CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, October 7, 2016

Kuidas kasvatada vanainimesi?

Vanaema oli täna hommikul pahas tujus. Ise ka ütles, et ärgu ma pangu tähele. Õnnetuseks panin ma tähele küll. Vanaemal oli Midagi Öelda, seda on raske tähelepanuta jätta.

"Ja miks sinu Mees meile kunagi puid ei lõhu?"

On täiesti asjakohane, et täisjõus mees lõhub eakatele sugulastele puid. Pealegi oli Vanaisal ju poole aasta eest insult. Ja pealegi on Vanaisal veendumus, et jämedamad halud on paremad halud, see tähendab, et ta ostab alati sellised "lõhutud" puud, mida mina tõstagi ei jõua. Asjakohane ei ole küsimuse vorm.

"Ema, kas sa oled talle öelnud, et vaja on lõhkuda?"

"Ei, milleks, ta võiks ise ka midagi märgata."

Nojah. Kui Mees ise midagi märkab ja hullem veel, ära teeb, on Vanaema ja Vanaisa hirmus solvunud - tuleb siia ja hakkab meie elu korraldama, ise poisike alles! Kui aga öeldakse, millist abi vaja, teeb ta alati seda, mis vaja on, ja teeb hea meelega. Vanaema üks argument on muidugi veel, et Mees on keldrisse minekuks liiga puhtalt riides - me tõesti ei vea tööriideid autos kaasas, aga kui mingi koledam jope sinna Vanaisa kahekümne kuue ja jope kõrvale jätta, siis jääb see juba nädala pärast jalgu. Tegelikult ei ole üldse nii lihtne ennast puuhoidmise-keldris ära määrida, selleks peab ikka vaeva nägema ... ja riided on tavaliselt pestavad.

Oeh. Siis oli mu emal veel midagi öelda Jõugu Juhi juuste teemal. Tal on nende kohta alati midagi öelda. Mina ei tohtinud lapsena väga kaua midagi öelda kahe tobeda patsi kohta, ja siiamaani ei tohi ma midagi öelda juukselahu kohta, mis mulle nii umbes 10 kohustusliku patsiaastaga eluks ajaks pähe kammiti ja millega võitlemisest ma nii umbes 22-aastaselt ka lõpuks loobusin. Muidugi, mina peaksin olema ja olengi tänulik, et mulle õuuuuuuudset kaheksakümnendate potisoengut pähe ei lõigatud, aga ikkagi ... Põhimõtteliselt.

JJ nuuskas nina ära. Eks me õhtul räägime nendest juustest, ära võib lõigata küll, aga JJ peab ise tahtma, mitte ei pea Vanaema näägutamisele ja mõnitamisele alla andma. Seda arvab ta ilmselgelt ise ka.

Aga. Mu ema on 78 ja isa 83. On selge, et nende füüsiliste ja vaimsete võimete piirid hakkavad kitsenema - isa suguvõsa kohta ma ei tea täpselt , aga ema poolt on vanadusnõtrus teadaolevalt käinud üle põlve, mu ema võib siis olla see põlv ... Sest tema vanaema Hildegardi surmaootamist mäletan ma lapsepõlvest väga hästi - vanavanaema jalad enam ei kandnud, soolestik oli ebausaldusväärne (ajal enne täiskasvanute mähkmeid!), mõistus umbes nagu alla-aastasel lapsel, aga keha elas ikka edasi. Hildegardi ema ja tütar - Vanamamma Ann ja minu vanaema Mahti - olid mõlemad lõpuni selge mõistusega.

Ema teab seda ise ka, mis saatus teda teoreetiliselt oodata võib. Kui väga raske võib olla elada sellise teadmisega, märgates, et jõud hakkab hääbuma, ja see sakslane, kes salaja asju peidab, ajab ka sokikanda vussi, ei suuda me ilmselt keegi ette kujutada. Natuke eemalt ma saan sellest aru, aga ebaõiglaste süüdistuste hetkedes on raske.

Kurb on ja nendes hetkedes tahaks võtta pesakonna, et põgeneda kuhugi kaugemale, nii et suhtlus Vanaemaga olekski harv ja jällenägemisrõõmsalt pannkoogine. Samas - kuidas nad hakkama saaksid? Talv tuleb, lumi sajab ... Kui me leiaksime kellegi asjaliku tudengi, kes oleks valmis lumerookimise ja puulõhkumisega lisaraha teenima, kesse teab, kas Vanaemale selle noore inimese nägu meeldiks? Meie poolt palgatud lapsehoidja ta ükskord ajas minema, sest nägu ei meeldinud ja hoidja viis lapsed (Vanaemale mitu korda räägitud kokkuleppe kohaselt) mänguväljakule ...

Võimaluse korral saage rohkem lapsi kui üks, siis ei pea see ainus vanemate kõrgesse ikka jõudmisel ennast oma unistuste ja vastutustunde vahel lõhki rebima. Ausalt. Ma olen kogu oma kurvastuses nii väga tänulik, et meil on kolm last.

Edit õhtul: Pärastlõunaks oli Vanaema meeleolu paranenud, käärisime Lillebrori asjatundliku abiga kaks kangast ja rääkisime muiduasjadest. Lõpuks tuli jutuks üks sugulane, kelle lapsed oodatava päranduse pärast juba ette kraaklema pidavat ja Vanaema ohkas õnnelikult: "Küll on hea, et mul ainult üks laps on, pole vaja kellegi vahel pärandust jagada." Nojah, erinevad vaatenurgad ... siis ma tutvustasin natuke oma vaatenurka, et näe, vastutus ja mõnest asjast loobumine, sest vanemate juurest pole ilus kaugele minna ... Vanaema ütles, ära räägi, muidu tuleb nutt peale. Kõige õnnelikum on ta jah siis, kui ma terve päeva seal veedan, aga oeh ... Eks me vaatame, mis sellest kõigest saab.

6 comments:

Nele said...

Ma natuke tean, mida sa tunned. Mul on üks esivanem juba üsna ammu vaimselt üsna halvas seisus. Algul "nad" jälgisid teda ja kuulasid pealt telefonikõnesid, hiljem solvus kui keegi oma kööki enda maitse järgi kardinad valis. Meil ongi läinud nii, et lähisugulased temaga üldiselt ei suhtle, keegi ei jaksa lõputult solvanguid ja "õigesti elamise õpetusi" rahulikult taluda.

reet said...

Mnjah, nii hull ei olnud ka minu vanavanaemaga, aga üks muu lähedane inimene on juba palju aastaid hädas, sest "naabrimees jälgib teda" ja nagu tema tütar ütles, ema kardab omas kodus elada. Nooremast peast oli hästi armas inimene.

Alice said...

Kas su vanaema nimi oligi lihtsalt Mahti? Küsin sellepärast, et minu vanaema nimi on ka Mahti, aga tegelikult passi on Magdaleena (ma tegelikult ei teagi kas tal üldse passi praegu on :)

reet said...

Magda oli tegelikult. :)

Kylli said...

Teil tundub kirjelduste järgi päris suur maja olevat - kas poleks lihtsam vanemad enda juurde kolida? Kui muidugi annab mingeid vettpidavaid reegleid kokku leppida? Me elame üsna sarnastel põhjustel koos ämmaga ja seda ma ütlen, et ehkki ühe katuse all pole teinekord kõik ka just meelakkumine, siis sisuliselt kahe majapidamise samaaegset haldamist ma ka ette ei kujutaks ... Vanade korterisse kolimine ei tule ilmselt ka teie puhul kõne allagi (nagu minu ämmagi puhul ... :))?

reet said...

Vanemad ei soovi esialgu kuhugi kolida, eriti mitte maale, sest siin on alati pime ja porine, ütleb minu ema. Et öösel ja jalgsi kellelgi kuhugi minna ei ole, ei ole argument.
Meil on palju ruutmeetreid küll, aga elamiskõlblik on sellest ainult neli suurt tuba, neist kaks läbikäidavad. Nii et praegu ei oleks see kokkukolimine niiehknii mõeldav, paari aasta pärast ehk ...

Post a Comment