CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, October 28, 2016

Kuidas me elame

Täiesti ilustamata.

Hetk tagasi kostis köögist vali KRÄUN, mis ei lakanud ka minu ahastava karjatuse peale. Nüüd pragab seal Mees ja Kräun on jäänud veidi vaiksemaks. Kräun, muide, ei tähenda hädakisa, vaid tõsist Oma Õiguse Tagaajamist, mida tehakse reeglina nii, et naabrid mitmesaja meetri kaugusel ka kuuleksid.

KRÄUN on täna laste põhihääl, sest Lillebror ja Unistaja on üle-üleeilse lumetralli tagajärjel mõnevõrra tatised ja väljas valitseva koerailma kätte rabelema ei saa - oleme täheldanud, et korralik paaritunnine õuesrabelemine eemaldab KRÄUNu lausa 24 tunniks repertuaarist, aga Lillebroril valutas juba üleeile kurk ... Arvutis istumine, mida nad ise oma õnne tagatiseks peavad, põhjustab pigem omakorda KRÄUNu, sest miiiks sai mu vend rohkem olla ja miiiiiks me peame pärast aja läbisaamist kinni panemaaa ja ma teen ainult veel selle (ja selle ja selle ja tolle ja need kah) ... Oeh.

Lisaks Lillebrorile ja Unistajale on haigepoolne ka Mees. Päris haige ta enam ei ole, aga tema hääl on endiselt selline, et teda kuulates tunnen mina vajadust kurku puhtaks köhida. Sellega seoses on teadmata tulevikku lükatud ka kõik mitte-perekesksed sünnipäevaüritused. Perekeskselt sai eile sachertorti ja lasanjet küll.

Mina sain eelmise kangaga ühele poole ja alustasin uuega, mis, nagu selgus, on Vanaema poolt kääritud eiteamillest ja oli sildistatud valesti. Ei ole lõbus kududa kangast, mis on telje ja soa jaoks liiga lai - kitstelje omapära, noh. Ühtlasi on lõim selle soa jaoks - ja kitsteljele muud suga ei käi - liiga jäme, mis tähendab, et kootu kinnikoputamine on füüsiliselt raske töö ... noh, pruutkleit ei lähe mulle juba ammu selga, sest maatöödega on selg märgatavalt laiemaks läinud, kardetavasti läheb selle kangaga veel laiemaks, trenn missugune. Võeh. Aga otse loomulikult tahan ma käsiloleva kanga ruttu maha kududa, sest siis saab midagi normaalsemat üles ajada.

Pangaarvel vilistab tuul, aga kõik hädavajalikud maksud on makstud, riided on seljas ja sügavkülm täis. Elame üle, hädaolukordade puhuks on Hädafond. Tuul vilistab ka läbi mitmesegaste akna- ja uksepragude. Kui aknaprao vastu aitab teip ja mulle tegelikult meeldib meie loomulik ventilatsioon päris hästi, siis eesukse alla vaibakese tihendiks panemine on siiani osutunud mõttetuks ürituseks, sest Valge Mini, kes on minu teada Maailma Kõige Rumalam Kass, pissib selle vaibakese vaibatüübist sõltumata paari päevaga täis. Jah, ma olen põrandat pissipeletusvahendi ja kassipeletusvahendiga töödelnud, pesnud ja vahetanud vaibakest ... Valgel Minil ei paista vahet olevat, tema on saripissija. Õnneks ei toimu esikupõrandal peaaegu mitte kunagi mingisugust lapselist paigalistumise-tegevust, et tõmbetuul ja külm ja ... Ükskord me saame tuulekoja kinni ehitatud niikuinii.

Nüüd saabus vaikus, iga noormees käsutati eraldi mööblieseme peale raamatut lugema. Nii tore. Ja kuna õhtul pakutakse värsket saia, tuleb hakata tainast sõtkuma. Kooki ei saa teha, sest küpsetuspulber sai taas otsa - mis asjaoludel müüakse küpsetuspulbrit pisikestes potsikutes, kui see on ometi nii minev kraam? Pakkusin küll õuna-purukooki pärmitainal, aga lapsed hääletasid üksmeelselt lihtsalt kodusaia poolt, vabalt valitud kattega. Mida nende õuntega teha, ei tea. Õnneks nad koogistamata õunu ikka söövad.

Wednesday, October 26, 2016

Kuidas siin Vallas asjad käivad

Kõigepealt teatas Kredex, et lasterikastel peredel on võimalik taotleda ehitus- või remonditoetust. Kuna kaminasaalis sajab kehvemate ilmaolude puhul vihma ja tänapäeval on ka kolmelapselised "lasterikkad" (ma küll ei saa aru), esitasime taotluse ja kirjutasime kogu perekonna Majja sisse. Seni olime mitmete asjaajamiste hõlbustamiseks olnud Linna kodanikud, Vallas nagu eriti asjaajamist polegi olnud ... eriti kuna me elame tegelikult täpselt valla ja maakonna piiril.

Täna oli minul just mitmesegane tööpäev lõppenud, kui helises telefon. Unistaja number, JJ helistab, emme, siin on mingid võõrad, nad ütlevad, et see mees on vist vallavanem või ...?

????????????????????

Kõigepealt seletas vallavanem, et ta kulutab lapse kõneaega, ta ikka helistaks oma numbrilt, lõpuks jäi uskuma, et meil on mingi perepakett või mis, nii et omavahelised kõned on tasuta. Siis seletas, et Kredex ja nemad tulid vaatama ja üldse ... Et kas on, noh, suutlik.

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Olles pikemat aega elanud teadmises, et näiteks kooli sotsiaalpedagoog ei tohi ka teadaolevalt asotsiaalse pere kodusse ette hoiatamata kohale sadada, oli vallavanema ja sotsiaalnõuniku ootamatu külaskäik pehmelt öeldes jahmatav. Tundus, et nemadki olid jahmunud - ma ei tea, kuidas see Kredexi ametnik asju serveeris, aga ju nad läksid enda meelest mingeid asotsiaale tuvastama ja astusid sisse khm, mõisaväärilisse esikusse, kolm puhtas riides poisslast vastas, ökokõrvitsad* kapi otsas ja puha.

Eks me siis klaarisime natuke telefoni teel. Pärast klaarisin oma telefonilt tagasi helistades veel natuke. Jumal tänatud, et eelmisel nädalal pastor Heino külaskäigu puhuks toad ülevuntsitud said. Mina juhatasin külalised telefonis kaminasaali lage vaatama - Vallavanem** ei ole tänapäevane nohikmees, märkas kohe, et katus on tõesti katki ja veekahjustused nähtavad. Rohkem polnud tema veenmiseks vajagi, aga ikkagi ... Ma arvan endiselt, et kui selgelt asotsiaalse pere koju ei tohi ilma ette teatamata minna, siis ei tohiks seda teha ka täiesti teadmata a-, be- või niisamasotsiaalse (või antisotsiaalse, nagu me valla suhtes oleme siiani olnud) pere puhul. Olevat esitatud küsimusi Maja ajaloo kohta ja sotsiaalnõunik oli lubanud Lillebrorile jõuluks kommi saata. No me jätame selle meelde.

Huvitav, mida nad siis oleks teinud, kui meil oleks lapsed Linnas kaasas olnud ja võõraid vastu võtmas ainult must ja valge kass, kes peale "mäu" suurt muud rääkida ei oska? Kirja pannud, et tegelikkuses sees ei elata? Selles mõttes, et mis asjaoludel peaksid inimesed äripäeval kell pool neli kodus olema?

______________
* sest kapi otsa pannakse ju ainult ökokõrvitsat, eks ole?
** olen teda korra põgusalt näinud, tegelikult on asjalik härra

Monday, October 24, 2016

Õhinapõhise vabaõppe tulemus

Tundub, et poisid teevad üksinda kodus olles arvutis muudki peale mängimise.

Jõugu Juht seletas: "Mulle meeldib kõige rohkem Vivaldi, sest tema muusika on rõõmus. Mozart meeldib ka, aga Beethoven ei meeldi, tema muusika on nii sünge."

Ma olen neil vist üks kord Vivaldi "Aastaaegu" kuulata lasknud! Ja Beethovenit kah üksainuke kord! Ei ole võimalik, et JJ-l oleksid kõigi klassikute nimed ja muusikastiilid ühest kuulamisest meelde jäänud. Et nad millalgi suve lõpus meie ära olles pannkooke küpsetasid ja Mozartit kuulasid, me teame, aga ilmselt on nad valinud klassikalise muusika kuulamise muudelgi hetkedel. Mulle sobib.

***
Mul on olnud viimasel ajal privileeg natukehaaval tõlkida üht demokraatlikest koolidest rääkivat filmi. Hakka või uskuma, et see ongi hea asi - või siis vabaõpe. Mina saan vabaõppest aru nii, et lapsele antakse lihtsalt võimalused tegeleda ükskõik millega, ja laps siis valib tegevusi ja selle käigus areneb. Noh, et käepärast on muusikariistad, raamatud kõikvõimalikel teemadel, info peaaegu et kõigi maailma asjade kohta, kunsti- ja sporditarbed ... Kui neid põhikooli lõpueksameid ees ei oleks, siis peaaegu et võikski nii. Ja kui mul ei oleks hirmsat hirmu, et mõni eluks vajalik asi jääb siiski arenemata. Autistlike joontega lastele ei pidavat vabaõpe sobima, lugesin kunagi kuskilt, nii et ... No ja kui laps ei taha, siis ta ilma sundimata ei omanda, minule söötis Vanaisa ette igasuguseid füüsikakatsetega raamatuid ja tegi mulle TÜ spordihoonesse ekskursiooni, aga ma kannatasin viisakalt välja ja süvenesin esimesel võimalusel taas ajalukku ja käsitöösse. Füüsika hinde sain lõpuks ilusate jalgade ja hea mälu eest "viie" küll (poisslaste puhul selle tublide tüdrukute õpi- ja unustamisvõime peale vist loota ei saa) , aga meeles pole mul sealt muud kui erinevate õpetajaisiksuste plejaad ja 11-kraadises klassiruumis mütsi ja kinnastega istumine - üheksakümnendate algus, kütet polnud ...

Kui neid põhikooli lõpueksameid ees ei oleks, tõepoolest!

Sunday, October 23, 2016

Huhh

Viimane ots saksa külalistest lahkus täna. Vaieldamatult toredad inimesed, aga eks kohati tuleb ikka see kultuuride ja eluviiside erinevus välja. Küsiti, millega siin köetakse, ja imestati, et küll on siin puhas. Eesti hajaküla oli samuti imestamisväärne ja see maavillane lõng ... kratsib ju, osta siis kogu perele rahvuslike mustritega sokke, neid ei saa ju kanda, sest kratsib!

Muuhulgas selgus, et meie tuttavate lähistel ja peaaegu et kogu nende liidumaal pole ühtegi Handwebereid ehk kangrutöökoda. Ma mõlgutan mõtteid äriplaani teemal. :) Industrie- und Handelskammeri kodulehel on lausa ettevõtjaks hakkamise õpetus ja julgustus olemas. Esialgu tuleks siiski veel areneda, talvel katsetan linaste käterättide kangaga - nii huvi pärast, kuidas välja tuleb. Pole ju põhjust, miks ei peaks välja tulema?

Lapsed olid muidugi kogu ebahariliku päevakavaga aja häiritud ja said pärast suuremat Pahandust nädalase ekraanikeelu. Ekraanikeeld ei laienenud fotoaparaadile ja selle tulemusena tehti kaks viimast päeva kaminasaalis ja lastetoas filme. Esimene pidi olema õudusfilm - kui puudujäägid valgustuses ja teatud suures plaanis filmitud ninasõõrmed välja jätta, oli päris "Blairi nõiafilmi" moodi, või vähemalt selle kolme minuti moodi, mida ma sellest näinud olen. Nii et midagi head kah sellest olukorrast.

Koolivaheaega meil eriti ei peeta, koduõpe on kord juba selline isemoodi asi. Paraku ei tule ka ühestki hm, kooliekskursioonist hetkel midagi välja, sest Mees on kümme päeva elanud peamiselt tablettide najal. Paarist vahepeal õnnetunud pikutamise-päevast pole olnud rohkemat kasu kui et öised palavikud on ära lõppenud, aga köha, kurgukähedus ja muidu nõrk olemine kestavad. Perearst määras raviks puhkamise ja mingid eeterlike õlide kapslid, mis panevad hingeõhu lõhnama nagu männikäbi, sõltumata kapsli sissevõtmisest möödunud ajast. No aga kui see aitab ...

Jõugu Juhi vastomandatud jope lukul, selgus, oli mitu hammast puudu. Sama numbrit poes ei olnud. Poest arvati, et jäetagu jope neile ja ehk siis tekib mingi lahendus. Mina pidin müüjanäitsikule mitu korda ütlema, et vabandage, väljas on viis kraadi, kuidas see laps peab ilma jopeta elatud saama? JJ nõudis lõpuks välja loa veel kaks numbrit suuremat jopet (sest see oli olemas) selga proovida ja otsustas, et see sobib talle isegi paremini kui paras jope. Nojah. Selja tagant näeb ta nüüd küll välja, nagu oleks vanaisa pintsaku selga tõmmanud, aga kui tal selle "telgiga" mugav on ...

Muidu on elu ilus, kui välja arvata, et täna ööseks lubati siiakanti lörtsi. Võeh.

Wednesday, October 19, 2016

PLN ja tegelikkus

Tänase päeva plaanis oli:

  • korralikult välja magada - linnuke;
  • kõiki ahje kütta (sest me oleme neli päeva olnud iga päev hommikust kella 21 kuni 23-ni kodust ära ja kole külm oli) - linnuke;
  • süüa kolm söögikorda, neist kaks soojad - linnuke;
  • koduõppida keeli - linnuke;
  • koduõppida kunsti - eee, jääb näiteks laupäevaks;
  • sorteerida kuiv pesu, sh sokid - linnuke;
  • viimistleda, mõõta ja hinnata uudsevaibad - viimistletud, mõõtmise ja hindamiseni võib isegi veel täna jõuda;
  • alustada uus jupp vaipa - eeee, tahaks küll, aga vist ei jõua;
  • koristada kõik ruumid põrandast laeni - um ... tegelikult on veel ainult köök, elutuba ja vannituba teha, muidu on enam-vähem;
  • korjata Lillebrori Sõbra pere tarbeks kasitäis õunu - linnuke;
  • valmistada homseks posu lihapalle ja õunakook - eeee, kell pole veel kaheksagi, seda väikest asja ikka jõuab;
  • teha veel midagi, näiteks kududa sokki - unejutu ajal. 
Saksa pastor, keda ma laste vastu nimetan Onu Heinoks (nagu Jaanus Vaiksoo Onu Heino), lubas homme külla tulla, no ja tema kodu on ainult valged seinad ja kroomitud pinnad ja peeglid ja ... puhas veel pealegi. Nii et kobigu ma süüa tegema, Unistaja lubas elutoa põrandat imema hakata ja Mees - kellel pole hetkel üldse häält - viipleb vast kõrgemate sfääride koristamise teemal kahe ülejäänud poissühikuga.

Monday, October 17, 2016

Kadri kohvik

Kui teil on tarvis viia kuni viisteist umbkeelset sakslast/soomlast/inglast/kedaiganes Pärnus kiiresti sööma eestipärast sööki, siis on Kadri kohvik hea paik.

Kõigepealt juhatas Mees, kes on Pärnus üles kasvanud, terve grupi reipal sammul õigest tänavaotsast mööda. Mina piiksatasin, et siia me pidime ju sööma minema, aga Mees marssis kohe mitu kvartalit edasi. Siis nõudis ta minult Pärnu linnaplaani ja hakkas pahuralt puhisedes Nikolai tänavat otsima. Tegime ümber keerd ja marssisime paralleeltänavat mööda tagasi.

Kadri kohvikus ei meeldinud sakslastele tagumine söögisaal, mis tundus alguses kohasem. Pime auk, arvasid nad. Okupeerisime peasaali. Järgnes katsumus teemal "eestikeelne menüü valgel tahvlil ja üksteist näljast sakslast". Mina tõlkisin, nii et suu vahutas, Mees koordineeris, teenindaja kassas keerles nagu värten ringi. Kõik said, mida vaja, ja olid veel rahul pealegi. Lennukiga üksi reisinud A. vaimustus pohlasaiast (muidu on ta normaalne) ja odav õllehind pani kulmu kergitama. Need saksa baptistid nimelt tohivad lahjemat alkoholi juua, meie ei tohi (eeskuju küsimus, Eestis on alkoholiprobleem liiga tugev ja korralikku praekõrvase õlle traditsiooni ei ole), aga õnneks me ei taha ka.

Daamid muidugi imestasid, et kus see eestipärane söök siis on, aga noh, heeringat ja hapukapsast nad ei tahtnud ja mulgikapsaid kui kulinaarset õudust* ma ei hakanud kellelegi soovitama. Eesti toit on ju tegelikult väga Põhja-Saksamaa toidu moodi. Kahjuks ei pakutud magustoiduks kamavahtu ega midagi muud kamalist, seda oleksin neile küll soovitanud.

Ühesõnaga, hea kohvik on, odavad hinnad ja toidu saab kähku kätte. Mõni seiklushimulisem turist võib ju mulgikapsaid ka süüa.

_______
*teine eestipärane õudus on kaerakile, aga seda ei paku isegi nemad.

Saturday, October 15, 2016

On see vast päev. Kaks päeva.

Pikk ja tihe tööpäev, pikitud karja ootamatute sündmustega.

Kodus pakuti enam-vähem gripis Mehe seltskonda - pärnaõietee, liitrite viisi. Enam ökomaks ei saa üks tee minna, korjatud käsitsi tarbimiskohast 30 meetri kauguselt.

Kell 10 õhtul on kolm poisslast just saanud musi-kalli-pai, kui saabus nutune Lillebror - rinnus on hirmus valus! No ikka nii valus, et on, süda klopib kah nii, et väljapoole on näha ... Südamerikkega lapse puhul tähendab selline olukord kiirabi kutsumist. Lapsevanemad ei saa ju kah aru, mis asi seal lapse sees valutab, ja vastu ööd ei saa ju õieti jälgida kah, mis lapsega toimub, peaks magama või midagi ette võtma. Ma küll arvan, et kiirabiarstide jaoks on meeldivam uurida pisikest sõbralikku, kuid õnnetut last, kui näiteks lappida kõrtsikakluse tagajärgi, aga ikkagi ... Selgus, et äreval hetkel ei mäleta ma hädaabi numbrit. Mees mäletas.

Kiirabi tuvastas, et süda klopib jah, vererõhk on enam-vähem, aga vaat EKG sakid ei ole sellised, nagu kiirabiarsti meelest peaks. Lähme lastehaiglasse, seal vaatavad spetsialistid üle. Nüüd sai Lillebror ka oma kiirabiauto-sõidu. Valu vastu manustatud ibuprofeen hakkas Linna jõudes mõjuma, Lillebror keeras ennast kanderaamil kõhuli ja nautis öise Linna tulesid rõõmuga, aga liikumine ja elu üldse oli ikka AIA!

Keskööl on lastehaigla vastuvõtus väga vaikne. Õde klammerdab lapse masina külge, arst tuleb, vestleb, katsub. Lillebror kustub tasapisi, sest kesköö ei ole ka meie peres laste loomulik ärkvelolekuaeg. Arst arvas, et valu tuleb pigem mingist lihasest ja EKG sakid on Lillebrori südamelugu teades päris tavapärased, aga võtke ikkagi lähipäevil oma kardioloogiga ühendust ja teeme igaks juhuks vereproovi. Vereproov, selgus, oli valus, aga mitte nii valus kui valu rinnas. No aga kui lihas, siis lihas, me nüüd läheks koju, kui lubatakse. Lubati.

Enam-vähem gripis Mees tuli meile järele, koju jõudsime kell 2 öösel ... Lillebror oleks maganud ükskõik kus, aga mina poleks haiglas üldse magada saanud. Kodus ma ikka poole tunni kaupa tukkusin. Hommikul oli Lillebror reibas ja teatas, et olevat ärgates arvanud ennast ikka haiglas olevat, aga siis vaatas ringi ja tundis ära, et on kodus. Kuidas ta koju sai, ei tea. (vihje: ühest emmejõust jätkub veel 22,8 kilo kaaluva poisslapse ja Pingu kandmiseks, kui hädasti tarvis)

Kell 11 pidime asuma teele Tallinna lennujaama, et võtta vastu seltskond sakslasi sõpruskogudusest. Unistaja läks Sõbra poole, kelle vanemate tööasjad nõuavad vahel ka laupäeval poja üksijätmist, ülejäänud kaks jäid koju. Me pidime PLNi kohaselt kell kuus tagasi olema.

Umbes Siniallikate juures sai Mees sõnumi. Rongi hilinemise ja suure rahvahulga tõttu lennujaamas jäime lennukist maha, tuleme järgmise lennuga kolm tundi hiljem, tervisi, Rolf. Oeh.

Veetsime siis Ülemiste Keskuses mõnusasti aega. Loendasime ühes selle paljudest koridoridest pundis koos vähemalt 17 kingapoodi. Mis loogika selles on, ma ei tea, aga ma ei tunne kaubanduse nippe ja nõkse kuigivõrd. Käisime Chopsticksis söömas - aitäh, hea söök oli ja meeldiv teenindus. Mees hakkas hääletustuma, aga vähemalt ei olnud tal palavikku.

Siis kulgesime lennujaama. Professori renditud buss ootas Ülemiste Keskuse parklas (jah, nii peened oleme, et sõidame terve tee Tallinna sohvriga). Lennujaamas vaatasime siia ja sinna, lennuki saabumiseni oli aega ... ja siis vaatasid mulle ühe halli sagrise tuka alt vastu tuttavad silmad. Ma tavaliselt ei vahi võõrastele meestele otsa, aga seekord oli kohe vaja vaadata. Möh? Täitsa tuttav mees oli, aga mis asjaoludel ... te pidite ju lennukist maha jääma ... kus teised on? Teised lendavad, mina üksi jõudsin õige lennuki peale ... Helistasin siis sõber Meremehele, tema ütles, et lennujaamas on inimesed kohe vastas, aga noh, siin oli vähemalt WiFi ... Meremehe ja Professori omavahelisel suhtlemisel oli tekkinud "rikkis telefoni" efekt ja meieni ei olnud jõudnud info, et üks kaugetest külalistest juba vajaks vastuvõtmist! Kole lugu, õnneks on A. ilmselgelt väga kena inimene.

Siis nägi Mees aknast Lufthansa lennuki kõhualust. Kohe tulevad! A. arvas, et nüüd nad tulevad kindlasti kümneses grupis, et keegi enam ära ei kaoks. Tuli mitmesegaseid inimesi, sõdurlikult marssiv rühm asiaate ja parv teismelisi. A. arvas, et äkki vahetusõpilased ja küll on tore vaadata, kuidas lennujaamas inimesed üksteist nähes rõõmustavad. Lennuki maandumisest oodatud külalistega kokkusaamiseni läks ligi tund aega, kujutage ette. Siis me kallistasime ja mõne inimesega tutvusime. Ja siis me olime bussis.

Teatavasti on pealinna ja Linna vahel kah oma kolm tundi bussisõitu. Ja pärast oli vaja veel korraks külalistega maha istuda, Professor organiseeris. Lillebror ja Jõugu juht olid kodus rõõmsad ja tegid telefonis toimetulevate laste häält. Unistaja tellisin külaliste hotelli juurde, aga hilja tellisin - kui meie bussist välja astusime, traavis Unistaja alles üle "tuledega silla". Kappasin vastu, sest väike poiss õhtul kell kaheksa pimedal ajal linna vahel on väike poiss pimedal ajal linna vahel, noh.

Unistaja esitles ennast korrektses saksa keeles. :) Restoranis tellis Mees Unistajale kohe friikartulid, et toidame lapse ära ja laseme jalga ... pärast tunniajalist toiduootamist läks Professor letist küsima, mis toimub. Arutasime laua taga, kas võetakse alles kartuleid ja tapetakse siga. Vähemalt olid külalised paiga õhkkonna ja toidu maitsega rahul. Toit nägi tõesti hea välja ja viinamarjamahl on seal Big Benis ka head sorti, aga see ooteaeg ... Unistaja friikartulid toodi viimasena, ometi võiks ju arvata, et lapsele tuuakse kõigepealt ... Me võtame järgmisel korral sinna sööma minnes paksud raamatud kaasa, et toitu oodates midagi teha oleks. Urr. Mees püüdis oma kadunud häält kohvi abil tagasi tuua, aga kohvikoor oli müre või midagi, igatahes läks tal ikka mitu tassi proovimist (ja vaene ettekandja muudkui lippas edasi-tagasi), enne, kui koor kokku ei läinud. Mehe hääl kadus täiesti ära, kui keegi leiab, suunake palun lahkesti tagasi.

Ühesõnaga, koju saime kell kolmveerand üksteist või umbes nii. Nende sakslaste eest hoolitsemine, giiditamine ja muu taoline on küll puhas rõõm, aga ma tahaksin järgmised päevad veeta ilma müstiliste haiguste, mahajäämiste ja ärakadumisteta. Esmaspäeval läheme Kuurortlinna ja siis on veel paar õhtusööki või midagi taolist.

Friday, October 14, 2016

Merisigade eraelust

Lillebror käib huviringides. Mõnikord tuleb ta sealt koju mingi meisterdusega, mõnikord millegi teatud määral elusaga. Õnneks oli raagritsikas ainult kujutletavalt elus, aga koos potiga koju toodud tundmatu taime lehe ta kastis vist üle. Ühtlasi tuuakse koju suuremal hulgal infot Loodusmaja asukate käekäigu kohta. Selle nädala teema paistavad olevat merisead.

"Ma tahaksin täna palvetada, et see meriseaema, noh, kellel on pojad kõhus, et see poegade tulemine tal lihtne oleks."

Ahah, võtame teadmiseks. Ma küll ei tea, et me oleksime varem palvetanud merisea sünnituse eest, aga nojah, ema on ema ja sünnitamine on sünnitamine. Isegi kui olla merisiga.

Üks teine meriseaema on ilmselt juba pojad toonud. Igatahes saabus Lillebror eile koju, kampsunis auk otse keset kõhtu. "Eee mul oli meriseapoeg süles, ma ei tea, kas poiss või tüdruk, ja tema oma küüntega tõmbas." Väga ilus triibuline kampsun oli, Benettoni ühendatud värvide firmalt. Eks ma pean siis natuke kunstnõeluma.

Vähemalt on meil siiani õnnestunud Lillebrori notsikuvõtmise plaan nurja ajada ähvardusega, et me siis teeme ühe Peruu rahvustoitude õhtu. Mitte et nad armsad ei oleks (ärge seda Lillebrorile rääkige!), aga meile esialgu piisab kolmest täis- ja ühest poole kohaga kassist, kurgedest posti otsas ja pääsukestest räästas, läbijooksuoravast rääkimata.

Wednesday, October 12, 2016

Ja kuidas me ikkagi kohe nõudepesumasina saime

Unistaja oli käsitsi nõudepesemisest vaimustuses. Jõugu Juht oli natuke vähem vaimustuses, aga ei tõrkunud. Lillebrori me dušikabiini ette põlvili nõusid pesema ei sundinud, tema tegi muid asju. Mina ei olnud vaimustuses, aga olin valmis kah mõned kraanikausitäied nõusid pesema.

Päev hiljem oli Unistaja vaimustus juba mõnevõrra piiratud, Jõugu Juht vingus veidike ja minu käte nahk oli nagu paberist - purukuiv, veel natuke ja hakkab lõhenema. Mees suhtles kindlustusega, masinaparandusega ja guugeldas.

Tulemus: kindlustuse poolt kinnimaksmine on võimalik, aga pole teada, kas ja kui, siis millal. Parandusse viidagu masin kohale, muidu nemad ei ütle midagi. Esimene võimalus masinat Linna viia on hm, tuleval kolmapäeval, enne pole aega või on auto peal lapsed ja koos lastega teatavasti ei mahu. Mees tuvastas ise guugeldades, et ilmselt ajukahjustus, ja originaalaju maksab 200+ eurot pluss asendamine, aga meie kindlustus asendab kodumasinaid põhimõttel "vana vastu uus", parandamine neile ei sobi.

Siis leidis Mees Internetiavarustest kuulutuse. Meile kättesaadavas kauguses müüa uuepoolne iseseisev Hansa, hind viiendik poehinnast. Ma ohkisin ja puhkisin ja arvutasin välja, et me oleme küll viimase kahe-poole aasta jooksul saavutanud kaks nõudepesumasinalaipa, aga nende keskmine hind jääb ikkagi sinna, et ühe uue Miele hinnani jõudmiseks tuleks pruugitud masinaid läbi kärsatada vähemalt kakskümmend ... või kolmkümmend. No ja kui pruugitud masin peab keskeltläbi vastu aasta ja kolm kuud, siis ... ega see Miele ilmselt ka üle kahekümne aasta ei elaks, ma kahtlustan.

Mees võttis JJ tõstvaks jõuks kaasa ja käis vaatas selle Hansa üle. Masin nägi täiesti uus välja, müüja sõnul kaks ja pool aastat tagasi ostetud, võtke kasutusjuhend ka kaasa. Me pole küll viimasel ajal tuttuusi kodumasinaid ostnud, aga ma küll ei julge öelda, et ma saaksin ütleme külmkapi kasutusjuhendi kellelegi kaasa anda ...

Nii et mehed tulid, masin kaasas. Masin on juba ühe korra pesnud ja käitub päris hästi. Kasutusjuhendi põhjal peaksime me hakkama kasutama klaase, alustasse, ovaalseid taldrikuid, kastmekulpe ja serveerimiskahvleid. Et ikka masinat korrektselt täita, versteht sich. Meie nõudega kõige paremini ühildus tegelikult see Siemens, mis nüüd nukralt esikus seisab ja diagnostikasse viimist ootab. Kui Siemens ikkagi ära parandada ... või kui tema asemel uue saab, noh, siis saavad Vanaema ja Vanaisa endale nõudepesumasina. Aga eks näeb.

Kui nüüd järele mõelda, siis ma olen juba üsna paljusid nõudepesumasinaid seest- ja väljastpoolt näinud. Kõige viletsam oli Zanussi, kõige mõnusam Siemens. Hansaga peab veel harjuma. Aga. Kui teie hakkate endale nõudepesumasinat ostma või olemasolevat välja vahetama, siis vaadake alati, kas lapik pudifilter põhjas on metallist või riide moodi asjast. Riide moodi asjad on täiesti puhastamatud - öäk, just nii see on!

Lapsed olid ka väga rõõmsad.

Ja kust meil pideva hõreduse tingimustes see raha - noh, pärast Legolandi-reisi jäi meil rahapurk nagu tühjaks ja uut kogumiseesmärki ei olnud, aga raha võib natukehaaval purki panna ka ilma eesmärgita. Väljavõtmine tuleb meelde ainult erijuhtumitel, nagu see nõudepesumasina-asi oli.

Mis aga puutub surnud kodumasinatesse, siis ühel päeval, kui meil mõni veokonksuga auto taas liigub, laenab Mees Linnast käru, laob selle kipsplaate või põrandalaudu täis ja sõidab koju. Kodus laome ehitusmaterjalid maha ja tõstame surnud kodumasinad peale ja viime need ... kodumasinate surnuaiale või mis iganes selle asutuse nimi on.

Monday, October 10, 2016

Ostlesime pisut

Popimates blogides on kombeks selliseid postitusi alustada sõnadega "New in" ja lisada ostetud esemete pildid, teinekord kombinatsioonis "OOTD" märkega (outfit of the day, olen ma aru saanud). Neid pole lootustki saada, ma lihtsalt kirjeldan. Kogu reklaam on tasustamata ja postituse sisu kantud isiklikust rahulolust.

Jõugu Juht oli selleks talveks jopetu. Rangelt võttes oli seda ka Unistaja, aga poiste kasvuerinevus on just selline, et JJ kannab üht jopet/kampsunit/särki kaks aastat ja Unistaja tema järel veel pool aastat - JJ on pikem ja peenema kondiga, Unistaja lühem, aga hästi laiade õlgadega. Pükstega on jälle vastupidi, JJ-lt päritud püksid ei jõua Unistajale väikeseks jääda, enne kantakse puruks (ei sõltu pükste algsest kulumisastmest).

Käisime ühes, teises ja kolmandas poes. Ühes poes olid ainult puhvaikad, hind iiiiiiiik. Teises poes olid puhvaikad ja normaalse jope pluss lumepükste komplekt, hind iiiiiiiiiiiik. Kolmandas poes isegi tundus, et on jope olemas, kuni JJ selga proovis ja avastas, et õlavars oleks varrukas nagu žgutiga kokku tõmmatud. Talvejopele peal alla mahtuma pikkade käistega särk ja paks villane kampsun, teistmoodi ei tule välja. No ja keskmiselt lihaseline poisslaps peaks ka jope sisse koos riietega ära mahtuma.

Siis läksime Magaziini, natukeses jopelootuses ja sellepärast ka, et mulle see pood meeldib. Eelmine, väga hea, piisavalt soe, mugava lõike, mõistliku välimuse ja soodsa hinnaga jope oli ka Magaziinist pärit. Ametlikult see kindlasti talvejope ei ole, aga ma ei tea mitte ühtegi mõistlikku põhjust, miks laps peaks tänapäeval ettekavatsetult miinus kahekümnese või külmema ilmaga kauem kui kakskümmend minutit järjest õues viibima. Ja ettekavatsematu olukord nagu bussist mahajäämine võiks tekitada piisavalt suurt ärevust, et süda klopib korralikult, veri käib ringi ja samm on tavapärasest palju kiirem. Igatahes pole JJ-l selle jopega siiani külm olnud. Edaspidi, ma loodan, ei ole ka, sest me ostsime talle Magaziinist täpselt samasuguse, ainult et mõned numbrid suurema. Jope on punast värvi, valgete kantidega, ja tema nimi on Chamonix Sportswear. Ja need kandid lähevad pesus ilusti valgeks, olen proovinud, nii et punane on kah päris punane. :)


Ühel teisel päeval käisin Prismas. Seal oli parajasti "Osta ära!" kampaania ja müüdi vaimustavaid pisikesi ahjuvorme, mida ma olen ammu tahtnud. Ostsin kohe kümme tükki. Soodushinnaga oli valgeid ja rohelisi. Kahjuks olid soodsamad rohelised, mis mulle ei sobi, aga kellegi muu kööki kindlasti. Siis tulin koju ja kratsisin kukalt, kus ometi on need kümned retseptid, mis just selliseid vorme eeldavad? Siiani komistasin ma neile igal pool, aga nüüd ... Mingid magustoidud, jah, aga maailmas on ju muudki ... Ja avastasin, et seda retsepti annab edukalt teistpidi väänata ja pisikeses vormis serveerida. Liha ja sibulaline alla, kaste peale ja tainaringike kaaneks otsa. Ainult et noa ja kahvliga on seda keeruline süüa, kas lusikaga on väga imelik? Kuna tainast võib üle jääda, on parem kasutada neutraalse olemisega või-jahutainast, selle jääkidest saab näiteks suhkrupärlitega küpsiseid teha või midagi.

Sunday, October 9, 2016

Oeh

Kõigepealt suri meie sügavkülmik. Siis köögiboiler. Nüüd teeb nõudepesumasin, see eelmisel kevadel ostetud poolpidune Siemens, veidraid asju. Kui selle rea vahel ei seisaks pliit, mis eile veel täitsa keetis ja küpsetas, arvaksin ma, et mingi needus liigub köögiseina pidi edasi, noh, nagu needus Dumbledore'i käe sees või midagi sellist ... ja hakkaks külmkappi teise kohta kolima, sest see on rea peal järgmine.

Aga ma arvan, et me vist ootame ära, kuni pliit ka maha sureb, enne kui hakkame kogu kupatust asendama. Siis, ma arvan, vajame me lotovõitu, sest pruugitud asjadega ja nendega, mille puhul 10+ aastat kestmine elementaarne ei ole (mis siis peale Miele veel valida on?), ma enam nõus ei ole.

***
Mees hõikas köögist, et nõudepesumasina programminupp nihkub ikka vahepeal ise ka edasi, aga ma ilmselt teda enam ööseks pesema ei pane, ta paistab vajavat aeg-ajalt tagantlükkamist. Õnneks tunduvad muud funktsioonid alles olevat.

Muidu elame hästi, tänan küsimast, tegin just elus esimest korda kapsarulle, ja pliidil ootab purkipanemist pool täna pressitud õunamahlast. Kirikus oli ka palju toredaid inimesi.


***
Edit hiljem: külma veega nõusid pestes avastasin, et kummitavad seriaali "Friends" alguslaulust: "It's like you're always stuck in second gear - when it hasn't been your day, your week, your month, or even your year ..."

Tõepoolest, viimase 10 kuu jooksul on meil purunenud neli kodumasinat, neist ühe suutis Mees küll ära parandada, ja seisma jäänud üks auto. Akutrelli akud on täiesti surnud, muruniitja puhul imestame iga kord, et see veel niidab ... Ja looooomulikult juhtuvad kõik sellised asjad majandusliku madalseisu aastal! Noh, ega see olukord igavesti ei kesta.

Friday, October 7, 2016

Kuidas kasvatada vanainimesi?

Vanaema oli täna hommikul pahas tujus. Ise ka ütles, et ärgu ma pangu tähele. Õnnetuseks panin ma tähele küll. Vanaemal oli Midagi Öelda, seda on raske tähelepanuta jätta.

"Ja miks sinu Mees meile kunagi puid ei lõhu?"

On täiesti asjakohane, et täisjõus mees lõhub eakatele sugulastele puid. Pealegi oli Vanaisal ju poole aasta eest insult. Ja pealegi on Vanaisal veendumus, et jämedamad halud on paremad halud, see tähendab, et ta ostab alati sellised "lõhutud" puud, mida mina tõstagi ei jõua. Asjakohane ei ole küsimuse vorm.

"Ema, kas sa oled talle öelnud, et vaja on lõhkuda?"

"Ei, milleks, ta võiks ise ka midagi märgata."

Nojah. Kui Mees ise midagi märkab ja hullem veel, ära teeb, on Vanaema ja Vanaisa hirmus solvunud - tuleb siia ja hakkab meie elu korraldama, ise poisike alles! Kui aga öeldakse, millist abi vaja, teeb ta alati seda, mis vaja on, ja teeb hea meelega. Vanaema üks argument on muidugi veel, et Mees on keldrisse minekuks liiga puhtalt riides - me tõesti ei vea tööriideid autos kaasas, aga kui mingi koledam jope sinna Vanaisa kahekümne kuue ja jope kõrvale jätta, siis jääb see juba nädala pärast jalgu. Tegelikult ei ole üldse nii lihtne ennast puuhoidmise-keldris ära määrida, selleks peab ikka vaeva nägema ... ja riided on tavaliselt pestavad.

Oeh. Siis oli mu emal veel midagi öelda Jõugu Juhi juuste teemal. Tal on nende kohta alati midagi öelda. Mina ei tohtinud lapsena väga kaua midagi öelda kahe tobeda patsi kohta, ja siiamaani ei tohi ma midagi öelda juukselahu kohta, mis mulle nii umbes 10 kohustusliku patsiaastaga eluks ajaks pähe kammiti ja millega võitlemisest ma nii umbes 22-aastaselt ka lõpuks loobusin. Muidugi, mina peaksin olema ja olengi tänulik, et mulle õuuuuuuudset kaheksakümnendate potisoengut pähe ei lõigatud, aga ikkagi ... Põhimõtteliselt.

JJ nuuskas nina ära. Eks me õhtul räägime nendest juustest, ära võib lõigata küll, aga JJ peab ise tahtma, mitte ei pea Vanaema näägutamisele ja mõnitamisele alla andma. Seda arvab ta ilmselgelt ise ka.

Aga. Mu ema on 78 ja isa 83. On selge, et nende füüsiliste ja vaimsete võimete piirid hakkavad kitsenema - isa suguvõsa kohta ma ei tea täpselt , aga ema poolt on vanadusnõtrus teadaolevalt käinud üle põlve, mu ema võib siis olla see põlv ... Sest tema vanaema Hildegardi surmaootamist mäletan ma lapsepõlvest väga hästi - vanavanaema jalad enam ei kandnud, soolestik oli ebausaldusväärne (ajal enne täiskasvanute mähkmeid!), mõistus umbes nagu alla-aastasel lapsel, aga keha elas ikka edasi. Hildegardi ema ja tütar - Vanamamma Ann ja minu vanaema Mahti - olid mõlemad lõpuni selge mõistusega.

Ema teab seda ise ka, mis saatus teda teoreetiliselt oodata võib. Kui väga raske võib olla elada sellise teadmisega, märgates, et jõud hakkab hääbuma, ja see sakslane, kes salaja asju peidab, ajab ka sokikanda vussi, ei suuda me ilmselt keegi ette kujutada. Natuke eemalt ma saan sellest aru, aga ebaõiglaste süüdistuste hetkedes on raske.

Kurb on ja nendes hetkedes tahaks võtta pesakonna, et põgeneda kuhugi kaugemale, nii et suhtlus Vanaemaga olekski harv ja jällenägemisrõõmsalt pannkoogine. Samas - kuidas nad hakkama saaksid? Talv tuleb, lumi sajab ... Kui me leiaksime kellegi asjaliku tudengi, kes oleks valmis lumerookimise ja puulõhkumisega lisaraha teenima, kesse teab, kas Vanaemale selle noore inimese nägu meeldiks? Meie poolt palgatud lapsehoidja ta ükskord ajas minema, sest nägu ei meeldinud ja hoidja viis lapsed (Vanaemale mitu korda räägitud kokkuleppe kohaselt) mänguväljakule ...

Võimaluse korral saage rohkem lapsi kui üks, siis ei pea see ainus vanemate kõrgesse ikka jõudmisel ennast oma unistuste ja vastutustunde vahel lõhki rebima. Ausalt. Ma olen kogu oma kurvastuses nii väga tänulik, et meil on kolm last.

Edit õhtul: Pärastlõunaks oli Vanaema meeleolu paranenud, käärisime Lillebrori asjatundliku abiga kaks kangast ja rääkisime muiduasjadest. Lõpuks tuli jutuks üks sugulane, kelle lapsed oodatava päranduse pärast juba ette kraaklema pidavat ja Vanaema ohkas õnnelikult: "Küll on hea, et mul ainult üks laps on, pole vaja kellegi vahel pärandust jagada." Nojah, erinevad vaatenurgad ... siis ma tutvustasin natuke oma vaatenurka, et näe, vastutus ja mõnest asjast loobumine, sest vanemate juurest pole ilus kaugele minna ... Vanaema ütles, ära räägi, muidu tuleb nutt peale. Kõige õnnelikum on ta jah siis, kui ma terve päeva seal veedan, aga oeh ... Eks me vaatame, mis sellest kõigest saab.

Thursday, October 6, 2016

Üksinda kodus?

Tööasjus olen ikka aeg-ajalt kuulnud, kuidas teised vanemad oma lapsi koju jätavad. Kahjuks jäävad meelde ekstreemsemad juhud, nagu ...

11-aastane laps jäeti üksi elama.
6-aastane laps jäeti igal ööl üksi koju, sest ema töötas öövahetuses.
9-aastane laps pidi olema mitme päeva kaupa üksi, samuti ema töö tõttu.
7- aastane ja 5-aastane pidid hommikuti ise tõusma ja lasteaeda minema, või siis õhtupoole ise ennast magama panema - ema töötas vahetustega.
10-aastane jäeti nädalaks nooremate eest vastutama, pisim vaevalt mähkmetest väljas.
13-aastane tüdruk jäeti nädalateks tudengieas, peohimuliste vendade vastutusele.

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga minul ajavad need olukorrad juuksed püsti. Isegi kui meil ei oleks ahikütet ... Muidugi, kõigis neis peredes oli ainult üks vanem, aga õiget pole selles midagi. Hakkasin mõtlema, kui kauaks meie lapsi üksi jätaksime?

Õhtul omapäi magama läinud - on, üks kord, Unistaja oli 7 ja Lillebror 4, JJ ööbis Linnas. Said rahulikult multikad ära vaadatud, hambad pestud ja Unistaja luges Lillebrorile ka unejuttu. Kui meie teatrist koju jõudsime, olid nad veel ärkvel, aga voodis ja eluga rahul. Ilma musi-kalli-paita on nad voodisse läinud muidu ka, aga siis on põhjuseks tavaliselt lastevanemate surmaväsimus või haigeolemine ja me oleme mingis zombistunud olekus ikka kodus olnud - huvitav, et vanemate väsimus ja haigus taanduvad täiesti, kui lapsel on mingi tõsisem häda käes, kas teil ka?

Hommikul üksi üles tõusnud - jah, muidugi on. See ei vaimusta neid, aga nad saavad hakkama. Ärkavad, helistavad, söövad, mängivad.

Terve päeva üksi kodus olnud - noh, ükskord hiljuti olime meie laadal, lapsed veetsid aega pannkooke küpsetades ja Mozartit kuulates. Muid asju tegid ka, hästi oli.

Terve öö üksi kodus olnud - ei mitte! Ma ei kujuta üldse ette, et nii noored lapsed ööseks üksi jätaksin. Noh, aga meid lapsevanemaid on kaks ja meil on ka tugivõrgustik olemas, kui vanavanemad ei saa aidata, siis mõne suurema koduga sõbra juurde saaks nad ikka viia. Hädaolukorras, kui meil näiteks Linnas olles auto katki läheb ja viimane buss on läinud, saaksid nad kindlasti hakkama.

Mitmeks päevaks üksi koju jätnud - samuti ei kujuta ette, aga hädaolukorra puhul tuleksid ikka toime. /teemaväliselt - Lillebror vehkis banaaniga, hüüdis käsilaste kombel: "Banana!" ja tuli mind kallistama. Just praegu. Kuidas saaks sellist last üksi jätta?/

Üksi elama jätta - ui jeerum, ma tahaksin, et nad kõik ka oma tulevaste peredega meil elaksid. Ei pea ju samas majas olema, meil on palju maad, igaüks võib endale maja ehitada, kui tahab*.

Mis asjaoludel kõik need alguses mainitud pered niimoodi lapsi üksi jätsid, ma täpselt ei tea, aga üksikvanematega mittearvestavad tööandjad on ainult üks faktor, ja ma tõesti arvan, et selline asi peaks olema riigi tasandil ära keelatud. Rohkem põhjusi oli siiski emmekeste peades - kujutlus, et kõige tähtsam on säilitada teatud elustandard (ma väga ei usu gutsimutsi kotis hoitava nutitelefoni ja geelküüntega emade juttu puruvaesusest) või et laps on suur küllalt, nüüd võib ema minna libahunti jooksma. Hirmus, eks ole. Samas ei tundu väikeses Eestis ka päris õigena muuilma komme pidada lastel 11. või 12. sünnipäevani pidevalt silm peal. Nii meie seitsmepoolene Lillebror kui tema seitsme aasta ja kahe nädala vanune Sõber käivad oma igapäevased käimised Linnas täitsa üksi ja pole muud hirmu, kui et telefon kaob ära just sel päeval, kui laps mänguväljakule ununeb (Lillebroril täna juhtus, õnneks ainult ununemine, mitte kadumine; Sõber on vist kohusetundlikum). Paari aasta eest kahe lennu vahel ühes Inglismaa külas ringi vaadates nägime, kuidas suured poisid vantsisid kambakesi ees, lipsud üle õla lehvimas, ema või hoidja tippis järel ja püüdis teha nägu, et teda pole seal. Meie lapsed sellise olukorra eest ilmselt aitäh ei ütleks, aga kooli- või ringitee on ikka midagi hoopis muud kui päris üksi jätmine ...

Kurb on nende laste pärast, kes peavad üksi hakkama saama. Õnneks ei ole lapsevanema pidev olemasolu toredaks inimeseks kasvamise ainuke eeldus. Ju need emmekesedki selle peale loodavad.
_____
*jahjahjah, ma tean, et nad valivad ise oma tee, aga ma ju võin unistada ...

Wednesday, October 5, 2016

Mida sa õieti terve päeva teed?

Ööinimese kellavaba hommiku kohta häbematult vara hakkab päike silma paistma. Mõtisklen parajasti, kas tõusta kohe või lasta veel üks nurr, ja kas mu kurk jääb haigeks või mitte, kui heliseb telefon. Õppealajuhataja, tunneb huvi, kuidas eilse lapsevanemaga läks. Jah, see oli "terve kooli mure" tüüpi olukord ja õppealajuhatajat ma eile ei näinudki. Kirjeldan, mis toimus, ise mõtlen, kas see asi siis nüüd nii põles ... Pärast taipan, et endiselt vihane vanem võis ju õppealajuhatajale või direktorile kaebama joosta, et tema last kiusatakse taga. Ega olegi kerge leppida sellega, kui juba õige mitmes inimene ütleb, et teie lapsel on tavakoolis halb, tuleb leida lahendus, kuidas ta oma andeid saaks näidata (antud juhul soovitan mina väikeklassi, mida meie koolil ei ole).

Kohvi- ja pudruvesi keema, ahi kütte. Lastetoast leian kolm pidžaamastatud last, ühe triibulise kassi ja palju laialiloobitud riideid. Urr. Õues pesu riputades võitlen voodilinaga, mis muudkui mulle otsa näkku puhvib ja lehvitab, ja mõtlen, et nii selget põhjatuult polegi nagu ammu märganud.

Hommikusöögiks pakutakse putru moosiga. Pärast sööki loeb Lillebror oma kaks lehekülge käsilolevast Muumitrolliloost ja teeb selle järel ülesandeid hiirtega töövihikust (hiired on sees, mitte peal). Unistaja ja Jõugu Juht toimetavad loodusõpetusega, loevad natuke inglise keelt ja asuvad siis arvutama. Mina jõuan selle aja sees kerida kerimist vajanud lõnga ja nõeluda portsu nõelumist vajavaid sokke. Mees ajab mingeid asju arvuti taga.

Siis läheb ahi kinni ja lapsed jäävad oma arvutamisi lõpetama. Mees ja mina läheme Linna hambaarsti juurde, sest kahjuks võtab meie arst ainult kolmapäeviti vastu. Pärast puurimist ja plommimist käin kähku raamatukogus, võtan muuhulgas Justin Petrone kolmanda Eesti-raamatu ja jõuan seda veel parkimisplatsil autos istudes lugeda, kuni puuritud ja plommitud Mees saabub. Ma saan aru küll, et "Minu Eesti" kõik osad on kirjutatud natuke üle-võlli-stiilis, aga eks see ahjukütmise-lugu kergelt tulnukalikult mõjub. Et mitte öelda "stereotüüpne ameeriklane, kes millegagi hakkama ei saa" - nagu ta seal ise mainib, on ta ju kirjanik, mitte metsamees. Huvitav, kas mõni mitte-suurlinlasest ameeriklane kohaneks Eesti oludega kergemini või oleks suurlinlasest kohalikum ... eeee viienda põlve tallinlane, näiteks? maaoludes samamoodi hämmingus? Seda peaks tegelikult BA käest küsima, see on üks armas USAst tulnud misjonär meie koguduses. Kruusatee peale ta igatahes suvel ära ei minestanud. :)

Käime veel poes ja poes ja poes. Meil on vaja jalatsiriiulit number kaks, selle jaoks saab mingeid laojääke ja praakpuitu (no mis on inimestel oksakohtadega?) Kantpuu poest Turu tänavalt. Kohe järgmise ukse taga on mingi pankrotivara pood või midagi. Saan kaks poistemütsi, sest JJ-l on vaja ja Unistaja on oma mütsi ka hirmsasti ära venitanud. (kodus leiab Lillebror, kellel on vähemalt neli mütsi, et ainult kahe mütsi ostmine oli hirrrrmus ebaõiglus) Tee peale jääb Prisma, kus uurin muuhulgas, kas ja millal poisslaste talvejoped müügile saabuvad, näha on ainult puhvaikad. Öeldakse, et vaadaku ma spordiosakonda. Joped on seal küll ilusad, aga tulevad koos lumepükstega, mille vajalikkus on ebamäärane ja komplekti hind on iiiiiiiiiiik. Jääme lootma, et me selle mõistliku talvejope ikka veel enne lund leiame.

Enne kojusõitu põikame läbi minu vanemate juurest ja tõstame peale õunamahla-atribuutika. Laupäeval teeme sügis- ja taliõuntest mahla, sest niisuguses koguses niisama-õunu me ära ei söö ega ladusta.

Kodus on lapsed paari päeva jagu puid sisse kandnud, koolitööd lõpetanud ja oma puhtad ja kuivad riided ära pannud. Sööme kähku võileiba, sest korralikuma söögi tegemine võtaks liiga palju aega. Nööril olnud pesu on täitsa kuiv, aga tuul puhub endise jõuga. Uhhh.

Panen kokku ühe roosa kaltsuvaiba värvid. Loodan selle vaiba kududa homme õhtul, aga siis pole mul päevavalgust, mille käes värve vaadata. Siis koon viimase lõngavaibakese ja lõikan kanga maha. Selleks ajaks on lapsed jälle oma raamatute juurest liikvele läinud. Jõugu Juht aitab Mehel mahlamasinat auto pealt maha tõsta ja Unistaja toidab kasse. Äratatagu Lillebror, kes on taas raamatu juurde magama jäänud (seda tegid meil vanemad poisid 7-aastaselt ka). Tegeleme kunstiga. Unistaja ja Lillebror maalivad, JJ lõikab papist lehekujulisi šabloone. Siis joonistab päris lehtede kujud paberile ja hakkab lehti viltpliiatsitega värvima ... joonistab leherootsud vahtralehele tammelehe järgi. Ui jeerum!

Õhtusöögiks pakutakse suvikõrvitsa-carbonarat Jamie Oliveri moodi. Isegi zucchinipõlgur Mees arvab, et kõlbab süüa küll. Siis sorteerin juba küpsenud tomatid veel roheliste hulgast välja ja valmistan natuke sidrunikreemi. Seda me armastame küll kõik.

Lapsed vaatavad oma õhtuseid saateid. Mees tuleb appi ja ajame uue kanga üles. Siis pakutakse unejutuks paar peatükki Kästneri raamatust "Veel üks Lotte" ja mina panen veel kanga niide.

Tuesday, October 4, 2016

On säutsutud ...

Pahuruse vastu või selle profülaktikaks tarbin siin ja seal netiavarustes blogisid. Üks hiljutine avastus Frau Nessy Dortmundist postitab muuhulgas aeg-ajalt oma lemmiksäutse. Ma ise Twitterit jälgida ei viitsi, ausalt, kui palju sotsiaalmeediat suudab üks inimene vastu võtta? Aga otsustasin Teile seal teisel pool ekraani teha väikese valiku Nessy lemmiksäutsude hulgast. Endal ka ehk kunagi edaspidi hea üle lugeda ja muiata.

**
Algklassides küsis õpetaja, kelleks ma tahan saada. Vastasin, et tahan teiste töötegemist pealt vaadata. Nüüd olen anestesioloog.
*
Minu hauakivil seisku: "Ikka veel surnud, aitäh huvi tundmast."
*
Ei, ajarändur. Lendavaid autosid meil pole. Aga tanklakempsudes on väikesed masinad, mis karjuvad märgade käte peale.
*
Spinatijääkidega küpsetusvorm kvalifitseerus kolmandale ringile nõudepesumasinas.
*
Ma kannan prille, et ma saaksin nad koosolekutel eest võtta ja üht sanga suus hoides öelda: "Keeruline, aga me proovime!"
*
"Sulle ju meeldib õmmelda, eks ole?"
"Jah?"
"Kas sa minu õmblusmasina võiksid ära parandada?"

Nüüd ma tean, kuidas informaatikud ennast tunnevad.
*
"Emme, ma olen koer, MIAU!"
Siiski mitte andekas.
*
Naabrite koera nimi on ilmselt Amy Ei. Kummaline nimi.
*
Võiks avada pagariäri, kus kuklite nimetused on kohe algusest peale "see seal" ja "see tolle kõrval"*.
*
Tahaksin, et üksainukegi kord üks juhuslik number 1 ja 10 vahel ka minu peale mõtleks.
*
Mõne soengu ja habeme puhul ei saa tõesti aru, kas mees on 25-aastane hipster või väga halva maitsega 50-aastane.
*
(jaanuari alguses) Kolleeg tõi oma viimased jõuluküpsised tööle: "Siin süüakse ju kõik ära."
Tahtsin solvunult vastata, aga suu oli täis.
*
Kas te neid nunnusid loomakesi teate, mida lapsed nööri otsas järel veavad? Pardid, jänkud, koerad ... Minu pojal on neljane pistikupesa.
*
Kui ma oma uute libisemisvastaste sokkidega läbi korteri kõnnin, kostavad minu sammud vaikselt "tipp-tipp-tipp", ja lõpuks kõlan ma nii armsasti nagu ma olen.
*
Vanaisa ohverdab oma kuuldeaparaadi patareid lapselaste häält tegeva mänguasja jaoks. Mõlemad võidavad sellest.
*
Kusagil on paradiis, kus kadunud sokid elavad õnnelikes suhetes mitte millegi peale sobivate säilituskarbikaantega.
*
Õnneks on meil seinas nagi. Tänu sellele teab poeg alati, kus ta oma jaki põrandale vedelema peab jätma.
*
Laps kirjutusmasina kohta: "Kui lahe saab üks asi olla? Sellel on integreeritud printer!"
*
Sügispäikeses veel kord kirjudes lehtedes jalutada, ei mingeid kohustusi ja viiekuune uinak ees ootamas. Siilidel on vast elu!

___________
*selle säutsu tekkimisele olen hoolega kaasa aidanud, sest kukli- ja saianimed, mis sakslasele arusaadavad, ei tähenda minu jaoks sageli mitte midagi ... ja ma arrrrmastan pagariärisid erinevates Saksamaa osades, kus on kõikjal ka kuklinimed kohaliku murraku järgi määratud ...

Monday, October 3, 2016

Totter Ameerika komme

... või kelle iganes. Igatahes mitte mõistlik ja minu meelest mitte kohalik.

Ühesõnaga, Mees otsib natuke tööd. Kollitustega on nagu on, aga meil on vaja uut katust ja väheke stabiilsem sissetulek kuluks ka ära. Vahelduse mõttes on tore küll pikem vaba periood, eriti kui võrrelda kahe aasta taguse ajaga, mil tal oli teinekord 36 akadeemilist tundi nädalas ... aga nojah, hõre on.

Aga. Peaaegu kus iganes tahetakse motivatsioonikirja! Teate küll, Rincewind sattus ka eksamile, mille edukaks soorituseks tuli koostada luuletus õitsvate aprikooside vahel kappavast hobusest (või midagi taolist) ja võitja sai asuda tööle lampkastide tühjendaja abina. Probleem on selles, et mina või ükskõik kes muu grafomaan tekitaks isikupärase, motivatsioonist nõretava ja uhke motivatsioonikirja poole tunniga, aga praktilise anniga inimene ei tekita. Ma võin isegi küsimuse all oleva firma kohta taustauuringu teha ja sellesama kirja bossi isiklike huvidega vastavusse viia ... aga mis on sellisel juhul asja mõte?

Kunagi hästi ammu kandideerisin ma tööle ühte kooli - sest ma elasin illusioonis, et ma ikka peaksin oma kõrgharidust ära kasutama. Direktor või oli see õppealajuhataja - vist viimane, direktor oli seal pigem meeldiv - esitas mingil intervjuuhetkel küsimuse: "Miks just meie kool?" ja mina jäin talle lolli näoga otsa vahtima. No tõepoolest, ma ei olnud enam 20-aastane vallaline kodutu, kes on valmis kolima ükskõik kuhu ja seega asuma tööle ükskõik kus. Tegu oli ühega kolmest erialasest tööpakkumisest aasta jooksul mulle sobivas asustatud paigas, järelikult ma kandideerisin sinna. Mis vahet seal on, mis kool see on, ülemused ja ootused on niiehknii igal pool erinevad ja kõigepealt tuleb kohaneda? Ma oleksin sellise küsimuse mõttest aru saanud siis, kui oleksin kandideerinud sekretäriks, müüjaks või eee koristajaks, neid tööpakkumisi tuleb uksest ja aknast, kui huvi on. Aga ma kahtlustan, et just nende käest ei küsita midagi taolist.

Ja minu jaoks on motivatsioonikiri ja küsimus, miks just meie asutus, ühtviisi totrad. Kui inimene juba kandideerib, ju talle siis sobib see asutus ja ta on huvitatud seal töötamisest. Oma saavutusi üles lugeda ja lubada, et ma hakkan teil imet tegema ja tõstan teie asutuse efektiivsust ühe kuuga sada protsenti - või midagi taolist - oleks lihtsalt sündsusetu. No vaadake seda näidist (kõige alumine). Udu pluss enesekiitus pluss komaviga. 

Ma siin soovitasin Mehele, et kuhugi kandideerida otsustades võikski kirjutada, et "teie poolt pakutav töö tundub minu oskustega sobivat, juhul kui te mind tööle võtate, siis ma ka töötan ega kuluta aega jaburate enesekiituste koostamisele". Kardetavasti ta seesugust teksti siiski kellelegi saata ei julge, aga kesse teab, äkki on personalijuhtidel* juba tüdimus lillelistest, perfektse vormistusega tekstidest teemal "olen ilus, tark ja osav" ja mõni neist tahakski kedagi, kes uduajamise asemel tööd hakkaks tegema?

_________
*kas personalijuhid olid ka selle laeva peal, kus juuksurid ja projektijuhtid ja telefonimüügiagendid? Minu meelest Douglas Adamsil, aga ma ei tea enam, millises "Pöidlaküüdi teejuhi" raamatus.

Sunday, October 2, 2016

Ootamatu oktoober

Päris intensiivne september oli. Enamasti tore, aitäh. Täna taipasin, et ups, meil on nüüd oktoober - kalendrilehe vahetasin küll juba reede õhtul ära, aga see oli niisugune automaatne tegevus, mis mälus erilist äramärkimist ei leidnud.

Tegelikult pidanuks me täna olema Kuurortlinnas Teise Vanaisa juubelil, aga Teine Vanaisa olevat hoopis otsustanud oma sünnipäeva puhuks ära põgeneda ja endale lõunamaareisi kinkida. Teine Vanaema nimelt, kui ta veel elas, ei tahtnud kuhugi reisida, et hakkab paha ja palav ja ... siis oli hilja.

Selle asemel olime kirikus ja saime teada, et paari nädala pärast oleme Kuurortlinnas hoopis saksa sõprade grupile giidi tegemas, Professor ütles, et meie tehku. See saab olema puhas rõõm, loodetavasti ei saja. Ritsik, ma kirjutan Sulle sel teemal, vajame natuke nõu söögikohtade ja muu taolise osas.

Veel juhtub oktoobris ... ei teagi, mis. Peale juubeli tagantjärele pidamise ja Mehe sünnipäeva nagu pidusid ei ole tulemas, ma arvan, et pastoriperre katsikule läheme alles millalgi novembris-detsembris, kui uus ilmakodanik juba ära on sündinud ja pere uue rütmiga kohaneda on jõudnud. Karbi lihapallidega võin pastoriprouale küll ukse vahelt sisse pista, kui nad haiglast koju jõuavad, aga enne peaks lapsuke üldse sündima hakkama ... (meie koguduses on beebibuum, kolm last sündis suvel ära, aga vähemalt neli kõhtu veereb ringi ja kesse teab, äkki on kuskil veel mõni salakõht, meil neid noori abielunaisi jagub)

Hulk taliõunu tuleks veel puust alla võtta, eilne torm ei teinud neile midagi ... ja leida koht, kuhu neid ladustada, Vanaema tegi väga piinatud ja peenikest häält, kui ma ütlesin, et me tooks ikka veel juurde. Kui keegi taliõunu tahab, andke teada. Üks peenratäis porgandeid on ka veel õues. Peenratäieks on seda muidugi vale nimetada, sel aastal ei kasvanud meil ükski juurikas, aga noh, pirukaporgandit ikka saab. Üheksa kõrvitsat on ka veel õues, ja kasvuhoones mitu kilo rohelisi tomateid. Neid viimaseid toon ma esimeste värvivihjete peale ikka tuppa järelküpsema, valmivad küll. Mehed niidavad muru, on mingi lootus, et enne lund saab aiale täisringi peale - aga kes nende tormidest ja õunaraskusest murdunud okstega tegeleb, mina ei tea, kardetavasti jäävad kevadeks.

Käsiloleva kangaga loodan neil päevil lõpuks valmis saada, aga uus kangas juba ootab. Seekord kaltsuvaibakangas, vast 55 cm lai - gobelääniteljega ei saa laiemat! Kudumist ootab seltskond sokke ja Vanaema lõngavarudest ilmus välja ilus punane lõng, ma saan kampsuni.

Laste trenniajad ei ole ikka veel õigeks loksunud, meile kohe üldse ei sobi, et võimlas on remont ... ja mis asjaoludel tehakse kooli võimlas remonti sügisel, mitte suvel, sellest mina aru ei saa. Ja nüüd kutsuti poisid veel ka keeleoskajate saksa keele ringi, mis jookseb kokku Lillebrori loodusringide ja suuremate õige trenniajaga ... noh, uuel nädalal saavad nad igal juhul minna, eks näeb, mis edasi saab. See logistika on paras peavalu küll, ma isegi saan aru, miks lastega inimesed tahavad elada linnades ja vallakeskustes. Aga meil siin on vaikus ja rahu ja alates umbes lõppevast nädalast ka asfalttee. Mitte päris asfalt, mingi säästuvariant, aga ikkagi ei ole see enam kruusatee*! Vaikselt, õige vaikselt jõuab tsivilisatsioon ka metsaküladesse.

______
*noh, meie koduni viiv 500 meetrit on, aga siiani oli suur tee ka kruusakattega, enam ei ole.