CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, October 15, 2016

On see vast päev. Kaks päeva.

Pikk ja tihe tööpäev, pikitud karja ootamatute sündmustega.

Kodus pakuti enam-vähem gripis Mehe seltskonda - pärnaõietee, liitrite viisi. Enam ökomaks ei saa üks tee minna, korjatud käsitsi tarbimiskohast 30 meetri kauguselt.

Kell 10 õhtul on kolm poisslast just saanud musi-kalli-pai, kui saabus nutune Lillebror - rinnus on hirmus valus! No ikka nii valus, et on, süda klopib kah nii, et väljapoole on näha ... Südamerikkega lapse puhul tähendab selline olukord kiirabi kutsumist. Lapsevanemad ei saa ju kah aru, mis asi seal lapse sees valutab, ja vastu ööd ei saa ju õieti jälgida kah, mis lapsega toimub, peaks magama või midagi ette võtma. Ma küll arvan, et kiirabiarstide jaoks on meeldivam uurida pisikest sõbralikku, kuid õnnetut last, kui näiteks lappida kõrtsikakluse tagajärgi, aga ikkagi ... Selgus, et äreval hetkel ei mäleta ma hädaabi numbrit. Mees mäletas.

Kiirabi tuvastas, et süda klopib jah, vererõhk on enam-vähem, aga vaat EKG sakid ei ole sellised, nagu kiirabiarsti meelest peaks. Lähme lastehaiglasse, seal vaatavad spetsialistid üle. Nüüd sai Lillebror ka oma kiirabiauto-sõidu. Valu vastu manustatud ibuprofeen hakkas Linna jõudes mõjuma, Lillebror keeras ennast kanderaamil kõhuli ja nautis öise Linna tulesid rõõmuga, aga liikumine ja elu üldse oli ikka AIA!

Keskööl on lastehaigla vastuvõtus väga vaikne. Õde klammerdab lapse masina külge, arst tuleb, vestleb, katsub. Lillebror kustub tasapisi, sest kesköö ei ole ka meie peres laste loomulik ärkvelolekuaeg. Arst arvas, et valu tuleb pigem mingist lihasest ja EKG sakid on Lillebrori südamelugu teades päris tavapärased, aga võtke ikkagi lähipäevil oma kardioloogiga ühendust ja teeme igaks juhuks vereproovi. Vereproov, selgus, oli valus, aga mitte nii valus kui valu rinnas. No aga kui lihas, siis lihas, me nüüd läheks koju, kui lubatakse. Lubati.

Enam-vähem gripis Mees tuli meile järele, koju jõudsime kell 2 öösel ... Lillebror oleks maganud ükskõik kus, aga mina poleks haiglas üldse magada saanud. Kodus ma ikka poole tunni kaupa tukkusin. Hommikul oli Lillebror reibas ja teatas, et olevat ärgates arvanud ennast ikka haiglas olevat, aga siis vaatas ringi ja tundis ära, et on kodus. Kuidas ta koju sai, ei tea. (vihje: ühest emmejõust jätkub veel 22,8 kilo kaaluva poisslapse ja Pingu kandmiseks, kui hädasti tarvis)

Kell 11 pidime asuma teele Tallinna lennujaama, et võtta vastu seltskond sakslasi sõpruskogudusest. Unistaja läks Sõbra poole, kelle vanemate tööasjad nõuavad vahel ka laupäeval poja üksijätmist, ülejäänud kaks jäid koju. Me pidime PLNi kohaselt kell kuus tagasi olema.

Umbes Siniallikate juures sai Mees sõnumi. Rongi hilinemise ja suure rahvahulga tõttu lennujaamas jäime lennukist maha, tuleme järgmise lennuga kolm tundi hiljem, tervisi, Rolf. Oeh.

Veetsime siis Ülemiste Keskuses mõnusasti aega. Loendasime ühes selle paljudest koridoridest pundis koos vähemalt 17 kingapoodi. Mis loogika selles on, ma ei tea, aga ma ei tunne kaubanduse nippe ja nõkse kuigivõrd. Käisime Chopsticksis söömas - aitäh, hea söök oli ja meeldiv teenindus. Mees hakkas hääletustuma, aga vähemalt ei olnud tal palavikku.

Siis kulgesime lennujaama. Professori renditud buss ootas Ülemiste Keskuse parklas (jah, nii peened oleme, et sõidame terve tee Tallinna sohvriga). Lennujaamas vaatasime siia ja sinna, lennuki saabumiseni oli aega ... ja siis vaatasid mulle ühe halli sagrise tuka alt vastu tuttavad silmad. Ma tavaliselt ei vahi võõrastele meestele otsa, aga seekord oli kohe vaja vaadata. Möh? Täitsa tuttav mees oli, aga mis asjaoludel ... te pidite ju lennukist maha jääma ... kus teised on? Teised lendavad, mina üksi jõudsin õige lennuki peale ... Helistasin siis sõber Meremehele, tema ütles, et lennujaamas on inimesed kohe vastas, aga noh, siin oli vähemalt WiFi ... Meremehe ja Professori omavahelisel suhtlemisel oli tekkinud "rikkis telefoni" efekt ja meieni ei olnud jõudnud info, et üks kaugetest külalistest juba vajaks vastuvõtmist! Kole lugu, õnneks on A. ilmselgelt väga kena inimene.

Siis nägi Mees aknast Lufthansa lennuki kõhualust. Kohe tulevad! A. arvas, et nüüd nad tulevad kindlasti kümneses grupis, et keegi enam ära ei kaoks. Tuli mitmesegaseid inimesi, sõdurlikult marssiv rühm asiaate ja parv teismelisi. A. arvas, et äkki vahetusõpilased ja küll on tore vaadata, kuidas lennujaamas inimesed üksteist nähes rõõmustavad. Lennuki maandumisest oodatud külalistega kokkusaamiseni läks ligi tund aega, kujutage ette. Siis me kallistasime ja mõne inimesega tutvusime. Ja siis me olime bussis.

Teatavasti on pealinna ja Linna vahel kah oma kolm tundi bussisõitu. Ja pärast oli vaja veel korraks külalistega maha istuda, Professor organiseeris. Lillebror ja Jõugu juht olid kodus rõõmsad ja tegid telefonis toimetulevate laste häält. Unistaja tellisin külaliste hotelli juurde, aga hilja tellisin - kui meie bussist välja astusime, traavis Unistaja alles üle "tuledega silla". Kappasin vastu, sest väike poiss õhtul kell kaheksa pimedal ajal linna vahel on väike poiss pimedal ajal linna vahel, noh.

Unistaja esitles ennast korrektses saksa keeles. :) Restoranis tellis Mees Unistajale kohe friikartulid, et toidame lapse ära ja laseme jalga ... pärast tunniajalist toiduootamist läks Professor letist küsima, mis toimub. Arutasime laua taga, kas võetakse alles kartuleid ja tapetakse siga. Vähemalt olid külalised paiga õhkkonna ja toidu maitsega rahul. Toit nägi tõesti hea välja ja viinamarjamahl on seal Big Benis ka head sorti, aga see ooteaeg ... Unistaja friikartulid toodi viimasena, ometi võiks ju arvata, et lapsele tuuakse kõigepealt ... Me võtame järgmisel korral sinna sööma minnes paksud raamatud kaasa, et toitu oodates midagi teha oleks. Urr. Mees püüdis oma kadunud häält kohvi abil tagasi tuua, aga kohvikoor oli müre või midagi, igatahes läks tal ikka mitu tassi proovimist (ja vaene ettekandja muudkui lippas edasi-tagasi), enne, kui koor kokku ei läinud. Mehe hääl kadus täiesti ära, kui keegi leiab, suunake palun lahkesti tagasi.

Ühesõnaga, koju saime kell kolmveerand üksteist või umbes nii. Nende sakslaste eest hoolitsemine, giiditamine ja muu taoline on küll puhas rõõm, aga ma tahaksin järgmised päevad veeta ilma müstiliste haiguste, mahajäämiste ja ärakadumisteta. Esmaspäeval läheme Kuurortlinna ja siis on veel paar õhtusööki või midagi taolist.

2 comments:

Alice said...

See Lillebror südame asi on ikka hull küll :( Mul tuli juba lihtsalt lugedes hirm peale, ma ei kujuta ette mida teie seal veel tunnete. Kui tihti tal süda juksib? Sa oled kirjutanud, et ta ei tohi rabeled ja sportida, aga kas mõnikod hakkab ka ilma rabelemata valu tegema? On tal lootust sellest välja kasvada?

reet said...

Eriti tihti ei anna teada ja nagu selgus, võivad need hoopis mingid lihasevalud olla. Perearst ütles küll, et valud võivad ka südamest olla, eks ma võtan kardioloogiga ühendust.
Ma polegi sellest väljakasvamise-asjast aru saanud, kardioloogi kulm on igatahes igal aastal vähem kortsus. :) Aga hirmutav on see asi jah.

Post a Comment