CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, September 18, 2016

Üle-eelmise jätkuks

Et tahaks, aga ise ka täpselt ei tea, miks tahaks, ja milles see peaks tahtmine peaks realiseeruma. Ma siin esitasin endale küsimuse, kus ja kes ma kahekümne aasta pärast tahaksin olla, ja vastus oli üsna selge ja lihtne: Mehega abielus, oma laste ema, miks mitte ka vanaema. Kellekski muuks ma väga saada ei taha, noh, paremaks inimeseks küll, jah, iga päev natuke paremaks, palun! Kogu ettevõtmise füüsiline asukoht ei mängi nii suurt rolli, kuigi, jah, kohalikku keelt võiks osata, mitte-põhjaeuroopalik kultuur ei kõlba (st peavad olema puhtad kempsud ja koerakakakotid, ja kokkulepped kehtigu minutipealt) ja külmem kui Eestis kindlasti ei tohi olla, siingi on ühtelugu jõlekõle.

Muidugi meeldib mulle mõte Majast kui sajandeid seisma saavast perekonnakantsist, umbes nagu Tara või Björndal või Vargamäe. Ja muidugi meeldib mulle mõte Klanni kujunemisest perekonnakantsi ümber. Siia mahub palju miniaid ja lapselapsi, ja kellele Majas elada ei meeldi, võib endale südamerahus taga-aeda isikliku Maja ehitada. Ruumi on meil piisavalt.

Aga. Esiteks ei pea Klanni kujunemiseks kogu aeg elama selles paigas siin. Kindlasti on võimalik leida mõni meiesugune metsaelu-huviline, kes meie muruplatse ja maasikapeenraid hooldab (ja muidugi maasikaid sööb!) ja talvel Maja soojaks kütab, teisigi maju on nullüürile antud. Ja kui Maja on alles, siis saab ju mingi aja möödudes rännukogemused ümber hinnata ja tahtmise korral tagasi tulla.

Teiseks - vaat see on see keerulisem asi - pole mitte mingil juhul mitte ühtegi garantiid, et lapsed täiskasvanuna siia tagasi tulla tahavad. Või isegi kui tahavad, et nad kogemata endale mingit väga spetsiifilist karjääri ei hangi, mis näiteks pealinnas töötamist nõuab ... või läheb mõni Kolumbiasse misjonäriks või midagi sellist. Kolumbiast, ma usun, juba igal aastal jõuludeks ja jaanipäevaks vanaema juurde maale ei sõida. Ja see kõik on laste täiesti vaba valik ja vaba otsus, kuidas nad oma elu kujundavad. Isegi kui me hakkaksime äketse kohaliku külaelu edendamisse panustama, ei teki siia lihtsalt niisama töökohti ja inimesi, et hm, küla veel elaks. Ja mis vormis seda külaelu edendada, ma ei kujuta ette, me pole 15 aasta jooksul siin mingeid suhteid loonud, sest meil lihtsalt ei ole naabritega ühisosa. Tere-kuidas-läheb tutvused on küll jah, aga meile tundub, et siin hoiavad kõik pigem omaette, kellel on mingid ammused varajagamised ja kellel mingid muud vaenud ... Mees küll arvas pärast eilset kogemust, et tulevaasta me võiksime ka kohvikut pidada, see muidugi tooks uudistajaid ja suhtlemist, aga ma ei tea, kas ma olen selleks ettevõtmiseks valmis. Tulevaastani on õnneks aastajagu aega.

Kolmandaks pole mingit põhjust arvata, et ma nii kaua elan. Meil kellelgi ei ole. Iga hetk võib jääpurikas pähe kukkuda või midagi taolist.

Neljandaks pole üldse ennustatav, kas me kahekümne aasta pärast tegelikult tahame siin elada.

Nii et praegu oleks kasulik aru saada, mida mina tahan ja kuidas seda ühildada ülejäänud perekonnaliikmete heaoluga. Küll oli kahekümneaastaselt lihtne, andsin emale taskuräti pihku, pakkisin kohvri ja läksin, ei pidanud kellegi pärast muretsema ... Ema (siinblogis tuntud kui Vanaema) oli ka palju noorem ja kõbusama tervisega. Eakad vanemad on muidugi ka üks faktor, millega tuleb arvestada. Oeh.

Täna kirikus rääkis vend E. olukorrast, kus kõik oleks nagu selge, sihid silme ees ja unistused kasvamas, ja siis hakkavad üksteise järel sulguma uksed, mis tundusid olevat avatud. Kuni Jumal inimese ninapidi õigesse olukorda pistab ja ütleb, et vaata, seal on sinu kasvamise ja arenemise koht, mis on sulle hea! Ma olen ka palunud, et antaks kindel ja ühemõtteline selgus segastes asjades. Aga suletud uste kohta ütles keegi, et uste avanemiseni võib palvetada koridoris. :)

0 comments:

Post a Comment