Kui palju on palju?

Üks niigi vähesümpaatne inimene avaldas arvamust, et üks on ka ülearu. Nojah, meil on arvamusvabadus.

Meil on kolm. Meie tuttavate ja sõprade hulgas on üks kuni, kui ma nüüd õigesti mäletan, kolmteist (viimase perega suhtleme ülelombineti abil ja harva, pole päriselus kokku saanudki, sellepärast olen ma selle arvu suhtes veidi ebalev). Viimasel ajal on rohkem tulnud juurde number neljasid. Neist ühe puhul avaldas suurema vaeva nägija arvamust, et ikka väga suur vahe on eelmisega, ta ei luba veel midagi, aga viies pole välistatud. Kõik koguarvud on omas kontekstis täiesti normaalsed, sest nii sobib/on asjaolude kokkusattumisel kujunenud/on tahetud.

Lastest käib jutt. Tuletasin ülemusele vist eile meelde üht peret, kus lapsi lihtsalt sündis ... ja kuues laps olid kaksikud. Ülemus ohkas jahmunult. Nojah, ega mina ka ei kujuta ette elu seitsme lapsega - aga kui nüüd järele mõelda, siis tavaliselt ei ole lapsed kõik ühekorraga pisikesed ja sünnitama ei pea neid kah kimpudena, enamasti lisanduvad lapsed peredesse ühe- või kahekaupa. Ja isegi kui parajasti on periood, mil lapsed on üks, kolm ja viis aastat vanad (been there, done that) ja ema tunneb ennast pähklijänesena (üks tuttav tõi selle võrdluse, kui tema lapsed olid sellises vanuses), siis aitab teadmine, et kõik möödub. Lapsed kasvavad suuremaks. Ühel päeval avastad, et ei ole mitu nädalat kuuris käinud, sest kui öelda, poisid, tooge puid, siis nad toovadki. Lõhutud kujul. Või teevad lapsed söögi valmis, sest nad oskavad. Või saavad nad mitu tundi rahumeelselt oma eluga hakkama ja kedagi ei pea kusagilt päästma ega isegi mitte plaasterdama.

Mina tunnen praegu, et meil on liiga vähe lapsi. Lillebror hakkas täna soravalt lugema - mida ma oma eluga peale hakkan, kui ei ole kedagi lugema õpetada? Sarnane ärevus tabas mind siis, kui Lillebror esimese piimahamba kaotas - äketse ei olnud majas enam beebit. Samas olen kuulnud siit ja sealt, et kolm ... see on ju nagu loomaaed, te lähete sellega hulluks. Hm, ma ei tea, siiani pole nagu tunda olnud.

Muidugi, elu suuremate lastega on selles mõttes tore, et ise süüa teha oskavad lapsed hindavad palju kõrgemalt toitu, mida neile nina ette pannakse, ega karju enam mitte-kommi peale. Ja kolmanda käskimise peale saavad nad ka oma toa koristatud ja isegi osa musti riideid jõuab ilma emmepoolse sekkumiseta pesukorvidesse. Ja nad saavad kõik kus iganes kempsus käidud.

Aga ... majas võiks ju olla väikeste laste järjepidevus? Et siis, kui noorimad hakkavad suureks saama, tulevad juba esimesed lapselapsed? Muidugi, selle jaoks oleks ma pidanud lapsi saama üsna kohe pärast kooli lõpetamist - aga kuidas seda oleks saanud korraldada, kui Mees alles hoopis muud elu elas? Või on meil ikkagi aega veel? Kui Jumal tahab. Oma jonniga ükskõik mille muu ettevõtmisest ei tule niiehknii midagi head, oleme proovinud, ju see laieneb lastesaamisele ka.

Või kui mõnes peres on üks ja ei ühtegi rohkem, ega kõrvalt vaadates ei tea, mis on selle ainsaksjäämise taga. Võib-olla tervisemured, võib-olla hoopis mõni muu põhjus. Peaasi, et on hingerahu ja rõõm sellest, kes on.

Ainult, palun, ärge kohe arvake, et mitmelapselised pered on asotsiaalsed ... Ju siis suurperede jaoks ei ole viis, kuus või kaheksa palju. Või kolm. Äkki on veel kellegi meelest kolm lausa vähe?