole  - aga küll ta õpib ja harjub.

Siis teatas Vanaema, et sugulased vajavad mahlapressi laenuks. Miks ka mitte, aga nende puud ja mahlategemise koht on Linnast 30 km teises suunas! Pealegi ei mahu meile auto peale lapsed pluss masin, aga lähiajal liigume me ainult koos lastega. Mõningase arutlemise tulemusena käisid meil siis õhtul külalised. Pühapäeva õhtu sobib ikka külaliste vastuvõtmiseks. Ma pole vist ilmaski eriti sugulastehuviline inimene olnud, aga üle hulga aja on ikka tore näha ja kuulda, kuidas lastel läheb ja üldse. Kenad inimesed ju, mis siis, et puberteedist saadik meil palju muud sidet peale veresideme pole olnud.

Ja nüüd sai õhtu ja sai sülle väike must kass. Homme tuleb õhtuse bussiga hiina sohvasurfar. Pole aimugi, mida ta siin metsas peale hakkab, aga noh, täiskasvanud inimene, ise teab, mida teeb. Ja kui ta ka ütleb jahmunult: "Te elate tõepoolest eikusagil!", noh, siis poleks see mitte esimene kord.

Saturday, September 3, 2016

Tänase päeva vaev pole veel otsas

Ärkasin kell viis hommikul. Lamasin ja ootasin kaks tundi äratuse pininat.

Laadal oli ... jama. Muidugi, mul õnnestus pätsata kuupsentimeeter ühe Eesti kaunima ute villast - villak kanti pärast pügamist minust mööda ja tükike pudenes ... ja terve kari tuttavaid oli kah kohal, sealjuures meie lemmik-vallavanem, aga noh, inimestel ei ole palgad ja pensionid veel tulnud. Meid ümbritsevad pudipadimüüjad kurtsid ka, et polnud suurem asi laat.

Siis me tormasime koju, et teha süüa sohvasurfaritele. Kell on 22.09 ja mul on kuskil metsa vahel kottpimedas kaks saksa jalgratturit orienteerumas. Nad pidid jõudma kella kaheksa ja üheksa vahel. Helistasid - kui mul juba juuksed peas püsti seisid - tund aega tagasi ja ütlesid, et 20 km on neil veel sõita. Nii palju siis saksa täpsusest.

Oeh. Vähemalt on homme pühapäev, saab arvatavasti kirikusse, ppk avateenistusele ja näha palju armsaid inimesi. Ma loodan.

Friday, September 2, 2016

Tänasest vaevast sai ka küllalt

Hommikul sünnipäevatasime natuke. Siis käisin tööl tööd ja lapsevanemat tegemas. Siis ... läksime Triibuliste Kaltsuvaipadena laadakesele. Mina tegin kitse gobeläänitelje peal näidiskudumist, Mees suhtles meie lastega, kes kas Linnas liikvel olid, võimalike klientidega ja kellega muidu tarvis oli. Näidiskudumine tõmbas ligi huvilisi, millegipärast tulid kudumist katsetama algklassipoisid. Noh, eks see kangastelg muidugi üks masin ole ja masinad on poiste teema küll.

Siis pigistas Lillebror, kes oli lasknud endale erksinise liblika näkku maalida ("Sest paabulindu ja pingut ta ei osanud, ja pealuud ma ei tahtnud." - niisiis, näomaalijad, õppige tegema pingviini- ja paabulinnumaalinguid!), minult välja kaks eurot suhkruvati jaoks, ja sai natuke aega hiljem iseseisvalt kesklinnast Vanaema juurde saadetud. Suuremad poisid olid juba varem omatahtsi minema kulgenud. Mees andnud Lillebrorile järgmised juhised: "Mine siit otse, siis jõuad Raekoja platsi. Keera paremale ja mine, kuni jõgi vastu tuleb. Siis mine mööda jõeäärt vasakule niikaua, kuni näed Tuttavat Poodi ja sealt sa juba oskad minna." Natuke aega hiljem tagasiviidava kaubaga (sest laadal jääb alati midagi üle, laadakesel kohe palju midagit) Tuttavast Poest mööda sõites nägime enesekindlalt traavivat Lillebrori. Liikus teine täitsa õiges suunas. Tegu oli Lillebrori esimese iseseisva linnaskäimisega. :)

Nojah, ja selle lõpuks tulime ära koju. Homme tuleb järgmine laat ja Laste Iseseisev Olemise Päev. Küll nad hakkama saavad. Oeh, ja õhtul saabuvad sohvasurfarid. Ma selle asja pärast muretsen homme.

Üks link

https://tiguteek.wordpress.com/2016/09/01/tervislik-toit-ei-ole-kallis/

Lugege. Mina lugesin ja noogutasin kaasa. Isegi kui skandaalse perekonna osa välja jätta, on autoril väga õigus. Tõsi, sidrunit me praegu ei osta (kallivõitu, pole hooaeg), aga õunaäädikas ei maksa peaaegu midagi, arvesse võttes, kui natuke teda tarvis läheb.

Thursday, September 1, 2016

Vahel tegelikult ei jõua

Vahel tekib ikkagi selline tunne, et tahaks kõigest täiesti välja astuda. Nagu Päriselt Ära. Sest ma enam ei jõua! Kõik trennide ja ringide ajad on muutunud võimalikult sobimatuks. Meie pere finantsseis on ... ma ei oska nii koledaid sõnu. Katkise katuse peale mõtlemast ma lihtsalt keeldun. Jõugu Juhil on äge pubreteedihoog koos keskendumisvõime täieliku kadumisega. Unistajal on ilma puberteeditagi keskendumisvõime täiesti kadunud. Aia- ja muid töid on teha niisugusel hulgal, et ... Ja üle-eelmises postituses mainitud sündmused, peale Teadlaste Öö ja sõbra-sünnipäeva toimuvad kõik lähema üheksa päeva jooksul! Homme on Unistaja sünnipäev pluss minilaadake, ülehomme laat number üks, pühapäeval saabub üks komplekt sohvasurfareid üheks ööks, esmaspäeval teine komplekt kolmeks ööks, tuleval laupäeval on laat number kaks ja vahepeal tuleb kangas maha kududa ja puid kuuri vedada ja ... Tööl peaks ka käima.

Maailma pole isegi vaja peatada, sellised väljavaated tekitavad soovi hüpata maha liikuvalt maailmalt.

Õnneks on antud Sõna. Matteuse 6:34. Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale saab küllalt omast vaevast!

Tänane vaev on läbi ja homse pärast muretsen siis, kui ... noh, homme on uus päev. Scarlett O'Hara oli vähemalt mäejutluse lugemise ajal koduses piiblitunnis ärkvel, võib arvata.

Esimesel septembril jõuab nii palju

Jõuab hommikul unise sooja kerana süles istuda ja muretseda.

Jõuab muretsemise vähendamiseks õpetaja pilti mitu korda üle vaadata.

Jõuab ohata, et peab vist riidesse panema: "Ega ma vist pidžaamas ei või minna."

Jõuab hommikusöögiks süüa poolteist! tükki eileõhtust õuna-pisarakooki.

Jõuab Vanaemale ennast ette näidata, ise must ja valge nagu matuseline või pääsuke.

Jõuab lillepoes täielikku otsustamatust ilmutada, kuni emme teeb ettepaneku, et viime siis Eelkooliõpetajale ka lilled.

Jõuab peaaegu et hiljaks jääda.

Jõuab teada saada, et teda aktusele juhatanud tütarlapse lemmiktoit on pitsa.

Jõuab aktusel hästi käituda.

Jõuab direktoril kätt suruda ja oma kohale tagasi jõudes esimese asjana mütsi* peast rabada.

Jõuab Õpetaja käe otsas klassi jalutada ja pärast tubliduse eest kiita saada.

Jõuab Õpetaja Õunapuuhaldja sissejuhatava jutu ajal laua all aabitsat käkerdada, nii et emme peab raamatu päästmiseks sekkuma.

Jõuab Vanaema juures jäätist süüa.

Jõuab Vanaemaga õunamahla keldrisse viia.

Jõuab kuulata, kuidas lapsevanem ohib ühe suurema venna õigekirja ja teise venna hajameelsuse (Vanaema sai trenni unustatud jope koos pungil täis rahakoti ja telefoniga ikka kätte) üle.

Jõuab koos muude pere meestega pool riita puid kuuri vedada.

Jõuab lõpmatuseni kuulata "lombivee-laulu", mis aktusel väga meeldis. Vähemalt lapsevanematel on see nüüd täielikult peas. Kes seda meie kõigi lapsepõlves telekas laulis?

Jõuab närida kanakoiba.

Jõuab mängida kassiga.

Jõuab ilmselt kuulata ka unejuttu.

Edit natuke hiljem: Kui lapsevanem küsib, kuidas siis Õpetaja Õunapuuhaldjas meeldis, jõuab esimese klassi õpilane hüüda: "Väga!" :)


Lapsevanemad, tänan küsimast, on vist olnud oluliselt vähem tegusad. Muretsemine, kas laps ikka tunneb ennast aktusel hästi, et lips viltu ei ole ega midagi, on raske töö. Vähemalt ei  pea koduõppelapse puhul töövihikuid paberdama ega varustust sildistama.

_______
*traditsiooniliselt pannakse meil esimese klassi õpilasele pähe koolimüts. Lillebroril kui koduõppelapsel, kes seda mütsi tarvitama ei hakka - kui kunagi tulevikus tarvis läheb, siis me hangime pea kasvamise järgi -, oli korraks laenatud tagavaramüts, teised pered vist ostavad.