CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, November 23, 2016

Kui palju on palju?

Üks niigi vähesümpaatne inimene avaldas arvamust, et üks on ka ülearu. Nojah, meil on arvamusvabadus.

Meil on kolm. Meie tuttavate ja sõprade hulgas on üks kuni, kui ma nüüd õigesti mäletan, kolmteist (viimase perega suhtleme ülelombineti abil ja harva, pole päriselus kokku saanudki, sellepärast olen ma selle arvu suhtes veidi ebalev). Viimasel ajal on rohkem tulnud juurde number neljasid. Neist ühe puhul avaldas suurema vaeva nägija arvamust, et ikka väga suur vahe on eelmisega, ta ei luba veel midagi, aga viies pole välistatud. Kõik koguarvud on omas kontekstis täiesti normaalsed, sest nii sobib/on asjaolude kokkusattumisel kujunenud/on tahetud.

Lastest käib jutt. Tuletasin ülemusele vist eile meelde üht peret, kus lapsi lihtsalt sündis ... ja kuues laps olid kaksikud. Ülemus ohkas jahmunult. Nojah, ega mina ka ei kujuta ette elu seitsme lapsega - aga kui nüüd järele mõelda, siis tavaliselt ei ole lapsed kõik ühekorraga pisikesed ja sünnitama ei pea neid kah kimpudena, enamasti lisanduvad lapsed peredesse ühe- või kahekaupa. Ja isegi kui parajasti on periood, mil lapsed on üks, kolm ja viis aastat vanad (been there, done that) ja ema tunneb ennast pähklijänesena (üks tuttav tõi selle võrdluse, kui tema lapsed olid sellises vanuses), siis aitab teadmine, et kõik möödub. Lapsed kasvavad suuremaks. Ühel päeval avastad, et ei ole mitu nädalat kuuris käinud, sest kui öelda, poisid, tooge puid, siis nad toovadki. Lõhutud kujul. Või teevad lapsed söögi valmis, sest nad oskavad. Või saavad nad mitu tundi rahumeelselt oma eluga hakkama ja kedagi ei pea kusagilt päästma ega isegi mitte plaasterdama.

Mina tunnen praegu, et meil on liiga vähe lapsi. Lillebror hakkas täna soravalt lugema - mida ma oma eluga peale hakkan, kui ei ole kedagi lugema õpetada? Sarnane ärevus tabas mind siis, kui Lillebror esimese piimahamba kaotas - äketse ei olnud majas enam beebit. Samas olen kuulnud siit ja sealt, et kolm ... see on ju nagu loomaaed, te lähete sellega hulluks. Hm, ma ei tea, siiani pole nagu tunda olnud.

Muidugi, elu suuremate lastega on selles mõttes tore, et ise süüa teha oskavad lapsed hindavad palju kõrgemalt toitu, mida neile nina ette pannakse, ega karju enam mitte-kommi peale. Ja kolmanda käskimise peale saavad nad ka oma toa koristatud ja isegi osa musti riideid jõuab ilma emmepoolse sekkumiseta pesukorvidesse. Ja nad saavad kõik kus iganes kempsus käidud.

Aga ... majas võiks ju olla väikeste laste järjepidevus? Et siis, kui noorimad hakkavad suureks saama, tulevad juba esimesed lapselapsed? Muidugi, selle jaoks oleks ma pidanud lapsi saama üsna kohe pärast kooli lõpetamist - aga kuidas seda oleks saanud korraldada, kui Mees alles hoopis muud elu elas? Või on meil ikkagi aega veel? Kui Jumal tahab. Oma jonniga ükskõik mille muu ettevõtmisest ei tule niiehknii midagi head, oleme proovinud, ju see laieneb lastesaamisele ka.

Või kui mõnes peres on üks ja ei ühtegi rohkem, ega kõrvalt vaadates ei tea, mis on selle ainsaksjäämise taga. Võib-olla tervisemured, võib-olla hoopis mõni muu põhjus. Peaasi, et on hingerahu ja rõõm sellest, kes on.

Ainult, palun, ärge kohe arvake, et mitmelapselised pered on asotsiaalsed ... Ju siis suurperede jaoks ei ole viis, kuus või kaheksa palju. Või kolm. Äkki on veel kellegi meelest kolm lausa vähe?

6 comments:

Nele said...

Mina arvan, et on väga lahe kui lapsed on peresse oodatud. Eriti kui kodus on igaühele ruumi, aega ning võimalusi ka huviringideks ja väikesteks reisideks. Sel juhul ma tõesti ei saa aru suurperede halvustamisest.
Eks selle suurpere negatiivse kuvandi tekitavad pigem mitmed "Kodutundes" näidatud pered, kes kahe lapsega kolisid poollagunenud majja, said seal elades juurde veel kolm last ning kurdavad televiisoris, et omavalitsus ei taha neile paremat maja ja rohkem raha anda. Laste arv pereks peaks olema seotud pere võimalustega ja kui on võimalik siis miks mitte neli või viis?

Pikajuukseline Ema said...

Lasterikkad minu tutvusringkonnas on küll väga ägedad.
Sattusin just ühe minuvanuse (või hoopis noorema?) emaga vestlema, kelle kohta selgus, et nende pere valiti just selle aasta kõige sportlikumaks pereks oma 7 lapsega, sest nad on tegusad ja aktiivsed vaatamata laste arvule.

Neljas laps tuleb kindlasti, kui tal on teiega plaanid :D

reet said...

Jah, need omavalitsuselt paremat maja ja rohkemat raha nõudvad pered on minu jaoks ka müstika. Meil oli ka kolme lapsega alguses ainult kaks tuba, köök ja vannituba, Lillebror õppis käima pahtlitünnide vahel, aga oli selge, et keegi meie eest kõike valmis ei ehita ja tuleb ise ka liigutada (tõsi, sõbrad käisid abiks lagesid panemas, aga eks see ongi kolme mehega tehtav töö).
Tajutav vaesus oli meil Ajal Enne Lapsi isegi suurem, tundus, et kohe kuidagi mitte millegi jaoks ei jätku. Nüüd on nii, et peab jätkuma ja teisi valikuid ei ole, see kasvatab ja õpetab päris palju.

Catharina said...

Minu meelest on ka kolm lausa vähe. :) Neljas oleks väga oodatud. Viienda suhtes olen praegu küll väga kõhkleval seisukohal. Aga mine tea, mida elu toob, eks ole.

Mina "Kodutunnet" ei vaata, nii et minu ettekujutus suurperedest on ainult positiivne. :)

Meeli said...

Meenub, et omal ajal olin väga hämmingus, kui heal järjel sõbranna mainis, et nende pere jaoks oli isegi teise lapse saamine liiast või kui keegi ametnik meile mainis kolmanda lapse sündides, et nüüd olete ametlikult paljulapselised. Et mis mõttes palju? Praegu ei tundu kuus ka üldse palju ja seitse on väga ilus number :) Mulle meeldib väljend "lasterikkus". Rikkus on iga laps, ka üks ainus laps.

karina said...

Ma refereeriks siinkohal oma tütart, tema küsis, kuidas me tohime minna lasterikaste perede üritusele, kui meil pole üldse palju lapsi. No endal pole ka tunnet, et oleks palju, pigem vastupidi.

Post a Comment