Tuesday, September 27, 2016

Kuidas sõbruneda oravaga?

Nii umbes kolmeselt käisin ikka koos vanaema või vanaisaga surnuaial. Võtsime alati kaasa küpsiseid, sest seal elasid oravad. Oravaid kohtasin ka oma ema (siinblogis tuntud kui Vanaema) töö juures kaasas olles, nimelt oli seal kõrval park. Oravad on armsad!

Siis kolisime metsa ja vastupidiselt meie ootustele ei kohanud siin kaua aega ühtegi oravat. Pikapeale saime teada, et seal pasunakoori kandis on küll orav ... ja teel Vallakeskusesse nägime ka paari aasta eest ühte. Võib-olla on metsaoravad arglikumad kui linnaoravad?

Igatahes ehmatasin paari nädala eest perekonna oma kilkamisega päris tõsiselt ära. Kilkama aga pidi, sest Maja ees väikeses pargis oli täitsa ehtne orav! Kuidas ta siia sai, ei tea. Ma siiani arvasin, et oravatele ei meeldi mööda maad kõndida, aga puu otsast puu otsa meil liikuda ei saa, tee on vahepeal. Mees arvas, et äkki mööda tammealleed, see tuleb küll peaaegu meie väravasse ... või siis läks kohalikust surnuaiast rändama.

Eile nägime teda jälle. Paraku on meie kassidki huvitatud vägeva sabaga hiirest, kes oskab puu otsa ronida. Loodetavasti on orav siiski vilkam kui üsnagi täissöönud kassid. Mimi on küll kõva ronija, aga ikkagi kaheksa-aastane, Sassu on ammu pensionil (14-aastane, endiselt ilus, aga ei taha enam palju liikuda) ja Valge Mini on alati rohkem diivanikass olnud, õues eelistab ka päikeselaigus magada, mitte hiiretööd teha.

Sõbrad-bioloogid, nüüd on mul küsimused.

Kuidas tuvastada, millise puu otsas orav püsivalt elab ja kas orav saaks väga õnnetuks, kui me peaksime just selle puu maha võtma? Meil on tegelikult hästi palju puid ja Mees tahab mõne mannetuma ja murdumisohtlikuma talvel maha võtta, aga nüüd on orav, kelle heaolu peale tuleb mõelda.

Peale tammetõrude meil eriti oravatoitu ei kasva. Kas oravad lehisekäbidega saavad midagi peale hakata? Meil on ainult üks haleda olemisega seedermänd ja see pole kunagi käbisid tekitanud, suurt kuuske ka ei ole. Ostsime orava jaoks pähkleid, koorega, et saaks närida ka ja et linnud neid niisama lihtsalt pihta ei paneks. Kuidas pähklid ja orav omavahel kokku viia? Pähklisöömise ajaks tuleks muidugi kassid tuppa võtta, aga see pole keeruline. Kas orav leiab pähklid õuest lihtsalt niisama üles? Korralik pähklilõhn on neil küll juures.

Ühesõnaga, kuidas teha nii, et meie parki saabunud orav oleks õnnelik ja saaks elada hea pika oravaelu?

7 comments:

  1. Ega muud varianti orava pesapuu tuvastamiseks pole peale välivaatluste 😊. Aga selle üle, mida ta sööb, pole küll vaja muretseda, küll mets talle toidulaua katab.

    ReplyDelete
  2. Tõsise metsani on siit 300 meetrit, see on ühe pisikese orava jaoks paras matk. Maksimarketis on pähklid müügil, me kindlasti ostaksime neid talle talvel ka.

    ReplyDelete
  3. Meil siin linnas on oravaid rohkem kui kärbseid :) Iga kord kui aknast välja vaatan jookseb mõni nendest murul või hüppab puul :)

    Mingeid soovitusi kahjuks anda ei oska. Naudi vaatepilti. Eesti oravad ilusat värvi, meil sellised hallid ja meenutavad natuke rotti.

    ReplyDelete
  4. Mind ahvatleb Inglismaa vägagi just sellepärast, et seal on nii palju rõõmsaid ja julgeid oravaid. :)

    ReplyDelete
  5. Kohati kohe nii rõõmsaid, et kõhe hakkab ja peab eest ära jooksma. Mingi paar aastat tagasi olime jalutamas meie lähedal olevas pargis ja seal oli selliseid julgeid oravaid sadu. Nagu väikesed ahvid. Jooksid meile pidevalt järgi. Peale vist ei hüpanud, aga võib olla kui me vaikselt paigal oleks püsinud, siis oleks ka. Lõpuks läks asi nii kõhedaks, et me haarasime tillukese Greta sülle ja jooksime pargist minema :) Pole uuesti tagasi läinud, nii et ei tea kas praegu ka seal sama olukord.

    Aga oravatele lisaks on meil siin linnas ka julgeid ja rõõmsaid rebaseid pakkuda :)

    ReplyDelete
  6. Lappan siin raamatut: Oravate kodupiirkonna suurus levila ulatuses on 2-10 hektarit. Nii et 300 m pole talle midagi.
    Ja oravad söövad lisaks kuuse- ja männiseemnetele ka tõrusid, marju, võrseid, seeni ja vähesel määral linnupoegi pluss mune.

    ReplyDelete
  7. Ahsoo. Mina arvasin, et Eesti oravad on nagu Aafrika või miskandi oravad, kes Durrelli järgi elasid kolme puu peal ja sealt üldse lahkuda ei tahtnudki.
    Toidu kohta ma lugesin ka kuskilt, et söövad seda kõike, millest meil on ainult tõrud. Kui ta just teisele poole maja kibuvitsa ja aroonia otsa ei roni, pole marju pakkuda, seeni meil eriti ei kasva ja linnupoegadega on sügisel teatavasti kehvasti. Kangesti tahaks, et see orav meie parki püsielanikuks jääks, nii et püüame ikka pähklitega ahvatleda.

    ReplyDelete