Ärkasin kell viis hommikul. Lamasin ja ootasin kaks tundi äratuse pininat.
Laadal oli ... jama. Muidugi, mul õnnestus pätsata kuupsentimeeter ühe Eesti kaunima ute villast - villak kanti pärast pügamist minust mööda ja tükike pudenes ... ja terve kari tuttavaid oli kah kohal, sealjuures meie lemmik-vallavanem, aga noh, inimestel ei ole palgad ja pensionid veel tulnud. Meid ümbritsevad pudipadimüüjad kurtsid ka, et polnud suurem asi laat.
Siis me tormasime koju, et teha süüa sohvasurfaritele. Kell on 22.09 ja mul on kuskil metsa vahel kottpimedas kaks saksa jalgratturit orienteerumas. Nad pidid jõudma kella kaheksa ja üheksa vahel. Helistasid - kui mul juba juuksed peas püsti seisid - tund aega tagasi ja ütlesid, et 20 km on neil veel sõita. Nii palju siis saksa täpsusest.
Oeh. Vähemalt on homme pühapäev, saab arvatavasti kirikusse, ppk avateenistusele ja näha palju armsaid inimesi. Ma loodan.
No comments:
Post a Comment