Reede õhtul, kui lapsed olid varakult magama kupatatud ja mina veel viimaseid vaibakesi viimistlesin, mõtlesin rõõmuga, et veel 24 tundi ja siis on möödas kõige tihedam kümmepäevak mitme kuu jooksul.
Laupäeva hommikul äratasin lapsed kell 5.21. Tartu sügislaat on nimelt kõige korraldusvabam laat üldse, sinna saab müügiplatsi kohaletormamise kiiruse alusel ja nagu üks sümpaatne proua ütles, kuigi eelmisel õhtul kriidiga oma nime maha kirjutada (seega platsi endale hõivata) pole ilus, ei aja nad neid hõivajaid ka politseiga ära. Kell 6.21 laadisime juba atribuutikat maha, siis läks Mees lapsi Vanaema juurde pudrule viima ja khm, kaupa kohale tooma.
Päev oli tihe, täis meeldivaid ja natuke vähem meeldivaid kohtumisi (Kalevi tänaval elab üks eakas härra, kelle väljaütlemiste kõrval on EKRE tuliseimate poolehoidjate hõiked laste ärplemine, SS-vorm pidi tal kapis alles olema ja puha, ja Himmleri enda poolt kingitud kell veel käima ... aga ta ostis meilt, nii et vähemalt vaibamaitse on tal hea), ilm kaunis ja üleüldine olemine tõeliselt õnnistatud. Pikajuukseline Ema käis ennast esitlemas, see oli tore. Mitu minu juba lõpetanud lapsukest töökohalt käisid juttu ajamas. Paar kõige ebasümpaatsemat möödakõndijat - no elu jooksul koguneb neid tuttavaid kah, keda nähes tahaks teisele poole teed minna - kas ei märganud mind või on neil minu vastu samad tunded. :D See oli ka väga tore. Mina sain laadal teha tiiru hommikul kell üheksa, mil mõistlikud inimesed alles magavad või äärmisel juhul kohvi rüüpavad, ja pärast sihikindlalt ostmas käia. Laadalt saaks muidugi osta palju eluks hädavajalikku kaupa nagu mitut sorti ja värvitooni mett, talujuustu, põnevaid soolasid, seepi-seepi-seepi, lambakujulisi vilditud prosse ja lasteraamatuid otse autorilt ... Mina võtsin ühe seebi, ühe maitsesoola ja Unistaja tungival nõudmisel ühe põneva juustu. Minu jaoks ülearuste maasikataimede eest toodi meile ka üks värske mesi. Lapsed kulgesid siin ja seal, käisid mänguväljakul, tarbisid suhkruvatti ja tegid kõike muud sellist, mida lapsed laadal teevad. Kui vaateratas ka oleks olnud, siis kirjeldaks laste tegevust kõige täpsemini lõiguke raamatust "Charlotte koob võrku" (vau, sellel Väga Heal Raamatul on isegi isiklik eestikeelne artikkel Vikipeedias!) - mäletate küll, Wilbur viidi näitusele, aga Fern ja Avery said kumbki natuke raha ja tegutsemisvabaduse.
Koju saime peaaegu täpselt kell kaheksa õhtul, Mehel valutas hirmsasti selg ja minul millegipärast mõlema jala varbad. Tervet päeva ei olevat kasulik samade kingadega veeta ... aih. Igatahes söögitegijat minust ei olnud, tähistasime edukat päeva hoopis oma lemmikrestorani pitsaga. Mina läksin voodisse kell pool üheksa õhtul ja mis ülejäänud perekond edasi tegi, ma ei tea.
Täna ärkasin kell seitse hommikul valu peale seljas ja jalgades. Õnneks oli tegu valuga, mis ühe aspiriinitableti manustamise järel lahkus. Voodisse tagasi minnes jäin isegi veel magama, sest lause "Võta üks mammut ja kao!" saab pärineda ainult unenäost.
Hommikusöögi ajal selgus, et meie hiinlasest oli veel üks mälestus jäänud - tema oli tubli tüdruk olla püüdes mee laualt külmkappi pannud. Unistaja arrmastab mett, aga ka tema vandus sellele kivikõvale ollusele alla ja istus siis lõpuks oma saiaga kahe purgi vahel, ühes külmutatud mesi, teine värske, eilselt laadalt, ja nentis, et sordivahet pole tegelikult tunda, mesi on mesi!
Kirikus oli imetore nagu kirikus sageli. Jupp aega pärast teenistuse lõppu, kui me just asutasime ära minema, kohtasin äketse kaht noort inimest. Üht neist ma tunnen tema teisest elupäevast alates, aga viimasel ajal pole eriti kohtunud - oli üsna kummastav saada teretatud pika noormehe poolt, kellel olid peas Meremehe noorepõlvelokid ja Meremehe Naise silmad. :) Teine on jällegi olnud minu lapsuke tööasjus ja ilmselt elav näide sellest, et koolimisjon on vajalik asi. Mitte nii, et õpetaja või psihholoog ütleb lapsele, et tule kirikusse, seal on hea - see oleks võimupositsiooni ärakasutamine! Kui laps ise küsib, mis seal kirikus tehakse, siis ma võin küll rääkida ja lapse selgelt väljendatud soovi korral aidata leida noortetunni, kuhu imbuda, aga omast algatusest ... huhh, ma oleksin ise ka häiritud, kui näiteks eeee budistist matemaatikaõpetaja last mediteerima suunaks või mida iganes need budistid valgustatuse saavutamiseks teevadki ... Mitte et ma ühtki budistist matemaatikut tunneksin. Aga koolimisjon on, noh, näiteks Uus Generatsioon. Noortelt noortele.
Siis käisime Jõugu Juhile pükse ostmas. Ta nimelt kannatab hetkel natukese kutsikaümaruse all ja peab ise kaasas olema, muidu äkki on kitsas olla. Mugavaid pükse pidavat tal olema kaks paari - ühed sinised teksad ja Truu Blogilugeja Susliku pojalt päritud musta värvi püksid. Juba teisest poest leidsime JJ-le ühed mugavaks kuulutatud hipsteripüksid (oeh) ja juba õhtuks jõudis ta mugavate vanade teksade põlve lõhki tõmmata, nii et ontlike pükste hulk on endine. Oehoeh.
Tähistasime vanavanemate päeva ja koju jõudes ma lubasin, et süüa täna ei anta, mina olen väsinud ja lähen metsa ... Metsaskäimine andis nagu tavaliselt uue hingamise, nii et jaksasin menetleda puravikud ja valmistada perekonnale üsna tagasihoidlikku hakkliha-kapsahautist.
Ja kujutage ette, uuel nädalal ei ole meil tulemas ühtegi sohvasurfarit, sünnipäeva ega laata. On lootus, et mõnel päeval, kui ei ole tööd-trenni-huviringi, saab praavitada valutavaid konte (ma võtan nüüd veel ühe aspiriini) ja teha neid asju, mida sügisel kodus peab tegema.
No comments:
Post a Comment