CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, October 6, 2016

Üksinda kodus?

Tööasjus olen ikka aeg-ajalt kuulnud, kuidas teised vanemad oma lapsi koju jätavad. Kahjuks jäävad meelde ekstreemsemad juhud, nagu ...

11-aastane laps jäeti üksi elama.
6-aastane laps jäeti igal ööl üksi koju, sest ema töötas öövahetuses.
9-aastane laps pidi olema mitme päeva kaupa üksi, samuti ema töö tõttu.
7- aastane ja 5-aastane pidid hommikuti ise tõusma ja lasteaeda minema, või siis õhtupoole ise ennast magama panema - ema töötas vahetustega.
10-aastane jäeti nädalaks nooremate eest vastutama, pisim vaevalt mähkmetest väljas.
13-aastane tüdruk jäeti nädalateks tudengieas, peohimuliste vendade vastutusele.

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga minul ajavad need olukorrad juuksed püsti. Isegi kui meil ei oleks ahikütet ... Muidugi, kõigis neis peredes oli ainult üks vanem, aga õiget pole selles midagi. Hakkasin mõtlema, kui kauaks meie lapsi üksi jätaksime?

Õhtul omapäi magama läinud - on, üks kord, Unistaja oli 7 ja Lillebror 4, JJ ööbis Linnas. Said rahulikult multikad ära vaadatud, hambad pestud ja Unistaja luges Lillebrorile ka unejuttu. Kui meie teatrist koju jõudsime, olid nad veel ärkvel, aga voodis ja eluga rahul. Ilma musi-kalli-paita on nad voodisse läinud muidu ka, aga siis on põhjuseks tavaliselt lastevanemate surmaväsimus või haigeolemine ja me oleme mingis zombistunud olekus ikka kodus olnud - huvitav, et vanemate väsimus ja haigus taanduvad täiesti, kui lapsel on mingi tõsisem häda käes, kas teil ka?

Hommikul üksi üles tõusnud - jah, muidugi on. See ei vaimusta neid, aga nad saavad hakkama. Ärkavad, helistavad, söövad, mängivad.

Terve päeva üksi kodus olnud - noh, ükskord hiljuti olime meie laadal, lapsed veetsid aega pannkooke küpsetades ja Mozartit kuulates. Muid asju tegid ka, hästi oli.

Terve öö üksi kodus olnud - ei mitte! Ma ei kujuta üldse ette, et nii noored lapsed ööseks üksi jätaksin. Noh, aga meid lapsevanemaid on kaks ja meil on ka tugivõrgustik olemas, kui vanavanemad ei saa aidata, siis mõne suurema koduga sõbra juurde saaks nad ikka viia. Hädaolukorras, kui meil näiteks Linnas olles auto katki läheb ja viimane buss on läinud, saaksid nad kindlasti hakkama.

Mitmeks päevaks üksi koju jätnud - samuti ei kujuta ette, aga hädaolukorra puhul tuleksid ikka toime. /teemaväliselt - Lillebror vehkis banaaniga, hüüdis käsilaste kombel: "Banana!" ja tuli mind kallistama. Just praegu. Kuidas saaks sellist last üksi jätta?/

Üksi elama jätta - ui jeerum, ma tahaksin, et nad kõik ka oma tulevaste peredega meil elaksid. Ei pea ju samas majas olema, meil on palju maad, igaüks võib endale maja ehitada, kui tahab*.

Mis asjaoludel kõik need alguses mainitud pered niimoodi lapsi üksi jätsid, ma täpselt ei tea, aga üksikvanematega mittearvestavad tööandjad on ainult üks faktor, ja ma tõesti arvan, et selline asi peaks olema riigi tasandil ära keelatud. Rohkem põhjusi oli siiski emmekeste peades - kujutlus, et kõige tähtsam on säilitada teatud elustandard (ma väga ei usu gutsimutsi kotis hoitava nutitelefoni ja geelküüntega emade juttu puruvaesusest) või et laps on suur küllalt, nüüd võib ema minna libahunti jooksma. Hirmus, eks ole. Samas ei tundu väikeses Eestis ka päris õigena muuilma komme pidada lastel 11. või 12. sünnipäevani pidevalt silm peal. Nii meie seitsmepoolene Lillebror kui tema seitsme aasta ja kahe nädala vanune Sõber käivad oma igapäevased käimised Linnas täitsa üksi ja pole muud hirmu, kui et telefon kaob ära just sel päeval, kui laps mänguväljakule ununeb (Lillebroril täna juhtus, õnneks ainult ununemine, mitte kadumine; Sõber on vist kohusetundlikum). Paari aasta eest kahe lennu vahel ühes Inglismaa külas ringi vaadates nägime, kuidas suured poisid vantsisid kambakesi ees, lipsud üle õla lehvimas, ema või hoidja tippis järel ja püüdis teha nägu, et teda pole seal. Meie lapsed sellise olukorra eest ilmselt aitäh ei ütleks, aga kooli- või ringitee on ikka midagi hoopis muud kui päris üksi jätmine ...

Kurb on nende laste pärast, kes peavad üksi hakkama saama. Õnneks ei ole lapsevanema pidev olemasolu toredaks inimeseks kasvamise ainuke eeldus. Ju need emmekesedki selle peale loodavad.
_____
*jahjahjah, ma tean, et nad valivad ise oma tee, aga ma ju võin unistada ...

10 comments:

ritsik said...

Minu tutvusringkonnas on üks 8- ja 9aastaste laste ema, üksi kasvatab neid ja käib haiglas vahetustega tööl, lastekaitse tõstis kära, et lapsed üksi kodus. Siis lapsed käisid öösiti külakorda ühe ja teise kogudusepere juures, aga normaalne see olukord pole... Gutši- kottide ihaldamisega pole seal mingit pistmist, lihtsalt raske olukord, puuduv pere toetus ja vähe valikuid.

Pikajuukseline Ema said...

Meil on lapsed õhtuti vahel koos kodus, kui meie näiteks toidupoes käime. Varem vaatas neid suurem õde, aga suve hakul kolis ta omaette ja nüüd vaatavad 13 ja 11 neid 5 ja 3-aastast. Ahikütet pole.
Magama on üks kord vist üksi jäänud (meie enne keskööd koju jõudnud kinost), siis 11a magas 5a-ga samas toas ja 13 magas 3a-ga samas toas. Muidu jagame ka vanematele neid ühe või mitmekaupa välja, üksi koju ööbima jäämiseni on aega. Ma loodan, et veel palju aastaid aega :)
Mul on suguvõsas olnud üks laps, minust vanem praegu - tema oli ka üksikema kasvatada ja kooliajal lihtsalt õppis halvasti, isiksusehäired lõid kõik hiljem välja. Lõpuks tuli välja, kuidas ta magas kapis, kuna ei julgenud üksi olles tänavalt kostvate häälte pärast magada ja kartis, et keegi tuleb tuppa.. ja tal on tõsiselt raske suhelda, tööl käia, enda eest seista, oma elu eest vastutada. Nii kahju, aga midagi teha ka ei ole - nüüd, aastakkümned hiljem. :(

reet said...

Tjah, minu ema ei pidanud palju aastaid haiglas öövalveid tegema, sest tal oli oma eakas ema hooldada. Üpris väikesed lapsed peaksid olema samasugune põhjus - ja 8- ja 9-aastane on väikesed -, mida tööandja peaks arvestama.
Muide, minu gutši-kotte ihaldavad emad on kõik pigem lihttöölised, meditsiinis või näiteks sotsiaalalal nad ei tööta, ma ei teagi, kas ei piisa haridust või huvi.

Alice said...

Hakkasin kommentaari kirjutama, aga tuli nii pikk jutt, et kustutasin ära.

Mind ka ajavad sellised asjad kurjaks, aga eks see olene ka iga pere situatsioonist ja laste küpsusest.
Mulle tundub endale ka uskumatu, et mu ema lasi ja mu sugulased usaldasid minu hoolde 1 aastase ja 3 aastase kui ma olin ise mingi 10 või 11 aastane ja ma vaatasin nende kahe lapse järgi 2-3 pikka päeva nädalas (suvel). Mul endal ei olnud viga midagi, AGA praegu mõtlen, et kuidas ma küll nendega hakkama sain. Me elasime 3ndal korrusel ja ma veel käisin nende lastega ka õues (mingi aeg olime üldse maal suvilas). See on ikka suur vastutus nii väikeste laste eest hoolitseda, aga arvata võib, et kuna ma olin sel ajal nii noor, siis mul lihtsalt puudus see vastutustunne ja ju sellepärast siis ka ei tundunud nende järgi hoolitsemine raske tööna. Pigem mulle väga meeldis. Tegelikult mu emale vist see ikkagi ei meeldinud, et lapsed minu hooleks jäeti, aga ma nurusin, et ta ikka lubaks ja ta siis lubas :).

reet said...

Mina rookisin väikese sugulase "õnnestust", kui olin 10-aastane, ja ei tulnud üldse selle peale, et peaksin minema täiskasvanutelt abi otsima. No aga ma passisin teda mõned tunnid siseruumides, mitte terve päeva õues. Laste küpsus on jah väga erinev.

Kui Sa, Alice, tahtsid midagi öelda Inglismaa seaduste kohta, siis Inglise väikelinnad tunduvad mulle endiselt üpris turvalised - aga ega ma ei tea ju! -, kuid suurlinnades ei tahaks minagi, et väikesed lapsed üksi ringi jooksevad. Ma siin töö-linnaosas ka minestan alati valjusti, kui koolieelikuid üksi ringi lippamas näen, aga meie kodu lähedal alevis see üldse ei häiri, kui nad oma kuue korteriga kodumajade vahel kulgevad ja keegi ei paista peale passivat.

Alice said...

KOmmentaari esimene osa:
Pedofiilid on seal kus nad on ja nende eest ei ole kaitstud ei väikesed 'turvalised' väikelinnad, külad, ega ka suurlinnad. Kui haige inimene näeb juhust siis ta ka reageerib vastavalt, teda ei huvita mis kohaga tegemist on.

UK-s ei ole sellist seadust mis keelaks lastel üksi kodus olla, või tänaval üksi käia. Seadus ütleb, et kui sa jätad oma alla 12 aastase lapse üksi koju ja su lapsega juhtub midagi mis paneb lapse elu ohtu või kahjustab last, siis sind, kui vastutavat isikut, karistatakse selle eest.

See, et 12 aastastel poistel ema või hoidja koduteel kaasas käib on ikka väga harukordne nähtus siin Inglismaal. Keskastme koolis (11+ aastased) käivad lapsed ikka ise. Paljud algkooli viimase klassi lapsedki juba kui nad koolile piisavalt lähedal elavad. Väljaarvatud siis need kes tõesti koolist kaugel elavad, või kelle kooli ei ole võimalik ühistrantspordiga minna.
Nii et selle ühe näite puhul ei tasu üldistust teha ja kas see 'ema' oligi üldse kellegi ema? Võib olla keegi suvaline inimene.

Aga seda küll, et Eestis on lastel vabadust rohkem. Ma tean, et ka Eestis läheb pidevalt lapsi kaduma ja neid otsitakse politseiga taga, aga ma ei tea kui paljud neist on näiteks päise päeva ajal tänavalt ära varastatud, või kellegi pedofiili poolt ära tapetud, või niisama kodust ära põgenenud lapsed. Meil kahjuks on selliseid juhtumeid piisavalt, et muretseda ja mina ei usu et minu 7 (8,9 või 10) aastane oskaks või jõuaks karjuma või põgenema hakata kui keegi teda äkki tänavalt kuskile autosse tõmbaks. Sellised asjad juhtuvad isegi 14 aastastega, mis siis veel 7 aastastest rääkida.

Just paar nädalat tagasi tõmmati üks 14 aastane hommikul kooli kõndiv tüdruk keset üsnagi rahvarohket tänavat autosse. Tegu ei olnud suurlinnaga. Kaks mees vägistasid teda peaaegu 4 tundi enne kui tüdrukul õnnestus põgeneda.
http://www.bbc.co.uk/news/uk-england-oxfordshire-37503364
Arvatakse, et tegu on samade meestega, kes kolm päeva varem 19 aastast naist sexuaalselt ründasid.

2 aastat tagasi tapeti üks teine 14 aastane tüdruk Läti ehitaja poolt
http://www.dailymail.co.uk/news/article-3662106/Teenager-Alice-Gross-14-tied-foetal-position-naked-apart-one-sock-drugged-killed-sexually-motivated-attack.html

Paar aastat tagasi proovis üks mees ja naine siin meie kodu piirkonnas (ei ole suurlinn, vaid väga turvaline ja väikese kuritegevusega piirkond) 3 erineva algkooli juures lapsi varastada, aga õnneks kõigil kolmel korral õnnestus lastel kas vabaks rabeleda, või siis õpetajaid juhtunust teavitada. Selliseid 'sobivat juhust' ootavaid hulle on siin rohkem kui keegi arvata oskab. Tihti pargivad oma auto kuskile kooli juurde ja jälgivad autos istudes koolist tulevaid lapsi ning ootavad oma juhust.

Arvata võib, et selliseid ebaõnnestunuid katseid juhtub üsna tihti, aga ega siis nendest üleriigiliselt ei kuulutata. Meie piirkonna juhtumist saime me ka teada vaid kohalikust ajalehest ja meediast. Mis kuskil teises otsas Inglismaal või UK-s toimub ja kui tihti selliseid katseid ette tuleb ma ei tea, väljaarvatud siis kui kuskil laps ka sellise katse käigus kaduma läheb.

Alice said...

Kommentaari teine osa:
Mõnikord pole ka sellest kasu kui su vanemad sinust kas või paar meetrit eemal seisavad. Sel augustil näiteks väärkohtles üks mees kahte 6 aastast last Legoland mänguväljakul. Ma nägin telekast selle juhtumi lavastust ja täiesti uskumatu kui haigeid inimesi siin maailmas leidub. Kogu asi juhtus kinnisel mänguväljakul mänguväljaku majakeses mis asus ühe lapse emast vaid paari meetri kaugusel. Selle aja peale kui lapsed läksid juhtumist emale rääkima, oli mees juba kadunud.
http://www.independent.co.uk/news/uk/crime/legoland-sexual-assault-girls-attacked-windsor-theme-park-six-year-olds-a7187596.html

Või tihti juhtub ka selliseid lugusid lastega kes on läinud näiteks ostukeskuse tualetti. Üks vanematest ootab tualeti ukse taga koridoris, samal ajal käperdab pedofiil vetsus last.
Või on väärkohtlejaks hoopis su lapse sõbra või sõbranna üks vanematest. Sõidab autoga lapsest mööda ja pakub et viib lapse koju ära. Kuna tegu on sõbra vanemaga, keda laps tunneb, siis laps usaldab ja istub autosse ja pärast ei näe seda last enam keegi. 5 aastase April Jones-iga juhtus midagi sellist, aga see on nii jube lugu, et ma ei soovita isegi mitte lugeda.

Mul läks süda täitsa pahaks kui ma kuulsin seda lugu, kus üks isa oli lapsega poes ja laps kadus sel hetkel kui isa küünitas midagi ülemiselt riiulilt võtma. Üks sekund oli laps seal ja teine enam polnud. Terve suur pood otsiti läbi (Marks and Spencer). Õnneks on Marks ja Spenceri poes selline reegel, et kui keegi laps on kaduma läinud, siis automaatselt suletakse kõik poe väljapääsud. Õnneks oli, et laps siiski leiti lõpuks invaWC-st. Lapse juuksed olid lühikeseks lõigatud ja ta riided ära vahetatud...

Nii et jumal tänatud, et suurem osa vanemad ei lase oma väikestel lastel üksi tänaval kolada, sest siis oleks nende kaduma läinud või seksuaalselt väärkoheldud laste arv kohe kindlasti suurem.
Ühesõnaga, risk et midagi su tänaval üksi kõndiva lapsega juhtuks ei ole suur, aga kohe kindlasti tunduvalt suurem kui sama risk Eestis. Mina, nagu ka paljud teised emad, ei ole nõus seda riski oma noore lapsega võtma. Teine asi kui me lapsel oleks vanemad õed või vennad, kellega koos poodi või kooli kõndida. Kahte või kolme last on ikka raskem kuskile autosse või põõsa tirima hakata kui ühte ja eks sellepärast soovitatakse ka lastel pigem mitmekesi kui üksi koos kõndida.

Nii et nagu näed on tegu ikka täiesti teise ühiskonnaga ja kuna lapsed on harjunud just selle ühiskonnaga, siis kui eluolude sunnil ei pea algkooli laps üksi koolis käima hakkama, siis ei kurda keegi selle üle, et ta vanemad või hoidjad neid kooli viivad ja sealt toovad. Nagunii veedavad siin pered oma lastega koos palju rohkem aega kui ehk ühes tavalises Eesti peres ja seda mitte ainult turvalisuse pärast, vaid lihtsalt lastega peredel ongi sin kombeks koos igasugu asju teha ja igal pool käia :)

reet said...

Aitäh, et selle kommentaari ikka avaldasid! Ma lugesin paari päeva eest Brüsseli elu kohta käivat artiklit ja seal seisis ka, et alla 12-aastased (vist) lapsed ei tohi üksi liikuda. Ja mu sõbrannale kutsuti USAs politsei, sest ta laskis beebil terrassil magada, terrassiukse taga toas koristades - kinnise aiaga majas! Nii et see Inglismaa ei ole midagi ainuke koht, kus lapsi rohkem valvatakse kui Eestis, aga ma ilmselt ei lubaks ka suurlinnas või selle külje all elades 7-aastast üksi liikuma.

Et Eestis pidevalt lapsed kaoksid, pole ma märganud. Need, kelle kohta olen lehest lugenud, on enamasti ärapõgenenud lapsed või lihtsalt jooma kukkunud teismelised. Jah, mõnega juhtub koledusi ka, aga mulle tundub - ma ausalt ei ole seda asja jälginud -, et neid on pigem vähem kui neid teismelisi põgenejaid. Miks lapsed üldse kodust põgenevad või kuidas kõik need lood juhtuvad, on eraldi teema, aga on selge, et igal pool on kokkuhoidvaid ja mitte-kokkuhoidvaid peresid, ma usun, et Inglismaal samamoodi nagu eee Norras, Austraalias või Lätis.

Alice said...

Muidugi, muidugi, neid kodudest või lastekodu moodi asutustest põgenevaid lapsi on ka siin, aga seda ma silmas pidasingi, et Eestis (ma Postimehes ikka näen neid kadunud laste kuulutusi) pigem enemalt põgenevad lapsed ise, kui et keegi neid tänavalt ära varastab. Eesti muidugi meie mõistes ei anna isegi oma rahvastiku arvu poolest keskmise linna suurust välja.

Koduseinte vahel toimuv laste seksuaalselt ära kasutamine ja muidu vägivald on veel omaette teema, aga sellised vägivallad teisi lapsi ei puuduta.
USA on need seadused (erinevates osariikides küll erinevad) ikka väga ranged ja kohati hullud, aga eks need seadused ole ju selleks et lapsi kaitsta. Meie oskame ja meil on taipu oma laste eest ise hoolitseda ja eks meie sugustele on need seadused ja reeglid piiranguks, aga kaitset vajavad need lapsed kelle vanemad seda ei oska või suuda teha (pean siis silmas koduvägivalda ja hooletusse jätmist).
Pedofiilide network on aga nii suur ja ülemailmne, et politseil lihtsalt ei ole nii palju võimalusi ja raha, et pooltelegi lõpp teha. Kuulsin ükskord raadios ühe politseiniku intervjuud kus ta ültes, et ta pidi oma töökohta vahetama, sest ta lihtsalt emotsionaalselt ei suutnud iga päev sellega vastamisi olla, et pedofiilid tegutsevad, aga neil ei ole raha, võimalusi ja inimesi nende kõigi jälgimiseks ning kinni võtmiseks.

Loodetavasti jätkub Eesti lastel veel pikalt seda süütut vabadust.

reet said...

Jah, nõus.

Post a Comment